Reisimine. See tekitab minus alati erilise tunde. Liblikad. Elevus. Tänulikkus. Lennuki aknast välja vaadates, nähes sinavat vett, tumerohelist metsatukka, rohetavat aasa. Nii kõrgelt ja kaugelt, aga samas nii lähedalt. Mida kaugemale kodust jõuad, seda teistsugusemaks allolevad vaated muutuvad! Näpistan end ning toon lennukisse tagasi. Jah, see on päris. Päris vaated ja päris maailm. Tunnen, et reisin nende vaadete, alati ees ootavate seikluste ning elevust tekitava teadmatuse pärast.
Nagu praegugi. Istume lõpuks kõigi väljakutsete kiuste India lennul. See tundub uskumatu. Minu viisa tuli nädalaid tagasi vaid 20 tunniga. Kertu käis oma viisa asjus lausa 2 korda Soomes asuvas India saatkonnas.
- Väga vara ei saa ka viisaprotsessiga alustada. Maksimaalselt 30 päeva enne, kuna reis peab toimuma 30 päeva jooksul pärast viisa saamist. Riigis on turisti e-viisaga samuti aega 30 päeva olla. Lisaks on viisal kõik lennujaamad, kuhu maanduda tohid, üles loetud.
Viimaste tundideni oli kõik veel ebaselge. Aga täna oleme juba poolel teel uue seikluse poole. Tuleb usaldada, lasta juhtuda. Elu toob õiged inimesed, õiged olukorrad ja loob kõik nii kuis vaja.
Meid on ees ootamas täielik teadmatus. Taskus on vaid lennupilet Indiasse, Bangalore linna ning tagasi.
Kõik vahepealne – siselennud, ööbimised, vaatamisväärsused – oleme kõik andnud spontaansuse hoolde. Ja ega enne ei tahtnud midagi väga planeerida ka, kui viisad mõlemal olemas ei olnud.
Tegelikult mõtleme me ikka ette ka! Broneerisime Tallinna lennujaamas esimese ööbimise! Pärast Amsterdami enam internetti pole ning Indiasse jõuame südaöö paiku. Võtsime 27€ maksva toa ühes lennujaama ja Bangalore linna vahelises piirkonnas. Ja see hotell nägi kusjuures väga kenake välja! Eks varsti selgub reaalsus! See on siiani meie ainus kindel siht. Andamani saartel tahaks ka ära käia. See sai ju viisataotlusel peamiseks sihtkohaks pandud. Kaks soovi on veel! Kertu tahab otsa ette samasugust täppi nagu India naistel. Vahet ei ole mis värvi, aga peaasi et kas või korraks. Ja mina tahan India toitu! Palju ja erinevaid maitseid! Siin kohal sai soovide list otsa.
Lennukisõit oli mõnus. Bangalore pole ilmselt just kõige populaarsem sihtkoht, ning vabu istekohti jagub rohkem kui reisijaid. Saime Kertuga mõlemad endale oma read! Väga mõnus! Nagu säästukas äriklass. Kolm ekraani ja kolm lauda. Kui käetoed üles tõsta, saab toolidest mõnusa diivani. 9 tundi läks lenneldes. Pilvedes! Minu jaoks ka ühe Bollywoodi filmi seltsis. Viisin end India filmikunstiga ikka kohalikule lainele! Muidugi kohtas Kertu kohvi võtma minnes ka ühte India härrat. Juttu jätkus kauemaks! Oma kohale tagasi tuli Kertu pika to do listi ning 500 ruupiaga (~5 eurot). Kui me kõik need kohad läbi käiks, mis seal listis olid, siis pikeneks reis ilmselt paari nädala võrra. 500 ruupiat oli suveniiriks. Oijah. Lõbus.
Lennukist maha astudest tervitab meid India soe õhk! Bengaluru lennujaam on uhke! Üle ootuste uhke! Esimese asjana peame passikontrolli läbima. See võtab aega. Inimesi ei ole palju, kuid viisakontrolli töötajatel küsimustest puudu ei tule. Meie taga seisev välismaa proua jõuab meile vähemalt 7 korda kõva ohkega kuklasse hingata. Andes märku, et ebanormaalselt aeglased olete. Oleme tõesti. Viisahärra küsimuste listi see aga ei lühenda. Mitmed fotod, sõrmejäljed, viisa ja passi uurimised. Aga läbi me saime!
Indias tee küsimine on veidi nagu telefonimäng. Igaüks juhatab kuskile edasi, aga lõpuks oled ikka tagasi seal, kust alustasid. Seiklesime niiviisi vist pool lennujaama läbi, et internetiühendus saada ja Uber tellida. Netiühenduseks tuleb anda enda pass, sellest tehakse töötaja telefoniga foto ning siis saad koodi vastu. Väga huvitav. Uberi tellimine tundub aga väga turvaline. Juhile tuleb öelda mitmest numbrist koosnev kood, mille ta oma süsteemi paneb. Kui kood ja juht klapivad, saab sõit alata!
Meie ööbimine asus lennujaamast täpselt poolel teel Bangalore linna. Võtsime selle üheks ööks. Siis vaatame, kuhu seiklused edasi viivad! Uberipoiss oli päris hullumeelne, pööras valest kohast ära. Kui sellest aru sai, tegi kiire kannaka ning sõitis vastassuunas tagasi, kuni õige pöördekohani. Aga siin vist asjad nii käivadki. Keegi ei tundunud sellest suurt numbrit tegevat. Ja juba olimegi hotellis! 27 eurot öö, 4 tärni. Kas ta just tegelikult ka 4 oli, selles kindel pole, kuid igati vinks-vonks oli siiski. Hommikul sai 5€ eest hommikust ka süüa (hiljem saime aru, et 5€ hommikusöögi eest oli täielik röövimine!)
Jõudsime vaevalt oma seljakotid toas maha panna ja ühe jalatsi jalast võtta, kui helises uksekell. Wow, me ei teadnud, et meil uksekell on! Kes huvitav on need kõrged külalised, kes kell 2 öösel meie ukse taha saabusid. Uksel tervitas kohalik noormees. Uuris, kust me pärit oleme. Eesti talle muidugi suurt midagi ei öelnud. Kui küsisime, kust tema tuleb, oli kiireks vastuseks, et Indiast muidugi.
Pika jutu kokkuvõtteks – noormees kutsus enda tuppa napsule. Tal pidi seal 3 sõpra veel olema. Et ootavad meid. Homme ei pidavat sobima, kuna nad hakkavad siis juba lahkuma.
Tore poiss, aga naps jäi ära. Lükkasime uksele ruttu suure riivi ette, ostsime piletid Varanasi linna ning keerasime magama. Meie lahkume ka juba homme! Aga mitte koos selle noormehega!
Meid ootab ees Varanasi! Püha linn! Indias ei hakka iialgi igav! See on kui kaost täis linn, kus on siiski mingi korrapära ja kohati isegi liiga arenenud elemendid. Nt ei saa enne Bangalore lennujaama sisse, kui oled oma näost uhke masinaga pildi lasknud teha. Ning seejärel vormis ja püstoliga härral lubanud oma passi lehitseda. Kui tema kinnitab, et passis olev info ja foto klapivad, siis paneb ta sulle programmis rohelise linnukese ja saad loa edasi liikuda. Ei taha teada, mis staatuse punane rist annab.
Lennujaama turvakontroll tundus aga kahtlane. Minu seljakott läks üksikasjalikule kontrollimisele. Pidilt oli näha, et seal on mingi väga terav ese. Näitasin kõik ette, teravaid esemeid ei leitud. Kuigi minu meelest ei olnud see turvamasina pilt üldsegi minu kotist. Ma igaks juhuks ei hakanud seda mainima. Muidu oleks kott äkki uuesti masinasse pandud ja kogu pull otsast alanud.
Lennukis oli samuti kaos. Jah, kõiki reegleid järgitakse ja suures pildis on asjad paigas. Istekohtadega aga käis tsirkus. Mitmed vanapaarid reisid koos, nad tahtsid kõik kõrvuti istuda. Aga olid istmed suvalises järjekorras ja suvalistele kohtadele saanud. Ma olin juba ammu oma kohal ning tõusin, et endast kaks prouat mööda lubada. Läbi lipsas ka üks härra. Viimane hõivas uhkelt minu koha. Ei osanudki seisukohta võtta. Aru nad midagi ei saanud. Siis tuli uus grupp vanapaare. Nemadki istusid hanereas kõik ühe rea kohad täis. Äkki nad arvavad, et siin on nagu liinibussis. Istu ja naudi. Mina sain lahke stjuuardessi loal siiski lõpuks uue koha. Väga huvitava vanahärra kõrval. Juttu meil kauemaks ei jätkunud. Ei mõistnud me teineteise keeli.
Meie sihtkoht Varanasi. See olevat väga püha paik. Paik, kust on võimalus pääseda Nirvaanasse.
- Nirvaana on hindude paradiis. Ihaldatud lõpp-punkt, kuhu läbi tuletseremoonia jõuda soovitakse. Iialgi aga ei tea, kas ees on ootamas uus maine eluring või avaneb nirvaanavärav.
Kui Sinu maine keha on siin ilmas oma lõpu leidnud, siis põletatakse sind tuletseremoonial. See olevat iga siinse tõsimeelse uskliku suur unistus ja eesmärk. Paljud vanad ja väetid tulevadki siia surema. Ootavad pikisilmi oma viimset hingetõmmet, et siis koos teiste sadade hingedega oma elutud kehad tuhaks põletada.
Maandusime pimedas. Lennujaam oli teistsugune kui kõik need, mis seni nähtud. Väiksem ja kuidagi rohkem indialikum. Vähemalt saabujate osa. Linna saamiseks tahtsime fikseeritud hinnaga Uberi tellida. Suvalise taksoga oleksid nii keelebarjäär kui ka hind ilmselt laeni. Muidugi ei olnud meil internetti. Wifi puudus täielikult. Selle suutsid meile umbkeelsed kohalikud kätega selgeks teha. Astusime sisse turmisipunkti, sealgi wifi puudus. Lahke töötaja oli aga nõus meile oma telefoni läbi ühenduse looma. Töötas! Uber oli kohal ja tunnike sõitu Varanasi linna võis alata.
Ööbisime Kertu valitud hotellis, mis piltidelt imeilus tundus! Päriselu aga hoopis midagi muud. Uber peatus pimedas tänavasopis. Hotelli, kui seda nii võib nimetada, ees oli hängimas kamp kohalikke mehi. Nende seas kaks lehma liivahunnikute vahel edasi tagasi patrullimas. Uste asemel suured raudväravad, mis viisid madala laega korrusele. See oli suur ja väga hämar ala, mille lõpus paistis lauake printeriga. Tundus, et seal istuski hotelli juhtkond koos infolauaga. Pigem nagu kelder, kus lisaks infolauale veel igasugu muud nodi hoiti. Ruumi nurgas, laua lähedal oli maas ka madrats. Ilmselt kellegi voodiase. Lootsime, et mitte meie. Infolauas oli 3 kahtlast tüüpi. Ei saanud aru, mis kellegi täpne roll oli. Asjaajamine ja paberimajandus olid aga viisapunkti väärilised. Dokumendid snkänniti ja prinditi. Viisad samamoodi. Maksta sai ainult läbi mingi kohaliku äpi või siis sulas. Otsustasime sula kasuks, kuna kohalikku äppi meil ei olnud. Sellega oli taas tükk tegemist, kuna vahetusraha neil puudus. Lubasid homme tegeleda. Hommikusöök pidi ka hinnas olema, ootame hirmuga, mis siin pakutakse. Kus siin keldris üldse köök on? Kas saame suurelt lubatud kõhutõve juba teisel päeval?
Saime lõpuks asjad nii kaugele, et läksime üheskoos meie toa poole. No väga rotikas ikka. Aga vähemalt oli voodi ja ei pidanud keldri nurgas madratsil magama. Linad olid samuti pigem puhtad. Kui välja arvata see, et voodi peal laiutasid kellegi pisikesed junnid ning tilluke putukas seal vahel kiirelt peitu sibas. Nagu hilisemate ööbimiste pealt selgus, on puhtad linad luksus. Voodi peatsis oli seinast suur tükk väljas. Tundus nagu olid kellegi pea või rusikas seinaga kohtunud. Õnneks mitte meie omad. Sooja vett ei olnud. Nagu hiljem teada saime, sai sooja vett tellida. Selleks olid nurgas suur ämber ja kopsik ennatlikult ootamas. Meie seda teenust ei kasutanud. Vōtsime vaid külma dušši.
Aga ühe maailma parima soovituse saime siit keldrihostelist küll! Sagar Ratna nimelise söögikoha. Väga uhke koht, kus külastajateks ainult Varanasi koorekiht. Juba esimesel õhtul nautisime sealseid imelisi roogasid. Suure India toidu valiku hind vaid 3-4€ kanti. Saime osa ka kohalikult sünnipäevapeost. Üks pereisa jagas meiega lahkelt ka oma red velveti torti! Tundsime, et oleme siin linnas hästi tervitatud!
Päikesetõus keldrihostelis ning ghatid ja põletusmatus
Otsustasime meie esimest hommikut eriliselt alustada! Ärkasime kell 5.00 ja läksime päikesetõusu imetlema. Meie ööbimine oli otse Gangese jõe ääres. Hotelli broneerides lubati samuti vaadet jõele, seda aga reaalsuses kahjuks kaasa ei tulnud. Päikesetõus pidi samuti otse üle jõe paistma. Meie ei näinud peale prügihunniku midagi. Gangese jõgi on muide maailma kõige reostunum. Sinna visatakse absoluutselt kõike! Sealhulgas pestakse ka iseennast ning riideid. Sellest rohkem aga hiljem, ei hakka kohe alguses kogu lõbu rikkuma ja traumeerima.
Päikesetõusu nautimiseks tuli esmalt keldrist välja saada. Suur raudvärav oli priske tabalukuga kinni. Üle ronida samuti ei saanud. Keldri nurgas oleval madratsil ükski hingeline ööund ei nautinud. Ometigi oli eelmisel õhtul üks poiss seal magusalt vurrud kerra lasknud. Aga nii me seda asja ei jätnud! Proovisime mõne higelise leida, kellel võti oleks ja kes meid keldrist välja laseks. Päikesetõusu aeg hakkas juba kätte jõudma. Nägime läbi aknatrellide imeilusat lillakat taevast. Piilusime keldri kööginurka. Kui silmad kottpimedaga harjusid, siis sai aru, et köögi põrandal on veel üks madrats! Ning seal tundub keegi tuduvat! Pärast seda, kui olime magaja suunas taskulambiga näidanud, saime tema täieliku tähelepanu osaliseks. Poiss oli üsna shokis. Ei saanud aru, kuhu need kahtlased turistid minna tahavad. Värava ta siiski avas. Proovisime talle selgeks teha, et oleme varsti tagasi ning soovime taas sisse saada. Kas info sai edastatud, selgub peagi.
Jalutasime mööda väga prügist tänavat jõe poole. Oli varahommik, loodus tärkamas ning esimesed inimesed vaikselt oma toimetustega alustamas. Vastu tuli ilusas punases kleidis vanaproua ning paar lehma tuhnisid usinasti prügihunnikus. Tundus tavaline hommik. Päikesetõus oli aga kaunis! Nautisime seda koos mõne kohalikuga, kes samuti ilusast vaatest lugu tundusid pidavat. Kõrval asuvast meditatsioonikeskusest tuli rahulikku muusikat. Esimene Varanasi hommik oli imeliselt alanud!
Kui päikesetõus vaadatud, hommikusöök tuppa saadud, otsustasime kiirelt vehkat teha. Hommikusöök oli pärit ilmselt mõne peatänava kohalikust putkast. Oli maitsev, aga eks me näe, mida päev toob ja kuidas söödud hommikusöök kõhtu tervitab. Uus hotell oli meil juba välja vaadatud.
Täna tahtsime linna ning selle ajaloo ja tavadega lähemalt tuvust teha! Nii ehedalt kui saab! Otsustasime iga päev nii palju jala käia kui võimalik. Jalgsi läksime ka oma järgmisesse hotelli. See oli tore! Hinnalt sama nagu keldrihostel. 23€ öö kahele inimesele. Vastuvõtus oli see kord 5 meest! 3 lebotasid diivanil, 1 seisis ja skrollis telos, viimane istus asjaliku näoga laua taga. Tundus, et boss oli 4 sõpra endaga chillima kutsunud, et kliente oodates üksi aega veetma ei peaks.
Hotelli sisse registreerimine oli taas nagu viisakontroll. Isegi hullem, kui eelmises kohas. Lisaks muudele toimingutele pidi ka enda andmed, sh. isa nime mingisse suurde piibli sarnasesse raamatusse kirja panema. Kui me sellest algselt keeldusime, muutus receptioni poiss väga tõredaks. Küsis, kas meil on mingi probleem. Jah on, miks teil kogu aeg nii palju andmeid vaja on ning miks siin 5 kõrvalist inimest kulli pilgul kõike jälgib? Ütlesin peabossile, et ta on väga tõre ja me ei ole harjunud sellise käitumisega. Ta kohkus ning tõmbus tagasi. Kertu on tavaline põhiboss, kes kohalikud mehed kohe paika paneb. Nii paika, et scammeritest saavad kohe nurruvad kiisud, kes on nõus järgmisel hommikul sulle kohvi ka voodisse tooma. Tegime paar nalja ja peaboss leebus. Peagi liitus protseduuride korraldusega paar lisameest. Üks rebis passi, teine lükkas mingi lehe täitmiseks ette, kolmas andis pastaka, et suurt raamatut täitma hakata. Neljas ja viies istusid ja vahtisid endiselt.
Lõpuks saime tuppa! Kõigi nende viie mehe turvalisel saatel! Selgus, et üks poistest oli peabossi vend, kes samuti siin ööbis. Peaboss ise olevat all korrusel elamas. Ülejäänud kolme elulugu jäi arusaamatuks. Poiste kihistamist ja itsitamist oli palju. Peagi kõlas uksekell ning kaks poissi olid tagasi. Kingitustega, nagu nad ütlesid. Tõid rulli vetsupaberit ja muud träna. Hommikul kell 8 pidi hommikusöôk toas olema. Jääme ootama.
Hotell oli tõesti mõnus! Ilus, puhas tuba ning mõnus voodi. Hetkel palju võrdlust ei ole, kuid kindlasti siiani parim! Läksime avatud meelega Varanasit avastama.
Varanasi kitsaid labürunditänavaid katavad kohalike massid, nende pisikesed ja pimedad müügiurkad, väsimatult tuututavad ja kiirendavad motikad, prügi ning beetlipähklite mälumisest tekkinud punased süljelärakad. Nii rõvedad, et esmapilgul arvad, et keegi on kukkunud ja pea ära löönud. Beetlipähklid aga pidavat narkootilise tunde tekitama. Hea odav kraam, mis kergesti kättesaadav. Andunud fännid tunneb hammaste vahel olevate pähklitükkide ning tulipunase suu järgi ära. Muidugi käib sinna juurde ka veidi uimane olek.
Tahame täna ära käia mõne Ghati juures ja Varanasi tuletseremooniat ehk surmapidustust oma silmaga näha. Õhku visatud soovidel on kombeks täituda. Kitsast tänavast välja jõudes satume rahvast täis väljakule. Jälle sadu inimesi. Ligi astub üks kohalik härra ning annab kiirelt vuristades ülevaate, et peagi on väljakule tulemas üks väga suur ja tähtis mees, keda kõik näha soovivad. Vahepeal võiksime aga ära käia Manikarnika ghati juures ja tuletseremooniast osa saada. Asume lahke võõra sabas teele. Labüründitänavad tunduvad talle kodused.
Peagi oleme jõudnud Manikarnika ghati lähedusse. Ghate on Gangese jõe ääres teisigi. Manikarnika on aga kõige legendaarsem. Tavaliselt toimub kogu tegevus Gangese jõe ääres olevate treppide juures. Kuna praegu on veetase kõrge, siis on kõik ghatide tseremooniad esimesele võimalikule kuivale alale koondunud. Manikarnika oma siis ühe suure torni katusele. Mida lähemale me ghatile jõuame, seda rõskemaks ja räpasemaks läheb kitsas tänav. Mul ei unune see tunne ja vaatepilt iialgi! Tunnen, et see sööbis nii sügaval. Igal sammul imbus külje alla uus kohalik, kes meie uueks giidiks soovis hakata. Meie juba olemasolev giid aga käitus kui tõeline emalõvi. Ajas juba eos teised kaarnad minema ning kõigile meiega fotot soovijatele vastas karmi EI’ga! Tseremooniale jõudmiseks tuli hulk räpaseid ja poriseid trepiastmeid läbida.
Suure osa trepist hõivasid higist leemendavad räämas riietega kleenukesed mehed, kellele tuli kogu aeg teed anda. Nende tööks oli järjepidevalt õlgadel aina uusi halge juurde tassida. Ikka trepist üles ja jälle alla tagasi. Samal viisil tassiti puidust raamil üles ka elutud kehad. Hulk mehi aeglasel sammul oma parimat andmas. Sealsed töötajad pidid kastisüsteemi kõige madalamasse kasti kuuluma.
Lõpuks torni tippu jõudes pahvatas esimese asjana, üheskoos suitsupahvakaga, näkku tulikuum õhk. Kui silme eest selgines, haaras koheselt pilku lugematu arv lõkkeid ning hunnikud puuhalgudega. Kõik lõkked on süüdatud ühest emalõkkest võetud puuhaluga, mis pole kustunud juba aastasadu. Kõik lahkunud saadetaks sama tule läbi Nirvaana poole teele.
- Nirvaana on hindude paradiis. Ihaldatud lõpp-punkt, kuhu läbi tuletseremoonia jõuda soovitakse. Iialgi aga ei tea, kas ees on ootamas uus maine eluring või avaneb nirvaanavärav.
Aga katusel oli meeletult kuum. Nagu oleksid krematooriumi tulikuuma ahju juurde sattunud ning hajameelsusest kõik tulekolde uksed lahti jätnud. Oma osa lisas ka väljas valitsev 30 kraadine õhtulämbus ning järjepidevalt üle terve keha nirisevad higijoad.
Meie isehakanud giid juhatas meid koheselt torni seinäärde, et kuumusest veidi varju saaksime. Seina äärde jõudmiseks tuli ronida üle puuhunniku. Selle sama, mille kleenukesed töölised kokku olid tassinud. Sisimas tead, et need halud visisevad üsna pea lõkketules, andes kuumust, et kellegi elutu keha jäädavalt olematuks muuta. Ühel pool puuhunnikut kohalikud mehed iga sinu sammu jõllitamas, teisel pool lõõmavad tuleleegid, mis ahne haardega enda hoolde antud oranžis pidukangas olevat keha kallistasid. Ei teagi, kas seina ääres olnud kohalikud olid lahkunute omaksed või niisama uudistajad, kes tahstid täpselt kursis olla, millise avapauguga nende elu unistus, ihaldatud nirvaanavärav ühel päeval avaneb.
Isehakanud giid selgitas, et kremeerimisel osalevad ainult lahkunu meessoost lähedased. Kohalikud naised ei ole tseremooniale lubatud. Nad on liiga emotsionaalsed ning häiriksid kadunukese hinge. Aga mitte kõiki ei põletata. Näiteks jäävad pōletustseremooniast ilma lapseootel naised ja lapsed. Laste nahk on kui lill ning lilli siin linnas ei põletata. Lisaks ka leeprahaiged ja loomad. Leeprahaigete põletamisest tekib iseloomulik lõhn ning loomad on jumalate erinevad kehastused maa peal. Neid ei saa ometigi põletada. Viienda ja viimasena jäävad põletamata sadhud ehk pühamehed. Hinduismi kohaselt ei ole nad elavad hinged ning puhastumist ei vaja. Kõik eelnevad seotakse kivi külge ning saadetakse Gangese jõe vetevoogu viimsele teekonnale.
Ühes päevas põletatakse üle 300 surnukeha ning ühe keha põlemiseks kulub 3 tundi. Need inimluud, mis täielikult ei põle, pühitakse Gangese jõkke, mis kõik maised jäänused lahkelt enda hoolde võtab. Inimkeha põlengulehka ei ole. Kõik kehad on spetsiaalse ainega sisse määritud. Lisaks kasutatakse põletamiseks kindlat puitu.
Raske on uskuda, et enda ees olevates lõketes lebavad oranži kangasse mässitud elutud kehad. Puuhalud praksuvad, Manikarnika ghati tulejumalad on oma parimas vormis. Leegid neelavad ahnelt äsja tulle sängitatud elutut keha.
Kogu vaatepilt jääb igaveseks mällu, kuid suurt kurbust ei tekita. Kaine mõtlemine astub emotsioonidega arutellu. Indias on 1.4 miljardit inimest. Varanasis 7.2 miljonit. Kogu riik on sellise rahvahulga jaoks ilmselgelt kitsas. Inimesed elavad tänavatel, uusi lapsi sünnib iga sekund. Lisaks loomad, kes on jumalad ja tseremooniast puutumatud. Eluringi lõpetanud tuleb kuidagi ära saata. Tuletseremoonia tundub väga sobilik lahendus. Tuli hävitab haigused ja loob ruumi uuele. Lisaks annab võimaluse Nirvaanasse pääseda. Tänulikud on nii planeetmaa kui ka lahkunute hinged.
Isehakanud giidi seletustele on raske 100% pühenduda. Samaaegselt tuleb vōidelda suitsupahvakust tekitatud pisarate ning tossu täis hingamisteedega. Õnneks on pahvakud vaid hooti. Kuumus aga see-eest kestab. Hakkame üksmeelselt vaiksel sammul taas üle puuhunniku ronima. Soovin mõttes igale tule meelevallas olevale kehast lahkunud hingele turvalist ja edukat nirvaanasse jõudmist.
Alla jõudes käime ära ka emalõkke juures. Teekond sinna on räpaseim üldse. Lisaks voolab kuskil veel mingi tumepruun oja. Oja ümbritseval müüril paar kukke innukalt edasi-tagasi sammumas. Müürivalvurid vist. Lisaks lugematu arv mehiseid silmapaare, kes iga meie liigutust jälgib. Mõned julgemad astuvad ligi ja nuruvad taas pilti. Keeldume surmaväravas ühistest jäädvustustest. Lisaks küsitakse mitmeid kordi annetusi, et oleks raha ka kodutud viimsele teekonnale saata. Mööda ligast ja räpast teeniret emalõkkeni jõudes avaneb vaatepilt pisikesele tulekoldele. Üks kohalik toob sinna kiirel sammul veel paar põlevat halgu juurde. Ilmselt torni katuse lõketest.
Hakkame mööda räpaseid labürinte tagasi sammuma. Giid on vahepeal seletanud, et tuuri eest tema raha ei soovi. Küll aga on ta kaupmees, kellel oma äri. Tuuri eest palub ta meil ärist läbi astuda ning tema nodile pilk peale visata. Oleme viisakad ning lähme isehakanud giidiga kaasa. Jõuame üheskoos läbi kitsa trepi ühte suurde ja avarasse ruumi. Selgub, et tegu oli turistiurkaga, kus igasugu kraami saadaval. Meie isehakanud giid oli sisseviskaja, kes meie sinna viimise eest kobeda nutsu teenis. Kohe, kui ta veendus, et oleme ostlemisega alustanud, soovis ta meile head õhtut ja tegi sääred. Ilmselt läks uuesti jahile. Midagi meelepärast meile silma ei hakanud. Lisaks olid hinnad röögatud ning tingimisruum puudus. Tegime samuti sääred ning suundusime juba alanud suurele tseremooniale. Tahtsime ka selle suure ja tähtsa pühamehe, keda kogu linn pikisilmi ootas, ära näha.
Tagasi väljakule jõudes oli rahvast rohkem kui enne! Igalpool käis hull mäsu. Lapsed olid meid sihikule võtnud ja nuiasid raha. Ühe müügileti läheduses tegi üks kondine koer häda. Seal samal lähedal istus keset teed rivi inimesi, kes kõik kerjasid. Lihtsalt istusid maas, ämbrid raha ootel välja sirutatud. Muidugi ei puudunud ka kuninglikult jalutav lehm. Järsku tundsin, kuidas kellegi käsi üle otsaesise tõmbas. Mingi pühamees tegi meile omaalgatuslikult näomaalingut. Otsaesine oli sekundiga oranžiks võõbatud. Luges peale maagilised kuid tundmatud sōnad ning nõudis 100 ruupiat (~1€).
- See on siin väga suur raha. Nt saab selle eest 5 pudelit liitrist vett.
Tahtsime siiski selle pühamehe ära näha. Tunglesime läbi suure ja tiheda rahvamassi. Sama nagu proovid suure popartisti kontserdil lava ette trügida, kus juba tunde varem kohale tulnud andunud fännid sinu ebaviisakust iga hinna eest takistada üritavad. Mitu korda tundsin, kuidas kellegi käsi aeglaselt üle mõne minu jäseme tõmbas. Ja mitte kogemata. Tundus, et nad lihtsalt tahtsid valget inimest puudutada. Mõni lahke kohalik aga lubas meid suurima rõõmuga edasi, aidates lausa teed teha. Ja olimegi kohal! Esireas oli kohal ka lillemüüja, kes oli kindel, et peaksime temalt mõne fooliumalusel lilleõie ja küünla ostma ning need Gangese jõkke ujuma saatma. Keeldusime viisakalt sellest vahvast kombest. Fooliumaluse jõkke panek tundus kuidagi kohatu. Showmehed aga vehkisid tulega ning tegid rituaali. Lugematu arv kohalikke jäädvustas tegevuse videona või edastas lähedastele otse mõne sotsiaalmeedia platvormi live funktsiooni vahendusel. Hindud tõesti väga hindavad oma traditsioone ja kultuuri. See on alati esikohal.
Tundsime, et püha mees on nähtud ning hakkasime läbi selle rahvamassi tagasi liikuma. Läks oodatust libedamalt! Liikusime tagasi hotelli ning vajusime voodisse.
Varanasi tänavatoitude parimad palad! Me oleme valmis!
Aga enne veel, kui Varanasist lahkume, tahame ära näha päikesetõusu ning mõnda huvitavat tänavatoitu proovida. Selle viimase üle tuleb veel veidi aru pidada, kuna siin võib suure tõenäosusega olla tulemuseks mingit sorti kõhuhäda. Kertu on selleks puhuks isegi tabava tsitaadi öelnud “Julge hundi kõht on lahti!”.
Uus hommik, uus päev! Äkasime 4.45. Tegime oma toas kiired kohvid – Kertu käis eile õhtul pulbrikohvi ja -piima küsimas. Selline üllatav, hindele 3 oli tulemus! Kohalikud siin väga kohvisõbrad ei ole. Kell 5.05 hakkasime kodust liikuma. Väljas oli veel hämar, Varanasi teed üllatavalt vaiksed. Mõned tuktukid ja mõni inimhing kuskil teepervel vaikselt uuele päevale vastu astumas. On uus päev, uued võimalused. Läksime meile kõige lähemal asuva Assi ghati põletuskoha juurde. Interneti andmetel pidi sealt avanema imeline vaade päikesetõusule. Kohal oli meeletu rahvamass ning rituaal juba käis. Rahvast oli nii palju, et arvestades varasemat kogemust, me täna varahommikul trügima ei hakanud. Liikusime järgmise ghati juurde. Sealgi käis rituaal ning rahvast hulgim. Peamiselt mehed, kes ise rituaalist osta võtsid. Kauplesime end ühele lähedal asuvale platvormile, kus 3 kohalikku poissi juba jalgu kõlgutades vaadet nautisid. Nad avasid meile lukustatud värava ja saime meiegi osa sellest maalilisest päikesetõusu vaatest.
Indias kõhutäie eest palju välja käima ei pea. Saab hakkama eurosentidega. Eriti, kui võtad selle tänavalt. Valikut jätkub! Pisikesed snäkid, suuremad ampsud ning magusad suupisted! Ainult mine ja vali välja! Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma seda tänavalt söömist väga ei soovita. Tingimused pole just puhtamad, ümberringi on tolm ja läga. Ning kes teab, millal toidutegija viimati võimaluse käsi sai pesta. Niisamagi on India päris ekstreemne. Tänaval söögi degusteerimine lisab kogu kompotile veel päris piraka noodi ekstreemsust. Juba esimese putka juures pirukaid proovides oli kohal ka meelelahutus. Kohalik mees pillimängu saatel boamadu vaasist välja meelitamas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et söögid olid head. Mõni parem kui teine, kuid kõhu sai täis. Pikemalt saab kogu degusteerimist vaadata allolevast vlogist.
Ja muidugi panime teele ka postkaardid! Kirjutasime need valmis Starbucksis. Oleme seal endale juba kohalikud sõbrannad saanud. Täna tuli ühelt töötajalt etteheida – te eile ei käinudki! Ei käinud jah, eile oli päikesetõusu programm ning 3€ kohv on Indias siiski uskumatu priiskamine! Pea sama raha eest saab meie lemmikus kohalikus India restos suure prae. Rõhutan – suure ja rikkaliku! See ka muidu rikaste kohalike restoran. Uhked sarid ja lakk-kingad paitavad selle koha toole ja põrandaid. Ja muidugi ka meie. Päev läbi Varanaasi tänavaid kolistanud seljakotirändurid. Terve keha higist leemendamas. Aga Starbucksi sõbrannad olid toredad! Tegid meile iga päev tasuta wifit.
Ja ongi meie aeg Varanaasis otsa saanud! Tuhanded inimesed üle maailma tulevad siia igal aastal oma viimseid päevi veetma. Meie lahkume kõikide seikluste ja toiduchallengite kiuste omal jalal ja näod naerul. Oli silmaringi avardav ja ekstreemne!
Kes soovib kogu Varanasi ehedust ja möllu oma silmaga näha, siis siin väike (kuid päris ekstreemne) vlogike! Juhu!