Põhja-Mongoolia seiklus: šamaanirituaal, kohalik ravitseja ja hirvekivid / OSA 3

Mongoolia seiklus on olnud täis uskumatuid hetki ja ootamatuid pöördeid. Panin kõik osad siia kokku, et saaksid kiirelt lugema minna.

Siit saad lugeda seikluse esimest osa. Lend Tallinnast Ulaanbaatarisse, sõit läbi Mongoolia steppide, šamaanide värav, seitse kaamelit ja esimene öö rändkarjapere geris.

Seikluse teise osa leiad siit. Hobumatk läbi taiga, kohtumine tsaatanitega, mägisibulate otsimine, khuushuurid püstkojas ja sõit põdra seljas.

Piilu kindlasti ka minu Instagrami. Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩷

Viimane hommik tsaatanite juures: mustikamoos, põdrad ja liustikuveega pesu

Kella 9 paiku hommikul avasime silmad. Minu jaoks oli see tänase jooksul juba teine ärkamine. Esimene möödus päikesetõusu ja rohtu nosivate põhjapõtrade seltsis, mõned tunnid tagasi. Virgusime ja sättisime asju juba sellise mõttega, et täna ootab ees ligi viietunnine hobumatk, et jõuda tagasi Sambu pere geri juurde. See oli sama koht, kust algas meie teekond tsaatanite ehk dukha rahva juurde.

Poole üheteistkümne paiku nautisime hommikukohvi ja mannaputru. Viimasele läks peale Mongoolia mustikamoos. Päris klaaspurgist ja poest, kuid lisanditega. Täpsemalt siis lehetükkide ja mustika pisikeste vartega. Väga maalähedane maiuspala. Maitses aga hästi ning andis kreemisele pudrule mõnusa marjase meki. See oli meie viimane hommikusöök siin tsaatanite ja põhjapõtrade seltsis.

Start pidi meil olema lõuna paiku. Arvestasin, et jõuan täpselt enne minekut end ühe väikese pesuga värskendada. Enda loputamiseks on meil kaasas suur punane 20-liitrine kott, mille saab veega täita ning päikese kätte soojenema jätta. Kui jääkülm liustikuvesi natuke pehmema temperatuuri kätte on saanud, saabki pesuga mõnusalt alustada. Hiiglaslik kott tuleb siis kuskile varjulisse kohta tassida ning mõne puu külge riputada. Vahet ei ole, kui kaugele lähed. Seltsilisi on aga ikka. Nii põdrad kui hobused. Nii mõnus oli üle pika aja end loputada.

Tualett Põhja-Mongoolia taigas: kuidas see päriselt käib

Muide, tualeti kasutamine siin Põhja-Mongoolia taigas on samuti huvitav. Kui Sambu juures oli maasse suur auk kaevatud ning see paari lauajupiga veidike piiratud, siis taigas on lood teised. WC-d kui sellist siin ei ole. Enese kergendamiseks on kindel piirkond. Kuskil eemal taigas, põõsaste vahel. Meil on selleks puhuks kaasas ka pisike labidas, millega enne maasse väike auk kaevata. Viimase sammuna kasutatakse nii paberit kui ka vett. Olenevalt siis eelistusest. Ja sellest, mida parasjagu on. Paberit ei tohi sinna muidugi vedelema jätta. Ja auk tuleb hiljem enda järelt kinni ajada.

Hobumatk taigast tagasi: 5 tundi poolmetsikute hobuste seljas

Kella ühe paiku asusime teele. Üritasime meenutada, millise suksuga siia tulime, ning hüppasime sadulasse. Tegu on ju poolmetsikute hobustega ning parem on ikka tagasi minna selle seltsis, kellega juba koos aega oled veetnud. Veidi tead ja tunned tema kombeid ja hingeelu. Kui siia tulles tundus hobuse selga minek üsna hirmsa sammuna, siis tagasi minnes olid tunded juba veidi leebemad. Proovisin kõik tulekul saadud õppetunnid meelde tuletada ning seekord nende vastu mitte eksida. Näiteks ei unustanud ma vett juua ja hoidsin jalgu nii, et nad liiga kangeks ei jääks. Jätsime tsaataniperega ja põhjapõtradega head aega ning asusimegi teele.

Õues oli palav, umbes 20 kraadi kanti. Ebatavaliselt soe. Ilmateate järgi pidid need olema viimased soojad päevad, enne veidi jahedamaid ilmasid. Ja meie tagasisõit langes täpselt sinna sooja auku. Ma ise arvan, et jahedama ilmaga on parem sõita. Kui siia tulime, oli ilm pigem vilu. Nii et kannatas pusa ja kerge jopega olla. Lisaks ei ole jahedama ilmaga nii palju putukaid, kes hobuseid tüütaksid.

Joogipause meil kokku lepitud ei olnud. Kui keegi tundis, et juua soovib, pidi ütlema. Siis jäid kõik ühiselt seisma, ootasid, kuni kohalik kaasas olnud poiss hobuse juurde tuli ja teda kinni hoidis. Siis said seljakotist veepudeli võtta. Või kui hobuse seljast maha soovisid ning jalgu tahtsid sirutada, pidid samuti kohalikult poisilt abi paluma. Ise poolmetsiku ratsu seljast maha ronida ei tohtinud. Ei tea, kuidas loom reageerida võib. Kohalikega on nad harjunud ning nemad teavad, kuidas neid taltsutada. Olime umbes 8 kilomeetrit sõitnud, kui esimese pausi tegime. Jube palav oli. Veepeatus oli mõnus karastus ning andis uue energia, et mööda taigat edasi ratsutada.

Ratsutamine kohalike seltsis: sügisvärvides taiga ja filmilik vaatepilt

Kui siia tulles olime liikunud pisikese kambana, siis nüüd, tagasi sõites, olid koos meiega ka mitmed kohalikud. Need samad Dadlai naabrid, kes mäejalamil oma majakeses elasid. Nad ratsutasid suure pundina meiega sama teed. Ilmselt läksid mõnda lähedal asuvasse külasse. Niimoodi me siis seal kulgesime, kohalike kannul. Kogu see ümbritsev maastik ning kohalike seltskond andsid väga filmiliku tunde. Nende pikad keebid ja süsimustad juuksed, nende perfektne oskus poolmetsikuid hobuseid taltsutada. Ja siis see juba vaikselt sügise värvidesse maskeeruv taiga. Väga muinasjutuline vaatepilt.

Kui hobumatk muutus ootamatult pingeliseks: ajutine lahas ja muutused plaanides

Kui meil umbes kolmveerand teest läbitud oli, tegime suure palavuse tõttu järgmise joogipausi. Jäime ühe lagendiku peal seisma ning ootasime kohalikku poissi, kes meid hobuste seljast maha aitaks. Tundus, et jalasirutuspaus kulus kõigile ära. Meie reisiseltskonnas olnud Maria avaldas samuti soovi hobuse seljast maha tulla. Kohalik poiss oli juba tema poole teel. Lisaks enda hobusele oli tal käe otsas veel paar hobust. Maria juurde pääsemine oli raskendatud. Iga hobune tahtis oma teed minna. Ühel hetkel läks Marial aga olemine nii kehvaks, et ta hakkas hobuse seljast maha vajuma. Vajuski maha, tema hobune ehmus ja pani plehku. Maria jäi murule lamama ning kohalikud poisid hakkasid omasoodu kappavat hobust taga ajama. Palav ilm ja pikk matkatee olid pea uimaseks teinud. Tulemuseks suur ehmatus ja paistes sõrm. Uimase oleku sai liustikujõest toodud külma veega eemale peletatud. Sõrme tarvis tegi meie matkajuht puuoksast pisikese lahase. Sellise ajutise. Kui Sambu juurde jõuame, siis saab edasi vaadata. Oleme keset tühja maad ja abi siit saada ei ole.

Lõpuni oli veel päris mitmeid kilomeetreid minna. Kuna olime jõudnud kohta, kus oli enam-vähem n-ö tee alanud, sai siia ka juba autoga ligi. Sambu pere maastur oli meid juba sihtpunktis ootamas. Masin sõidutati meie juurde ning Maria sai koos Amaraga lõpp-punkti sõita. Teised jätkasid teekonda hobumatka alguspunkti poole. Maria hobune võeti nööriga meile järgi. Ehmatus oli igatahes suur. Iial ei tea, kuidas enesetunne pöörduda võib ning kuidas Mongoolia hobused käituvad.

Hobumatka lõpp: kahe päevaga 9 tundi hobuse seljas ja ligi 40 kilomeetrit

Läbisime hanerivis viimased kilomeetrid ning olimegi kohal! Seal samas punktis, kust meie hobumatk Põhja-Mongoolia taiga suunas alguse sai. Amara ja Maria olid seal, meid ootamas. Samuti ka Sambu naine ning nende kaks nooremat poega. Suur oli pingelangus, kui hobuse seljast maha saime. Nii mõnelgi voolasid pisarad suurest õnnest. Keeruline, ligi viis tundi kestnud hobumatk koos ootamatute ja ohtlike vahejuhtumitega oli läbi saanud. Me olime kahe matkapäeva jooksul kokku ~9 tundi hobustel veetnud ning ligi 40 kilomeetrit läbinud. Olime sõitnud põhjapõtradega ning kohtunud dukha rahvaga, tsaatanitega, otse nende kodu ukse ees, Põhja-Mongoolia taigas. See oli taaskord tõestus, et kui astud enda mugavustsoonist välja ning julged proovida uusi asju, võid avastada end paikadest ja olukordadest, millest iial enne unistada pole osanud.

Algas autosõit Sambu pere geri poole. Ka siin oli loodus üha rohkem sügise toonidesse läinud. Mõnel puul juba iga viimane kui leht kuldkollane. Möödusime taas liustikujõest ning loomakarjadest. Jõgi oli see sama, millest põdrarahva juures vett võtsime. Nii kaugele on ta välja looklenud. Ka üks imeilus luigepaar oli sellel samal jõel graatsiliselt istumas ning allavoolu ujumas. Loodus on siin ikka ürgselt kaunis.

Kohalik geripood Mongoolias: magusakauss ja kõik, mida tarvis

Käisime läbi ka kohalikust poest. See tähendas siis seda, et mõned gerides elavad inimesed olid oma kodudes pisikese poe avanud. Nad muidugi elasid ka seal, aga iga elamiseks üle jäänud sentimeeter oli poekauba alla pandud. Kohe, kui sisse astusid, tervitati sind suure magusakausiga. Pisikesed kommid, suhkrutükid ning kohalik kõva juust. Väike tervituskingitus igale tulijale, vali vaid meelepärane ning pista kohe põske. Kohalikust geripoest sai tõesti vist kõike. Kõike, mille järgi siin kohalikel soov oli või isu tulla võis. Suures osas maiustused ja snäkid. Sekka ka hambapastat, seepi, kreeme, šampoone ja wc-paberit. Ainus, mida ei leidunud, oli vesi. Ilmselt võetakse seda liustikujõest ning raha selle peale ei kulutata.

Viimane õhtusöök Sambu geris ja Mongoolia “püha jook”

Nüüd aga ootas ees meie viimane õhtusöök Sambu pere geris. Menüüs olid keedukartulid, porgandid ning lambaliha. Kellel soovi, sai adžikat lusikaga maitseks peale tõsta. Läbi oli astunud ka kohalik naabrimees, kes kauget rahvast tervitada soovis. Selle tarbeks oli kaasa võetud ka püha jook ehk pudel viina. Taas lasti väike kausike ringile ning tehti läbi rituaal, mida siin juba kordi ja kordi praktiseerinud oleme. Kui kõik saabujad ükshaaval püha joogi lonksuga tervitatud said, võis ühine söömaaeg alguse saada. Sambu paariaastane perepoeg Ahrombair aga proovis samal ajal kõige suuremat külalislahkust üles näidata. Jagas lusikaid ja kahvleid, proovis adžika purki pihta panna ning oma sööki teistele pakkuda. Väike marakratt oli oma parimas vormis.

Šamaan Mongoolias: hilisõhtune kohtumine ja rituaal

Hoolimata sellest, et kell oli juba pool 10 õhtul, ootas meid ees üks väga põnev kohtumine. Esimene ehatäht oli juba taevas säramas ning aeg oli seada sammud siinse kandi šamaani poole. Kohalike sõnul on ta piirkonna üks võimsamaid. Šamaanil olevat oma kogukonnas väga oluline roll. Ta olevat nii arst, nõustaja, terapeut kui ka psühholoog. Millega iganes gerides elaval nomaadirahval abi vaja on, minnakse šamaani juurde.

Uskumatu on ka kohalike võime kottpimedas autoga õiget suunda hoida. Igas ilmakaares on lõputud stepid ning nad teavad täpselt, millise rohututi poole nad pöörama peavad, et kohale jõuda. Autotuled ei olnud ka just parimad. Naabergeridest mööda, suurest orust läbi, siis paar pööret ja lõpuks olimegi kohal. Üks valge ger keset tühjust ja kottpimedust. Ainsaks valguseallikaks oli taevas särav täiskuu. Geri ees olid korda valvamas kaks hiiglaslikku koera. Meie saabumise hetkel olid mõlemal muidugi vurrud keras. Nende hiiglaslikud kogud just kui helendasid kuuvalguses. Väga spirituaalse ja veidi ka hirmuäratava atmosfääri lõi see kõik.

Šamaani geris

Meie matkajuht oli juba mõnede reisikaaslastega kohale jõudnud ning šamaani geris kohad sisse võtnud. Üle olid antud ka šamaanile toodud esemed. Need on matkajuhi sõnul iga külastuse juures kohustuslikud elemendid, ilma milleta minna ei saa. Nimekirja kuuluvad viin, tubakas, siidisall ja midagi magusat. Kuidas need asjad üle anti ja mis šamaan nendega edasi tegi, me ei näinudki. Astusime kummargil sammul pisikesest geri uksest sisse, võtsime istet ning jäime põnevusega edasist ootama. Muide, geri uksed olevat nii madalad seetõttu, et kurjad vaimud sisse ei saaks astuda. Nemad ei pidanud kummardada saama. Šamaani ger oli aga huvitav. Vähemalt pool ruumi seinast oli kaetud lae alla kinnitatud siidisallidega. Niiviisi, et rippusid mööda seina alla. Põrandat katsid hiiglaslikud mustritega vaibad. Muidugi ei saanud märkamata jätta ka hiiglaslikku trummi, millel suur hirve maaling keskosas oli. Paremal seina ääres olid pisike kööginurk ja voodi.

Nagu kohalikus geripoes, pakuti ka siin külalistele pisike magus amps. Võtsin üsna hämaras valguses suurest kausist suhkrutüki. Sellest sai minu väike tervitussnäkk, mille ära pidin sööma. Kuna šamaan inglise keelt ei kõnele, oli Amara seal, et kõik tõlked meieni tuua. Lisaks oli šamaanil ka abiline, tema vend, kes siis omakorda šamaani öeldud šamaanikeelsed laused Amarale mongolikeelde tõlkis. Enne rituaaliga alustamist tuli läbida vajalikud toimingud. Šamaan pani end rituaali tarbeks vastavalt riidesse. Rüü, müts, spetsiaalsed jalatsid, trumm, viiruk ja rohkelt siidisalle, mis õlgade juurde kinnitatuna alla rippusid ning keha liigutades igas suunas lehvisid.

Šamaanirituaal

Šamaanirituaal algas trummipõristamisega. Läheduses seisnud vend ulatas šamaanile aeg-ajalt pisikese kausikese, millest siis naine lonkse võttis. Trummitants ning kuuldavale tulnud viisijupid olid huvitavad. Kui peamine rituaaliosa läbi sai, algas energiate puhastamine ja suhtlus vaimudemaailmaga. Vaimud räägivad ja šamaan kõneleb. Hiljem ei pidanud ta sellest midagi mäletama. Õhku heidetud laused olid nii šamaani- kui ka mongolikeelsed. Igaüks meist käis järgemööda šamaani eest läbi. Põlvitades ning põrandale kummardudes. Šamaan jätkas ise samal ajal oma rituaalitantsuga. Kõik, mida ta ütles, sai maas istujale ära tõlgitud. Esmalt venna abil šamaanikeelsed laused ning siis Amara abil mongolikeelest inglise keelde. Šamaan jagas nõuandeid tulevikuks ning tõi lagedale detaile minevikust. Kas ja mismoodi tema ütlused tõeks saavad, seda näitab ainult aeg. Välja öeldud soovituste ning ettekuulutuste tõeks saamise üle oleks mul igatahes super hea meel. Lisaks kinnitas ta, et meie koduteekond saab olema edukas ja ilma viperusteta. Seda oli samuti rõõm kuulda. Loodame parimat.

Kui rituaalide osa läbi oli, jagas šamaan ka kingitusi. Kohalikku viirukipulbrit ning pisikesi kivikesi. Viimased pidid head õnne tooma. Lahkusime selle huvitava kogemuse ning kuuvalguse saatel Sambu geri poole. Kogu külaskäik šamaani juurde kestis mitu tundi.

Hommik Sambu geris ja vee toomine 2 km kauguselt jõest

Tänase öö veetsime juba varasemalt tuttavaks saanud geris viiekesi. Lisaks minule ja Alvarile ka Maia ja Toomas. Meie imetoredad reisikaaslased, kellega nii püstkodasid, gerre kui ka ühiseid autosõite jaganud oleme. Viiendana liitus meie geriseltskonnaga tänaseks meie tõlk Amara. Öö läks üsna kiirelt. Või siis olin ma lihtsalt eelmisest päevast liiga väsinud. Hehe. Tänane öö oli vist kõige soojem, mida Mongoolias tunda oleme saanud. Ninaots isegi ei külmetanud. Hommik saabus aga väga järsku. Pererahva pisike poeg Ahrombair avas kell 9 hommikul suure pauguga geri ukse. Viskas mutrivõtme meile tuppa ning tegi paar naerukilget. Ei tea, kas oli see niisama hommikune tervitus või vihje, et me Sambule õue appi läheksime. Teisel pool seina oli juba varavalges hakatud gere juppideks võtma. Mõned tühjana seisnud majakesed võeti lahti ning viidi ära.

Pidime hommikust sööma ning siis Amara kodukülla sõitma. See on umbes 1 tunni ja 40 minuti autosõidu kaugusel ning esimene koht, kus Maria paistes sõrm arstiabi saada võiks. Sama paik, kus teel siia peatuse tegime.

Hommikukohviga oli täna keeruline. Sambul oli jõeäärest toodud vesi otsa saanud ning ega meilgi väga midagi alles ei olnud. Kamba peale saime kohvitopsid siiski sooja veega täidetud ning vorstivõileibade kõrvale hommikukohvi rüübata. Meie viimane hommikusöök geri ees istudes!

2 km teekond jõe äärde vett tooma

Kuna meil pärast kohvitamist enam tilkagi vett alles ei olnud, pidime sammud jõe äärde seadma. See asus ~2 km kaugusel. Ainus paik, kust enne pikka sõitu janukustutust saaks. Pärast pooletunnist jalutuskäiku olimegi kohal! Mõnus jääkülm liustikuvesi. Sama jõgi, mis juba põhjapõdrakasvatajate juurest mööda jooksis. Siin jõesängis polnud meie aga ainsad, kes joogipoolisest huvitatud olid. Ühes meiega olid jõeäärde kogunenud ka sajad lambad. Paterdasid vees ning kustutasid janu. Nojah, see vesi ei ole kindlasti meile koheseks joomiseks kõlblik. Vajalik on eelnev läbikeetmine või muul viisil puhastamine. Täitsime oma anumad ning asusime tagasiteele. Sambu oli vahepeal koos abilistega gerid kokku pannud ning neid kuskile viima läinud. Niipea, kui ta tagasi tuleb, pidi start olema. Kohalik arstipunkt sulgeb uksed kell 17 ehk umbes nelja tunni pärast.

Ka kella kaheks ei olnud veel minemisest märkigi. Amara oli vahepeal suure potitäie suppi teinud ning kutsus meid Sambu geri lõunale. Lõpuks hakkas aeg juba üsna napiks muutuma. Et Maria kindlasti arstipunkti jõuaks, pakkusime välja idee, et äkki saaksime juba ühe auto ja tõlk Amaraga ees ära sõita. Kui Sambu tagasi on, saab ta järgi tulla. Pakkisime oma kodinad peale ning ronisime autosse. Olime juba masinas, kui saabus ka teine sõiduvahend. Startisime siiski kõik koos. Kella viieni oli aega umbes kaks tundi, ehk jõuab!

Sõit stepis: Amara pere loomakari ja tulevane turismitalu

Tagasitee kulges veidi teist trajektoori kui siia tulles. Ilmatuma laiad stepid olid endiselt saatjateks. Lihtsalt kohati oli maapind veidi rohkem kivisem ja kaljusem. Loomi aga endiselt rohkelt. Lambad, kitsed, jakid, hobused. Ainsad, keda seekord ei kohanud, olid kaamelid. Aga õnneks sai need juba siia tulles ära näha. Nii et sellega oli korras.

Teel möödusime ka meie tõlgi Amara loomakarjast. Tuli välja, et nende perel on 900 lammast. Jakke on samuti ohtralt, umbes 300. Neid müüvad nad liha saamiseks. Hobuseid on neil aga umbes 90. Viimaseid kasutatakse transpordiks. Amara rääkis, et kohe, kui neil piisavalt valgeid majakesi ehk gere olemas on, plaanivad nad endale n-ö turismitalu teha. Paiga, kus turistid tulla saaksid, kohaliku elu kõrvalt jälgida ning Mongoolia stepis koos loomakarjade ja vaikusega aega veeta.

Ulaan-Uul: kohalik supermarket, pubi ja õhtune ootamine

Peagi hakkasid kaugusest värvilised majad paistma. Olime jõudmas Amara kodukülla. Paika, kus elab umbes 4000 inimest ning mis ajaga usinalt laienenud on. Kiirustasime arstipunkti parklasse ning jäime ootele. Selgus, et röntgeniarsti hetkel majas ei ole. Tuleb umbes tunnikese pärast.

Läksime kohalikku pubisse ja karaokebaari soojale joogile, et röntgeninaise tulekuks valmis olla. Tegu on suure ja populaarse söögikohaga siin Ulaan-Uuli külakeses. Enne pubisse minekut tegime külakese vahel ka imepisikese tiiru ning külastasime kohalikku supermarketit. Muidugi läks poes meie seal oldud ajal elekter ära. Müüja ei teinud sellest välja. Ilmselt on see tavaline nähtus. Valisime välja mõned snäkid, jäätist ja vett. Jäätis oli väga kohalik. Selles mõttes kohalik, et jäätis oli külmikus ilma paberita. Pealmist osa kattis ümmargune sinine paberitükk. Maitses hea ja koorene. Kunagi oli ka Eestis selline jäätis saadaval olnud. Jõeääres täis pandud pudelid olid ka juba poole päeva peale tühjaks saanud ning uued veevarud kulusid samuti ära.

Väljas oli ilm pilviseks kiskunud ning kuskil eemal sadas. Lisaks oli näha ka hiiglaslikke tolmukeeriseid. Suure tuule tõttu lendles tolm ringi. Siis aga ilmusid taevasse vikerkaared. Lausa kaks tükki! Lootsime, et see on positiivne märk ning Maria sõrmega saab kõik korda!

Kohalik ravitseja Mongoolias: ootamatu abi Ulaan-Uulis

Umbes tunni möödudes tuli uudis, et röntgeniarst täna siiski ei tule. Ta olevat veel rohkem linnast eemale sõitnud ning täna enam tagasi tulla ei kavatse. Meie matkajuht pakkus, et vaataksime seniks haruldaste loomade muuseumi, et aega sisustada. Meie mõtted olid aga Maria sõrme juures ning tahtsime leida võimalikult kiiresti abi. Maria sõrm oli sinine ja paistes. Lähim linn Murun oli aga umbes 6-tunnise autosõidu kaugusel. Oligi küsimus, et kas startida kohe Muruni poole, et hilisõhtul sinna jõuda ja korraliku arsti juurde saada. Või olla veel öö siin ja hommikul startida. Esimene variant tundus turvalisem. Ei tea ju isegi seda, kas sõrm on liigesest väljas või on luu mõraga/katki.

Siis tuli aga positiivne uudis. Üks kohalik nooruke arst, laps puusal, oli nõus röntgenimasina käima panema ning sõrmest pilti tegema. Ta oli valmis proovima, kuigi masin tundus olevat talle võõras. Maria ja Amara läksid koos kohaliku doktoriga kuskile arstipunkti taha. Röntgenikohta viis eraldi tee. Kanakuudi juurest läbi, maja taha. Röntgenimasin oli hiiglaslik. Nooruke arst nägi kurja vaeva, et masin töökorda saada. Pisike lapsgi oli abiliseks olnud. Ronis ja turnis mööda masinat ning jälgis täiskasvanute tegevust. Kuigi masina alla pandi Maria sõrm ja labakäsi, jäi pildile hoopis ranne. Amaragi oli sekkunud ning noorukest arsti aidata proovinud. Prooviti masinat siis ka meie tõlgi käe peal. Viis röntgenipilti hiljem oli tulemus ikka sama. Mõni pilt Amara randmest, mõni hoopis süsimust. Neid viimaseid prooviti ka heledamaks timmida. Aga tulutult. Lõpuks tuli masinale alla vanduda ja tõdeda, et niisama katsetamise teel sealt pilti kätte ei saa. Maria sõrmest puudus endiselt ülevaade.

Jalutasime poeparklasse tagasi ning asusime edasist plaani arutama. Siis aga astus valgest autost välja üks kohalik naine. See sama arst, kes Maria kõige esimesena arstipunktis vastu võttis ning röntgeninaise puudumisest teada andis. Tal oli tööpäev läbi saanud. Lisaks sellele, et ta päeval arstipunktis tööl oli, olevat ta ka selle kandi üks tuntumaid ravitsejaid. Nii et väga maagiline kohtumine! Ärme unusta, et oleme endiselt piirkonnas, mida kohalike sõnul peetakse võimsate šamaanide koduks. Ravitseja oli nõus Maria käe uuesti üle vaatama. Hetked, kui Maria käsi ravitseja sõrmede vahel oli, olid vist kõige pingelisemad üldse! Pärast mõningast tunnetamist ja mudimist juhtus aga midagi erakordset! Ravitseja liigutas Maria sõrme õigesse kohta tagasi. Sõrm hakkas taas vaikselt liikuma! Ravitseja sõnul luumurdu ei olnud ning õigesse kohta tagasi liigutamine aitas. Paistetus pidi aegamööda kaduma. Tasuks oli 100 000 tugrikut ehk 25 eurot. Lisaks ka rohkelt õnnepisaraid ja suur kergendus.

Öö Ulaan-Uulis: välipeldik, norskamine ja valjuhäälsed telefonid

Pärast kõiki läbielamisi ja katsumusi oli kell juba 19:30 õhtul saanud. Tänase öö pidime Sambu majas veetma. Tal olevat siin külas üks tore majake, kus nad ka ise aeg-ajalt peatuvad. Üsna suur hoone tara taga, nii nagu siinkandis kombeks. Et alasse sisse saada, tuleb hiiglaslik värav avada. Ja siis see taas enda järelt sulgeda. Siin käiakse vist tõesti harva, rohi oli põlvini ning akendel puuplangud ees.

Lisaks eeskojale, kus igasugu kola hoiti, oli majal ka teine tuba. Suur ruum, kus nii elutuba kui köök ühes. Lisaks asus eemal aianurgas välipeldik. Ikka korralik, kus neli seina püsti. Maas oli kaks auku. Nii et saab ka kahekesi külastada. Tundus, et kui nad siia kanti satuvad, on neil siinses majas kõik eluks vajalik olemas. Enne magamaminekut käisime veel ka kohalikus pubis keha kinnitamas. Kell oli juba 9 õhtul saanud. Lõunasest supist oli juba hulga aega möödas ning kered väga heledad. Pubisse jõudmiseks tuli ette võtta jalutuskäik läbi pimeda küla. Tänavavalgustid siin ju enamasti puuduvad.

Pärast seda aga panime oma madratsid maha ritta ning asusime öötundideks valmistuma. Nurgas olev suur voodi läks Sambule ja ta naisele Bolortujale. Tõlk Amara läks ööseks oma koju. Kell 22:30 läks tuli kustu ning proovisime unede maad külastada. Kohalikud aga ei ole vist harjunud nii vara magama minema. Sellest andis märku telefonist videote vaatamine ning pidev itsitamine. Telefonid jäid ööseks samuti hääle peale. Iga saadud sõnum andis endast häälekalt märku. Ülejäänud öö möödus valju norskamise tähe all. Meie matkajuhil oli külmetus. Ilmselt andis seegi oma panuse. Mõned tunnid und tuli siiski öö peale kokku.

Sõit Murunisse: mägiteed, šamaanide värav ja Mongoolia “kiirtee”

Avasin silmad umbes 7 paiku. Esimeseks peatuseks oli aia taganurgas asunud välikäimla. Mõned tunnid und andsid tunda. Silmad olid uneliivast veel liiga rasked. Väljas oli juba suur päike, kuid kuna Sambu maja akendel olid suured puuplangud ees, siis ükski päikesekiir sealt end läbi ei murdnud. Ilmselt ei olnud majakeses väga kedagi, kes täna öösel rohkelt uneliiva oleks saanud. Kui tuppa tagasi läksin, oli Sambu naine juba toa keskel olevale ahjukesele tule alla teinud. Täna olid menüüs praemunad ja sai. Lisasime omalt poolt meie igahommikuse rituaali. Kuum vesi, kohv ja kui hästi läheb, siis ka tilk piima. Kas jaki või põhjapõdra oma, olenes asukohast.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad, tõstsime autosse ning asusime teele. Matkajuht märkas, et oleme poes veevarusid täiendamas käinud. Jah, eile, kui Maria arstil oli, külastasime kõik koos seal samas lähedal olevat poekest ning soetasime vett. Ta arvas, et ostsime liiga palju ning võiksime midagi siia Sambule jätta. Aiast välja sõites oli kohale jõudnud ka meie tõlk Amara. Ta tuli meile head aega ütlema. Jätsime temaga nägemist ning asusimegi teele. Ees ootas pikk sõit sama teed mööda tagasi. Mööda mägiteid ja ka sealt, kus teed täiesti puudusid.

Mongoolia teed on kohati sellised, et kui tahad aimu saada, siis on see võrreldav nt oma autoga üle kivihunniku sõitmisega. Meie vana, kuid tubli UAZ pani meid vahepeal niiviisi tundma.

Vaatepildid olid aga taas huvitavad. Mootorrattamehed meist mööda kimamas, kohalikud kirjud mantlid seljas, mitut inimest või pagasit ratta peal. Hobuste seljas ratsanikud, karjased, inimesed oma gerride juures toimetamas, suured lamba-, jaki- ja kitsekarjad. Hiiglaslikud mäed taamal kulgemas. Kurb vaatepilt oli aga see, et üks jakike oli oma elu kaotanud. Kohalik tüdruk istus nukralt lahkunud looma lähedal maas. Tundus, et ootas kedagi.

Aeg läks täna sõites aga aeglaselt. Pool “teed” oli juba tuttav, teist poolt aga sõitsime esmakordselt. Olime täna valinud veidi teistsuguse raja kui tulles. Raputas ja hüppas ikka korralikult. Tegime peatuse ka šamaanide väravas. See on kohustuslik peatus, mida siia piirkonda sisenejad ja sealt väljujad teevad. Tegime püstkodade juures väikese jalutuskäigu, tänasime külastuse võimaluse eest ning jätkasime oma teekonda.

Siin on liiklusmärgid ka kümnete kilomeetrite tagant. Need näitavad, kui palju veel minna on. Esimesena märkasin liiklusmärki, kui sõita oli veel üle 150 kilomeetri. Ja siis sada aastat hiljem näitas, et Murunisse on veel 80 km. Otsustasin neid silte ignoreerida ning keskendusin loodusele. See oli endiselt lummavalt kaunis. Ja aeg nagu seisis. Tegime teel ka kiire lõunapausi. Seal samas tee majakeses, kus siia tulleski. Menüüs oli taas tsuivan ehk aurutatud nuudlid koos mõne tüki köögivilja ning lambalihaga. Toit, mida siin juba väga, väga mitmeid kordi söönud oleme.

Kui mägede vahelt välja jõudsime, saime sirgele ja ilma aukudeta teele. Pikk ja kitsas asfalttee, mida nimetatakse kiirteeks. Sedamööda kulgesime umbes 60 kilomeetrit. Tõeline luksus. Siin õpid vähesega leppima. Ja kui koged midagi suurt ja mugavat, tundub see veider ja luksuslik.

Hirvekivid Mongoolias: 3000 aastat vanad püstkivid keset steppi

Enne Muruni linna ja tänast ööbimispaika põikasime läbi ka väga iidsest ja salapärasest paigast. Nimelt hirvekivide juurest. Need on siis müstilised püstised kivid, kus on kujutatud lendavaid või hüppava kehahoiakuga hirvi. Täpselt ei teata, miks need püstitati. Arvatakse, et need olid mälestusmärgid või rituaalsed objektid. Lisaks leidub neid Mongoolia kõrval veel ka Lõuna-Siberis ja Kesk-Aasias. Pärinevad nad umbes 3000 aasta tagusest ajast ehk hilisest pronksiajast. Väga huvitav jalutuskäik keset hiiglaslikku Mongoolia steppi. Muide, tegu oli eraldi n-ö vaatamisväärsusega. Kuid tasu selle külastamise eest keegi ei küsinud.

Murun: Hövsgöli järve värav ja linna kõige uhkem hotell

Kella 17:30ks jõudsime lõpuks Murunisse! Pärast ~5 tunni pikkust autosõitu! Tore oli näha linna, rohkem inimesi ja melu. Muide, Murun pidi olema suuruselt viies linn siin riigis. Inimesi on siin ligi 40 000 ning Murun on tuntud kui peamine värav kuulsa Hövsgöli järve ja ümbritseva looduse juurde. Meie ööbisime aga linna kõige uhkemas hotellis! Öömaja maksis ühele inimesele ~65 €, kahele inimesele toas 80 €. Hotelli fuajee oli juba uhke. Tundus, et toad olid ehitatud internetis leiduvate fotode järgi. Väga euroopalikud. Mõned asjad olid aga vussi läinud. Näiteks tuli külmavee kraanist kuuma vett ja vastupidi. Tuba ise oli aga mõnus.

Kui end mugavalt sisse olime seadnud, tegime üle tee asuvas söögikohas ühise õhtusöögi. Kogu meie reisikamp ning kohalikud, kes meiega kõik need päevad koos rännanud olid. Sambu, tema naine Bolortuja ja meie autoga sõitnud Mende.

Viimane hommik Murunis ja teekond Ulaanbaatarisse

Uus päev algas kell 8 paiku Muruni kõige uhkema hotelli hommikusöögiga. Toidud olid pigem koreapärased. Lõuna-Koreast pärit inimesi oli nii meie hotellis kui ka Mongoolias üldiselt ohtralt. Hommikukohvi tuli aga pikalt oodata, barista hilines tööle. Kui ta aga lõpuks jõudis, saadi ka uhke kohvimasin käivitatud. Ühe mõnusa cappuccino hinnaks oli 21 000 tugrikut ehk natuke üle 5 €. Näete, juba kohvi hind annab märku, et tegu on tõeliselt uhke hotelliga.

Sambu ja Mende viisid meid lennujaama. Edasi ootas ees lend Murunist Ulaanbaatarisse, Mongoolia pealinna. Plaan oli seal veidi ringi vaadata ning siis koju lennata. Šamaan oli lubanud, et edasine reis kulgeb rahulikult ja sujuvalt. Ootasime seda tänulikkusega ning jääme kõike seda erilist ja võimast, mida Mongoolia meile pakkus, meenutama.

Mongoolia kokkuvõte: reis ajas tagasi

Kokkuvõtteks võin öelda, et Mongoolia meeldib mulle väga! See on kui reis ajas tagasi. Paik, kus maapiirkondades, gerides ja püstkodades kraanivett ei ole ning WC-ks on loodus. Sain seda ise kogeda. Pesin end päikese käes soojenenud veega, 20-liitrisest kotist. Joogivett võtsime jõest, mida enne joomist läbi keeta või muul viisil puhastada tuli. Ainult umbes pooltel pealinnas, Ulaanbaataris elavatel inimestel on ligipääs kaasaegsetele mugavustele nagu jooksev vesi ja tubane WC. Ligi pooled pealinna elanikest elavad gerilinnaosades, kus vett tuuakse enamasti veekioskitest ning enamikus hoonetes puudub kanalisatsioon. Wow, eks?

🛣️ Teed ja vahemaad

Teed on kehvad ja vahemaad pikad. Loetakse aega, mis teekonnale kulub, mitte kilomeetreid. Meie viimane sõit Ulaan-Uulist Murunisse võttis umbes 5 tundi ning sellest ainult ~60 kilomeetrit oli asfalttee. Ülejäänu raputas ja hüppas, vahepeal polnud teed üldse. Ja kui lõpuks tuli sile asfalt, tundus see tõeline luksus. Siin õpid tõesti vähesega leppima.

🐑 Elu loomadega

Loomakarjad olid meie saatjateks iga päev. Lambad, kitsed, jakid, hobused, põhjapõdrad ja kaamelid. Meie tõlk Amara perel on näiteks 900 lammast, ~300 jaki ja ~90 hobust. See on elu, kus loom ja inimene on lahutamatud.

🍽️ Toit ja külalislahkus

Toidud on väga lihtsad. Lihadest on peamine lambaliha. Meie laual olid keedukartulid, porgandid, lambaliha, sai, praemunad, supp ja adžika. Sõime ka umbes viiel korral tsuivanit. Mis on siis kohalik nuudliroog, lambalihaga. Aga külalislahkus on Mongoolias suur. Poes ja šamaani geris pakuti meile maiustusi, naabrimees tuli viinarituaaliga tervitama ning väike Ahrombair jagas kõigile lusikaid ja kahvleid.

⭐ Kellele Mongoolia reis sobib?

Mongoolia ei ole reis neile, kes ootavad mugavust. Ei ole kraanivett, ei ole WC-d, ei ole dušši, abi on kaugel ja sõit väsitav. Aga just seetõttu oli see ka reis, kus õppisin tähele panema ja veel rohkem hindama väikeseid asju. Hommikust kohvi kuuma veega. Topelt vikerkaart. Taigat sügise värvides. Omasoodu kulgevaid põhjapõtru. Ja tunnet, et on aega.

🌍 Looduse puhtus ja ainulaadne kultuur

Samas on Mongoolias aga puutumata ja lummav loodus. Sealse rahva kultuur ja eluviis ainulaadsed. Tsaatanid taigas, šamaan keset steppi, hirvekivid 3000 aasta tagant.

🦅 Mida tahaksin järgmisel korral näha?

 Tahaksin kunagi Mongooliasse kindlasti tagasi minna. Riigi lääneosas, Altai mägedes tahaksin näha kasahhi kotkajahimehi koos nende kaljukotkastega. Sealne piirkond on maailmas tuntud unikaalse ja iidse traditsiooni poolest. Nimelt elavad piirkonnas kasahhi nomaadid, kes ongi tuntud kaljukotkastega jahipidamise poolest. See on neil sajanditepikkune traditsioon. Ja veel tahaks ära käia riigi lõunaosas, Gobi kõrbes. Loodan väga, et ühel päeval avaneb kõigeks selleks võimalus ning see riik annab mulle võimaluse taaskohtumiseks.

Aitäh selle seikluse eest, armas Mongoolia!

Kui Põhja-Mongoolia seiklus sulle meeldis, siis kõik minu Mongoolia postitused leiad siit. Rohkem reisilugusid teistest sealsekandi riikidest on Aasia seikluste lehel.

Kui tunned, et said siit postitusest kasulikku infot või oli lihtsalt huvitav lugemine, siis vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Mongooliasse minna? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!

Piilu kindlasti ka minu Instagrami. Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩷

Life is now. 🌿