Reisimine. See tekitab minus alati erilise tunde. Liblikad. Elevus. Tänulikkus. Lennuki aknast välja vaadates, nähes sinavat vett, tumerohelist metsatukka, rohetavat aasa. Nii kõrgelt ja kaugelt, aga samas nii lähedalt. Mida kaugemale kodust jõuad, seda teistsugusemaks allolevad vaated muutuvad! Näpistan end ning toon lennukisse tagasi. Jah, see on päris. Päris vaated ja päris maailm. Tunnen, et reisin nende vaadete, alati ees ootavate seikluste ning elevust tekitava teadmatuse pärast.
Nagu praegugi. Istume lõpuks kõigi väljakutsete kiuste India lennul. See tundub uskumatu. Minu viisa tuli nädalaid tagasi vaid 20 tunniga. Sõbranna Kertu käis oma viisa asjus lausa 2 korda Soomes asuvas India saatkonnas. Viimaste tundideni oli kõik veel ebaselge. Aga täna oleme juba poolel teel uue seikluse poole. Tuleb usaldada, lasta juhtuda. Elu toob õiged inimesed, õiged olukorrad ja loob kõik nii kuis vaja.
Piilu kindlasti ka minu Instagrami. Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
Reis Indiasse ilma ühegi plaanita!
Meid on ees ootamas täielik teadmatus. Taskus on vaid lennupilet Indiasse, Bangalore linna ning tagasi.
Kõik vahepealne – siselennud, ööbimised, vaatamisväärsused – oleme andnud spontaansuse hoolde. Ja ega enne ei tahtnud midagi väga planeerida ka, kui viisad mõlemal olemas ei olnud.
Tegelikult mõtleme me ikka ette ka! Broneerisime Tallinna lennujaamas esimese ööbimise! Pärast Amsterdami enam internetti pole ning Indiasse jõuame südaöö paiku. Võtsime 27 € maksva toa ühes lennujaama ja Bangalore linna vahelises piirkonnas. Ja see hotell nägi kusjuures väga kenake välja! Eks varsti selgub reaalsus! See on siiani meie ainus kindel siht. Andamani saartel tahaks ka ära käia. See sai ju viisataotlusel peamiseks sihtkohaks pandud. Kaks soovi on veel! Kertu tahab otsa ette samasugust täppi nagu India naistel. Vahet ei ole, mis värvi, aga peaasi, et kas või korraks. Ja mina tahan India toitu! Palju ja erinevaid maitseid! Siin kohal sai soovide list otsa.
Esimene öö Indias, Bangalore
Lennukisõit oli mõnus. Bangalore pole ilmselt kõige populaarsem sihtkoht ning vabu istekohti jagus rohkem kui reisijaid. Saime Kertuga mõlemad endale oma read! Väga mõnus! Nagu säästukas äriklass. Kolm ekraani ja kolm lauda. Kui käetoed üles tõsta, saab toolidest mõnusa diivani. 9 tundi läks lenneldes. Pilvedes! Minu jaoks ka ühe Bollywoodi filmi seltsis. Viisin end India filmikunstiga ikka kohalikule lainele! Muidugi kohtas Kertu kohvi võtma minnes ka ühte India härrat. Juttu jätkus kauemaks! Oma kohale tagasi tuli Kertu pika to do listi ning 500 ruupiaga (~5 €). Kui me kõik need kohad läbi käiks, mis seal listis olid, siis pikeneks reis ilmselt paari nädala võrra. 500 ruupiat oli suveniiriks. Oijah. Lõbus.
Lennukist maha astudes tervitas meid India soe õhk! Bangalore lennujaam on uhke! Üle ootuste uhke! Esimese asjana pidime passikontrolli läbima. See võttis aega. Inimesi ei ole palju, kuid viisakontrolli töötajatel küsimustest puudu ei tule. Meie taga seisev välismaa proua jõudis meile vähemalt 7 korda kõva ohkega kuklasse hingata. Andes märku, et ebanormaalselt aeglased olete. Oleme tõesti. Viisahärra küsimuste listi see aga ei lühenda. Mitmed fotod, sõrmejäljed, viisa ja passi uurimised. Aga läbi me saime!
Indias tee küsimine on veidi nagu telefonimäng. Igaüks juhatab kuskile edasi, aga lõpuks oled ikka tagasi seal, kust alustasid. Seiklesime niiviisi vist pool lennujaama läbi, et internetiühendus saada ja Uber tellida. Netiühenduseks tuleb anda enda pass, sellest tehakse töötaja telefoniga foto ning siis saad koodi vastu. Väga huvitav. Uberi tellimine tundub aga väga turvaline. Juhile tuleb öelda mitmest numbrist koosnev kood, mille ta oma süsteemi paneb. Kui kood ja juht klapivad, saab sõit alata!
Meie ööbimine asus lennujaamast täpselt poolel teel Bangalore linna. Võtsime selle üheks ööks. Siis vaatame, kuhu seiklused edasi viivad! Uberipoiss oli päris hullumeelne, pööras valest kohast ära. Kui sellest aru sai, tegi kiire kannaka ning sõitis vastassuunas tagasi, kuni õige pöördekohani. Aga siin vist asjad nii käivadki. Keegi ei tundunud sellest suurt numbrit tegevat. Ja juba olimegi hotellis! 27 eurot öö, 4 tärni. Kas ta just tegelikult ka 4 oli, selles kindel pole, kuid igati vinks-vonks oli siiski. Hommikul sai 5 € eest hommikust ka süüa (hiljem saime aru, et 5 € hommikusöögi eest oli täielik röövimine!)
Jõudsime vaevalt oma seljakotid toas maha panna ja ühe jalatsi jalast võtta, kui helises uksekell. Wow, me ei teadnud, et meil uksekell on! Kes huvitav on need kõrged külalised, kes kell 2 öösel meie ukse taha saabusid? Uksel tervitas kohalik noormees. Uuris, kust me pärit oleme. Eesti talle muidugi suurt midagi ei öelnud. Kui küsisime, kust tema tuleb, oli kiireks vastuseks, et Indiast muidugi.
Pika jutu kokkuvõtteks – noormees kutsus enda tuppa napsule. Tal pidi seal 3 sõpra veel olema. Et ootavad meid. Homme ei pidavat sobima, kuna nad hakkavad siis juba lahkuma.
Tore poiss, aga naps jäi ära. Lükkasime uksele ruttu suure riivi ette, ostsime piletid Varanasi linna ning keerasime magama. Meie lahkume ka juba homme! Aga mitte koos selle noormehega!
Bangaloresse jõudsime aga reisi lõpus tagasi. Banaanilehelt söömine, politseinik, kes juhatas meid turu asemel templisse, ja katse India rongiga sõita. Loe meie Bangalore seiklust.
Lend Varanasisse, India pühasse linna
Meid ootab ees Varanasi! Püha linn! Indias ei hakka iialgi igav! See on kui kaost täis paik, kus on siiski mingi korrapära ja kohati isegi liiga arenenud elemendid. Nt ei saa enne Bangalore lennujaama sisse, kui oled oma näost uhke masinaga pildi lasknud teha. Ning seejärel vormis ja püstoliga härral lubanud oma passi lehitseda. Kui tema kinnitab, et passis olev info ja foto klapivad, siis paneb ta sulle programmis rohelise linnukese ja saad loa edasi liikuda. Ei taha teada, mis staatuse punane rist annab.
Lennujaama turvakontroll tundus aga kahtlane. Minu seljakott läks üksikasjalikule kontrollimisele. Pildilt oli näha, et seal on mingi väga terav ese. Näitasin kõik ette, teravaid esemeid ei leitud. Kuigi minu meelest ei olnud see turvamasina pilt üldsegi minu kotist. Ma igaks juhuks ei hakanud seda mainima. Muidu oleks kott äkki uuesti masinasse pandud ja kogu pull otsast alanud.
Lennukis oli samuti kaos. Jah, kõiki reegleid järgitakse ja suures pildis on asjad paigas. Istekohtadega aga käis tsirkus. Mitmed vanapaarid reisisid koos, nad tahtsid kõik kõrvuti istuda. Aga olid istmed suvalises järjekorras ja suvalistele kohtadele saanud. Ma olin juba ammu oma kohal ning tõusin, et endast kaks prouat mööda lubada. Läbi lipsas ka üks härra. Viimane hõivas uhkelt minu koha. Ei osanudki seisukohta võtta. Aru nad midagi ei saanud. Siis tuli uus grupp vanapaare. Nemadki istusid hanereas kõik ühe rea kohad täis. Äkki nad arvavad, et siin on nagu liinibussis. Istu ja naudi. Mina sain lahke stjuuardessi loal siiski lõpuks uue koha. Väga huvitava vanahärra kõrval. Juttu meil kauemaks ei jätkunud. Ei mõistnud me teineteise keeli.
Meie sihtkoht Varanasi. See olevat väga püha paik. Paik, kust on võimalus pääseda nirvaanasse.
- Nirvaana (tihti kasutatakse ka sõna mokša) on vabanemine lõputust taassündide ringist. Usutakse, et Varanasis surres ja põletatuna avaneb see tee kõige kindlamalt. Iialgi aga ei tea, kas ees ootab uus maine eluring või avaneb nirvaanavärav.
Kui sinu maine keha on siin ilmas oma lõpu leidnud, siis põletatakse sind tuletseremoonial. See olevat iga siinse tõsimeelse uskliku suur unistus ja eesmärk. Paljud vanad ja väetid tulevadki siia surema. Ootavad pikisilmi oma viimset hingetõmmet, et siis koos teiste sadade hingedega oma elutud kehad tuhaks põletada.
Maandusime pimedas. Lennujaam oli teistsugune kui kõik need, mis seni nähtud. Väiksem ja kuidagi indialikum. Vähemalt saabujate osa. Linna saamiseks tahtsime fikseeritud hinnaga Uberi tellida. Suvalise taksoga oleksid nii keelebarjäär kui ka hind ilmselt laeni. Muidugi ei olnud meil internetti. Wifi puudus täielikult. Selle suutsid meile umbkeelsed kohalikud kätega selgeks teha. Astusime sisse turismipunkti, sealgi wifi puudus. Lahke töötaja oli aga nõus meile oma telefoni läbi ühenduse looma. Töötas! Uber oli kohal ja tunnike sõitu Varanasi linna võis alata.
Varanasi hotellid: keldrihostelist parema ööbimiseni
Ööbisime Kertu valitud hotellis, mis piltidelt imeilus tundus! Päriselu aga hoopis midagi muud. Uber peatus pimedas tänavasopis. Hotelli, kui seda nii võib nimetada, ees oli hängimas kamp kohalikke mehi. Nende seas kaks lehma liivahunnikute vahel edasi-tagasi patrullimas. Uste asemel suured raudväravad, mis viisid madala laega korrusele. See oli suur ja väga hämar ala, mille lõpus paistis lauake printeriga. Tundus, et seal istuski hotelli juhtkond koos infolauaga. Pigem nagu kelder, kus lisaks infolauale veel igasugu muud nodi hoiti. Ruumi nurgas, laua lähedal, oli maas ka madrats. Ilmselt kellegi voodiase. Lootsime, et mitte meie. Infolauas oli 3 kahtlast tüüpi. Ei saanud aru, mis kellegi täpne roll oli. Asjaajamine ja paberimajandus olid aga viisapunkti väärilised. Dokumendid skänniti ja prinditi. Viisad samamoodi. Maksta sai ainult läbi mingi kohaliku äpi või siis sulas. Otsustasime sula kasuks, kuna kohalikku äppi meil ei olnud. Sellega oli taas tükk tegemist, kuna vahetusraha neil puudus. Lubasid homme tegeleda. Hommikusöök pidi ka hinnas olema, ootame huviga, mis siin pakutakse. Kus siin keldris üldse köök on? Kas saame suurelt lubatud kõhutõve juba teisel päeval?
Saime lõpuks asjad nii kaugele, et läksime üheskoos meie toa poole. No väga rotikas ikka. Aga vähemalt oli voodi. Linad olid samuti pigem puhtad. Kui välja arvata see, et voodi peal laiutasid kellegi pisikesed junnid ning tilluke putukas seal vahel kiirelt peitu sibas. Nagu hilisemate ööbimiste pealt selgus, on puhtad linad luksus. Voodi peatsis oli seinast suur tükk väljas. Tundus, nagu oleksid kellegi pea või rusikas seinaga kohtunud. Õnneks mitte meie omad. Sooja vett ei olnud. Nagu hiljem teada saime, sai sooja vett tellida. Selleks olid nurgas suur ämber ja kopsik ennatlikult ootamas. Meie seda teenust ei kasutanud. Võtsime vaid külma dušši.
Aga ühe maailma parima soovituse saime siit keldrihostelist küll! Sagar Ratna nimelise söögikoha. Väga uhke koht, kus külastajateks ainult Varanasi koorekiht. Juba esimesel õhtul nautisime sealseid imelisi roogasid. Suure India toidu valiku hind vaid 3-4 € kanti. Saime osa ka kohalikust sünnipäevapeost. Üks pereisa jagas meiega lahkelt ka oma red velveti torti! Tundsime, et oleme siin linnas hästi tervitatud!
Otsustasime meie esimest hommikut eriliselt alustada! Ärkasime kell 5.00 ja läksime päikesetõusu imetlema. Meie ööbimine oli otse Gangese jõe ääres. Hotelli broneerides lubati samuti vaadet jõele, seda aga reaalsuses kahjuks kaasa ei tulnud. Päikesetõus pidi samuti otse üle jõe paistma. Meie ei näinud peale prügihunniku midagi. Gangese jõgi on muide üks maailma reostunumaid jõgesid. Sinna visatakse absoluutselt kõike! Sealhulgas pestakse ka iseennast ning riideid. Sellest rohkem aga hiljem, ei hakka kohe alguses kogu lõbu rikkuma ja traumeerima.
Päikesetõus Gangese jõe ääres
Päikesetõusu nautimiseks tuli esmalt keldrist välja saada. Suur raudvärav oli priske tabalukuga kinni. Üle ronida samuti ei saanud. Keldri nurgas oleval madratsil ükski hingeline ööund ei nautinud. Ometigi oli eelmisel õhtul üks poiss seal magusalt vurrud kerra lasknud. Aga nii me seda asja ei jätnud! Proovisime mõne hingelise leida, kellel võti oleks ja kes meid keldrist välja laseks. Päikesetõusu aeg hakkas juba kätte jõudma. Nägime läbi aknatrellide imeilusat lillakat taevast. Piilusime keldri kööginurka. Kui silmad kottpimedaga harjusid, siis sai aru, et köögipõrandal on veel üks madrats! Ning seal tundub keegi tuduvat! Pärast seda, kui olime magaja suunas taskulambiga näidanud, saime tema täieliku tähelepanu osaliseks. Poiss oli üsna šokis. Ei saanud aru, kuhu need kahtlased turistid minna tahavad. Värava ta siiski avas. Tänasime ning proovisime talle selgeks teha, et oleme varsti tagasi ning soovime taas sisse saada. Kas info sai edastatud, selgub peagi.
Jalutasime mööda väga prügist tänavat jõe poole. Oli varahommik, loodus tärkamas ning esimesed inimesed vaikselt oma toimetustega alustamas. Vastu tuli ilusas punases kleidis vanaproua ning paar lehma tuhnisid usinasti prügihunnikus. Tundus tavaline hommik. Päikesetõus oli aga kaunis! Nautisime seda koos mõne kohalikuga, kes samuti ilusast vaatest lugu tundusid pidavat. Kõrval asuvast meditatsioonikeskusest tuli rahulikku muusikat. Esimene Varanasi hommik oli imeliselt alanud!
Kui päikesetõus vaadatud, hommikusöök tuppa saadud, otsustasime kiirelt vehkat teha. Hommikusöök oli pärit ilmselt mõne peatänava kohalikust putkast. Oli maitsev, aga eks me näe, mida päev toob ja kuidas söödud hommikusöök kõhtu tervitab. Uus hotell oli meil juba välja vaadatud.
Täna tahtsime linna ning selle ajaloo ja tavadega lähemalt tutvust teha! Nii ehedalt kui saab! Otsustasime iga päev nii palju jala käia kui võimalik. Jalgsi läksime ka oma järgmisesse hotelli. See oli tore! Hinnalt sama nagu keldrihostel. 23 € öö kahele inimesele. Vastuvõtus oli seekord 5 meest! 3 lebotasid diivanil, 1 seisis ja skrollis telos, viimane istus asjaliku näoga laua taga. Tundus, et boss oli 4 sõpra endaga chillima kutsunud, et kliente oodates üksi aega veetma ei peaks.
Hotelli sisseregistreerimine oli taas nagu viisakontroll. Isegi hullem kui eelmises kohas. Lisaks muudele toimingutele pidi ka enda andmed, sealhulgas isa nime mingisse suurde piiblisarnasesse raamatusse kirja panema. Kui me sellest kahtlevalt keeldusime, muutus vastuvõtupoiss väga tõredaks. Küsis, kas meil on mingi probleem. Jah, on. Miks teil kogu aeg nii palju andmeid vaja on ning miks siin 5 kõrvalist inimest kullipilgul kõike jälgib? Ütlesin peabossile, et ta on üsna tõre ja me ei ole harjunud sellise tervitusega. Ta kohkus ning tõmbus tagasi. Kertu on tavaline põhiboss, kes kohalikud mehed kohe paika paneb. Nii paika, et skämmeritest saavad kohe nurruvad kiisud, kes on nõus järgmisel hommikul sulle kohvi ka voodisse tooma. Tegime paar nalja ja peaboss leebus. Peagi liitus protseduuride korraldusega paar lisameest. Üks rebis passi, teine lükkas mingi lehe täitmiseks ette, kolmas andis pastaka, et suurt raamatut täitma hakata. Neljas ja viies istusid ja vahtisid endiselt.
Lõpuks saime tuppa! Kõigi nende viie mehe turvalisel saatel! Selgus, et üks poistest oli peabossi vend, kes samuti siin ööbis. Peaboss ise olevat all korrusel elamas. Ülejäänud kolme elulugu jäi arusaamatuks. Poiste kihistamist ja itsitamist oli palju. Peagi kõlas uksekell ning kaks poissi olid tagasi. Kingitustega, nagu nad ütlesid. Tõid rulli vetsupaberit ja muud träna. Hommikul kell 8 pidi hommikusöök toas olema. Jääme ootama.
Hotell oli tõesti mõnus! Ilus, puhas tuba ning mõnus voodi. Hetkel palju võrdlust ei ole, kuid kindlasti siiani parim! Läksime avatud meelega Varanasit avastama.
Varanasi kitsaid labürinditänavaid katavad kohalike massid, nende pisikesed ja pimedad müügiurkad, väsimatult tuututavad ja kiirendavad motikad, prügi ning beetlipähklite mälumisest tekkinud punased süljelärakad. Nii rõvedad, et esmapilgul arvad, et keegi on kukkunud ja pea ära löönud. Beetlipähkel pidavat olema kerge ergutav aine, mis tekitab sõltuvust. Hea odav kraam, mis kergesti kättesaadav. Andunud fännid tunneb hammaste vahel olevate pähklitükkide ning tulipunase suu järgi ära. Muidugi käib sinna juurde ka veidi uimane olek.
Manikarnika ghat ja Varanasi surnute põletamine
Tahtsime täna ära käia mõne ghati juures ja Varanasi tuletseremooniat ehk surmapidustust oma silmaga näha. Õhku visatud soovidel on kombeks täituda. Kitsast tänavast välja jõudes sattusime rahvast täis väljakule. Jälle sadu inimesi. Ligi astus üks kohalik härra ning andis kiirelt vuristades ülevaate, et peagi on väljakule tulemas üks väga suur ja tähtis mees, keda kõik näha soovivad. Vahepeal võiksime aga ära käia Manikarnika ghati juures ja tuletseremooniast osa saada. Asusime lahke võõra sabas teele. Labürinditänavad tundusid talle kodused.
Peagi jõudsime Manikarnika ghati lähedusse. Ghate on Gangese jõe ääres teisigi. Manikarnika on aga kõige legendaarsem. Tavaliselt toimub kogu tegevus Gangese jõe ääres olevate treppide juures. Kuna praegu on veetase kõrge, siis on kõik ghatide tseremooniad esimesele võimalikule kuivale alale koondunud. Manikarnika oma siis ühe suure torni katusele. Mida lähemale me ghatile jõudsime, seda rõskemaks ja räpasemaks läks kitsas tänav. Mul ei unune see tunne ja vaatepilt iialgi! Tunnen, et see sööbis nii sügavale. Igal sammul imbus külje alla uus kohalik, kes meie uueks giidiks soovis hakata. Meie juba olemasolev giid aga käitus kui tõeline emalõvi. Ajas juba eos teised kaarnad minema ning kõigile meiega fotot soovijatele vastas karmi EI-ga! Tseremooniale jõudmiseks tuli hulk räpaseid ja poriseid trepiastmeid läbida.
Suure osa trepist hõivasid higist leemendavad räämas riietega kleenukesed mehed, kellele tuli kogu aeg teed anda. Nende tööks oli järjepidevalt õlgadel aina uusi halge juurde tassida. Ikka trepist üles ja jälle alla tagasi. Samal viisil tassiti puidust raamil üles ka elutud kehad. Hulk mehi aeglasel sammul oma parimat andmas. Sealsed töötajad pidid kastisüsteemi kõige madalamasse kasti kuuluma.
Lõpuks torni tippu jõudes pahvatas esimese asjana, üheskoos suitsupahvakaga, näkku tulikuum õhk. Kui silme eest selgines, haaras koheselt pilku lugematu arv lõkkeid ning hunnikud puuhalgudega. Kõik lõkked on süüdatud ühest emalõkkest võetud puuhaluga, mis legendi järgi pole kustunud juba aastasadu. Kõik lahkunud saadetakse sama tule läbi nirvaana poole teele.
Aga katusel oli meeletult kuum. Nagu oleksid krematooriumi tulikuuma ahju juurde sattunud ning hajameelsusest kõik tulekolde uksed lahti jätnud. Oma osa lisas ka väljas valitsev 30-kraadine õhtulämbus ning järjepidevalt üle terve keha nirisevad higijoad.
Meie isehakanud giid juhatas meid koheselt torni seina äärde, et kuumusest veidi varju saaksime. Seina äärde jõudmiseks tuli ronida üle puuhunniku. Selle sama, mille kleenukesed töölised kokku olid tassinud. Sisimas tead, et need halud visisevad üsna pea lõkketules, andes kuumust, et kellegi elutu keha jäädavalt olematuks muuta. Ühel pool puuhunnikut kohalikud mehed iga sinu sammu jälgimas, teisel pool lõõmavad tuleleegid, mis ahne haardega enda hoolde antud oranžis pidukangas olevat keha kallistasid. Ei teagi, kas seina ääres olnud kohalikud olid lahkunute omaksed või niisama uudistajad, kes tahtsid täpselt kursis olla, millise avapauguga nende elu unistus, ihaldatud nirvaanavärav ühel päeval avaneb.
Isehakanud giid selgitas, et kremeerimisel osalevad ainult lahkunu meessoost lähedased. Kohalikud naised ei ole tseremooniale lubatud. Nad on liiga emotsionaalsed ning häiriksid kadunukese hinge. Aga mitte kõiki ei põletata. Näiteks jäävad põletustseremooniast ilma lapseootel naised ja lapsed. Esimeste puhul tähendaks see kahe elu põletamist. Lapsed aga on pühad ja süütud ning nende hingel ei ole veel patte tekkinud. Lisaks ka teatud haigustesse surnud ning maohammustuste ohvrid. Usutakse, et mürkmao hammustuse tagajärjel surnud inimesed on tegelikult sügavas transis või jumalikult puudutatud. Viienda ja viimasena jäävad põletamata sadhud ehk pühamehed. Nad on maisest elust loobunud ja juba puhastunud, seega nad tuld ei vaja. Kõik eelnevad saadetakse Gangese jõe vetevoogu viimsele teekonnale.
Ühes päevas põletatakse 200-300 surnukeha ning ühe keha põlemiseks kulub 3 tundi. Põleva inimkeha lõhna tunda ei ole, õhus on ainult paks suitsuhais. Surnukehadele valatakse peale ghee’d ehk selitatud võid ning lõkkesse lisatakse sandlipuud ja kamprit. Need aitavad tulel paremini põleda ja summutavad lõhna. Need inimluud, mis täielikult ei põle, pühitakse Gangese jõkke, mis kõik maised jäänused lahkelt enda hoolde võtab.
Raske on uskuda, et enda ees olevates lõketes lebavad oranži kangasse mässitud elutud kehad. Puuhalud praksuvad, Manikarnika ghati tulejumalad on oma parimas vormis. Leegid neelavad ahnelt äsja tulle sängitatud elutut keha.
Kogu vaatepilt jääb igaveseks mällu, kuid suurt kurbust ei tekita. Kaine mõtlemine astub emotsioonidega arutellu. Indias on 1,4 miljardit inimest. Varanasi linnas ~1,8 miljonit. Kogu riik on sellise rahvahulga jaoks ilmselgelt kitsas. Inimesed elavad tänavatel, uusi lapsi sünnib iga sekund. Lisaks loomad, kes on jumalad ja tseremooniast puutumatud. Eluringi lõpetanud tuleb kuidagi ära saata. Tuletseremoonia tundub väga sobilik lahendus. Tuli hävitab haigused ja loob ruumi uuele. Lisaks annab võimaluse nirvaanasse pääseda. Tänulikud on nii planeet Maa kui ka lahkunute hinged.
Isehakanud giidi seletustele oli raske 100% pühenduda. Samaaegselt tuli võidelda suitsupahvakust tekitatud pisarate ning tossu täis hingamisteedega. Õnneks olid pahvakud vaid hooti. Kuumus aga see-eest kestis. Hakkasime üksmeelselt vaiksel sammul taas üle puuhunniku ronima. Soovisin mõttes igale tule meelevallas olevale kehast lahkunud hingele turvalist ja edukat nirvaanasse jõudmist.
Alla jõudes käisime ära ka emalõkke juures. Teekond sinna oli räpaseim üldse. Lisaks voolas kuskil veel mingi tumepruun oja. Oja ümbritseval müüril paar kukke innukalt edasi-tagasi sammumas. Müürivalvurid vist. Lisaks lugematu arv mehiseid silmapaare, kes iga meie liigutust jälgisid. Mõned julgemad astusid ligi ja nurusid taas pilti. Keeldusime surmaväravas ühistest jäädvustustest. Lisaks küsiti mitmeid kordi annetusi, et oleks raha ka kodutuid viimsele teekonnale saata. Mööda ligast ja räpast teerada emalõkkeni jõudes avanes vaatepilt pisikesele tulekoldele. Üks kohalik tõi sinna kiirel sammul veel paar põlevat halgu juurde. Ilmselt torni katuse lõketest.
- Muide, kohalike raha küsimise jutt, et kodutute põletamiseks puid osta, on enamasti samuti pettus. Tegelikkuses saavad kõik põletatud. Indias olevat lausa reegel, et ühtegi lahkunut ei jäeta matmata või põletamata. Lihtsalt sellepärast, et tal pole raha.
Hakkasime mööda räpaseid labürinte tagasi sammuma. Giid oli vahepeal seletanud, et tuuri eest tema raha ei soovi. Küll aga on ta kaupmees, kellel oma äri. Tuuri eest palus ta meil ärist läbi astuda ning tema nodile pilk peale visata. Olime viisakad ning läksime isehakanud giidiga kaasa. Jõudsime üheskoos läbi kitsa trepi ühte suurde ja avarasse ruumi. Selgus, et tegu oli turistiurkaga, kus igasugu kraami saadaval. Meie isehakanud giid oli sisseviskaja, kes meie sinna viimise eest kobeda nutsu teenis. Kohe, kui ta veendus, et olime ostlemisega alustanud, soovis ta meile head õhtut ja tegi sääred. Ilmselt läks uuesti jahile. Midagi meelepärast meile silma ei hakanud. Lisaks olid hinnad röögatud ning tingimisruum puudus. Tegime samuti sääred ning suundusime juba alanud suurele tseremooniale. Tahtsime ka selle suure ja tähtsa pühamehe, keda kogu linn pikisilmi ootas, ära näha.
Õhtune tuletseremoonia (Ganga aarti) ja pühamees
Tagasi väljakule jõudes oli rahvast rohkem kui enne! Igal pool käis hull mäsu. Lapsed olid meid sihikule võtnud ja nuiasid raha. Ühe müügileti läheduses tegi üks kondine koer häda. Seal samal lähedal istus keset teed rivi inimesi, kes kõik kerjasid. Lihtsalt istusid maas, ämbrid raha ootel välja sirutatud. Muidugi ei puudunud ka kuninglikult jalutav lehm. Järsku tundsin, kuidas kellegi käsi mul üle otsaesise tõmbas. Mingi pühamees tegi meile omaalgatuslikult näomaalingut. Otsaesine oli sekundiga oranžiks võõbatud. Luges peale maagilised, kuid tundmatud sõnad ning nõudis 100 ruupiat (~1 €). See on Indias märkimisväärne summa, sama raha eest saab 5 liitrist pudelit vett! Nii et kui keegi sulle ootamatult otsaesisele värvi määrib, siis tea, et selle eest eeldatakse tasu.
Varanasi muutub õhtupoolikul iidsete rituaalide, võimsate palvete ja vaimse valguse vaatemänguks. Igal õhtul toimub Ganga aarti. Tule- ja palvetseremoonia, millega avaldatakse austust pühale Gangese jõele ning tänatakse seda elu andva väe eest. Kõige tuntum Ganga aarti toimub Dashashwamedh ghatil päikeseloojangu paiku.
Tahtsime siiski selle pühamehe ära näha. Tunglesime läbi suure ja tiheda rahvamassi. Sama nagu proovid suure pop-artisti kontserdil lava ette trügida, kus juba tunde varem kohale tulnud andunud fännid sinu ebaviisakust iga hinna eest takistada üritavad. Mitu korda tundsin, kuidas kellegi käsi aeglaselt üle mõne minu jäseme libistas. Ja mitte kogemata. Tundus, et nad lihtsalt tahtsid valget inimest puudutada. Mõni lahke kohalik aga lubas meid suurima rõõmuga edasi, aidates lausa teed teha. Ja olimegi kohal!
Esireas oli kohal ka lillemüüja, kes oli kindel, et peaksime temalt mõne fooliumalusel lilleõie ja küünla ostma ning need Gangese jõkke ujuma saatma. Keeldusime viisakalt sellest vahvast kombest. Fooliumaluse jõkke panek tundus kuidagi kohatu. Showmehed aga vehkisid tulega ning tegid rituaali. Lugematu arv kohalikke jäädvustas tegevuse videona või edastas lähedastele otse mõne sotsiaalmeedia platvormi videofunktsiooni vahendusel. Hindud tõesti väga hindavad oma traditsioone ja kultuuri. See on alati esikohal.
Tundsime, et pühamees on nähtud, ning hakkasime läbi selle rahvamassi tagasi liikuma. Läks oodatust libedamalt! Liikusime tagasi hotelli ning vajusime voodisse.
Varanasi tänavatoit ja päikesetõus ghatidel
Aga enne veel, kui Varanasist lahkusime, tahtsime ära näha päikesetõusu ning mõnda huvitavat tänavatoitu proovida. Selle viimase üle tuli veel veidi aru pidada, kuna siin võib suure tõenäosusega olla tulemuseks mingit sorti kõhuhäda. Kertu oli selleks puhuks isegi tabava tsitaadi leidnud “Julge hundi kõht on lahti!”.
Uus hommik, uus päev! Ärkasime 4.45. Tegime oma toas kiired kohvid – Kertu käis eile õhtul pulbrikohvi ja -piima küsimas. Selline üllatav, hindele 3 oli tulemus! Kohalikud siin väga kohvisõbrad ei ole. Kell 5.05 hakkasime kodust liikuma. Väljas oli veel hämar, Varanasi teed üllatavalt vaiksed. Mõned tuktukid ja mõni inimhing kuskil teepervel vaikselt uuele päevale vastu astumas. Oli uus päev, uued võimalused. Läksime meile kõige lähemal asuva ghati ehk Assi ghati juurde. Interneti andmetel pidi sealt avanema imeline vaade päikesetõusule. Kohal oli meeletu rahvamass ning rituaal juba käis. Rahvast oli nii palju, et arvestades varasemat kogemust, me täna varahommikul trügima ei hakanud. Liikusime järgmise ghati juurde. Sealgi käis rituaal ning rahvast palju. Peamiselt mehed, kes ise rituaalist osa võtsid. Kauplesime end ühele lähedal asuvale platvormile, kus kolm kohalikku poissi juba jalgu kõlgutades vaadet nautisid. Nad avasid meile lukustatud värava ja saime meiegi osa sellest maalilisest päikesetõusuvaatest.
Indias kõhutäie eest palju välja käima ei pea. Saab hakkama eurosentidega. Eriti, kui võtad kehakinnituse tänavalt. Valikut jätkub! Pisikesed snäkid, suuremad ampsud ning magusad suupisted! Ainult mine ja vali välja! Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma seda tänavalt söömist väga ei soovita. Tingimused pole just puhtamad, ümberringi on tolm ja läga. Ning kes teab, millal toidutegija viimati võimaluse käsi sai pesta. Niisamagi on India päris ekstreemne. Tänaval söögi degusteerimine lisab kogu kompotile veel päris piraka noodi ekstreemsust.
Juba esimese putka juures pirukaid proovides oli kohal ka meelelahutus. Kohalik mees pillimängu saatel madu vaasist välja meelitamas. Muide, selline tegevus olevat Indias keelatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et söögid olid head. Mõni parem kui teine ning kõhu sai täis. Pikemalt saab kogu degusteerimist vaadata allolevast vlogist.
Ja muidugi panime teele ka postkaardid! Kirjutasime need valmis Starbucksis. Oleme seal endale juba kohalikud sõbrannad saanud. Täna tuli ühelt töötajalt etteheide – te eile ei käinudki! Ei käinud jah, eile oli päikesetõusu programm ning 3 € kohv on Indias siiski uskumatu priiskamine! Pea sama raha eest saab meie lemmikus kohalikus India restos suure prae. Rõhutan – suure ja rikkaliku! See ka muidu rikaste kohalike restoran. Uhked sarid ja lakk-kingad paitavad selle koha toole ja põrandaid. Ja muidugi ka meie. Päev läbi Varanasi tänavaid kolistanud seljakotirändurid. Terve keha higist leemendamas. Aga Starbucksi sõbrannad olid toredad! Tegid meile iga päev tasuta wifit.
Ja ongi meie aeg Varanasis otsa saanud! Tuhanded inimesed üle maailma tulevad siia igal aastal oma viimseid päevi veetma. Meie lahkume kõikide seikluste ja toidu-väljakutse kiuste omal jalal ja näod naerul. Oli silmaringi avardav ja ekstreemne!
Varanasi reisinipid: mida teada enne minekut
Mõtled, et kas Varanasi on ikka sinu jaoks? Kui otsid mõnusat ja rahulikku puhkust, siis ei ole. Aga kui tahad näha Indiat kõige ehedamal kujul, siis on see koht, mis jääb sinuga igaveseks. Panin siia kirja kõik, mida oleks hea enne minekut teada.
🗓️ Millal minna? Parim aeg on novembrist veebruarini (talveperiood), kui ilm on meeldivalt jahe. Päeval on 15 – 25 soojakraadi, hommikud on jahedad ja udused. Suvel (mai-juuni) ronib kuumus üle 40 kraadi ning vihmaperioodil (juuli – september) tõuseb Gangese vesi nii kõrgele, et ghatide trepid kaovad vee alla. Meie sattusime sinna just nimelt vihmaperioodil ehk septembris. Veetase oli väga kõrge ning kõik tseremooniad olid kolinud esimesele kuivale alale.
⏳ Mitu päeva? Meile piisas 3 päevast. Selle ajaga jõudsime ära näha päikesetõusu, Manikarnika ghati, õhtuse tseremoonia ning proovida India maitseid. Rohkem päevi annab muidugi võimaluse tempot maha võtta. Ja Varanasi tempo on üsna intensiivne, see on kindel!
🛂 Viisa. Oktoober 2026 seisuga: eestlased vajavad Indiasse viisat, kõige mugavam on e-viisa. Minu oma tuli vaid 20 tunniga! Turist saab teha näiteks 30-päevase viisa (on ka aastased ja viieaastased turistiviisad, millega tohib maksimaalselt 180 päeva aasta jooksul riigis olla). 30-päevane viisa kehtib alates Indiasse saabumise päevast täpselt 30 päeva. Lisaks on see Multiple Entry ehk selle kuu aja jooksul saab vahepeal ka korraks naaberriiki (nt Nepaali) põigata ja tagasi tulla. Reeglid muutuvad aeg-ajalt, nii et kontrolli kindlasti värsket infot. Rohkem saab viisade kohta lugeda India e-viisa ametlikult lehelt.
✈️ Internet. Levinud valikud on kas eSIM, mille saab juba enne saabumist installida või siis kohalik SIM-kaart, mille saab saabudes soetada. Meie neid kumbagi ei kasutanud. Olime kohaliku wifi peal, ehk siis päris suure osa ajast ilma internetita. Kohalikes uhkemates söögikohtades ja ööbimistes oli wifi olemas.
🌿 Lae enne reisi telefoni eSIM või osta kohalik SIM-kaart juba esimeses lennujaamas. Siis ei pea söögikohtade ja majutuste wifi võimaluste peale lootma jääma.
🏨 Kus ööbida? Maksime öö eest kahe peale 23-27 €. Aga hoiatus! Piltidel imeilus hotell võib päriselus olla hämar kelder. Lubatud jõevaade ja päikesetõus aknast? Selle asemel võib vaateks olla nt prügihunnik.
🌿 Ööbimist broneerides loe värskeid arvustusi, ära vaata ainult fotosid. Kontrolli asukohta Google Mapsi tänavavaate kaudu.
🔥 Manikarnika ghat ja „tasuta giid“. Kohe, kui ghati lähedusse jõuad, tuleb ligi mõni lahke kohalik, kes tahab sulle kõike näidata. Tasuta! Meie giid oli tegelikult sisseviskaja, kes viis meid lõpuks turistipoodi ja teenis meie pealt vahendustasu. Röögatud hinnad, tingimisruumi null.
🌿 Kui keegi pakub tasuta tuuri, siis tea, et maksad selle eest kuidagi niikuinii. Lepi hind enne kokku või ütle kohe viisakalt ei. Annetusi küsitakse ghati juures igal sammul, enamasti on need pettus. Raha andes toidad vaid kohalikku kuritegevust.
🌅 Päikesetõus. Väga populaarne aeg Varanasis! Kui arvad, et oled üks vähestest, kes end enne päikesetõusu üles ajab ning õue läheb, siis eksid. Käisime ühel varahommikul mitme ghati juures. Igal pool toimus midagi! Spirituaalsed rituaalid, varahommikused programmid jne. Võimalik on võtta ka paadisõit Gangese jõel, et varahommikust linna eemalt vaadelda. Sellega näed linna ärkamist vee pealt.
🙏 Õhtune tseremoonia ehk Ganga aarti. Varanasi muutub õhtupoolikul iidsete rituaalide, võimsate palvete ja vaimse valguse vaatemänguks. Näiteks avaldatakse austust pühale Gangese jõele ning tänatakse seda elu andva väe eest. Rahvast on meeletult palju, nagu populaarse artisti kontserdil. Mine varakult kohale või vaata seda paadist.
🌿 Kui keegi sulle ootamatult otsaesisele värvi määrib, eeldatakse selle eest tasu. Meie maalingu hind oli 100 ruupiat (~1 €). See on Indias märkimisväärne summa, mille eest saab näiteks 5 liitrist pudelit vett!
👗 Kuidas riietuda? Tegemist on India ühe pühama linnaga! Riietu tagasihoidlikult ja mugavalt. Selliselt, et kohalike traditsioonide ja pühapaikade austamiseks oleksid põlved, õlad ja rinnaesine kaetud. Väldi lühikesi pükse, miniseelikuid, maikasid ja sügava lõikega särke. Jalatsiteks madalad ja mugavad jalatsid, mida saaks kergesti jalast võtta. Nt templite ustel tuleb jalatsid ära võtta. Väldi kontsi ja kalleid brändijalatseid. Jäta kallid ja suured ehted koju või hotelli seifi, et mitte liigselt tähelepanu tõmmata. Ära kanna väärtuslikke esemeid kaasas ning hoia oma asjadel silm peal.
Korduma kippuvad küsimused Varanasi kohta
Kas Varanasi on turvaline?
Meie tundsime end Varanasis turvaliselt, aga silmad peavad lahti olema. Suurim mure ei olnud kuritegevus, vaid pealetükkivad müügimehed, isehakanud giidid ja rahvamassid. Hoia väärtasjad enda lähedal, lepi hinnad alati enne kokku ning usalda oma sisetunnet.
Kas põletamist tohib vaadata?
Jah, turistid tohivad ghatide juures põletamist vaadata. Hoia aga viisakat kaugust, käitu vaikselt ja ära pildista lahkunuid ega leinajaid.
Kas Gangeses tohib ujuda?
Tohib küll, kohalikud pesevad end ja oma riideid jões iga päev. Aga Ganges on üks maailma kõige reostunumaid jõgesid, sinna jõuavad ka põletamata surnukehad ja inimluud. Mina ei soovita.
Kui palju Varanasi reis maksab?
Varanasi on väga soodne! Täpne summa oleneb reisi pikkusest ja eelistustest. Meie ööbimised Varanasis maksid kahe peale 23-27 € öö. Nagu alati, leiab ka mitmesajaeuroseid ööbimisi. Kuid korraliku ja puhta öömaja saab kätte soodsalt. Korralik restoranipraad maksis 3-4 € ning tänavatoit vaid eurosente. Suurim kulu on lennupiletid Indiasse ja siselennud.
Varanasi vlog
Kes soovib kogu Varanasi ehedust ja möllu oma silmaga näha, siis siin väike (kuid päris ekstreemne) vlogike! Juhu!
Varanasist viis meie teekond edasi hoopis teise Indiasse. Puhaste tänavate, paradiisirandade ja elevandiranna juurde. Andamani saared, puutumata paradiis India ookeanis, ootab sind seiklusele kaasa!
Kui sulle Varanasi seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Indiat avastama minna? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami. Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!