Ma olen niiiiii põnevil! Mongoolia on paik, mis on kogu aeg tundunud kui kauge ja kättesaamatu “ehk kunagi lähen” riik. Nüüd aga ootab meid ees 12 päeva seiklust Põhja-Mongoolia kõige kaugemas ja eraldatumas nurgas, Venemaa piiri lähedal. Huvitav on see, et Mongoolia on maailma kõige hõredamalt asustatud riik. Peamiseks põhjuseks on karmid loodustingimused, kuivad stepid ja hiiglaslik Gobi kõrb. Ehk siis on seal loodust ja vahemaid kordades rohkem kui inimhinge, kes end seal mugavalt sisse oleks seadnud.
Külastame Mongoolia reisil kaugel põhjas elavat dukhade hõimu ehk tsaataneid. Nende näol on siis tegu ühe kaduva rahvaga, šamanistide ja põhjapõdraratsanikega. Lähme vaatama selle erilise ja hääbuva rahva igapäevaelu ja toimetusi. Õpime nende kombeid ja elukorraldust. Enne aga üks oluline punkt. Sinna kaugele Venemaa piiri äärde tuleb kuidagi ka kohale jõuda!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
Algab seiklus Põhja-Mongoolia poole: lennud Tallinnast Ulaanbaatarisse
Meie seiklus algas 26. augustil 2026. Väga kirevast ja elavast Tallinna lennujaamast. Nädalavahetusel Eestis toimunud Ironmani võistlejad tilkusid veel endiselt vaikselt oma koduriikidesse tagasi. Kotid, kompsud ja kohvrid seisid igal pool virnades. Kogu kaasa võetud kraam tuli ju endaga ka koju tagasi tassida. Rattad, kalipsod, jooksuvarustus ja muu. Mõnel entusiastil veel endiselt medalgi kaelas. Nii pagasilauas kui ka passikontrollis olid hiiglaslikud järjekorrad. Täna oli küll see hetk, kus 2 tundi varem Tallinna lennujaama minek end ära õigustas.
Tallinnast viib meie tee edasi Istanbuli (Türki) ning siis juba Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse, Tšingis-khaani lennujaama. Just nimelt selle kuulsa mehe järgi on nimetatud tänapäeval ka Mongoolia lennujaam. Tegu on siis kunagise Mongoli impeeriumi rajajaga. Siiani on see ajaloos teadaolevalt suurim impeerium, mis olevat hõlmanud lausa ~22% Maa pindalast.
Olen varem mitmeid kordi Istanbuli lennujaamas käinud, kuid Türki ise ma veel oma nina pistnud ei ole. Taas on see riik, mis minu soovidelistis kannatlikult ootab.
Hinnad siinses lennujaamas on aga hullumeelsed. Minu meelest on need paari aastaga väga suurelt tõusnud. Enim kajastub see kohvihinnas. Selle lemmiku hommikujoogi eest tuleb välja käia 8-9€, mandlisaiakese eest 9€, vee saab 2€ eest. Õnneks on seal aga ka koht, kus ise tasuta oma veepudelit täita saab. See on alati hea säästunipp. Söögipoolisega on nii, et pikamaa lennud pakuvad õnneks alati kehakinnitust. Ka Turkish Airlines veidi üle 3h kestnud lennul Tallinnast Istanbuli said kõik kosutava lõunasöögi ning omal valikul meelepärase joogi.
Lend Istanbulist Ulaanbaatarisse, Mongoolia pealinna, kestab 8 tundi. Saime Alvariga kahe peale neljase rea. Meie kõrval kaheses istusid aga naine ja mees koos lapsega. Laps oli ilmselt napilt nii suur, et võis veel piletita reisida. Olles turvarihmaga isa külge kinnitatud. Mees ise oli suht pikka kasvu. Üsna valus oli vaadata, kuidas nad seal kolmekesi järgmised 8 tundi hakkama oleksid pidanud saama. Pakkusime, et läheme ise nende kohtadele ning nemad saavad neljase rea. Virginiast pärit ameeriklased olid kohkunult üllatunud. Võtsid rõõmuga lahke pakkumise vastu. Tuli välja, et neid oli kokku viis. Lisaks veel üks laps ning ka mehe õde. Nad olid Mongoolias varemgi käinud. Läksid nüüd uuesti. Kolmeks nädalaks erinevatesse kirikutesse vabatahtlikku tööd tegema. Lennureisilgi said nad veel mitmeid tunde piiblit lugeda ning olla tänulikud selle taevast sülle kukkunud lahke pakkumise eest.
Suurem osa lennust möödus Suure Vankri valvsa pilgu all (foto all). Polegi iial varem öösel lennates mõnda tähte nii eredalt siramas märganud. Tänu kõrgemate jõudude poolehoiule ning tugevale taganttuulele olime Ulaanbaatari lennujaamas plaanitust ligi 20 minutit varem. Edasi lendame siselennuga umbes 500 lennukilomeetrit riigi põhjaosasse, Muruni (Möron) linna. Kui meie lend hilinenud oleks, siis oleksime aga pidanud võtma bussi ning juba rohkem kui kümmekond tundi ja 700 km mööda Mongoolia teid ise üles poole loksuma. Lende põhja piirkonda iga päev ei lähe.
Me oleme kohal! Siselend Ulaanbaatarist Murunisse
Varem jõudmine andis meile piisavalt aega, et lennukist välja minna, passikontrollis templid kirja saada, oma kompsud võtta ning siselendude alasse minna. Nagu Mongooliale kohane, võttis siingi kõik aega. Piletile trükitud värav nr 21 tundus aga näiteks täiesti suvaline. Sealt sai siselennuga linna, mille nimegi ma hetkel uuesti öelda ei suudaks. Pärast veidi aega kohmetut ootamist tuli kuskilt alt korruselt suure jooksuga trepist üles lennuteenindaja. Hõisates, et Muruni saab hoopis väravast number 20! Tulgem me kõik kohe tema sabas. Huuh, saimegi bussi ja peagi ka lennule. Imelised olid need vaated, mis selle pisikese lennuki aknast avanesid. Rohekad mäed all laiumas, orgudes pisikesed onnid ja loomakarjad. Mõned tunnid tagasi siia maandudes olid orgudest pika vinena üles tõusnud ka suitsupahvakad. Ilmselt olid kohalikud oma gerides või püstkodades tule alla teinud ning alustasid vaikselt päevaga.
Oo, kui huvitav oli saabumine Muruni lennujaama! Ja milline vastuvõtt. Lennutöötaja tervitas meid kui staare. Tegi telefoniga mitmeid klõpse, nii äsja maandunud lennukist kui ka meist, sellega saabunutest. Fotosid tegid ka meie lennuga tulnud Aasia turistid. Kõik olid meie siia jõudmisest vaimustunud. Nii lennujaamatöötajad kui ka meie ise! Lennujaam ise oli lahe! Täpselt selline nagu kuskilt filmist näinud olen. Hiiglaslikud põdrakasvatajate pildid seintel. Lisaks ka maailmakaart, kus Mongoolia on esile tõstetud. Pakilint pisike ja looklev. Kui kott käes, siis põhimõtteliselt astud kohe uksest välja. Ja astusime ka!
Raha ja kohalik sim-kaart Mongoolias
Meid ootas kohalikku keelt kõnelev Amara ning 2 autot. Üks jeepi moodi masin ning teine UAZ, vana veneaegne bussike, mis ilmselt ei sure iialgi ning läheks läbi ka raudseinast. Hüppasime masinatesse ning võtsime suuna esimesse sihtkohta. Meie UAZi istusid peale minu ja Alvari veel ka Amara, autojuht Mende ning Maia ja Toomas. Meie vahvad reisikaaslased. Esimeseks peatuseks sai pank. Seejärel läksime kohalikku sim-kaarti soetama. Kes soovis, sai raha vahetada sulas, otse pangatöötaja osavate sõrmede vahelt. Meie aga võtsime Revoluti kaardiga vajaliku summa välja. Soovitatud oli nt 100€ nägu kohalikus rahas. Mõlemad toimingud venisid, nii rahavahetus kui ka sim-kaardi ostmine. Viimase jaoks oli lausa passi vaja. Andsime kahtlustavalt passid üle ning jäime huviga tulemust ootama. Mingi aja pärast tagaruumi piiludes avanes vaatepilt kohalikust härrast, kes Tiktoki videotega meelt lahutas. Meie meel siin pisikeses poeruumis nii lahutatud ei olnud. Umbes tunnikese möödudes saime minema. Kohalik telefonikaart maksis 20 000 kohalikku raha ehk 5€. Sellega sai siis vajadusel internetis olla. Kõnedeks me seda kasutada ei plaaninud.
Meie kohalik tõlk Amara on meil tore. Lustakas kohalik neiu, kes iga lobisemisest vaba hetke viisijupi üles võtmiseks ära kasutab. Nagu ta tunnistas, siis laulda talle meeldib. Kõrvalt kuulajana ütlen, et hästi laulab ka. Amara rääkis, et kõige rohkem meeldib talle laulda hobusega sõites. Et siis mõjub kogu see tegevus kuidagi eriti lõõgastavalt ja mõnusalt. Ilmselt hobune ka naudib. Tal pidavat mitu hobust olema. Hiljem tuli jutu käigus välja, et mitu tähendab 90. Aga ega ta päris kindel ka ei olnud, mees peab arvet.
Tegime tuuri ka kohalikul turul. Mulle meenutas see palju aastaid tagasi Tallinna Keskturul nähtut, kui seda vanaema käekõrval külastasin. Kõik kohad igasugu nodi ja kaupa täis, letid lookas. Tegime tiiru ja vaatasime ka kohalikult pakutava kraami üle. Saapad, riided, koolitarbed, kodutarbed…. nimeta vaid, mida soovid. Suure tõenäosusega oli see asi seal olemas. Lisaks ka lugematu hulk meid uurivaid silmapaare. Väga palju turiste vist seal hetkel ringi liikumas ei ole. Huvi me igatahes pakkusime.
Khatgali küla ja Hövsgöli järv. Saatjaks Hiina tüdruk Illi.
Muruni linnas hüppas meile ligi Hiina tüdruk Illi. Muidu on tema kodumaaks küll Mongoolia naaberriik Hiina, kuid praegu elab Illi Ameerikas. Neiu on juba 3 kuud siinkandis ringi rännanud ning pea kõiki siin piirkonnas olevaid riike külastanud. Eriliselt avaldas talle aga muljet Kõrgõzstan. Imeline loodus, mäed, inimesed. Kõik nii meeldis. Järgmiseks sihtkohaks olevat tal Lõuna-Korea. Hetkel palus Illi aga küüti meie järgmisesse sihtkohta, Khatgali linnakesse. Või noh, külakesse. Lubasime ta lahkelt meie auto peale ning sõit ühise sihtkoha suunas võis alata. Ees ootas 100 km korralikku asfalteeritud teed põhja suunas. Muidugi koos väikeste teekattest tingitud viperustega, kuid kui me oleksime ette teadnud, millised teed (või nende puudumised) meid veel ees ootasid, siis võib seda tänast asfalti võrrelda maailma parima kiirteega. Proovisime teha peatusi ka bensiinijaamades. Mõned korrad üsna tulutult. Põhjuseks siis see, et Mongoolias valitseb juba nädalaid kütusekriis. Nende kraam tuleb Venemaalt ning sealgi on sellega jama majas. Hetkel tuleb siin lihtsalt bensukaid läbi sõita ning parimat loota. Või siis tutvuseid kasutada. Meie bussikesel on näiteks katusel vähemalt 6 suurt kanistrit, kõik ilusti tumeda koormakatte alla peitu pandud. Neid tuleb hoolega hoida, see on meie reisi kütusevaru.
Vaated olid meie teel aga imelised. Mäest üles ja alla, hiiglaslikud mäeahelikud eemal looklemas. Meie neid terve aja taga ajamas, kuid mitte iialgi kätte saamas. Kord muutsime suunda meie ja siis jälle nemad.
Meie järgmiseks suuremaks sihtkohaks oli Khatgali küla. Siinkohal tasub aga ära mainida, et eriliselt kuulus on sealne Hövsgöli järv. Mis on mahu poolest Mongoolia suurim mageveejärv. Pindala poolest aga suuruselt teine. Seda imekaunist järvekest kutsutakse tihti ka “Mongoolia siniseks pärliks”.
Jätsime Illiga head aega ning läksime keha kinnitama. Õhtu naelaks oli kindlasti suutei tsai. See on siis soe jook, kus on piim (meie puhul siis kohaliku jaki oma) ning lisaks ka soe tee ja sool. Sellise veidi soolaka piimasupi leeme maitsega. Väga huvitav kogemus. Siin juuakse seda palju. Kohalikud, kes meiega lauda jagasid, kaanisid seda klaaside viisi. Ollakse ju sellega üles kasvanud. Tean paljusid, kellele soe piim ning sinna peale tekkiv piimanahk lemmikute listi ei kuulu. Siin aga tuleb see lihtsalt meeldima panna. Seda jooki pakuti meile nüüdsest iga päev ja igal pool! Kui palju aga asjad kohalikus söögikohas maksid? Cappuccino sai sealt kätte näiteks 7000 kohaliku ehk 1.70 euro eest. Tavalise espresso aga 6000 kohaliku ehk 1.45 euro eest.
Ja muide, toit valmib siin hingega ja nullist. Kui tellid näiteks mingi pajaroa, siis arvesta, et kapsast pole veel lõigatud ning nuudlid on samuti veel pakis. Esimeseks kohalikuks söögiks ehk siinseks varajaseks õhtusöögiks sai meile tsuivan. Lõunasöök jäi meil täna vahele. Tsuivani näol on siis tegu Mongoolia ühe kõige populaarsema toiduga. Roa põhiliseks koostisosaks on aurutatud nuudlid, kus sees on mõned köögiviljatükid ja liha. Meie puhul siis hetkel lambaliha. Üks suur ports maksis 28 000 kohalikku ehk umbes 6.70 eurot. Selline okei lihtne toit, aga kogu aeg süüa ei tahaks. Pigem prooviks ikka muid Mongoolia maitseid ka.
Õhtu veetsime kohalikul Mongoolia pärlil, Hövsgöli järvel, paadiga sõites. Kohalik mees viis meid sõidule ning näitas ära ka kuulsa vaatepunkti.
Täna oli plaanis veel üks oluline ülesanne! Osta ära järgmiste päevade söögivaru. Ning seejärel oma äsja valminud hostelis, mis pidi olema külakese uhkeim, vurrud kerra tõmmata. Proovisin seda ööbimiskohta ka Google Mapsist leida. Kahjuks ei olnud võimalik, liiga uus oli meie öömaja. Maps näitas siin asukohas vaid ühte vana nigelat planku. Kunagi kerkivast küla uhkeimast hoonest aga polnud veel ühtegi vihjet.
Nii huvitav on mõelda, et 24 tundi tagasi olime olnud Tallinna lennujaamas, pagasi järjekorras. Nüüd aga oleme Põhja-Mongoolia pisikeses külas, et järgmistel päevadel ühe suure seiklusega silmitsi seista. Elu on ikka huvitav ja vinge!
PS! Ja siin on täiesti normaalne see, et poodi minekuks tuleb oodata, kuni lehmakari on ukse eest mööda sammunud ning alles siis saab lehmakookide vahel kepseldes üle poeläve hüpata.
Olematud teed: 8 tundi autosõitu läbi Põhja-Mongoolia
Ärka, millal soovid, aga kell 8.30 tuleb oma kodinatega all, välisukse juures olla. Siis on meil ühine hommikusöök ning seejärel start põhja. Tänaseks sõidueesmärgiks on meil umbes 300 km. Tegelikult on siin keeruline öelda, mitu kilomeetrit siia või sinna sõiduks kulub. Kõik oleneb nii masina kui ka valitud tee seisukorrast. Ilmselt ka juhi osavusest. Pigem öeldakse, kui palju aega ühest kohast teise sõiduks kulub. Seegi aeg on umbkaudne. 8.30 stardist sai aga kella üheksane start. Ainsad, kes ette öeldud ajaks kottidega all ootasid, olid eestlased. Hehe. Mongoli rahvas võttis asja lõdvalt. Meie tõlk Amara oli veel 8.30 paiku duši all. Liikuma saime kella 9 ajal. Ees ootas hommikusöök kohaliku pere juures. Sinna kohale saamine oli juba põnev. Sõitsime täiesti majade vahele. Kodukesed üksteise kõrval reas. Hiiglaslike tarade taga. Korralikku teed ei olnud. Selle asemel laius kõikjal rohi. Kutsukesed mööda teed edasi tagasi jooksmas ning meid uuriva pilguga jälgimas. Jäime ühe värava taha seisma ning astusime hoovi. Sealgi oli suur must kutsa hoogsalt märku andmas, et külalised on saabunud.
Kui maja oli väljast Eesti mõistes okei, siis kohaliku vaatenurgast aga ilmselt super, super uhke. Seest samuti luksuslik. Ilmselt äsja remonditud. Suur teler ning hiiglaslik maakaart seinal. Pereema oli köögis suure laua katnud. Heast ja paremast lookas. Pereisa oli tagatoas, uni veel täiesti silmas. Ilmselt oli näljaste külaliste saabumine see, mis und vaikselt ära hakkas ajama. Võtsime istet ning asusime nosima. Vorstikesed, saiad, keedumuna, arbuus, õunad, eilne tee-piima keeduvesi. Kõik maitses hästi ja mõjus mõnusa kehakinnitusena. Õues oli ka kohalik välikäimla. Väljast nagu tavaline Eesti välitualett, sees aga pikk pragu maasse raiutud. Nii sügav, et kui midagi väärtuslikku sisse kukub, siis enam iial kätte ei saa. Ja ega ilmselt ei tahaks ka.
Arutasime söögilauas eesootavat teekonda. Päev tuleb pikk ja palju sõitmist. Ohtralt kohalikke loomi ja loodust. See mulle meeldib! Uurisin, millised on võimalused kaameleid näha. Selgus, et pigem minimaalsed. Neid leidub rohkem lõuna pool. Mina usku aga ei kaota, kaamelid mulle meeldivad ning tean, et neid on ka varem põhjas nähtud! Miks mitte ka täna?!
Tänasime südamest saadud kehakinnituse eest ning alustasime seiklusliku teekonnaga. Tundub, et täna tuli bensukatesse kütust. Külakesest välja sõites olid teeäärsed bensiinijaamad autodest pungil. Kohati oli järjekord mitusada meetrit. Kõik ootasid kannatlikult, et kütusepaagid täis panna. Kui tänane kütus otsa saab, siis kes teab, millal lisa tuleb.
Ja nüüd algas sõit! Enamasti ikka hops ja hops üles ja alla. Tukkuma ei saanud kordagi jääda. Mongoolia künklikud teed ning vana UAZi sõidustiil ei lubanud seda hetkekski. Vaated olid aga megad! Pildistasin vist iga lamba, jaki ja kitse, kellest möödusime, üles.
Lõunapaus stepi teemajas ja tsuivan
Pärast 4 tunnist sõitu tegime peatuse kohalikus teemajas. Pisike külake keset hiiglaslikku steppi. Esimene päris majakestega koht, mida pärast sõitma hakkamist näinud olime. Meie söögikohal oli ka oma wc. Pisike valge majake kaugel, kaugel aia nurgas. Taas nii sügava wc auguga, et kui sinna sisse kukud, siis ei kuule ka meetri kaugusel olev sõber, et midagi valesti läks. Kukuksid nagu viie meetrisesse hauda. Lups ja läinud.
Tee majake ise oli aga nunnu. Olemas oli ka pisike poenurgake, kus erinev kraam riiulisse ritta oli pandud. Toa nurgas olid ka suur voodi ja ahi. Ilmselt oli see nii teemaja kui ka öömaja. Viimane siis ilmselt paiga omanikele endile. Söögiks pakuti meile aga sama rooga, mis eile. Tsuivan ehk aurutatud nuudlid koos mõne tüki köögivilja ning lambalihaga. Ühe inimese ports selline, et ma oleksin sellest vähemalt kolm päeva söönuks saanud.
Kohe, kui kõhud ääreni täis pugitud said ning telefonid veidi laetud, kihutasime edasi. Tahaks öelda, et mööda teid, kuid see, mida ei olnud, olid teed. Vahepeal nagu kuskilt ilmusid, kuid siis jälle kadusid. Pigem olid need mitmete sama rada sõitnud inimeste poolt sisse kulutatud rajakesed. Kui aga liiga kulunuks said ning tekkinud augud juba sõitmist segama hakkasid, siis loodi sinna lähedusse uus rada.
Šamaanide värav: Põhja-Mongoolia püha paik
Ronisime autoga järjest kõrgemale. Kella kolmeks päeval olime 1940 m kõrgusel. Tee viis aina edasi. Umbes tunnike veel ning olime jõudnud ühte väga erilisse ja pühasse paika. Šamaanide territooriumi alguse väravasse. Siit edasi elavad riigi kõige võimsamad šamaanid. Peatus sai tehud selleks, et tagada kaitse ning sisenemiseks luba küsida. Kõhedust lisasid paigale aga siin ringi tiirutavad ja kraaksuvad hiiglaslikud mustad rongad. Need olevat siit ilmast lahkunud šamaanide vaimud. Šamaanid pidavat pärast surma lindudena taassündima. Nii saavad nad jääda pühapaikade juurde oma kogukonda ja maad kaitsma. Ei teagi, kas see süsimust ja tumedalt kraaksuv rongaparv oli positiivseks märgiks ning kinnitas meie sisenemise luba? Eks aeg ja seikluste kulg näitavad.
Šamaanide väravas tervitas meid 13 sinist püstkoda. Iga väike püstkoda esindab ühte 12-aastase idamaade sodiaagitsükli looma (rott, härg, tiiger, jänes, lohe, madu, hobune, lammas, ahv, kukk, koer, siga). Igal inimesel on oma sünniaasta järgi kindel loom ehk kaitsepatroon. Amara oskas kõik aastad ning loomad peast ära öelda. Vot nii oluline on mongolite jaoks sodiaagimärk. Enne pühasse šamaanide piirkonda sisenemist astub teeline just oma sünniaasta looma kujutisega telgi juurde. Seal tehakse isiklik palve, et puhastada oma hing ja küsida just sellelt vaimselt kaitsjalt luba ja turvalisust eelolevaks teekonnaks.
Telkide läheduses seisis ka hiiglaslik valge postament. See on monument ehk austusavaldus kõigele, mis teeb Darkhadi piirkonnast püha ja erakordse paiga. Sellel olevad tekstid ja valged skulptuurid tähistavad piirkonna peamisi “vaimseid sambaid”. Näiteks on seal üks sektsioon pühendatud Darkhadide valgele hobusele. See viitab kohalikule kuulsale ja haruldasele hobusetõule ehk pühale valgele Darkhadi hobusele. Need hobused on kuulsad oma uskumatu vastupidavuse poolest. Näiteks suudavad nad ellu jääda taiga karmides talvedes, kus temperatuur langeb alla -40 °C. Šamanismis on valge hobune püha loom, keda peetakse taevaste sõnumitoojate ja vaimude ratsuks.
Õnnistused ning sissepääsu luba saadud (loodetavasti), asusime teele. Meil on veel täna üsna pikk tee minna. Üle kahe tunni sõitu. See hõlmab ka Ulaan-uuli külastust. Ehk siis piirkonda, kus elab meie tõlk Amara. Seal elab umbes 4000 inimest. Lisaks on seal kandis ka kool, arstipunkt, mitu poodi ning pubi/karaokebaar. Peatus on vajalik, et Amara saaks oma perele Murunist ostetud toidukraami viia ning seejärel kodust eesolevateks päevadeks vajalikud asjad võtta. Meie reisiseltskonnas olnud Maia on aga väga suur lastesõber ning kinkis Amara lastele koti täie Eesti “Mõnus maius” pallikesi. Siin maal selliseid magusaid ampse ei ole. Suur oli laste rõõm saadud uhke kingituse üle. Ühtlasi on Amara kodulinn ka viimane paik, kus meil levi on. Ka kohaliku sim-kaardi olemasolu siin väga midagi ei päästa. Mongoolia juba sunnib sind enda poolt pakutavat nautima.
Pärast Amara kodu juurest lahkumist kulges meie tee läbi hiiglasliku stepi. Nii lahmaka, et teist otsa ei olnud näha ka siis, kui olid juba pool tundi sõitnud. Kaunid heledate tippudega mäed piirasid meid paremalt. Nagu eemal kulgev piirjoon, mis aitab suunda hoida. Vasakul olid samuti mäed, aga mitte nii suursugused. Saime ka väikese vihmasabina. Muide, Mongoolias on vihmasajul erakordselt sügav, puhas ja positiivne tähendus. See võetakse alati vastu suure tänu, mitte pahameelega. Šamaanide maal liikuvale rändurile on vihmasadu märk sellest, et vaimud on tee puhastanud ja reis on õnnistatud.
Topelt vikerkaar ja kaamelid Põhja-Mongoolias
Pärast vihmasadu juhtus aga midagi erakordset. Taevasse ilmus topelt vikerkaar! Kui vihm tähistab Taeva ja Maa kohtumist ning puhastust, siis vikerkaar on selle rituaali täiuslik lõpule viimine. See sümboliseerib tasakaalu, harmooniat ja rahu taastumist. Kõik halb või ohtlik on piirkonnast minema pestud ning edasine teekond on kaitstud kõige kõrgemal tasemel. Rändrahvas usub, et vikerkaare nägemine tõstab inimese isiklikku vaimset energiat ehk tuulehobust uutesse kõrgustesse. Mongoli kultuuris vikerkaart nähes on tavaks mõttes soovida midagi head oma perele ja karjale. Oleme vaid mõned tunnid šamaanide maal olnud ning juba kogenud kahte erilist märki. Vihmasadu ja vikerkaart! Aitäh, Mongoolia!
Siis aga juhtus midagi vapustavat. Lõpuks, kui olime eemal laiunud mägedele väga lähedale jõudnud, nägime kaameleid! Koos jakkidega eemal mäeorus rohtu nosimas, küürud uhkelt püsti! Ja mitte ainult ühte või kahte kaamelit, vaid lausa seitset! Wow! Kui imeline see kõik veel olla saab? Vihmasadu, topelt vikerkaar, imelised vaated ja nüüd veel minu hommikul palutud soov, kaamelid! See kõik tundus liiga hea ja maagiline, et tõsi olla. Ma päriselt ka näpsitasin ennast. Tahtsin kindel olla, et ma olen hetkel päriselt ka siin Mongoolias ja päriselt ka näen ja kogen seda kõike. Oeh, kui ilus! Imetlesime veidi aega ringi jalutades seda kaunist loodust. Siis aga hüppasime taas autosse ning asusime teele. Sõita on veel kõigest 10 minutit!
Peagi hakkas põllu pealt paistma valge jurta ehk ger. Valgete seinte ja katusega, telgi moodi majake, milles kohalikud nomaadid ehk rändrahvas elab. Pakivad paar korda aastas oma varanduse kokku ning liiguvad koos karjaga parematele jahimaadele. Meie peatuspaiga peremeheks on Sambu. Kohalik 40ndates mees, kes koos oma perega sealkandis elab. Sambu ja tema kaasa katuse all elab ka 3 poega. Vanim 17-aastane, keskmine 14 ning pisike poeg napilt kahene.
9 tundi hiljem! Öö rändkarjapere geris
Meie kella 10 paiku alustatud reis jõudis kella 19 paiku finišisse! Mongoolia teed pakkusid meile ikka korralikku seiklust. Üles-alla-paremale-vasakule. August auku, künkalt künkale. See riik ikka teab, kuidas seiklejad erksana hoida. Iga kilomeeter sai pepulihastesse talletatud ning silmad ja hing kõige kaunimate vaadetega kostitatud. Aga me olime kohal! Kohal, aasal, keset metsikut ja puhast Mongoolia loodust, valge geri juures. Eestis hakkaks selline ger, mis suuresti villast tehtud, kiiresti hallitama ning hiiri ligi meelitama. Siinsed hiired aga gerist ei huvitu. Elektrit ja vett gerides ei ole. Tualetiks on maasse kaevatud auk ning kolm madalat seina kaitseks äärtesse püsti pandud. Ilmselt tuule tõttu. Põhimõtteliselt lähed keset põldu ja kükitad. See on siin normaalsus. Vesi tuleb jõest. Tegu on küll liustikust tuleva jõeveega, kuid enne, kui see siia jõuab, on seda mekkinud ja seal ilmselt sulistanud lugematu hulk kariloomi. Vesi keedetakse enne tarbimist läbi. Kui hooaeg vahetub, siis pakitakse ger koos kogu oma maise varaga kokku ning viiakse teise kohta. Selliselt see rändkarjarahvas ehk nomaadid siin elavad. Muidugi on paljudel tänapäeval ka abistavaid mugavusi. Nutitelefonid koos internetiga (kui on levi) ning päikesepaneel, mis elektrit annab. Suuresti on need ka selleks, et end maailmas toimuvaga kursis hoida.
Pererahvas oli meid juba ootamas. Panime asjad oma majakesse ning jalutasime ringi. Meie saabumise puhul tapeti ka lammas. Üks liige Sambu hiiglaslikust lambakarjast. See käis kiirelt. Spetsiaalselt kohale kutsutud naabrimees tegi seda kiirelt ja üsna märkamatult. Looma küljele tehakse auk, käsi pannakse sisse ning süda seisatakse. Lammas ei pidanud niiviisi valu tundma ning viis oma hinge siit ilmast silmapilkselt. Külalislahkuse märgiks kutsuti meid kohe ka pererahva gerisse. Kostitati kohaliku joogiga (jakipiim, tee, sool) ning jakipiimast tehtud rammusa määrdega. Saiale pannes pidavat see olema paljude kohalike lemmikamps. Kes soovis, sai juurde näksata ka jakipiimast tehtud kõvemat juustu.
Õhtuhakul ilmus taevasse ka suur vanker. See sama tähtede kombinatsioon, mis meid terve lennu Istanbulist Ulaanbaatarisse saatnud oli. Vapralt lennuki kõrval kogu aeg nähtav olles. Mongoolia mütoloogias ja kultuuris on sellel moodustisel aga erakordselt sügav ja puhas tähendus. Põhjatäht on taeva keskpunkt, mille külge on sümboolselt kinnitatud kogu tähistaevas. Suure Vankri seitse tähte ehk Seitsme Jumala tähed tiirlevad igal ööl ümber selle kuldse vaia. Lisaks on tähtkujul ka tugev religioosne roll. Neid seitset tähte austatakse kui kaitsvaid jumalusi ja mineviku buddhasid, kes jagavad inimestele õnnistust, tervist ja pikka iga. Paljud rändrahva pered teevad igal õhtul tähtede poole rituaalseid piima piserdusi, paludes karjale ja perele õnne ning kaitset kurja eest. Kuna Suur Vanker on põhjapoolkeral nähtav aastaringselt, kasutasid mongoli karjased seda ka aastaaegade vaheldumise jälgimiseks. Vaadates siis, millal on aeg rändlaagriga uude kohta liikuda või loomade poegimiseks valmistuda.
Kui päike taevast kadus ning kuu ja tähed taevalaotuse üle võtsid, oli aeg ka loomad koju ajada. Kunagi, ja tihti ka praegu, tehakse seda hobusega. Sambu perel on aga mootorratas, mis selle olulise ülesandega suuresti aitab. Täiskuu kuma saatel said kõik kitsed, lambad ja jakid kodupoole aetud.
Õhtu oluliseimaks sündmuseks oli ühiselt einestamine. Pererahvas tegi meile riisipada, kartuli ning lambaliha tükkidega. Selle sama lamba, kes mõned tunnid tagasi meie kõigi silme all teise ilma saadeti. Einestasime üheskoos. Külalised gerist sisse tulles vasakul ning pererahvas paremal pool istumas. Mütsi peast ära ei võetud, see oli austuse märk. Samuti ei tohtinud tuppa tulles geri keskelt läbi jalutada. Seal olid kaks maast laeni vaia moodi kujukest ehk ema ja isa, kes üks ühel pool, teine teisel pool tulekollet vankumatult seisid ning geri katust üleval hoidsid. Nende vahelt läbi jalutamine ei olnud lubatud.
Andsime üle perele toodud kingitused. Kamba peale said välja jagatud kuivatatud puuviljad, vorstikesed, Eesti maiustused, vihikud ja värvipliiatsid. Viimastest oli pisike perepoeg Ahrombair eriti vaimustuses. Kritseldas terve õhtu. Käis kogu geri rahva vahet ning palus neilgi midagi vihikusse panna. Lõpuks sai valmis vahva pilt aasal päikese käes rohtu nosivast karvasest jakist. Pildi valmimisega jõudis järg ka ühe olulise toiminguni. Kogu lamba sisemaailm oli juba tunde pliiditulel podisenud. Sellest oli valmimas eriti maitsev piduroog. Iga külaline, kes gerisse oli saabunud, pidi enne lahkumist lambasisikonna roast tükikese saama. Keeldumine oli ülimalt solvav ning ei tulnud isegi kõne alla. Mulle ulatati rattakujuline tükike. Maksatükikesed lambasooles. Nagu rammus maksavorstiratas. Kui ma suur maksafänn oleksin, siis oleks see vorstiratas ilmselt keele alla viinud. Paljud, kes just seda roa osa maitsta said, kiitsid ning olid üllatunud, kui väga minimaalsete ja tagasihoidlike vahenditega suudavad mongolid valmis vaaritada nii palju erinevaid ja maitsvaid roogasid.
Ja nüüd on aeg unedemaaks. Siin Põhja-Mongoolia taeva all. Loomakari, täiskuu, tähed, meie gerid keset seda tühjust seismas. Suits korstnast taeva poole tõusmas. Koerad kuskil eemal haukumas. Levi on nullis ja süda rõõmu täis. Kui imeline siin on! Oleme taas sammukese lähemal põhjapõtradega kohtumisele. Sellest seiklusest aga peagi! 💕
Loe edasi: hobumatk läbi taiga ja kohtumine tsaatanitega (2. osa)
Kui sulle Mongoolia seikluse esimene osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Mongooliasse minna? Või oled juba käinud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!