Namiibia seiklus on jõudnud poole peale!
Siit saad lugeda seikluse esimest osa. Kuidas me Namiibiasse sattusime ning Etosha rahvusparki avastasime ja seal ööbisime. Sebrad, lõvid, paduvihm ja äike. Kõike sai näha ja kuulda!
Seikluse teine osa on nähtav siin. Kohtusime 200 000 hülgega! Otsisime kohaliku mehega kõrbeelevante ning oleks mudamülkasse ära eksinud. Aastavahetuse veetsime paduvihmas ja äikesetormis.
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩷
Maastik muutub siin riigis kiiremini kui ilm!
Nii kui olime Swakopmundist (Namiibia rannikulinn, kus saab näha Saksa arhitektuuri) läbi sõitnud, hakkas kõrb. Tegu on ikka päris ehtsa kõrbega. Pakutakse ka kaamelisõitu. Vaated sellel teekonnal olid rohkem veel kui maalilised. Meie tee läks kaunilt. Ühel pool kõrb, teisel pool ookean. Sirgjooneline tee ees kulgemas, nii et lõppu näha pole. Lõpuks aga jõudsime sihtkohta! Tere, Walvis Bay! Saabusime läbi palmide allee! Nagu tunnel järgmisesse kõrbelinna.
Täna hommikul oli meil aja peale sõit. Kell 12.30 startis Walvis Bayst 4×4 tuur Sandwich Harbourile. Tegu on eepilise kohaga. Pidavat olema üks väheseid paiku maailmas, kus ookean kohtub kõrbega. Nii, et seisad hiiglasliku liivadüüni tipus ja näed, kuidas ookeanilained ja kõrb kokku loksuvad. 400 km kõrbe ja ookeani kokkupuudet. 200 km kõrbe laiusesse. Sandwich Harbourile minekuks peab kindlasti tuuri võtma. Oleneb lepingust, aga üldiselt ei ole rendiautodega liival sõita lubatud. Samuti on seal väga lihtne ära eksida. Nagu ma aru sain, siis ei tohi sinna ka ilma giidita minna.
Kuna seljataga olid mitmed väga varajased ärkamised, pikad sõidud ning väga seiklusrohked päevad, siis otsustasime tänase lõuna Walvis Bay kohalikus söögikohas süüa. Väga mõnus kogemus vahelduseks. Laudlinaga kaetud laua taga istuda ning menüüst toitu ja jooki valida. Pärast seda parkisime oma auto tuurikorraldaja poolt ette antud parklasse. Walvis Bay laguuni juurde. Ma ei oska öelda, mis pidi see laguun oli. Ilmselt oli kas aastaaeg halb või siis oli mõõn. Vesi oli rannikust kaugel, jättes maha porise pinnase. Tavaliselt seal olevad flamingod olid ka praegu olemas, aga väga nirus koosseisus ja üldse mitte roosad. Muidu oli piirkond väga kena ja viisakas. Majad ühed uhkeimad, mida siiani näinud olime. Nagu Eesti eramajade piirkond, ainult et kõrbelises keskkonnas.
Meile lähenes üks tumedates riietes kohalik. Nagu meile siin miljon korda öeldud on, siis võõrastega niisama rääkima ei peaks ning oma asjadel tuleb kogu aeg silma peal hoida. Üks istmele ununenud rahakott või telefon lahkuvad autost sama kiirelt kui lennureis Tallinnast Helsingisse. Olime kohaliku osas sõbralikud, kuid kahtlustavad, pikast jutust hoidusime. Hiljem saime teada, et tegu on parkla turvamehega, kelle tööks on kõigil autodel silma peal hoida. Turvamehele viitavad märgid tal igatahes puudusid. Aga vähemalt saab siis loota, et tuuri lõpuks on auto endiselt omal kohal. Aafrikale kohaselt venis tuuri algus muidugi ligi tund aega. Eelmisel seltskonnal oli autol rehv tühjaks läinud ning selle vahetamine võttis aega. No aga super ju, siis on meil just uus rehv all ning viperusi oodata ei tasu.
Tuure pakkuvaid ettevõtteid on palju. Veel suur hulk teisigi startis samast parklast. Meie tuuripakkujalgi oli mitmeid autosid. Kõik inimesi täis. Meie olime ühes autos San Franciscos eleva Jackyga ning Alehandroga, kellel Itaalia-Mehhiko juured. Tema ise aga on juba ligi 10 aastat Ungaris elanud. Jacky reisib maailmas ringi ning enam elus tööle minna ei kavatse. Alehandro on aga niisama reisisell, kes just viimasel septembril Soomet ja kogu Baltikumi külastas. Tore kamp sai kokku. Jututeemadest puudu ei tulnud ning vaikust polnud autos kordagi. Tuur hakkas soolakaevanduse ning -järvede külastusega. Ebamaised roosad järved, kõik muidugi tehislikud.
Seejärel liikusime kõrbesse, hiiglaslikele liivadüünidele. Juba esimese tõusu ajal käisid mul seest judinad läbi. Jacky aga ütles, et see polevat midagi. San Franciscos on iga tänav sellise tõusuga või hullemgi. Kinnitasin, et sinna linna mul sellisel juhul asja ei ole. Mulle lihtsalt ei istu autoga sirgjoones laskumised.
Nägime ka kõrbeloomi, kui lahe! Mingisugused peenikeste sarvedega kitsekesed. Nunnult lonkisid ning suundusid düünide vahele. Meie liikusime samuti edasi. Järgmise suure düünini. Oh jeerum, mõni laskumine oli ikka hullumeelne, mõni liivadüün 100 meetrit kõrge. Kui sealt niisama alla oleks kukkunud, siis oleks kindlalt kaelaluumurd tulnud. Meie aga sõitsime sealt autoga alla. Kiljusin korralikult. Teisi see ei morjendanud. Jacky haigutas, ilmselt on tal San Franciscos kodutrepp ka järsem. Alehandro aga oli vahepeal näost valgeks tõmbunud. Muidu jutt ja lood jooksid, aga mida suuremaks düünid läksid, seda vaiksemaks ta jäi. Halloo, ta istus esiistmel ka! Iga kord, kui suur laskumine tuli, nägi tema otse düüni põhja. Alvar aga oli niisama rõõmus, talle meeldivad sellised ekstreemsused.
Piknik keset kõrbe ja kaua oodatud hetk! Üks vähseid kohti maailmas, kus kõrb ja ookean kohtuvad!
Pärast pikka düünisõitu oli aeg hiliseks lõunasöögiks. Meie tuurijuht pani valmis armsa lauakese koos hea ja paremaga. Muidugi ei puudunud ka vahuvein! Lisaks muud joogid ning snäkivaagnad. Ümber meie lõputuna tunduvad liivadüünid laiumas. Üks kõik, kuhu vaatad, on kuldkollane vaatepilt tervitamas. Ühes suunas näeb eemalt ka aimatavalt ookeani. Muidugi juhul, kui tead, et see seal on. Muidu võiks arvata, et tegu on taevaga. Imekaunis kogemus! Kui snäkivaagnad tühjad olid ning joogid otsas, jätkasime seiklusega.
Järgmine peatus Sandwich Harbouri kõige legendaarsem vaatepunkt. Koht, kust avaneb imeline vaade nii ookeanile kui ka liivadüünidele. Kaks maailma jooksevad silme all üheks kokku. Tuul on tõusnud, keerutab hoogsalt liiva ning lihvib iga jälje, mis vaadete nautijate poolt maha said tehtud. Luues just kui tunde, et seda liiva ei ole iial varem ükski hing puudutanud. Kõik on esmakordne. Nii kogemus, mille osaks tuule pisarais silmad saavad kui ka jäljed liival. Liigume düünidelt alla. Randa. Sinna, kus ookean ja kõrb esimesed kokkupuudet teevad. Kuna praegu on mõõn, siis saame edukalt ka rannaliival sõita. Wow, lihtsalt wow! Neid vaatepilte nähes tekib looduse ees tõeline aukartus. Kohtame ka rannas magavat šaakalit ning süsimusta hülgepoega. Mõlemad naudivad mõnusat tuult ning päikese sooja puudutust. Möödume ning soovime mõnusat lebotamise jätku.
Meie tuurijuht on samuti väga lahe sell! Kohati ka korralik naljahammas. Või noh, tegelikult ei saanud väga aru, millal ta nalja teeb ja millal mitte. Ta rääkis, et tal olevat 4 naist, kellest 3 sai naiste isadelt vahetuskaubana loomade vastu. Jackyl läksid silmad suureks kui tõllarattad. Ameerikas sellised vahetuskaupu ei tehta. Lapsi olevat kokku 14. Aafrika mandril kõige levinumateks uskumusteks olevat kristlus ja islam. Islamiusk lubab mitut naist korraga ning lapsi nende kõigiga. Kas ka meie tuurijuht islamiusu esindaja on ning peale tuuri koju oma nelja naise juurde läheb, ma täiesti kindlalt öelda ei oska. See küsimus jäi õhku. Kui veel usust rääkida, siis lisaks kummardatakse Aafrikas erinevaid jumalaid ja austatakse väga esivanemaid. Esivanemate hingedele tuleb meelejärele olla. Ning nende kehtestatud reeglite järgi tuleb elada. Kui nende hingi vihastada, siis võivad nad kogukonnale kahju teha. Et ära leppida, tuleb ohvriande anda.
Meie tuur lõppes aga samas parklas, kust algas. Auto oli alles, kõik hästi, ainult turvamees oli kadunud. Võib olla sai tööpäev läbi. Meie tänane ööbimine oli aga siin samas lähedal Walvis Bays, ühel kämpinguplatsil. Sõitsime kohale, registreerisime end sisse ning saime toreda parkimiskoha üsna wc ja dušširuumi lähedal. Seejärel telgi üles panek, söök, pesu ja vurrud kerra! Uus päev, uued kilomeetrid. Seiklused juba hüüavad tulles!
Uus päev toob kajakimatka koos hüljestega!
Äratus taas natuke peale kella kuute. Rütm on juba kuidagi sisse tulnud ning enam ei ole üldse keeruline nii vara ärgata. Tegime hommikusöögi ning korjasime kokku eile kuivama pandud pesu. Autosse sai spetsiaalne pesunöör üles pandud. Meie enda leiutis, hehe. Pärast hommikusööki ja kohvi ootas meid kajakituur Walvis Bays. Ja seda koos hüljestega! Kohale sai kas ise sõites või siis tuurimaasturiga. Kui ise läksid, said pileti natuke soodsamalt. Kuna meil auto juba olemas oli ning eesootava liivase maastiku jaoks sobiv, siis otsustasime selle kasuks. Kui reisi planeerisime, siis mõne külastaja sõnul pidi kajakituur olema nii vinge, et see osutus tema reisi tipphetkeks! No vaatame, ootused on igatahes kõrged nüüd!
Sõitsime tuurimaasturi sabas Walvis Bay poolsaare tippu. Linnast 45 minutit sõitu (muide, all oleval pildil on tuurimaasturi fotol tee ääres sool, mitte lumi). Siin on endiselt väga soe. Peagi olime kohal. Oi, kus seal oli palju hülgeid. Mitte nii palju, kui mõned päevad tagasi Cape Crossis, kuid palju ikkagi. Nagu suured sõpruskonnad mööda poolsaaretipu rannikuäärt laiali. Sõitsime neist ettevaatlikult kaugemalt mööda ning püsisime oma tuurimaasturil sabas. Kohale jõudes saime vettpidavad püksid, jaki ning päästevesti. Lisaks tuurikorraldajalt õpetussõnad, mida tohib ja mida ei tohi. Kindlasti ei tohi ühtegi looma puudutada ning kaldale väga lähedale minna. Siis jaotati meid kahestesse kanuudesse ning sõit võis alata. Hülged olid väga uudishimulikud, tulid täiesti kajakkide juurde ning uudistasid saabujaid. Mõni piilus veel alt, nii et silmad väljas. Nagu väike uudistav krokodill. Siis kas hüppas õhku ja maandus matsuga vette või kadus hoobilt vee alla. Teisel pool kajakki aga kohtusime taas. Vahel, kui nad väga mänguhimulised on, siis pidid ka kajaki ninale või suisa paati sisse hüppama. Huvitavad loomad. Suplesid, kukerpallitasid ning hüppasid kõrgustesse ja siis jälle prantsatasid vette tagasi. Nagu pisikesed delfiinipojad. Väga lahe kogemus!
5 Eesti naist koos meiega Aafrikas hommikust söömas!
Veest välja tulles jagati kõigile võikusid ja sooja teed. Kajakingu kostüüme ära võttes kuulsime tuttavat häält. Eesti naised! Lausa 5! Võiku ja tee paus sai lõbusalt sisustatud. Jagasime vastasikku seniseid reisimuljeid ning soovitusi. Nad olid Windhoekist (Namiibia pealinn) bussi rentinud ning reisivad sellega mööda Namiibiat, nautides seikluseid ning uudistades riigi parimaid vaatamisväärsusi. Väga lahe!
Aga et me siin oma olemisega liiga chilliks ei läheks, jagasid nad reisialguse hirmutavat kogemust Windhoekist. Pealinnast, kus meiegi esimese öö hostelis veetsime. Nagu esimeses osas kirjutasin, siis hostelist soovitati rangelt mitte peale kella seitset enam linna peale minna. Naistel aga oli vaja ühest kohast teise jõudmiseks õhtuhakul pisike jalutuskäik teha. Ühel neist oli telefon kaelas rippunud. Üks kohalik poiss oli tulnud ja seda endale proovinud haarata. Rüseluse käigus olevat tal ka nuga kuskilt välja kukkunud. Lõpuks jäi telefon siiski alles, šokk ja ärevus aga suured. Kõik lõppes siiski hästi. Tere tulemast Namiibiasse! Ka autoga sõites ei soovitata pimeda peale jääda. Alati peaks enne päikese loojumist järgmisesse ööbimiskohta jõudma. Päeval siin ohtlik ei ole olnud, kuid oma asjadel tuleb alati kiivalt silma peal hoida. Soovisime üksteisele head ja turvalist teed ning jätkasime ka ise reisiga. Ehk meie teed veel kunagi kohtuvad! Super toredad naised!
Ees ootas ligi 3 tundi sõitu. Esimeseks sihtkohaks Solitaire. Jah, nagu see kaardimäng, mida kunagi arvutis mängida sai.
Siin aga on tegu pisikese külaga keset kõrbe. Külas, kus elab kokku umbes 100 inimest. Lisaks saab sealsest kohvikust parimat õunakooki! Ausalt, keel tahtis alla viidud saada! Lisaks on ka tore mõte väike jalutuskäik mööda küla. Mitmed vanaaegsed masinad ning muud esemed. Ja kui on vaja autot tankida, siis saab ka seda.
Solitairest edasi ootavad meid aga Namiibia ühed kõige legendaarsemad vaatamisväärsused. Deadlvei ja maailma suurimad liivadüünid. Maastik on aga endiselt kõrbeline. Liiv mõlemal pool nii kaugele paistmas, kui silm vaid seletab. Kohati ilmusid liivale ka rohelised pisikesed puhmad. Tee kulges üle 200 kilomeetri otse, mööda kruusateed. Umbes 50 km sellest aga hüplevat, soonelist kruusast teed. Maks ja kopsud jõudsid vähemalt 70 korda kohti vahetada. Riik on suur ning vahemaad ongi pikad. Sisemaal on ikka oluliselt soojem kui rannikul. Täna hommikul oli Walvis bays 19 kraadi sooja. Siin kõrbes praegu aga 34. Rehvirõhu kontrollimiste käigus saab ikka tõeliselt kõrvetavat küpsemise tunnet tunda.
Üks super tore uudis ka! Me nägime jaanalinde! 2 suurt ning suur hulk jaanalinnubeebisid. Patseerisid uhkelt põllu peal.
Taaskohtumine Alehandroga!
Edasi viis sõit läbi Namib-Nauklufti rahvuspargi. Taas väga järsk looduse muutus. Ilmus rohkelt pisikesi mägesid, kollase rohuga kaetud. Väga suurejooneline vaatamine! Sealsel pisikesel mägiteel oli üks suur kütuseauto seisma jäänud. Blokeerides suurema osa teest. Tal olevat aku tühjaks saanud. 2 meest töötasid usinalt selle nimel, et autole taas hing sisse puhuda. Kütuseauto taga oli peatunud ka suur lilla reisibuss! Bussis meie eile kohatud uus sõber Alehandro. Nende reisibuss ei mahtunud suurest autost mööda. Tuli oodata, kuni masin liikuma saadakse. Meie auto aga oli piisavalt väike, et teepiirde ja kütuseauto vahelt läbi lipsata. Ütlesime oma uuele sõbrale tsau ning jääme lootma uute trehvamisteni. Neilgi tänaseks sama sihtkoht, mis meil.
Maailma suurimad liivadüünid ja Namiibia kõige populaarsem vaatamisväärsus!
Jõudsime enne pimedat Sesriemi kämpimisalale. Tegu on kusjuures väga populaarse ning tähelepanuväärse kohaga. Nimelt on tegu kämpingualaga, mis asub Namib-Nauklufti rahvuspargis, täpselt sissepääsu juures. Seal pargis asub üks Namiibia kõige legendaarsemaid ning maalilisemaid vaatamisväärsuseid. Deadvlei. See on valge savine ala, mida iseloomustavad tumedad, surnud puud. Need loovad valge maapinnaga imelise kontrasti. Pinnas tekkis kunagi jõe üleujutuse ajal ning veeküllus võimaldas puudel kasvama hakata. Kliima aga muutus ja liivaluited katsid maapinna, blokeerides jõe. Puude vanuseks hinnatakse umbes 900 aastat. Kuiva kliima tõttu pole nad lagunenud. Igatahes koht, mida Namiibias olles kindlasti külastada võiks.
Kämpinguala on tähelepanuväärne aga seetõttu, et kõik, kes seal ööbivad, saavad tund aega varem Deadvlei poole sõitma hakata. Kui saabusime, oli vabu kohti veel palju. Mida hilisemaks kell läks, seda rohkem kõik kämpingulplatsid täitusid. Lõpuks enam vabu kohti ei näinudki. Hommikul on sihtkohani 60 kilomeetrit ning päikesetõus sealsetelt liivadüünidelt ja Deadvlei puude juurest on maagiline. Pargis ööbijate jaoks avaneb rahvuspargivärav kell 5.15. ülejäänute jaoks 6.15. Ehk pargist startijad on juba selleks ajaks liivadüünide otsas ronimas, kui peavärav avatakse ning väljast tulijad sissepääsu saavad. Keerasime vurrud kerra, et kell 4.45 ärgata! See on seda väärt, ma ütlen!
Kell 5.10 oli rahvuspargi väravate taga juba pikk järjekord. Kõik tahtsid olla esimeste seas, kes liivadüünidel päikesetõusu näevad ning Deadlvei puude juures jalutuskäiku teevad. Kell 5.15 avanes tõkkepuu ning terve rodu pargis ööbijaid sõitis rahvusparki. Esimesed paarkümmend minutit oli väljas veel kottpime, siis aga hakkas taevalaotus valgemaks minema. Roosaka-lillaka valguse saatel. Taevas oli veel ka öine täiskuu, mis järk-järgult aina heledamaks läks. Eemal põllu peal kalpsas paar kitsekest, kes samuti päikesetõusuks valmistusid. Sõit väravatest kuni Deadlveini pidi võtma umbes tunnikese, asub see 60 km kaugusel ning rahvuspargi maksimaalne lubatud kiirus on 60 km/h.
Osa rahvast oli suure düüni juurde pööranud. Düünid 40 ja 45 tulevad siis, kui umbes kolmveerand teest sõidetud on. Kui kämpinguplatsilt kell 5.15 startida, jõuab täpselt päikesetõusuks düünidele. Meie aga sõitsime edasi, Dedavlei poole. Sinna, kus need maalilised mustad puud ja valge maapind asuvad. Kohale jõudes on seal kohe 4×2 autoparkla. Sealt edasi saab spetsiaalse maasturibussikesega. Või siis oma 4×4 autoga. Edasi-tagasi maasturbussi hinnaks 180 kohalikku ehk umbes 10 eurot nägu. Üks bussike oli kohe-kohe väljumas. Parkisime oma auto sinna samasse parklasse ning hüppasime bussikesele. Päris liivane tee oli sealt edasi. Meie 4×4 auto oleks ilusti läbi läinud. Ühel hetkel jäi bussijuht seisma ning näitas kätte oma soovitatud suuna. Et kui poolel teel maha lähme ning siit suure düüni juurde – Big Daddy – minema hakkame, jõuame Deadvleisse kohale umbes 1.5 tunniga. Lõpus on hiiglaslikult Big Daddy düünilt 3 minutit alla orgu joosta. See tundus lahe kogemus!
Suurest Deadvlei parklast minnes oleks sama vaatepildi jaoks vaja rohkem düüne ületada ning 3 tunnise ajakuluga arvestada. Otse puude juurde saab ka minna, see on umbes kilomeetrine kõnd lihtsalt liivasel pinnasel. Seal düünide otsa ronimist poleks, lihtsalt otse puude juurde minek. Läksime autojuhi soovituse järgi ning olime juba rõõmsad, et oma autoga ei tulnud. Düünide otsa tahaks, aga 3 tundi liiva sees, mäest üles matkata tundub liiga hull. Võttes arvesse seda, et kui päike tõuseb, siis kerkib ka õhutemperatuur vaid minutitega. Lisaks võtsime me kiires parkla saginas kiiruga kaasa ainult ühe väikese pudeli vett. Liiga vähe, et mitte janusse surra, haha. Aga on mis on, tuleb jalgadele kiirelt valu anda ja mitte liigselt uimerdada. Hea motivaator ju, hehe.
Matk hakkas tasaselt pinnaselt, eemal düünid paistmas. Juba praegused vaatepildid olid lummavad, mis siis veel edasi?! Päike oli juba tõusnud, kuid meieni veel täiesti ei paistnud, natuke vaid piilus düünide tagant, paari kiirega. Lõpuks jõudsime esimese düünini! Nüüd algas teekond üles mäge! See 1.5h tunnine matk oli päris väljakutsuv. Suurem osa aega liivas turnimist ning aina ülesmäge sõtkumist. Tossudesse kogunes usinasti liiva. Vahepeal oli juba tunne, et kogu düün on tossu sisse kokku valgunud. Varvasteruum juba kriitilise piirini viidud! Tossupuhastuse peatust ka teha ei tahtnud. Tundus liigne pingutus. Energiat tuleb hoida! Eesmärgiks on ju jõuda kõige kõrgema düüni tippu ning siis sealt umbes 3 minutit alla jooksu düüni põhja. Sinna, kus asub legendaarne Deadvlei, mida vaata et mitte ükski Namiibiat külastanu vahele jätta ei tihka. Mida kõrgemale düünile me matkasime, seda parem vaade avanes ka Deadvleile. See oli kui piimvalge silmake keset oranžikaid liivadüüne. Midagi, mis tundus nii ebamaine. Mööda düüni üles rühkimine võttis poole energiast, teine pool jäi suu ammuli iga vaate imetlemiseks. Lihtsalt wow-wow-wow!
Mitu korda tekkis mõte katkestada ning varem düünilt alla joosta. Kui aga juba nii kaugele tulnud oleme ning nii pika tee ülesmäge rühkinud, siis on patt alla anda. Vantsisime edasi! Ühel hetkel olimegi kohal, wow! Hiiglasliku liivadüüni otsas, lummava vaatega Deadvleile.
See on koht, mida peab nägema! Jällegi midagi, mille olemasolus ei saa olla kindel enne, kui oma silmaga näinud ei ole.
Nüüd hakkas parim osa! 3 minutit liivadüünilt alla jooksu!
Jooksuks seda küll nimetada ei saanud, aga see tunne oli mega! Allamäge otse Deadvlei poole. Oled just ligi tund ja pool sajaga pingutanud ning Aafrika kuumas hommikus korraliku jalatrenni teinud. Ning nüüd saad vilju nautida. See vabastav tunne liivadüünilt alla minna. Ees avaneb vaade piimjat värvi orule. Selja taga aga aina kaugenev hiiglasliku liivadüüni tipp. Varjutades lõpuks päikese, mis enne juba üsna eredalt kaela soojendas. Iga samm on mõnusalt pehme. Selline pehme kallistus liivateradelt. Kiitus ja plaksutus äsja tehtud eneseületuse eest.
Alla jõudes kallasime esmalt tossudest kahe peale kokku umbes paar tonni liiva välja. Seejärel alustasime jalutuskäiguga pragulisel piimvalgel maapinnal. Tumemustad puud olid otse ees, lühikese ja tulikuuma jalutuskäigu kaugusel. Olime jõudnud ebamaisesse paradiisi. Meie ümber avanev lihtsalt tundus liiga ebareaalne, et seda planeet Maaks pidada. Selja taha jäi hiiglaslik düün, mille ülemine osa vaevu paistis. See sama, millelt äsja alla olime jooksnud. Nii kõrge oli see.
Teises suunas jäi aga see düün, mida mööda paljud oma 3 tunnisel matkal olid. Päike oli juba päris kõrgel ja üsna karm. Kogu Deadvlei asub just kui orus. Liivadüünidega igast suunast sisse piiratud. Viies sealse õhutemperatuuri kindlasti tipphetkel 40 kraadi kanti. Tegime jalutuskäigu puude vahel, ahmisime vaateid endasse ning liikusime parkla poole. Igas mõttes sada protsenti lummatud.
Selliste vaadete ja hetkede nimel tasub reisida!
Saime maasturibussikesega tagasi esimesse parklasse ning alustasime tunniajast teekonda rahvuspargist välja. Oli see vast seiklus. Silmade ja südame jaoks maailma ilusaim seiklus. Meie tänane ööbimine asus rahvuspargi väravast väljas, kuid siiski üsna lähedal. Tegime check-ini ning jõudsime oma kämpinguplatsile. Wow, see tundus liiga hea, et tõsi olla. Poolringi kujuline privaatne majake, kus sees soojad wc ja dušš. Lisaks katusealune, kus tuulevarjus olla ning õhtusööki valmistada. Lisaks on meil ka kõigi naabritega ühine bassein! Wow! Parim jahutus üle 30 kraadises kuumas. Kasutasime kõiki neid võimalusi ning muljetasime möödunud päevade ja täna hommikul nähtu üle.
Uskumatu, kui palju ilu üks riik pakkuda võib! Uus hommik toob aga taas uued seiklused ja 3.30 äratuse. Plaanis olev seiklus tuleb ebamaine!
Kui sulle Namiibia seikluse kolmas osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Namiibiasse kämpima minna? Või oled juba käinud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!