Jätkub meie seiklus Põhja-Mongoolias! Pärast pikka autosõitu, üsna olematutel teedel, jõudsime kohaliku rändkarjapere juurde. Ööbisime nende valges majakeses ehk geris. Nüüd jätkub seiklus hobustega matkates. Eesmärgiga jõuda Põhja-Mongoolia ühte eraldatumasse paika, tsaatanite juurde. Tsaatanid on kohalik šamaanirahvas ja üks viimaseid põhjapõdrakasvatajaid maailmas.
Mongoolia seikluse esimeses osas võtsime ette 8000 km pikkuse lennureisi, et jõuda Ulaanbaatarisse, Mongoolia pealinna. Peatusime šamaanide väravas ning veetsime öö rändkarjapere geris. Loe rohkem siit.
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
Päikesetõus rändkarjapere geri juures
Esimene öö geris ehk kohalikus valges majakeses möödus sossult, aga pool silma oli ikka pidevalt lahti. Looma hääled, elevus, tagasipõiked olnud päeva ning ees ootavasse seiklusesse. Magamiskoti sees oli aga mõnus soe. Ainus, mis jahedana püsis, oli ninaots. Õues soojakraade 2.
Poole kuue ajal hommikul tegin väikese jalutuskäigu tualetti. Oi, milline kaunis päikesetõus mind tervitas, kui geri ukse avasin. Sadade kaupa lambaid ja kitsi varahommikut nautimas. Ühed veel tukastamas, teised juba virgunud ja püsti. Ei teinud nemad minust välja. Ühel pool taevalaotust ilutses veel hiiglaslik täiskuu. Teisel pool päike aga kohe, kohe pead tõstmas. Ma arvan, et kogu see visuaalselt maaliline vaatepilt tegi sellest ühe kauneima tualetikülastuse üldse, hehe.
Hommikul ärgates pakkisime oma nodi kokku. Jagasime kõik kaheks. Need asjad, mis meiega üles mägedesse kaasa tulevad, ning need, mida me ei vaja. Mis järgmiste päevade jooksul kasutusse ei lähe, need jäävad Sambu pere juurde gerisse. Hiljem tuleme neile järgi.
Hommikusöögiks olev munapuder valmis Eestist kaasa võetud gaasipliidil. Kuuma veega valmis hommikukohv. Piima saime Sambu jakkidelt. Matkakaaslane Maria oli Eestist kaasa toonud ka Kalevi šokolaadi. Ei mäleta, millal enne see kohvi kõrvale nii hästi maitses. Minu lemmik oli aga Sambu pisike poeg Ahrombair. Nii uudishimulik, tegus ja armsake. Kui midagi kuskile laokile jäi, ning oma koha pealt ära haihtus, võisid kindel olla, et Ahrombairi käsi on mängus olnud. See kõik oli nagu lõbus mäng tema jaoks. Hommikuse munapudru koored said tal hästi pudiseks tehtud ja geri äärde maha poetatud. Meie veevarud said aga kõik gerist välja tassitud ning isa Sambu motikas peaaegu ümber lükatud. Oleks jõudu ainult veidike rohkem. Kuid ilmselt peagi juhtub ka see. Laps kasvab ise, nii nagu loodus ja elu suunavad. Imearmas väike tegelane.
Asjad koos, kõhud täis, jätkasime oma teed põhja poole. Ees ootab umbes tunnike sõitu. Siis peaksime hobusteni jõudma. Nende samade nunnude Mongoolia ratsudeni, kes meid sihtkohani viivad. Enne aga oli meil ohtralt toimetusi. Tegime teel mitmeid peatusi. Näiteks viisime Sambu talvemajja pesumasina. Kui külmaks läheb, kolivad nad perega veidi kobedamasse majja. Puust, kus seinad ja katus. Nagu päris maja. Seal samas talvemaja lähedal niidavad nad ka heina. See riisutakse kõik kokku ning antakse loomadele talvisel ajal söögipooliseks.
Hobumatk läbi Mongoolia taiga poolmetsikutel hobustel
Peagi olime kohal. Kümmekond hobust puude all ootamas, Sambu vanem poeg koos sõbraga neid valvamas. Ise samal ajal muru peal lesimas ning pikisilmi meid ootamas. Aeglased on need eestlased koos mitmekümne pausi ning teele jäävate toimetustega. Nüüd oli aga aeg ratsud üle vaadata, kõik olulised nipid ja hobuse juhtimise taktikad ja reeglid üle käia. Meie matkajuht oli tubli juhendaja ning tegi kindlaks, et kõik selge oleks. Minu ja hobuste suhted saab elu jooksul umbes ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga mis siin ikka keerulist olla saab. Mõned pidavat rajale minema ka nii, et pole iial varem hobust puudutanud. Positiivne on see, et Mongoolia hobused on pisemad kui need, millega Eestis harjunud oleme. Midagi ponide ja Eesti suksude vahepealset. Natuke hirmus on aga ikka. Tegu on kodustatud hobustega, keda Mongoolia nomaadid on juba aastatuhandeid kasvatanud ja ratsutamiseks kasutanud. Kuna nad aga elavad steppides suurte karjadena, hangivad enamasti ise toitu ning on nö vabapidamisel, peetakse neid poolmetsikuteks. Ometigi kuuluvad nad inimestele. Neid lüpstakse ning nendega ratsutatakse.
Oluline on teada, kuidas hobust peatuma panna, kuidas paremale-vasakule suunata ning kuidas üldse liikuma meelitada. Lisaks ka see, kuidas enda jalgu hoida, et need jaluste seest välja ei tuleks. Või vastupidi, liiga sügavale jaluste sisse ei läheks, siis on potentsiaalne jama majas. Kannad peavad kogu aeg all olema. Nii me siis teele asusime. Kes väga kartis, selle oleks saanud ka nööriga järgi võtta. Nii, et istud hobuse seljas ning sinu hobune longib nööriga teise ratsaniku hobuse järel.
Oi, alguses oli hirmus. Meie seltskonnas olnud Maria ja tema poeg Martin on juba üsna kogenud ratsutajad. Teised aga pigem kõik vähesema kokkupuutega. Kui Sambu poja abiga hobuse selga olin saanud, küsisin veel Martinilt mõned kiired õpetused. Kordasime kõik olulise üle.
Esimesed hobuse sammud olid hirmsad. See esimene teineteise tundma õppimine. Saime õnneks üsna kiiresti sõpradeks. Rada kulges üsna mitmekesiselt. Kogesime mitmeid liustikujõe ületusi, mäejalamilt üles ja alla minekuid ning ka kaljuserval sõitmist. Viimane ehk oligi kõige hirmsam. Vaatad vasakule ning näed väga järsult alla minevat mäenõlva. Õnneks küll mitte täiesti kaljust, pigem kivi ja taigamaastiku segust. Loodad kogu hingest, et hobune ühtegi vale sammu ei teeks ning vasakule ei väärataks. Loodus aga oli kaunis! Ürgselt kaunis! Igas suunas kõrgusid mäed, hambatiku moodi olevate lehistega kaetud. Justkui kuusemetsa meenutav. Siin-seal oli märgata ka esimesi sügisemärke. Punakad taimed olid juba sügise-eelselt krimpsus ning andsid kogu maastikule kauni efekti. Lehised olid samuti kohati kollakamat tooni. Sügiseti võib siin kohata tõelist värvidemängu.
Hobusega sõit andis kogu selleks ~viieks tunniks võimaluse ja kohustuse olla täielikult kohal ja hetkes. Olla valmis igaks ootamatuseks. Näiteks, kui hobune järsku ehmub ja perutama hakkab või kui kivi otsa koperdab või näiteks putukalt hammustada saab. Meie reisikaaslase Maia hobune nt komistas ning nõudis juhi kohest reageeringut. Kõigeks tuleb valmis olla.
Meie tõlk Amara on ikka tõeline laululind. Hoolimata eelmisel ööl tekkinud kõhuhädast oli ta super triksis-traksis. Hommikul sisse võetud kõhurohi töötas efektiivselt. Kui suurem häda käes oli, sai mõned peatused tehtud. See võib siin kõigiga juhtuda, ka kogenud mongolitega. Lauluhääl on Amaral aga imeline. Sõitsin pikalt tema sabas ning nautisin seda lummavat taigakontserti. Laulmine pidi nii teda kui ka hobust rahustama. Tõsi see vist ongi. Amara suksu oli vana rahu ise. Sambugi poetas mõne vilejupi või laulunoodi.
Kui suurem osa teest läbitud oli, jõudsime mäejalamil asuva pisikese majani. Seal elab kohalik pere, meie sihtkohas elava põhjapõdrapere tuttavad. Täielik idüll ja pilguheit erilisse maailma. Pere, kes elab keset taigat, oma majakeses. Lähimad külad kuskil kaugustes. Muidugi tulid nad koheselt meid õue tervitama. Sambu on samuti nende tuttav. Meie tee viis aga edasi. Umbes 20 minutit oli veel hobustel minna. Mingi aja pärast hakkas üks suitsuse korstnaga püstkoda taigamaastiku vahelt paistma. See oligi meie armsa pere kodu, kes meid juba pikisilmi ootas. Seal elab Dadlai koos oma perega. Üldiselt on nad kõik koos siin, elavad püstkojas oma igapäevast elu. Talve saabudes aga lähevad tema naine ja pojad ühte eemal asuvasse külla. Lapsed peavad ju koolis käima. Dadlai aga jääb siia. Üksinda koos püstkoja ja põhjapõdra karjaga.
Kes on tsaatanid? Põhja-Mongoolia šamaanirahvas
Dadlai pere on ka tegelikult šamaaniperekond. Tsaatanite ehk dukhade jaoks on šamanism nende põline usund ja kultuuri kese. See on siis põimunud igapäevaselt nende eluga Põhja-Mongoolia taigas. Oluline on aga see, et mitte iga tsaatan ei ole šamaan. See kutse kandub edasi näiteks mööda vereliini. Usutakse, et esivanemate šamaanivaimud valivad uueks vahendajaks kellegi oma järeltulijate ehk sama vereliini seest. Väljavalitu saab sellest teada mõne nn šamaanihaigusega. Näiteks pikaajaline palavik, nägemused, seletamatud valud. Kõik see taandub alles siis, kui inimene võtab kutse vastu ning ta šamaaniks pühitsetakse. Näiteks oli Dadlai vanaema selle piirkonna kõige võimsam šamaan. Nüüdseks on ta aga maisest ilmast lahkunud ning elab siin lähedal, hiiglasliku kadakapuuna.
5 tundi ja 20 km hiljem: tsaatanid võtavad meid vastu
Meie matkake mööda Põhja-Mongoolia metsikut loodust kestis aga ligi 5 tundi. Läbisime selle ajaga umbes 20 kilomeetri. Järjest, ilma pause tegemata. Jalad ja põlved olid matka lõpuks ning hobuselt maha tulles super valusad. Ma ei ole ju iial hobuse seljas nii kaua istunud. Korraga nii paljule uuele keskendumine oli vahepealse jalgade sirutamise meelest pühkinud. Oleksin pidanud nii mõnegi asja teisiti tegema. Ehk tagasiteel on juba julgust ja kogemust rohkem ning toimin targemalt. Veidi ringi jalutamist ja venitamist ajab ilmselt selle asja korda ning kangetele liigestele taas eluvaimu sisse. Igatahes oleme tublid! Tublid on ka meie hobusekesed. Suurim rõõm oli lõpuks kohal olla. Paigas, kuhu jõudmist nii väga ootasime.
Koheselt tervitas meid imearmas, umbes kahe-aastane Gegee. Tumedapäine väike rõõmupallike. Tema nimi tähendavat kohalikus keeles “särav”. Seda ta ka tõepoolest on. Pisike naerusuine nunnukas, kellel patsike pealael. Muide, siinsetele lastele tehaksegi pats pealaele, ka poistele. See pidavat ära hoidma selle, et kuri vaim last ära ei saaks varastada. Gegee ema, Dadlai tütar, on linnas hambaarstiks. Lapsuke on aga hetkel vanaema ja vanaisa juures taigas oma elu parimat lapsepõlve veetmas.
Dadlai pere, kes meid siin ootas, on aga super armas. Kohe olid kõik meid vastu võtmas ning järgmise sammuna püstkoda üles seadmas. Tundub, et Dadlai ja tema pojad on suured püstkoja meistrid. Väga kiirelt arenes meie elamine. Saime endale umbes tunnikese möödudes siia Mongoolia taigasse päris oma majakese. Jagame seda meie reisikaaslaste, Maia ja Toomasega. Koduke sai aga mõnus, isegi ahi pandi sisse. Selle tarbeks saime ise küttepuid korjata, et siis pimeduse saabudes tuli alla teha ning enne magaminekut koduke soojaga täita.
Dadlai pere püstkoda asus veidike maad eemal. Põhjapõtradest ümbritsetuna. Tundus, et nende kogunemiskoht oli täpselt pere püstkoja kõrval. Seal oli mõnus puudesalu, kus nad palava ilma korral varju said. Naljakas oli ka põtrade poolt tehtav hääl. Kuulsime seda tegelikult kohe, kui saabusime. Keegi oli kuskil põõsas peidus ja röhkis. Selline madal ja korisev hääl. Mõtlesime, et Dadlail on siin lisaks põhjapõtradele ka notsud! Hiljem ringi vaadates tuli aga välja, et hoopis põdrad ise on need, kes seda põrsahäält teevad. Nii naljakas!
Lisaks kodustatud loomadele pidi Põhja-Mongoolias olema palju ka karusid ja hunte. Siinne maastik on täis tihedat taigametsa, mägesid ja jõgesid. Ideaalne keskkond sellistele suurtele kiskjatele. Muide, need mäekülgedel laiuvad taigametsad paistsid meile ka hobustega sõites väga hästi kätte. Nagu hiiglaslik kogum karvaseid hambatikke üksteise kõrval puntras. Nii et üksi metsa kondama minna siin ei tohiks. Iial ei tea, millal mõne ringi luusiva metsloomaga kokku võib sattuda.
Tsaatanid, põhjapõdrapiim ja kohalikud traditsioonid
Kui püstkoda üleval, asjad tuppa tassitud ning veidi sisse elatud, liikusime kõik koos Dadlai püstkotta. Ütlesime tere, andsime üle Eestist toodud kingitused, saime lähemalt tuttavaks ning rüüpasime kõik koos sooja põhjapõdra piimaga teed. See soe jook pidi väga kasulik olema. Põhjapõdrapiim olevat üks maailma rammusamaid piimasid ning annab koos kuuma teega kiiresti energiat. Ilmselt kulub see eriti hästi ära Dadlaile, kes talved üksinda siin veedab. Lisaks pidi see piim aitama ka soojust kehas hoida ning alajahtumise eest kaitsma.
Oluline jook on siin ka viin! Nimelt on Mongoolias viinal teatud tingimustel püha ja rituaalne staatus. See on sild inimeste ja vaimude maailma vahel. Ja kuigi viinal on püha ja tseremoniaalne roll, ei peeta pühaks purjus olemist ja alkoholi kuritarvitamist. Kui külaline saabub nomaadide geri, pakutakse talle peaaegu alati viina. Keeldumist peetakse ebaviisakaks. Kui inimene ei soovi juua, peab ta kommete kohaselt viinatopsi huulte juurde tõstma (maitsma) või nimetissõrme viina sisse kastma ning seejärel sellega oma otsaesist puudutama. See näitab üles austust pererahva vastu. Enne jooma hakkamist tehakse alati ohverdusrituaal. Viina pritsitakse sõrmega taeva, maa ja esivanemate suunas. Lisaks on oluline ka see, kuidas sa sulle antava joogianuma vastu võtad. ALATI parema käega. Ehk siis parem käsi on see, mis ulatub esimesena ette ja haarab topsist või kausist. Vasak käsi puudutab kergelt. Nt paari sõrmega altpoolt, et näidata austust ja pakkuda stabiilsust. Kui nii toimid, siis näitad, et pühendad kogu oma tähelepanu sellele hetkele ja pakkujale. See tervitustseremoonia tehti läbi ka meie tsaatanite pere püstkojas.
Dadlaile olid täna külla tulnud ka eemal mäejalamil elavad naabrid. Need samad, keda enne teel kohtasime ning kes meid ukselävele tervitama olid tulnud. Nemad olid ka nüüd siin. Istusid meiega samas püstkojas ning mekkisid Maria poolt toodud Kalevi šokolaadi. Lisaks toredale seltskonnale on neil Dadlai juures võimalik ka välismaailmaga ühendust saada. Läbi Starlinki satelliitseadme. Kuna siin mobiililevi täielikult puudub, on see nende ainus võimalus kaugemal elavate lähedastega kontaktis olla ning välismaailmalt teateid saada. Muidugi seniks, kuni päikesepatareil saadud elektrivool kestab. Kui see tühjaks saab, kaob selleks päevaks ka internet.
Pärast tsaatanirahvaga ajaveetmist asusime oksi korjama. Sambu oli super abivalmis ning tegi meie püstkoja ahjukesse tule alla. Oksad tulid meie poolt. Siin läheduses on neid küllalt, lihtsalt mine ja korja kokku. Pärast seda saime Amara poolt valmistatud riisipajarooga. Tühi kõht oli nii tänulik! Tänagi oli meil pika ratsutamisepäeva tõttu lõunapaus vahele jäänud. Nüüd aga on tuba soe ja kõht täis. Mida veel elult soovida?!
Öö liustikujõe ääres keset põhjapõdrakarja
Tahtsin enne magamaminekut ka näo kiirelt üle loputada. Ainus võimalus selleks oli veidi eemal asuv vulisev jõevesi. Muidugi karastavalt külm. Vana talisuplejana ütleksin, et isegi võrreldav mõne talvise supluskorraga. Siinne vesi ju tuleb liustikust ning vuliseb siis pika jõena omasoodu, möödudes ka meie põdrakasvatajate püstkojalaagrist. Muidugi ei tohi end otse jääkülmas jõevees loputada. Sealne vesi on püha ning seda kasutatakse muuhulgas ka joogiks. Jõest tuleb anumaga vett võtta ning siis seda jõest eemal oma äranägemise järgi kasutada. Sama on ka joogiveega. Puhast joogivett meile siia kaasa võetud ei ole. Jõevesi pidi joodav olema. Kuna siin on aga rohkelt metsloomi, ning lisaks ka Dadlai põdrad ja hobused, kes kõik sama jõevett janu kustutamiseks kasutavad, siis me ise seda otse juua ei tihka. Muidugi saaks vett ka puhastamise eesmärgil keeta, kuid kuna meil siin potti ei ole, lähme veidi teistsugust teed. Alvaril on veepuhastuseks mõeldud kraam kaasas. Spetsiaalne pudel ning lisaks ka puhastustabletid.
Asusin pealambi seltskonnas teele. Kohe, kui meie kodukeste juurest mööda sain ning esimese sammu samblaselt kaldalt jõe suunas tegin, tervitas mind kari põhjapõtrasid. Tulid vasakult ning läksid paremale. Suure pika joruna. Ilmselt otsisid kohta, kuhu ööseks pikali heita. Ja siis mina, lihtsalt seisin seal põtrade keskel ning lasin neil mööduda. Mõni eriti uudishimulik ka peatus, nuuskis niisama või limpsas üle mu käe. Valged ja pruunid hiiglaslike karvaste sarvekestega loomakesed. Tundsin, et seisatasin justkui keset muinasjuttu ning aeg peatus. Pole iial varem midagi sellist kogenud. Ega pole osanud sellisest hetkest elus ka unistada. Muinasjutuline hetk ja paik see Põhja-Mongoolia eraldatud ja asustamata ala. Paik, kus elavad Mongoolia kõige võimsamad šamaanid. Paik, kus aeg peatub, kuhu välismaailma tormakus ei pääse.
Täna suikusime unne juba kella 22 paiku. Seljataga olnud pikk seiklusrohke ning emotsioonidest tulvil päev olid teinud oma töö. Panime oma püstkoja ahjukese puid täis ning rändasime unedemaale. Oi, kui soojaks läks. Öö peale palavus aga taandus, kuid magus uni magamiskotis jätkus.
Matk mägedesse ja Mongoolia mägisibulad
Tänane äratus oli kell 10.00. Saime ~12h und. Niiii mõnus! Värskes õhus, ainult külm nina magamiskotist väljas. Kõik muu aga super sossu. Tunnen, et need 12h und aitasid kõik eelnevate päevade unevõlad tasa teha. Alustasime päeva hommikukohviga. Hommikusöögiks sai gaasitulel valminud tatar. Lisanditeks adžika, tuunikala ning tilk oliiviõli. Maitses hästi!
Peale hommikusööki pidime matkale minema. Sellisele matkale, mis sisaldab teekonda kohalike mägisibulate alale. Need on niisugused sibulad, mis pidid looduses ise kasvama. Sambu oli läinud mäejalamil asuvasse naabrite majakesse vajalikke tööriistu tooma. Neid, millega sibulaid saab kaevata. Mongooliale kohaselt läks tal muidugi tunde. Veetsin selle nö ootamise aja loodust nautides. Istusin samblasel jõekaldal ning vaatlesin eemal rohtu nosivaid hobuseid ja põhjapõtru. Väike Gegee oli samuti seal. Seisis põtrade lähedal jõekaldal ning mängis kivikestega. See ei olnud niisugune jõgi, kus lapsel üksinda ohtlik oleks. Jõesäng oli küll hiiglaslik, kuid liustikujõgi ise kitsas ja väga madalalt üle kivikeste vulisev. Pigem nagu liustikuallikas. Ja kui püstkodade juurest minema hakkasid, siis võttis hulga aega, et üldse voolava veeni jõuda. Põtradele ja hobustele seal aga meeldis. Sai siit-sealt rohelist rohtu või oksi näksida ning janu korral puhast vett peale rüübata.
Ma lihtsalt istusin ja nautisin. Seda loodust, loomi, hetke, kus ma olin ning kogemust, mida tsaatanite pere ja Põhja-Mongoolia avasüli jagasid. Mingi aja pärast tuli jõesängi ka Gegee vanaema. Tundus, et laps oli juba üsna pikalt kadunud olnud ning vanaema oli teda otsima tulnud. Mingit vastuvaidlemist siin ei olnud. Laps võeti selga ning tassiti püstkotta tagasi. Vanavanemate valvsa pilgu alla. Ilmselt oli käes aeg lõunasöögiks. Täpselt nagu meilgi. Amara oli tulel valmis keetnud kohaliku tsaatanite supi. Lambaliha tükkidega. Seda viimast oli meil palju. Lammas sai ju Sambu pere juurest kaasa võetud. See sama, kes meie auks taevastele radadele saadeti. Nii et tulime Dadlai juurde täiesti oma söögivarudega.
Lõpuks oli ka Sambu tagasi ning saime vaikselt teele asuda. Tema hobuse seljas ning meie kõik jalgsi. Üsna pea jõudsime esimeste sibulateni. Nii vars kui mugul ise sarnased sellele, mis Eestis kasvavad. Mäejalamil on nad lihtsalt siin-seal üksikult maa seest ninad välja pistnud ning kasvavad, kus saavad. Mugul on muidugi pisike. Aga muidu sibul, mis sibul.
Meie sibulamatk kulmineerus sellega, et läksime Alvariga üsna kõrgele mägedesse. Teised jäid alla poole jalutama ning sibulaid kaevama. Nautisime matkates neid lummavaid vaateid umbes kolm tunnikest. Tõusime esmalt nii kõrgele kui saime ning siis hakkasime vaikselt alla poole tagasi liikuma. Mägi oli rohune ning puudest üsna vaba. See oli hea, ilmselt ei tule siia nii lihtsalt ka karud ja hundid, keda siin piirkonnas rohkelt olema pidi. Ja kui tulevad, siis märkaksid nad meid juba kaugelt ja ehk lahkuvad. Paremale alla vaadates paistsid kogu aeg kätte meie põhjapõdralaager ning jõekärestik. Muutudes iga astutud sammuga aina pisemaks ja kaugemaks. Maalilised olid need aina enam paistma hakkavad kauged mäetipud ning all looklev liustikust alguse saanud jõevesi. Kui hästi pingutasid, sai veel näha ka jõekäärus jalutavaid hobuseid ja põhjapõtru. Oi, me olime rahul! Nii tehtud pingutuse kui ka nende lummavate vaadetega.
Kui alla tagasi jõudsime, tegid teised juba kohalikku toitu. Meil on täna kokandusõhtu, kus kõik koos kohalikku rooga valmistame. Tulemuseks on tšebureki laadsed pirukad ehk khuushuurid. Maia hakkis juba sibulat ning Maria lõikas lambalihast pisikesi kuubikuid. Amara oli kohaliku eksperdina kõiki juhendamas.
Sõidame põhjapõdra seljas nagu tsaatanid: minu unistus täitub
Enne õhtusööki avanes meile aga midagi erakordset! Me saame põhjapõtradega sõita! See olevat üks väga eriline ja unikaalne nähtus ja võimalus. Erinevalt Skandinaavia põhjapõtradest on Mongoolia taigas elavad põdrakesed aretatud ja kasvatatud nii, et nad kannaksid inimeste ja koormate raskust.
Kohalikud lapsed õpivad põtradega sõitma juba kohe, kui jalad kannavad. Nägime seda ka ise väga lähedalt. Väike Gegee oli juba ammu enne meid põdra seljas. Mitte küll üksinda, aga siiski. See oli tema jaoks nii loomulik keskkond. Tekikese sisse mähituna põdra seljas istumas.
Paar talve tagasi avanes mulle Põhja-Soomes, Rovaniemis üks harukordne võimalus. Mul oli seal tööüritus ning ma sain esimest korda elus põhjapõdra rakendis istuda ja sealse küla vahel pisikese tiiru teha. Juba see tundus nii eriline kogemus. Hiljem saime neid samu põdrakesi lumiste puude taustal paitada. Mäletan, et mõtlesin, et mis tunne küll põdraga sõita oleks… Ühes muinasjutuski ju sõidab päkapikk põhjapõdra seljas. Soovid ja mõtted tuleb julgelt õhku visata, ühel hetkel nad ka täituvad! Võimalik, et kõige üllatavamal ja erilisemal viisil. Nüüd oli käes selle unistuse kord!
Ausalt öeldes tundus reaalsuses, liustikujõe kaldal põhjapõtrade vahel seistes, see idee üsna kõhe. Istuda looma selga, kellega sa varem niiviisi kokku puutunud ei ole. Noh, tegelikult üsna sama olukord, mis eelmisel päeval Mongoolia hobuse selga istudes. Nüüd aga oli eelis see, et hobumatk oli edukalt selja taga ning põdraga me suuri kilomeetreid läbima ei hakka. Dadlai põhjapõdrad olid hästi välja koolitatud. Said koheselt käsklustest aru ning olid väga rahulikud. Aga see reaalsus, et sõidad hetkel põdra seljas, tundus uskumatuna!
Asusime vaikselt teele. Kõige keerulisem oli jõesängist välja saada. Edasi läks tee juba kenasti. Dadlai koos poegadega oli samuti meiega. Sõitsid kaasas ning juhendasid. Tegime pisikese tiiru metsa vahele ja tagasi. Põdrakesed olid nii rahulikud ja armsad. Lisaks super pehmed. Hiiglaslikud karvased sarved tuule ja valguse käes hüplemas. Nii eriline ja uskumatu kogemus. Päike hakkas samuti peagi loojuma ning tegi kogu rännakuvalguse veel eriti lummavaks. Nii tänulik selle unistuse täitumise ja erilise kogemuse eest!
Sõit lõppes ühise rituaaliga. Igale ühele valati pudelikorgi sisse vägijooki. Ehk siis imepisike kogus. Väike anum tuli esmalt parema käega ja vasaku käe toega vastu võtta. Ning seejärel natuke sõrmega taeva, maa ja esivanemate suunas pritsida. Siis see väike alles jäänud kogus vägijooki ära juua ning korgike uuesti täitmisele anda. Et see siis järgmise inimeseni jõuaks.
Seni, kuni me põtradega unistuste sõidul olime, oli Sambu püstkojas kokkamise enda kanda võtnud. Khuushuurid praksusid õliga täidetud potis. Aeglaselt kuldpruuniks värvudes. Olime kõik juba tule ümber kohad sisse võtnud ning ootasime õhtusöögi valmimist. Muljetamist oli palju, põdrasõit jääb kindlasti kõigile läbi väga eredate emotsioonide meelde! Khuushuurid maitsesid aga super hästi! Kindlasti siiani selle reisi kohalike toitude kõige lemmikum maitseelamus. Kui lõpuks püstkojast täiskõhtudega välja ronisime, avanes imeline vaade tähistaevale. Põhja-Mongoolia olevat üks maailma parimaid paiku tähtede vaatlemiseks. Valgusreostus on siin ju olematu, ööd pimedad ning tähed paistavad super kaunilt kätte. Liikusime tähti vaadeldes vaikselt oma majakese poole. Kõhud täis, pugesime taas kella 22 paiku oma püstkojas magamiskottidesse.
Härmatisega hommik ja päikesetõus taigas
Avasin silmad juba kell 6:30. Täiesti kogemata. Üllatuseks avastasin, et päike ei ole veel tõusnud. Väljas oli pime ja vaikne. Ainult mõned üksikud loodushääled. Avasin vaikselt oma sooja pesakese luku, panin matkasaapad jalga ning astusin õue. Väljas oli karge ja hämar. Tänane hommik oli jahe. Nii jahe, et härmatis oli maas. Igal sammul jalgealune krõbisemas. Madalamad põõsad olid samuti härmatisega kaetud. Ööd on juba jahedamad ning sügis on taigasse kohale jõudmas. Päikesetõus jõuab siia tiba hiljem, kuna mäed on igas suunas ees. Tuleb oodata, kuni päike on juba pool tunnikest tõusnud, et kumake paistma hakkaks. Tegin päikesetõusu ootuses laagriplatsil pisikese jalutuskäigu. Vaatlesin varajaseid põhjapõtru, kes juba enne kukke ja koitu rohtu näksisid.
Lõpuks tõusis ka päike. Esmalt sai päikesekiirte kumaga kaetud eemal laiuv mäeahelik. Seejärel kulus vaid mõni minut, kuniks terve tulekera end mäetagant välja paiskas. Hetkega läks kogu ümbrus kõvasti valgemaks. Päike oli tõusnud ka taigas! Kui päikesetõus nähtud sai, läksin tagasi püstkotta ning ronisin oma magamiskotti. Poole tunniga oli see jõudnud juba jahedaks minna. Proovisin vaikselt unne suikuda, veel umbes tunnikeseks. Teised olid veel samuti unedemaal.
Tänane hommik on siin tsaatanite rahva juures meie viimane. Lõuna paiku stardime taas oma hobumatkaga Sambu pere poole. Ees ootab ka kaua oodatud kohtumine kohaliku šamaaniga. Milliseks kujunes meie hobumatk ning kuidas oli kohtumine piirkonna võimsama šamaaniga? Sellest peagi!
Kui sulle Mongoolia seikluse teine osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Mongooliasse minna? Või oled juba käinud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!