Kuumaõhupalliga üle värvikireva Mexico City

Mexico City! See on Mehhiko pealinn, kus elab 21.8 miljonit (2025) inimest. 1950. aastal elas linnas aga vaid 3.3 miljonit inimest. Ma ei ole mitte kunagi varem Mehhikos käinud! Esimesed külastused on minu jaoks erilised. Kui ma kuskile reisin, siis proovin alati valida riigi, kus ma iialgi varem käinud ei ole. Jah, oleks imetore kõiki maailma riike külastada, kuid hindan samal ajal kõrgelt ka erinäolisi kogemusi, avarat silmaringi ning ehedaid emotsioone.

Mexico Citys elab elu! Peatänaval sammudes oled otse kui meelelahutuse keskmes. Nodi müüjad ääristavad tänavaid, kohalikud ansamblid on häälepaelad valla lasknud ning mütsi müntide kogumiseks enese ette sättinud. Tantsuhuvilistest puudu ei tule. Justkui tantsuõhtu keset tänavat, keset päeva. Naisteks riietunud mehed pingil istumas. Huvitavate muusikakastidega härrad ringi tatsamas ning masinast muusikalaadset pirinat välja väntamas. Lisaks veel ka püsti pandud telk, kus Eestis keelatud kraami suitsetada saab. Suured sildid, et filmimine keelatud. Hea, et see info suitsupahvaka seest välja paistis. Mööda jalutades kargab ninna spetsiifiline lõhn, mis veel pikalt kaasas püsib. Ei puudu ka tänaval tukastavad kohalikud. 30 kraadine kuumus ning lillaks värvunud lehtpuud. Need lisavad oma imeliste õite tõttu kogu sellele siginale omapärast elementi veelgi juurde.

Ummikud on nagu rahvussõidustiil. Autosid on palju. Tihti on distantside autoga vs. jalgsi võrdluse tulemus see, et jalgsi on umbes sama kiirus. Seda tõestab ka google maps, kui sihtkoha sisse kirjutad. 

Mexicosse sattusin tänu tööle. Meil oli uue kampaania globaalne avaüritus, mida väisasid ka mõjuisikud ja ajakirjanikud. Pärast mõne päevast tööüritust jäin ka nädalavahetuseks, et selle kirju ja kiire linnaga veidi rohkem tutvust teha. Toon välja ühe maalilise paiga, mida ürituse raames külastasime – Parque Quetzalcóatl! Peab mitu korda usinalt harjutama, et seda hääldada oskaks. Aga täpselt nii huvitav kui on see nimi, oli ka koht ise!

Et aga sinna maagilisse kohta kohale jõuda, tuli korralikult aega varuda. Nagu mainitud, on siin metsikud ummikud. Bussiga sõites lihtsalt liigudki vaikselt ja vaevaliselt ummiku osana. Parque Quetzalcóatl asub linnast veidi väljas. Sinna sõit võttis ligi tund ja pool. Kuigi pidi jõudma 45 minutiga. Igaks sammuks tuleb topelt rohkem aega varuda.

Tegu on ökoloogilise pargiga, mille projekteerija, arhitekt Javier Senosiain, sai inspiratsiooni Mesoameerika sulgedega madujumalast Quetzalcóatlist. Parki iseloomustavad looklevad struktuurid, erksad mosaiigid ja kaunid iluaiad. Aeda saab külastada giidituuriga. See on tõesti kui jalutuskäik läbi muinasjutumaailma.

Lisaks on aed tohutult populaarne ka kuulsuste seas. Näiteks Dua Lipa, kes oma külastust ka sotsiaalmeedias jagas. 

Kui üritus läbi sai, jäin mõni päev kauemaks, et Mexico Cityt natuke paremini tundma õppida. Ma võin täiesti kindlalt öelda, et see linn ei maga mitte kunagi. Sellest annavad selgelt märku ka ööbimiskoha öökapil olevad kõrvatropid. Ootan juba hirmuga ööd! Ma ei olnud kusjuures mitte kunagi elus kõrvatroppe kasutanud. Olen alati kartnud, et äkki lähevad need öösel nii sügavale kõrva, et ma ei saa neid enam kätte. haha. Üks kord on elus ikka kõigele uuele esimene kord. Nii ka kõrvatroppidele. Mexico City ööelust mööda vaatamiseks kulusid need rohkem veel kui ära. Signaalitamine, hõisked, vali muusika ja juubeldamine, need kostusid aknast nii kell 22 õhtul kui ka 3 öösel. Siin üks nipp – kui soovid, et linnamüra vähem häiriks, siis broneeri ööbimine hotelli võimalikult kõrgele korrusele. Mida madalamal oled, seda rohkem helid tuppa tungivad. Mina muidugi unustasin selle nipi, kui omale ööbimist broneerisin.

Võtsin ööbimiseks Kukun apartmenti. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et see on kui kõigi võimalustega korter. Bookingust, kust ma tavaliselt kõik oma ööbimised broneerin, see info välja ei tulnud. Kukun on kortermaja digital nomaditele. Jõusaal, tööruumid, katuseterrass ja bassein. Maksin kolme öö eest märtsis 274€ (~90€/öö). Odav ta just ei ole, kuid nt lähedal asuvas Hiltonis oli 1 öö 200€ kanti. Kui praegu Kukunit vaatan (augustis), siis on ühe öö hinnaks 50 eurot. Nii et oleneb hooajast. Samas oli ka rohkelt võimalusi paarikümne euro eest öö. Minu broneering jäi lihtsalt üsna viimasele hetkele. Üldiselt aga on valik suur! Kukuni valisin puhtalt terrassi ja basseini tõttu. 30 kraadises kuumuses karastav suplus teha? Kõlas nagu parim plaan!

Maja all asus kohvik. Huvitava kontseptsiooniga. 1h seal olemist maksis 90 kohalikku ehk 4.30€. Selle aja jooksul said tellida üks kõik millist jooki (kohvid, limpsid, matchad jne). Odavam pakett, kuhu kuulusid ilma piimata kohvijoogid, maksis 3.33€/tund. ehk 70 kohalikku. Lisaks sai omal valikul erinevaid snäkke võtta (pähklid, küpsised jne). Kui oled üle tunni, läheb kirja päeva pilet, mille hinnaks on 17,11€. Võid vahepeal ka ära käia. Pääse kehtib kuni kohviku sulgemiseni. Selline kontseptsioon olevat Euroopast tulnud. Mexico Citys olevat see aga ainus omataoline. Digital nomaditele on ikka suurepärased võimalused loodud. Reisi ja tööta, kust soovid. Spetsiaalne korter ning kohvikukontseptsioon. Wow-wow.

Kuna ma olen Mexico Citys vaid paar päeva, siis tahan midagi lahedat teha! Midagi sellist, mis oleks meeldejääv ning millega mul varasem suurem kokkupuude puudub! 

Lähen kuumaõhupalliga päikesetõusu vaatama!

Mida ma kindlasti Mexico Citys soovitan, on õhupallituur. Ma olen päris palju reisinud ja kogenud, kuid see on midagi maagilist! Kindlasti üks ilusamaid asju, mida iial näinud olen! Jah, top1 koht on endiselt Peruu Machu Picchu matkal (loe siit), kuid kuumaõhupallilend päikesetõusul üle Mexico City on samuti midagi listi väga kõrges otsas. Tuur kestab 6.5h ning selle sees on bussiga minek ja tulek (1h/suund), õhupallilend Mexico City kohal ning lõunasöök ehedas Mexico toidukohas buffee toiduvalikuga. Broneerisin SELLE tuuri.

Seisan kell 5.00 hommikul vabadussamba juures ning olen elevusest õhku tõusmas. Buss on kohe, kohe saabumas! Ootajaid teisigi. Soe tuuleiil paitab põski ning rosinasilmad vaatavad sügavalt samba tipus oleva ingli suunas. Olen nii elevil! Tunnise bussisõidu jooksul ei saa sõbagi silmale. Vahin ainiti bussiaknast välja, taamal laiuvate mägede suunas. Ühel hetkel märkan mäenuka tagant heledat kuma piilumas. Päike hakkas tõusma. Hetk hetkelt taevalaotust aina oranžikamaks maalimas. Peagi oleme kohal. Reino, kes ka kampaania avaüritusel käis, jäi samuti Mehhikosse veidi kauemaks ning liitus minuga õhupallisõidul.

Panime end kirja ning imetlesime vaadet eemal laiuvatele põldudele. Õhupallid hakkavad vaikselt kuju võtma. Väledad poisid olid pallikesi tulikuuma õhuga täitmas. Pooltühjad kerad aina täitusid ja täitusid. Saime loa pallikeste poole liikuma hakata. Taevalaotus värvus aina kollakamaks. See oli maagiline! Ronisime korvi. Ühe pallikese all oli kokku 5 korvi. Neli neist olid täidetud külastajatega. 4 inimest igas korvis ehk 16 kokku. Keskmine korv oli juhile + balloonidele, millest tuleva gaasi abil pallidele kuumust anti. 

See oli midagi eepilist! Meie kuumaõhupall hakkas aeglaselt tõusma, ringi vaadates nägime teisigi palle maapinnast eemale triivimas. Mõni juba õhus, mõni alles valmistumas. Mitukümmend palli järjest tõusmas. Lendasime pisikese linna kohal, alles kogusime kõrgust. All avanes palju – kohalikud maja katusel taeva poole lehvitamas, sajad ja sajad majad, nagu karbikesed üksteise kõrval. Surnuaed keset linna, eemal selle linna ja kindlasti ka kogu riigi üks erilisemaid ja rohkem külastatud paiku – San Martini püramiidid. Mõni pallike läks neile kohe päris lähedale. Meie imetlesime kaugemalt. Päike aina tõusis ja tõusis. Kogu taevalaotus oli kuldkollane. Mitukümmend kuni sada õhupalli igas ilmakaares laiali. See oli rohkem veel kui maagiline! Üleval oli rahulik. Rahulik ja imeilus! Lend kestis ~40 min. Tundus aga nagu silmapilk. Ma ei ole tõesti pikka aega midagi nii kaunist, nii lummavat näinud. See vaatepilt tuleb minuga! Nii läbi fotode kui ka sügavale mälusoppi talletatuna. Nii tänulik võimaluse eest maailmas ringi rännata ja ilu kogeda. Ma tõesti väga hindan seda.

Maandudes oli motikaga veinikuller juba ootamas. Enne, kui korvist välja saime, tuli õhupall kokku pakkida. Maandusime maapinnale, kuid pallipoiste osavate manööverduste tulemusena liikusime kastiauto kasti. Kui kindlalt kastis olime, lõpetati kuuma õhu peale andmine ning pall hakkas vaikselt maapinna poole vajuma. Saime loa korvist välja hüpata. Koheselt suruti veiniklaas pihku ning roosa kraam valati välja. Tähistasime elu ning äsja osaks saanud imelisi vaateid. Need tõesti väärisid väikest kõlli! Polnud juba ammu kell 7.30 hommikul klaasikest tõstnud. Tagasi alguspunkti jõudes said kõik ka nimelised diplomid. Et veel ka aastate pärast, kui aukiri näppu satub, need imelised vaated meelde tuleksid. 

Järgmiseks peatuspaigaks oli hommikusöök! ~10 min sõitu. Vastuvõtt oli juba eriline! Indiaanirõivasse riietatud näomaalinguga naine merekarpi puhumas ning viiruki tossupilve laiali saputamas. Kogu koht oli väga kohaliku hõnguga. Kõik toidud samuti. Lisaks veel ka puuviljad. Ainus asi, mis euroopalikku maiku andis, olid minipannkoogid. Toit aga maitses taevalik! 

Kui juba jutt toidule läks, siis üheks palju soovitatud kohalikuks toidukohaks Mexico Citys on nt Maizajo. Restoran pärjati 2024. aastal ka Michelini tärniga. Koha populaarsusest annab märku ka maja ees ootav rahvahulk. Tuleb end ootelisti panna ning siis kannatlikult maja ees tiksudes aega parajaks teha. Aeg venib ning lähme kõrval asuvasse poodi, et nälga leevendada. Kaks kohalikku mangot tundub parim ost. Värsked ja küpsed. Hinnaks 2 eurot midagi. 30 minuti pärast jõuab järjekord meieni. Tegu on nö “püstijala baariga”. Istumise võimalust seal polnud. Kõik seisid leti ääres. Aga püsti seistes pidigi ju rohkem toitu sisse minema. Nii et all good! Tellisime 3 erinevat takot. Mina võtsin kanaga. Põhjaks klassikaline maitsestamata takopõhi. Tako peal kananuggitsa taolised viilud ning kõige peal kollakad krõmpsud ribad. Nagu kartulid? Maitsestamiseks sai juurde lisada erinevaid kastmeid. Lisasin avokaadokreemi. Kanatako hinnaks oli 4,28€. Hind pigem madal. Kuna ukse taga seisis tohutu hulk rahvast ning Reino kohalik sõbergi ütles, et tegu on maitsemeeli ülendava kohaga, olid ootused päris kõrged. Tako oli okei, aga lootsin, et Michelini tärn ning pikk järjekord on märgiks, et pärast sööki on keel alla viidud. Kui aga posu inimesi ütleb, et tegu on linna parimate takodega, siis vastu ma ka vaidlema ei hakka, kuna teistes takokohtades ma ju siin käinud ei ole. Igatahes tasub ära proovida, menüü ei ole väga pikk, kuid suur rõhk on kvaliteedil.

Lisaks on väga lahe see, et nad rõhutavad maisi kui Mehhiko kultuuri ja identiteedi alust, mitte pelgalt toorainet. Söögikoha meeskond töötab koostöös põllumeestega üle Mehhiko, et hankida haruldasi, GMO-vabu maisisorte (sinine, punane, linna, must ja valge). Lisaks korraldab koht ka erinevaid töötubasid.

Kuidas süüa hommikust nagu kohalik?

Uus hommik tõi hommikusöögikoha otsimise tuuri! Minu Kukuni nomadi ööbimises süüa ei pakutud. Sellest pole ka lugu, kuna antud rajoonis toidukohtadest puudu ei tule. Leidsin üsna ööbimise lähedal ühe autentse Mehhiko koha. Kell oli 8 hommikul, oli laupäev ning ega väga palju valida ei olnud. Astusin sisse! Vaib oli tõesti nagu Mehhiko. Oli tunne nagu oleksin ajas tagasi rännanud. Tumedast puidust mööbel. Seinad beežikad ning pikad mustad ventilaatorid laest alla rippumas. Seintel mööbliga sama tooni pildiraamid. Fotod kaugest minevikust. Ajalugu on sellel kohal pikk ning seda siin väärtustatakse. Menüü oli loomulikult hispaania keelne. Aru ei saanud ma midagi. No tegelikult ainult seda, et üks toit oli kanaga. Otsustasin selle võtta. Lisaks tuli toiduga kaasa värske apelsinimahl. Wow, mida ma tellisin? Lauda toodi taldrik lillakas pruuni kastmetaolise asjaga. Peal karneeringuks sibulaviilud ning mingi valge niristatud kaste. Lillakas-pruun möks oli ubadest. Vist purustatud oad. Möksi põhjas olid rulli keeratud tortillad. Tortillade sees kanaribakesed. Sinna see kana maetud oligi! Mehhiklased ei armasta väga maitseained kasutada. Olen märganud, et toidule antakse vürtsi läbi erinevate kastmete. Ja need on tõesti kanged/vürtsikad. Sellegi toidu juures oli ainus maitsekas asi sibul. Muud maitsed tuli ise juurde lisada. Sõin kõik ära ning jõin värsket apelsinimahla peale. Kujutasin ette, et olen kohalik ning nautisin maitseelamust. Kohaliku kultuuri nautimise juures on minu meelest toidul väga oluline roll. Proovin reisides alati võimalikult palju kohalikke maitseelamusi kogeda. Siin tuli pool elamust juba baari enda pärast. Väga lahe!

Frida Kahlo maja ja Coyoacáni linnaosa 

Coyoacánis tasub kindlasti jalutuskäik ette võtta! See on Mexico City üks ikoonilisemaid ja ajaloolisemaid linnaosasid. Minu meelest väga autentne, väga kohalik ning annab suurepäraselt edasi kogu sealset olemust. Kultuurilist hõngu ning boheemlaslikku atmosfääri jagub igal sammul. See on kaunite värviliste majadega piirkond. Seal asub ka kuulsa kunstniku, Frida Kahlo maja (Casa Azul). Hoonest on nüüdseks muidugi muuseum tehtud. Seal pidavat olema ka urniga tema tuhk. Lisaks olevat seal tema loomingut ning isiklikke esemeid. Suurepärane koht ikoonilise Mehhiko kunstniku loomingu tundmaõppimiseks. Kui on soov majas tuurike teha, tuleks pilet aegsasti ette broneerida. Ukse ees oli silt, et kõik külastused on järgmised 2 nädalat välja müüdud. Meie majja sisse ei pääsenud, kuid muuseumi eest oli kohalikelt kauplejatelt võimalik erinevat teemakohast kaasa osta. Mina armusin ühte oranži kotikesse. See tuli minuga.

Mulle meeldib sellistes omapärastes piirkondades lihtsalt jalutama hakata. Lähed, koged, näed ning vaatad kuhu välja jõuad. Kogu võlu ongi selles, et sa ei tea, kuhu lähed ning iga nurga taga peitub uus kohalik üllatus. Käänulised, krohvitahvlitest tänavad, värvilised majad, rohelised pargid ja väljakud. Igal pool sagivad inimesed.

Mida rohkem aeg õhtusse veereb, seda elavamaks kogu linnapilt muutub. Niimoodi ekseldes sattusime kogemata Jardín Centenario parki. Seal elu käis. Oi, kuidas käis. 

See oli just kui teine maailm. Kuigi ilmselt kohalike jaoks tavapärane. Lihtsalt käisime, kogesime ja vaatasime. Tänava ääres oli hulk kauplejaid endale koha sisse võtnud. Müüdi kõike! Üheks läbivaks jooneks oli müstilisus! Suur valik erinevas suuruses ja värvis kivikesi, igaks sobivaks juhuks. Soovijad said ka oma tulevikust teada! Kaarditüdruk pani kõigile soovijaile väikese raha eest tarokaarte. Tundus, et asi on tõsine. Sellest andis märku tema morn ja tõsine näoilme. Ei tea, kas ennustatav tulevik oli tume või oli parajasti käes sügavuti keskendumise hetk. Boheemlaslikku stiili riided, ehted, lambid. Ühel nurgal seisis kaks naist, kes usinasti puulehtedest ringi kallal toimetasid. Tundus, et käimas on mingi maagiline rituaal. Eemal purskkaevu juures suur kohalik tantsurühm jalga keerutamas. See oli ikka korralik show. Pikad lehvivad kleidid ja mehhiko päraselt riietatud noormehed. Hõisked ja huilged olid kaugele kuulda. Tants oli elav ja hingeline. Kogu seda melu saatis suur hulk rahvast. Lapsed ja koerad läbi segi. Ühe nurga peal napilt riietatud kohalik härra suitsupilvest midagi välja meelitamas. Tundus, et taas kohalik rituaal. Wow, wow, seal ringi jalutades tekkis sisse taas sügav tänutunne. Tänu, et on võimalus maailmas ringi rännata ning seda nii erinevatest tahkudes kogeda. 

Selliste tänavategevuste lahutamatuks osaks on ka tänavaköök! Jalutad perega, naudid seltskonda ja sooja õhtut. Pärast ostlemist ja meelelahutust aga liigud kehakinnituseks tänavatoidulettide poole. Maitseid on erinevaid ning kõik tundus isuäratav! Mehhiko kultuuris on tänavatoidul tõesti oluline roll. 

Mexico City on kindlasti koht, mida soovitan külastada! Nii ehe ja mõnus kogemus! Kindlasti tahaks kunagi tagasi tulla ja veidi rohkem avastada. Praeguselt reisilt aga ostsin enne lennujaama minekut kohalikult turult kaasa silma jäänud kaunistused. Koju jõudes rändasid need minu teksatagile. Las jääb see meenutama seda värvikat ning ehedat reisi. Maagilist päikesetõusu õhupallisõitu, söögielamusi ning ikoonilist ja autentset rännakut mööda linnatänavaid. Mexico City, sa jäid minuga!