Dolomiidid – seal, kus mäed puudutavad pilvi (Tre Cime ja Sorapise järv)

Dolomiidid! Olin vaid internetist neid wow-wow pilte vaadanud! Liiiiga ilusad! Pakkisime Edithiga matkakotid ning otsustasime kohale minna ja vaadata, kui ilus seal ikka on? Matkata meile rohkem veel kui meeldib, nii et kõlab nagu parim plaan! 

Dolomiidid on mäestik Põhja-Itaalias. See paik on niiiiii eriline, et on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Seda tänu oma haruldasele loodusele, erakordsele maastikule ja põnevale geoloogilisele ajaloole. Rohelised orud, järsud kaljuseinad, kristallselged mägijärved ja maalilsed külad! Me läheme ja vaatame need üle! 

Kuidas me matka planeerisime? 🏔️

Kuidas me ööbimised valisime (väga oluline!), kuhu lennujaama maandusime, mille järgi külastatavaid kohti valisime ning kuidas kõik kokku panime? Sellest saad rohkem lugeda SIIT.

Ja ega ei olnudki muud, kui lennukile hüpata ja selle suure seikluse poole teele asuda! Dolomiidid on ju osa Alpidest. Lihtsalt WOW, mis vaated lennukiaknast välja vaadates avanesid. Kui see juba pooltki meie matka sihtkoha moodi oleks, siis on kõik juba korda läinud!

Jaa olemegi kohal, juhu! On küll septembri algus, kuid Itaalias on endiselt väga sossu. 30 kraadi kuumust. Reisikott on nii hästi pakitud, et lühikeste pükste kotipõhjast välja õngitsemine on liiga suur vaev. Lihtsam tundub teele jäänud kohvikust värskendav jäätis haarata. Abiks Ikka! Me ei hakka aega raiskama ning ostame kohe bussipileti mägedesse. Imelise päikeseloojangu saatel! 2.5h hiljem oleme kohal! Cortina d’Ampezzo linnas! Meie ööbimiseni on kõigest 200m! Jõuame pimedas, nii et väga ringi vaadata ei anna. Ei jõua ära oodata, et seda kõike lähemalt imetleda!

#1 matkapäev! Sorapise järv

🏔️ Alguspunkt: Passo Tre Croci parkla

🏔️ Distants: edasi-tagasi ~13km

🏔️ Tõus: ~500-600m

🏔️ Matka aeg: 4-5 tundi

🏔️ Raskusaste: Keskmine (füüsiline koormus, esineb tehnilisi lõike)

Olime eelnevalt välja vaadanud ühe imelise pärli, Sorapise järve (Lago di Sorapis), mille oma reisiplaani järgi juba esimesel hommikul ära tahtsime näha. Oodake vaid, kuni pilte näete, see on tõesti üks ilusamaid veekogusid, mis ma iial näinud olen! Soovituse kohaselt tuli sinna minna nii vara kui võimalik. See aitavat vältida rahvamasse ning samuti ka keskpäevast kuuma päikest. Äratus oli kell 7! Saime hotellist bussigraafiku ning täpsed juhised, kus peatuses maha tulla ja kuidas matkatee algusesse minna. Sõime hommikusöögi ja asusime teele. Väljas oli mõnus karge õhk, 15 soojakraadi.

Cortina d’Ampezzo on linn, kus juunist-septembrini on ideaalne aeg matkamiseks, ronimiseks, rattasõiduks (soojad ilmad ja mägimajad ööbimiseks avatud). Ning detsembrist märtsini saab talispordiga tegeleda.

Üldiselt pakuvad Dolomiidid matkaradu igale tasemele. Alates lihtsatest lilledega ääristatud radadest kuni mitmepäevaste matkadeni. On ka selliseid, kus rajale on ronimiseks paigutatud redelid ja terastrossid. Selle viimase jätame sellel korral vahele (vähemalt uljalt arvasime, et jätame). Selliseid radu nimetatakse Via Ferrata. Need on turvavarustatud ronimisrajad, mis pakuvad seikluslikku ronimist. Dolomiitides olevat üle 170 Via Ferrata raja.

Bussiaknast avanesid imelised vaated! Mägimajad ning eemal laiuvad mäeahelikud. Pärast ~20 min bussisõitu olime kohal! Oma tänase matka alguspunktis. Silmad säramas ja süda elevust täis! Me saame matkata! Ja me oleme JUBA teel siia nii palju imelisi vaateid näinud! Ega ei pidanud kaua ootama, nurga tagant paistis juba esimene üllatus. Hobune. Lihtsalt seisis puu all ja ootas midagi. Igal juhul mitte vist meid. Läksime pelglikult mööda ning jätsime head aega. Ilus hobune oli. 

Iga sammuga läks rada aina ilusamaks. Saime aina rohkem ja rohkem mägedest ümbritsetud. Tõusime aina kõrgemale. Mida rohkem kell keskpäevale lähenes, seda soojemaks läks ka ilm. Rada oli imekaunis, kuid kohati üsna keeruline. Eriti keeruline oli siis, kui suurem kamp matkajaid vastu tuli. Tee oli mõnest kohast päris kitsas ja käänuline. Vastutulijaile tuli tee andmiseks seisma jääda ning end mõnes kohas suisa võimalikult kaljuseina äärde toetada. Muidugi ei puudunud ka korralikud tõusud. Aga me võtsime rahulikult. Suur osa energiast läks ka vaadete nautimisele. Matkasime, nautisime vaateid, sõime snäkke ja jälle matkasime. Selline tore kulgemine. Ja muidugi vahetasime sokke! Et ville ei tuleks! See on matka puhul eriti oluline. Edith on selles osas väga vastutustundlik. Sokipausid on meie matkade kohustuslik osa.

2h ja 30min hiljem olime kohal! Järve lähedal asub ka vahva mägimaja (Rifugio Vandelli), kust soovijad kehakinnitust ning puhkust saavad. Meie läksime otse järve äärde! Enne silmailu, siis puhkus ja muud pausid.

Lago di Sorapis võlub ebareaalse sinise värvi ja imeliste vaadetega!

Wow! See mägijärveke on imekaunis! Türkiissinine veesilmake sakiliste tippudega mägedest ümbritsetud. Kogu see teekond siia üles, järeveäärde, oli rohkem veel kui väärt! Olenevalt valguse peegeldumisest ja mineraalidest võib sealne järvevesi olla nii türkiissinine kui ka smaragdroheline. Kui meie külastasime, oli kindlalt türkiissinine! See oli just kui peidetud aare keset mäeahelikke. Hästi peidetud ja hoitud. Midagi, kuhu pääseb vaid pärast suurt pingutust. Just kui auhind läbitud tee ja nähtud vaeva eest. Imeilus!

Leidsime endale järve ääres mõnusa koha, nautisime imelist vaadet, tegime snäkid ning olime lihtsalt rõõmsad. Nii kaunist vaadet nautides on raske mitte rõõmus olla. Rifugio Vandelli oli rahvast pungil. Kõik, kes peidetud aarde nauditud said, võtsid mägimaja ees istet ning premeerisid end mõne külma joogiga. Hakkasime tagasi liikuma. Tuldud teed, näod naerul. 

Jõudsime alla tagasi täpselt nii, et bussi enam kaua ootama ei oleks pidanud. Või siiski? Enne meid oli seal juba pikalt üks härra oodanud. Ootasime siis kõik koos. Bussi ei tulnud ega tulnud. Inimesed tulid ja ootasid. Ikka seda sama bussi, mis tulla ei tahtnud. Otsustasime hääletada! Ja saimegi peale! Võtsime selle kaua oodanud härra ka endaga ühes ja saime kõik koos tagasi Cortina d’Ampezzosse! Muidugi autoaknast laiuvate maaliliste vaadete saatel. Aitäh lahkele kohalikule küüdi eest! Siin linnas on ikka imeilus! No vaadake vaid neid maju! Lilledega üle valatud! Esimese päeva lõpuks saatis kell ~25 000 sammu ja 13km läbimise eest kiituse (kulus üle 5 tunni)! Ise olime ka uhked!

#2 matkapäev (matk NR 1)! Punto Panoramico Cadini di Misurina – kõige fotogeenilisem vaatepunkt Dolomiitides!

Uus hommik viib meid edasi. Uued kohad ja uued seiklused. Sööme varajase hommikusöögi ning võtame bussi. Sõidame Dolomiitide kõige kuulsama koha, Tre Cime di Lavaredo suunas. Meil on seal lähedal oma järgmine ööbimine võetud. Rifugio Aurenzo mägimaja. Täna ja homme plaanime seal kandis ringi matkata. Dolomiidid on väga populaarsed. Sellest annab märku ka meie sihtkohas olev parkla. Rahvas valmistub matkale minekuks. Parkla on autodest üsna pungil. Aga samas on piirkond suur ja lai ning see hulk inimesi hajub kindlasti siia mõnusalt laiali. Ja koos ongi ju turvalisem matkata.

Kell 10.00 olime kohal! Mõne matkaja jaoks päev alles algas. Oli palju neid, kes alles erinevatele radadele läksid. Mõned ka juba tulid. Otsustasime esimesena ära vaadata Dolomiitide kõige fotogeenilisema vaatepunkti – Punto Panoramico Cadini di Misurina. Lubatakse lihtsat ja kerget matkakest. Pigem nagu jalutuskäiku. Hommikuks hea, saab kondid soojaks.

🏔️ Alguspunkt: Rifugio Auronzo mägimaja parkla (u 2320 m kõrgusel)

🏔️ Distants: edasi-tagasi 1,5 – 2km

🏔️ Tõus: väga väike, kõrguste vahe umbes 50m

🏔️ Matka aeg: üks suund umbes 20min. Kokku ~1h. Oleneb, kui kaua vaatepunktis aega veeta soovid.

🏔️ Raskusaste: Kerge, kuid lõpus oleval rajal on üsna kitsad servad.

Kuna tegu on väga populaarse vaatekohaga, siis soovitatakse rajale minna võimalikult vara. Nii umbes 8.00 või varem. Meie läksime 10 paiku. Eks me näe, kui palju seltsilisi kuulsas vaatepunktis kohtame.

Oi, kui mõnus see väike matkake oli. Ja meie sihtkoht, kuulus vaatepunkt, paistis juba raja alguses. Eesmärk oli kogu aeg silme ees. Igas suunas, kuhu vaatad, on mäed. Ja mitte lihtsalt tavalised mäed, vaid dolomiidid! Kaunid sik-sakiliste servadega mäed. See on just kui muinasjutumaa. Võtsime rahulikult. Nautisime vaateid, päikest ja lihtsalt kulgesime. Mägimaja poole vaadates silmasime Dolomiitide kõige kuulsama koha, Tre Cime di Laverado poole suurt rahvamassi voorimas! Eemalt vaadates nagu pisikesed sipelgad üksteise järel reas marssimas. Kui pisikesed olid need inimesed nende mägede taustal. Kui suur ja võimas on ikka loodus. Jalutad, imetled ning hingad kopsudesse kõige värskemat karget septembrikuu õhku. Mida veel tahta!

Matka üks ots pidi võtma ~20 minutit. Haha, meil võttis ~2 tundi, et selle kuulsa kohani jõuda. Olime nii ametis vaadete nautimisega ning loivasime korralikult. Kohati olid teed üsna kaljude servadel ning tuli väga ettevaatlik olla. Usun, et vihmaga on seal veel eriti libe ning tuleb ekstra tähelepanelik olla. Lisaks võib siin tihti udu olla. Seljuhul ei ole kuulus vaade üldse näha. Ja kaljuteed on samuti topelt ohtlikud.

Meil aga vedas! Taevas oli selge, mõned üksikud pilved, kuid vaated imelised! Et kuulsas kohas pilti teha, pidi veidi aega ka järjekorras seisma. Kui juba siia tulnud olime, siis otsustasime ära oodata! Ilmselt, kui oleks kohe otse siia tulnud, poleks nii pikka järjekorda olnud. Aga kuna me super aeglased nautijad olime, jõudsime alles pärast keskpäeva kohal.

See hetk oli võimas! Juba ainuüksi sellepärast tasub Dolomiite külastada! Vaade justkui maailma servalt.

Kahe päeva jooksul on nii palju imelist nähtud! Suur tänulikkus südames, sammume nende kaunite vaadete taustal lõunapausile. Istume murule, vaatega teravatale mäetippudele ning laseme kaasa tehtud võikudel hea maitsta. Kohalik süsimust linnuke, kuldkollase nokaga, saatjaks. Loodab temagi pisikesele palukesele. Vaadete nautimine on talgi kõhu korisema pannud. Kui tähelepanu hajuks, viiks ta kindlasti võimalusel võiku endaga. Olime päris kõrgel. Sellest andis märku kaasa võetud muffin. Ümbriseks olnud pakend oli õhurõhu tõttu ümaraks paisunud. Kui juba lõunapausi tegime, siis tegime ka sokivahetuspausi!

Kui pausi ja vaadetega lõpetasime, oli kell pool kaks saamas. Otsustasime, et teeme ühe matka veel! Lähme vaatame selle Dolomiitide kõige kuulsama koha ka üle!

#2 matkapäev (matk NR 2)! Ees ootab kõige kuulsam koht Dolomiitides – Tre Cime di Lavaredo!

🏔️ Alguspunkt: Rifugio Aurenzo juurest

🏔️ Distants: ~10km ring

🏔️ Tõus: kõrguste vahe ~350m

🏔️ Matka aeg: 3-4h rahulikus tempos

🏔️ Raskusaste: lihtne või mõõdukas. Esineb väikseid tõuse ja mõnes kohas on rada kivine

Ja algas meie tänane teine matkake! Muide, see pisike valge maja suure kaljumüraka kõrval on meie tänane ööbimiskoht, Rifugio Aurenzo, vaevu pildil märgatav.

Kõndisime meiegi nüüd seda teed, kus enne kaugustes inimesi sipelgatena ühes rivis marssimas nägime. Ainult et nüüd minejaid väga ei olnud. Mõned üksikud. Enamus tulid vastu. Olles oma matka juba tänaseks lõpetanud. Ka kutsud olid oma perenaistega matkale kaasa tulnud. Kõndisid vapralt külg külje kõrval kogu teekonna kaasa. Meie muretult ühes nendega. Teadmata, milline erakordne vaatepilt järgmise nurga taga avanemas on. 

Dolomiidid on osa Alpidest. Niimoodi seal jalutades ning loodust imetledes tekkis täielikult Milka šokolaadi reklaami tunne. Just nagu oleks otse võtteplatsile sattunud. Kirjud lehmad eemal rohuribal rohtu nosimas, kellad kaelas kolisemas. Taustal mäeahelik laiumas. Ainult tükike šokolaadi suus sulamas on veel puudu. Tre Cime kant on tõesti maalilselt ilus. Mäed igas suunas, kuhu pilk peatub. Kellel matkast jalad väsinud või kehakinnituse soov, siis järgmine mägimaja on ootamas! Rifugio Lavaredo. Saab ööbimist ja saab kehakinnitust. See asub täpselt kolme mäe (Tre Cime) jalamil. Tre Cime di Lavaredo nimi (Three Peaks of Lavaredo) muide tulebki kolmest üksteise kõrval asuvast mäetipust. Mis siis ongi üks kõige kuulsam kohti Alpides. Tippude nimed on Väike tipp (Kleine Zinne), Suur tipp (Cima Ovest) ja Lääne tipp (Westliche Zinne).

Võimas. Nii võimas. Tre Cime lähedal ringi matkates kadus aeg märkamatult. Kell oli saanud kuus läbi ning päike hakkas vaikselt loojuma. Otsustasime hakata oma mägimaja poole liikuma. Õhtusöök ootas ning oli vaja end ka mägimaja ööbimisesse sisse seada. Kõik nähtu aga oli rohkem veel kui eepiline. See matk oli kui rännak kuskile mujale. Kuskile teise maailma. Eriti veel eestlase jaoks, kelle kodumaa kõrgeim tipp on 318 meetrit. Dolomiitide tipud aga üle 3000 meetri.

Päeva lõpuks me siiski tervet matkaringi läbi ei teinud. Avastasime mingit osa sellest ning seejärel nautisime niisama vaateid. Otsustasime, et tuleme homme hommikul uuesti ning teeme ülejäänud osa ringist. Teise päeva lõpuks olime läbinud 9,4km! Taas üle 5 tunni! Seda siis nende kahe matkaraja külastamise peale kokku. 

Ööbimisega koos sai broneerida ka õhtusöögi. See oli super hea võimalus soe kehakinnitus saada. Selle me ka võtsime! Koos teiste matkajatega einestades tekkis selline talvise lumelauareisi tunne. Kogu mägimaja atmosfäär oli sellele sarnanev. Ainus vahe see, et väljas oli hilis-suviselt soe ning lumelauasaabaste asemel olid jalas matkasaapad. Istusime, nautisime kehakinnitust ning vaatasime läbi akna paistvat loojuvat päikest. Imeline päev seljataga!

Ööbimisega meil vedas! Kui broneeringu tegime, saime maja kaks viimast voodikohta. Nüüd aga olime kahekesi ühes suures toas. Ülejäänud matkalised olid tulemata jätnud. Tänaseks ja homseks ennustati kehva, halva nähtavusega ilma ning tulijad olid oma kohad üles öelnud. Meile sobis! Super privaatsus! Kell 21 oleme juba voodis ning valmis uinuma. Meie toakesel oli ka pisike aken. Mis sealt täpselt näeb, saab hommikul vaadata. Praegu on kottpime ning vaade tume. Loodame, et homne matkapäev saab olema sama ilus ja soe nagu oli tänane. Matkahaldjad meid hoidku!

#3. matkapäev! Jätkame Tre Cime di Lavaredo radadel

Ärkame enne kella seitset! Valgus piilub tuppa ning annab märku, et aeg on uue päevaga alustada! Aknast välja piiludes saame lummava vaatepildi osaliseks. Kogu mägedeorg, mis eile kauge ja sügav paistis, on täna valge paksu udulooriga kaetud. Justkui pehme suhkruvatt laiali laotatud, taevas tõusva päikese valgusest kuldne. Üks kaunemaid ärkamisi! Ajame end silmi kissitades voodist püsti, sellise vaate peale kaob uneliiv hetkega. Uus päev oli saanud maagilise stardi.

Pool üheksa asusime teele! Kogu teekond läks teosammul. No vaadake vaid, kui imeline uduloor siinset olemist kaunistab. Selline tunne nagu kõnniks taevas. Ainult mäetipud selle pehme vati seest paistmas. Inimesi väga palju ei olnud. Suur osa ju jättis ilmateadet jälgides tulemata. Lubati kehva ilma. Tuleb, mis tuleb, hommik on igatahes olnud imeline! Täna matkasime teisele poole. Sinna, kuhu eile ei jõudnud. Taas uued vaated, teise nurga alt. Sellise udulooriga oli kõik veelgi lummavam. Matkasime pilvedes.

Olime saanud 2 tundi matkata, kui märkasime, et udu hakkab mäeorust välja ronima. Tasahaaval ja salakavalalt. Nii, et vaevu märkad. Kui hommikul oli terve org pilvedega kaetud, siis nüüd olid uduloori all ka juba oru äärel asuvad kivimürakad. Lõpuks tungis udu oma orust täiesti välja ning kattis tasahaaval kogu Tre Cime ala. Külmemaks läks samuti. Udu tuli koos karastavalt külma õhuga. Otsustasime hakata tagasi liikuma. Enne, kui nähtavus sootuks kaob. Ja ega tee peal juba kaduski. Lõpuks oli võimalik kõigest natukene enda ette näha. Äsja oli matkale tulnud ka uusi matkaselle. Nad olid päris oma matka alguses ning Tre Cime juurde veel jõudnud ei olnud. Üsna jama. Tuled nii pika tee ära ning ainus asi, mida Dolomiitides näed, on udu sees olevad reisikaaslased. Need samad, keda juba terve reisi iga päev näinud oled.

Olime nii rõõmsad, et reisigraafikuga täppi olime pannud. Või siis lihtsalt ilmataadiga kogemata parima diili teinud. Super matk, super kogemus, super vaated! Suur ja soe soovitus!

Otsustasime bussi võtta ning edasi liikuda. Meie järgmine sihtkoht asus Braiesi järve lähedal! Jah, see helesinise veega kuulus järveke Dolomiitides. Sellest seiklusest juba peagi!

Kui sulle meie seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Dolomiitidesse matkale minna? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!