Omaan – üks vanimaid inimtekkelisi asustatud kohti planeet Maal
Me lähme Omaani! Wow, millised vaated on Abu Dhabist Omaani lennates! Ma tundsin end kui laps kommipoes! Nii rõõmus, et mu silmad midagi sellist kogeda saavad! Lõputud kõrbe tühermaad. Pikad kiirteed mööda laiuvat kõrbe jooksmas. Külad keset kõrbe. Mäeahelikud. Külad mägede keskel. Mägiteed. Wow! Omaanile lähemale jõudes tervitas rannikul hiiglaslik rivi kõige uhkemaid villasid. Mõnel basseinid sellised, et ka elevant oleks supelda saanud. Väga mõnus!
Omaani jõudmisel meilt viisasid ei küsitud. Ometigi ei lubanud minu eilne check-in mind ilma viisainfo sisestuseta edasi. Viisat sai teha veebis, 12€ eest. Kertu sai check-ini ilma viisata tehtud. Lõpuks kelleltki seda kohale jõudes ei küsitud. Nii, et kas seda siin on vaja või mitte, ma öelda ei oska.
Omaanis elab ~5 miljonit inimest. Neist 2 miljonit sisserändajad. Pealinnas Muscatis on ~750k elanikku. Põline kohalik nö musta tööd ei tee. Enamasti teenivad sisserändajad raha, et see kodustele saata. Näiteks kohtasime inimesi Indiast, Filipiinidelt ja Bangadeshist. See, et nad sisserännanud on, ei tähenda, et nad kohalikega sama usku ei jagaks. Ramadaani tähistab iga Islamiusu esindaja, usk rahvust ei küsi.
Ramadaan pärineb araabiakeelsest sõnast ning see tähendab kuumust, põlenud maad ja toidumoona vähesust. Ramadaan on islami kalendri 9. kuu, mil arvatavasti sai alguse koraan. See ei ole igal aastal ühel ajal vaid liigub sõltuvalt kuutsüklist igal aastal umbes 11 päeva võrra ning kestab 29 või 30 päeva. Ramadaani eesmärk on õpetada moslemitele kannatlikkust, alandlikkust ja vaimsust. Ramadaani ajal hoiduvad islamiusulised toidust, tubakast, joogist ja seksuaalsetest naudingutest päikesetõusust kuni -loojanguni.
Muscat – sultaniriigi pealinn
Maandusime Omaani pealinnas, Muscatis. Passikontrollis läks mul hulga aeg. Mehed väitsid, et olen siin riigis varem käinud, et nende arvutid näitavad, et LIIS LEPIK on siin varem olnud. Mind jooksutati mitme passikontrollija vahel. Esimene kirjutas päevi näinud paberijupile mingid numbrid ja araabia keelsed tähed ning saatis mind järgmise juurde. Too uuris ja puuris ning küsis taas altkulmu põrnitsedes sama küsimus: “Kas sa oled varem Omaanis käinud?” Vandusin lõpuks käsi südamel, et ma tõesti pole! Lasid mu lõpuks kahtlevalt minema. Tegin ruttu minekut, enne kui nad ümber jõuavad mõelda! Ma isegi ei tea, miks see nii oluline info neile on. Või mis sellest oleneb, mitu korda keegi Omaani külastanud oled. Linna jõudes selgus, et Ramadaani tõttu on restoranid päeval suletud. Avatakse siis, kui päike loojub. Toidupoed aga on siiski lahti. Vedas! Saab midagi hamba alla haarata! Šokeerivalt huvitav on see, et iga puuvili, köögivili vm. lahtiselt võetud kaup pannakse eraldi läbipaistvasse kilekotti! Banaan erdi! Mango eraldi! Ja kui maksma lähed, pannakse kogu toidukraam veel eraldi ühte suurde kilekotti! Nad ikka jubedalt priiskavad nende kilekottide siin! Väga kurb.
Muscat on ehe. Ma ei ole enne niiviisi kuskil Araabiamaades käinud, kuid kui ma peaksin arvama, milline seal olla võiks, siis võiks täitsa midagi Muscati sarnast pakkuda. Linnas ringi liikudes tekib tunne, et need tänavad teavad. Nad peidavad endas tohutut ajalugu ja mälestusi. Omaani rikas ajalugu ulatuvat lausa 100 000 aasta tagusesse aega. Iga samm on kui rännak ajast tagasi. Kohalike riidedki annavad sellele kõigele veel lisavõlu. Ma ei ole vist kunagi midagi nii ehedat ja omanäolist näinud. Just kui oleksid osa ajaloolisest filmist. Turulgi müüdav kaup on huvitav. Kaanilimast juuksekasvu stimuleeriv õli ning kaamlipiimast seep. Esimene jäi ostmata, teist aga tahaks proovida küll. Kell lähenes päikeseloojangule. Linnaväljaku ühte nurka oli maha laotatud valge-punase kirju laudlina, mille lähedusse oli end kamp kohalikke mehi sisse seadnud. Käimas olid ettevalmistused ramadaaniaja snäkiks. Pärast mida tuleb palvus ning siis toekam õhtusöök.
Saime napilt takso, et varem välja valitud söögikohta minna. Pärast tänaval ringi liikumist ning mitmeid suhtlusi taksojuhtidega oli üks poiss meid nõus ära viima. 9km minna. Aga nii kui kohal olime, palus meil viisakalt autost välja hüpata. Tal olevat jube nälg. Päeva kõige olulisemad sündmused ootasid – palvetamine ning seejärel õhtusöök! Päike oli juba loojunud!! Oli ju siiski ramadaan.
Läksime Ramssa restorani, seal lubati kaameliliha, tahtsin selle ära proovida. Omanikuks ameeriklane. Tollel õhtul olid toidud serveeritud buffee põhimõttel. Võta, mida tahad ja palju tahad. Pärast maksad 20€ nägu.
Kuidas siis kaameliliha maitses? Maitses veidi sarnaselt nagu lammas. Selles mõttes, et selline “kasuka” maitse oli tunda. Ilmselt oli liha küll rohkes marinaadis olnud ning maitseainetes rullitud, kuid selline huvitav kõrvalmaitse oli endiselt. See polnud halb, aga kui ma peaks uuesti midagi valima, siis kaamlit ei telliks. Sellega on see kogemus nüüd olemas! Kaamliseepi ostsime ka!
Nizwa – Omaani üks vanimaid linnu
Muscat oli ehe, kuid tahame siin oldud päevade jooksul võimalikult palju ringi avastada. Rentisime auto ja sõitsime lõunasse. Paak kütust läks maksma 28€. Autorent on seadnud ka kilomeetrite limiidid. Iga päev on rendihinna sees lubatud sõita 200km. Kui limiidi ületad, siis tuleb juurde maksta. Ühest riigi otsast teise on ~1000km kanti. Lisaks on siin rohkelt kiirteid, kus maksimaalne sõidukiirus 120km/h. Ilmselt ei taheta, et autod ära trööbatakse. Rendiraha saadakse ju endiselt päeva eest.
Sõitsime lõunasse, Nizwa poole. Teel saatjateks hiiglaslikud mäeahelikud. Pinnas oli samuti pigem kivisem. Liiva- ja kivisegu. Mõned põõsakesed maapinda katmas. Aga külakesed olid armsad. Nagu heledates toonides (kollane, valge, beež jne) legoklotsidest kokku pandud. Nurgelised ja korrapärased.
Nizwa linn on imeline, lisaks ka Omaani vanim. See on kui jalutuskäik minevikku. Kuskile Araabiamaade minevikku. Kogu linnal on antiikne vaib. Kõik tänaval liikuvad kohalikud kannavad pikki riideid. Meestel üldjuhul valged maani ürbid ja mütsikesed. Naist maani mustad kleidid ja sallid pead katmas, ainult nägu paistmas. Ja päriselt, erandeid oli minimaalselt. Ilmselt mõned mitte moslemid ning turistid.
Saabusime linna keskpäeval. Kuumus oli rabav. 35 kraadi kanti, päike kõrvetav ja terav. Tasub mainida, et hetkel on temperatuurid veel madalad. ~50 kraadine põrgukuumus on veel ees ootamas.
Esimese asjana märkasime kohalike meeste massi ühes suunas liikumas. Selgus, et kohe on mošees palvus hakkamas ning iga korralik moslem võtab sellest osa. Olgu öeldud, et mehed ja naised palvetavad eraldi. Selles linna hiiglaslikus mošees olid ainult mehed. Sadu ja sadu jalatsipaare mošee ees reas. Iga siseneja jättis jalatsid mošee ette maha. Jalavarjudega nii puhtasse ja pühasse paika ei minda. Kui kohalik palvetab, siis linnas elu seisab. Jäetakse kõik toimingud ning naastakse siis, kui palvus tehtud. Keraamikaletid olid ilma müüjateta, õmbluskoja uksed lahti, ilma ühegi hingeliseta. Savikeraamika on siin imeline! Vaasid, tassid, taldrikud, kannud. Kõike leiab ja oi kui kaunid!
Kuna väljas oli kõrvetav päike, otsustasime õues avastamise asemel väljasõidu teha. Läksime Bahla Forti kindlusesse. See on riigi esimene UNESCO listi saanud kindlus. Ehitis pärineb 12. sajandist ning oli juba oma olemuselt kui antiikne ajaloost pakatav vaatamisväärsus.
Kuna hetkel on Ramadaan ning turiste väga palju ei ole, külastas koos meiega seda hiiglaslikku ajalugu veel kõigest 4 inimest. Juhuslikud turistid, kes sinna kanti sattunud olid. Nägime ka imelist araabiamaade päikeseloojangut. Kindluse kõige kõrgemale korrusele ronides avanes imeline vaade päikeseloojangule ning linnale. Seikluste keskel aeg aga lendab. Turvamees tuli meid otsima. Kindlus olevat juba üsna tükk aega suletud olnud. Hea, et meid siia luku taha ei pandud. Hiiglaslikud kindluseväravad juba meie jõul avanenud ei oleks. Aga noh, olekski omapärane ööbimine olnud.
Lahkudes nägime eemalt naisi ühe maja ees askeldamas. Samal ajal palvuselugemine üle terve linna kõlaritest kostumas. See on siin tavaline, mitmeid kordi päevas. Üks korralik muslim palvetab vähemalt 5 korda päevas.
Liikusime majale lähemale ning nägime, et naised olid põrandal pika ja rikkaliku laua katnud ning istusid hea ja parema ümber rivis. Seal võis olla ~100 naist. Ei ühtegi meest. Meestel olid omad pidustused. Meid kutsuti lahkelt sisse. Jätsime jalatsid ühes teiste omadega ukse taha ning sattusime väga erilise koosviibimise külalisteks. Selline istumine toimub ainult 1x ramadaani (mis on samuti korra aastas) jooksul. Ja see 1x on kindlasti reede. Täna on naiste pidustus, järgmisel reedel meeste oma. Lisaks on sellel väga kindel kellaaeg. Täpselt päikeseloojangul. Kuna siis langeb keeld ning antakse luba söömiseks. Päiksetõusust alates on ju paastutud. Paastumine on vajalik, et oma sisemaailmaga parem kontakt saada ning samas ka tunda tühja kõhtu, et oskaks hinnata seda, mis meil on.
Ruumis olnud naised olid väga lahked. Tegid meile koheselt rikkaliku laua äärde ruumi ning palusid istuda. Istusime kaunite mustade rüüdega tüdrukute vahele. 99% seal viibijatest olid üleni musta riietatud. Nägime silmanurgast, kuidas naeru kihistavad kohalikud tüdrukud meist salaja fotosid tegid. Julgemaks saades tulid juba ka ühist pilti paluma. Toidulaud aga oli rohkem veel kui rikkalik! Pakkumises olid erinevad kohalikud suupisted ning puuviljad (maasikad, viinamarjad). Lisaks ka karak, vesi ning piim. Piima sees leotati erinevaid saialaadseid suupisteid ning pandi kogu tekkinud pudi nopsti käega suhu. Kogu laual nähtud rikkalik valik oli alles suupistete voor.
Kui sellega lõpetati, siis oli palve aeg. Palvetati umbes 10 minutit. Peale seda koguneti pisikestesse ringidesse. Ringi keskele asetati suur taldrik maitsestatud riisi ning kanaga. Kõrval väiksemas kausis ka roheline salat. Kokku oli ringis 10 ininest, meie nende seas. Kaheksa silmapaari vaatas üheskoos meie poole ning ootas, et me esimese sammu teeksime. Võtsime arglikult käega natuke rohelist salatit. Sellega oli piduroog avatud. Kaheksa kätepaari asus kiirelt riisi sees pöterdama ning kana küljest tükikesi tirima. Meie olime tagasihoidlikumad. Õppisime alles seda asja. Söödi kätega. Parema käega tuli toitu võtta ning see siis suhu panna. Eksisin selle vastu kohe alguses. Haarasin esimene peotäie riisi vasaku käega. Seitse silmapaari vaikisid. Seltskonnas viibinud väike tüdruk oli aga agar ja avatud õigeid mängureegleid jagama. Kiirelt mu tähelepanu püüdes ning paremale käele viibates. Parandasin end viivitamatult ning vabandasin selle eksimuse eest. Kõlab võib olla uskumatult, kuid käega riisi süüa on väga keeruline. Tundub lihtne, aga ei ole. Me olime ilmselt päris kobad, kuna üsna kohe pakuti meile lusikaid. Austusest sealsete naiste ning nende kultuuri vasta pusisime kätega edasi.
Küsisime meie ringis istunud ning Inglise keelt kõnelenud neiult natuke rohkem nende kultuuri kohta. Ta oli väga avatud ja nõus jagama. Kõik need süsimustad riietused ning peakatted. Kas nad kannavad neid hea meelega? Jah, kannavad. Nt tunnevad nad peakattega ennast turvaliselt ning hästi. Lisaks tunnevad nad, et on oma mehega võrdsed. Ühiseid asju arutatakse ja otsustatakse üheskoos.
Hiljem Nizwa linnas kohatud noormehed aga kõnelesid veelgi ausamalt ning vabameelsemalt. Nad rääkisid, kuidas nende naine on nende enda valik. Tihti valib pojale naise ka poja ema. Kui poeg ise mõnda toredat tüdrukut kohtab, siis peab ta sellest oma perele teada anda. Seejärel võtab pere ühendust tüdruku perega. Tüdrukul olevat alati õigus ka keelduda. Kuid tundub, et keeldumiseks on harva põhjust. Nimelt väitsid poisid, et nad ei vaata iialgi tüdruku välimust. See olevat listis viimane asi. Loeb see, milline on tüdruk ise, milline on tema isiksus, milline on ta inimesena. Samamoodi vaatab tüdruk, et mees oleks töökas, meeldiv ja hea inimene. Poisid kinnitasid kui ühest suust, et nad ei pea välja valitud tüdrukut armastama. Armastus tuleb ise, täiesti kindlalt ning aja jooksul. Lisaks ei olnud mitte ükski lauas olnud poiss mitte iialgi alkoholi tarbinud või suitsetanud. Nad ei näe põhjust, miks peaksid nad oma meelt ja keha halvama. Alkohol ja suitsetamine on pahed ning elu ilma nendeta on palju ilusam ja täisväärtuslikum. Siis aga tuli välja, et ühel mehel võib olla kuni 4 naist. Loodud liit kestab siiski surmani ning lahutust ei toimu. Nimelt võib mees ise otsustada, kas ta soovib rohkem naisi kui üks. Kui mees avastab, et esimeses naises on midagi puudu ning mees ihkab rohkemat, võib ta selle mõnes teises naises leida. Lisaks ei pea nad abielluma ainult muslimiga. Võib ka kristlase või juudiga.
Hiljem veel ühe kohaliku vanema härraga vesteldes ütles tema küll kindlalt, et oma naist armastab ta väga ning ei soovi talle mingil viisil südamevalu põhjustada. Tema ei taha ühtegi teist naist lisaks. Neil on koos 2 tütart. Lisas veel, et tema piirkonnas ei ole ka kombeks mitut naist võtta. Ja vanasti oli mitme naise võtmisel argumendiks olnud see, et kui nt sõda on ning mees surma saab, siis saavad naised ja lapsed ikka koos hakkama.
Ma leian, et kogu nende maailmavaade ning toimimine on kohati ilus, kuid kohati nii teistsugune, kui meil, Euroopas tavaks on. Imeline, kui leitakse kaasa terveks eluks, kui armutakse ajapikku üha rohkem ning hinnatakse sisemisi väärtusi selgelt rohkem kui välimust. Lisaks ka keha ja vaimu puhtus ning alkoholi mitte tarbimine. Siis aga 4 naist?
Kui nüüd sügavamalt mõelda, siis on ju mujal maailmas sama. Nt meie maailmas minnakse lahku, kui leitakse, et midagi on puudu või ei sobi. Või kui minnakse puuduolevat mujalt otsima, siis tehakse seda tihti kahjuks salaja. Siin aga on see avalik. Sa ütledki, et ei ole eluga rahul ning oled otsustanud ühe naise veel võtta ja nii on. Samas ei riku sa ka liitu, mille juba esimesega loonud oled. Abielu on ju sõlmitud ning see kestab igavesti. Kõiki võetud naisi tuleb võrdselt kohelda. Suures poes käies oli tavaline vaatepilt, kus üks mees koos kahe naise ning mitme lapsega sisseoste tegi. Lisaks on meie maailmas joomine, suitsetamine jm meelemürgid kahjuks üsna normaliseeritud. Pidutsemine ning keha ja vaimu mürgitamine käivad eluga käsikäes. Me üldiselt ei paastu ning me ei võta aega, et endasse vaadata. Me kiirustame, jookseme ja rabame. Siin aga võetakse igal aastal ~kuu aega, et paastuda ning oma sisemaailmaga tegeleda.
Siin on väga ausad inimesed. Õhtuhämaruses ringi liikudes olid poekeste uksed juba lukustatud, kuid nt poe ees olnud riiulid olid endiselt savipotikesi täis. Neid keegi sisse ei viinud, vargusi siin ei kardeta. Eks ilmselt on see tugevasti usuga seotud. Lisaks olid ühe turu juures ka tomatid ja küüslaugud kastidega hunnikusse jäetud. Sealt, kus õhtul pooleli jäi, saab homme alustada.
Ööbimine Omaani kõrbes
Uus hommik, uued seiklused! Ees ootab 2.5h autosõitu kõrbe poole. Tahtsime veeta öö kõrbes, et Omaani ka sellise poole pealt tunda saada.
Meie ees sõitmas veoauto kaamelitega. 8 matkaselli autokastis kaasa loksumas, lakatutid tuules lehvimas, ninad taevapoole püsti. Loodus oli kõrbeline, kivine ja väga kuiv. Mõned üksikud sitked taimed seda kivist pinnast ehtimas. Endiselt mäeahelikud mõlemal pool teed taamal paistmas. Üsna tee ääres ka üks kaamel jalutamas! Täiesti vabas looduses ringi uurimas ning rohututte nosimas. Veidi aja pärast veel kaks!
Jõudsime oma sihtpunkti, Bidiyah külla. See oli tõesti külake. Majad kohati päris uhked, kuid kõva kattega teedest vajaka. Sõitsime liivas ning lootsime, et kinni ei jää. Pidime oma ööbimiskoha bossiga, Abthulaga kokku saama, et ta meid kõrbesse viiks. Kõrbe äärest on 20 min sõitu ning teid ei ole. Ainult see, mis liivale juba sisse on sõidetud. Muidugi oli tükk tegu see omanik üles leida. Ta oli mingisuguse pini saatnud, mis täiesti valesse kohta juhatas. Kuskile kitsaste ja olematute teedega kõrvaltänavasse. Pimedas poleks vist julgenud sinna minna. Oled kuskil Omaani pisikeses kõrbeäärses külas, internet puudub ning kokkuleppekoht on vale. Mida teed? Otsid kohaliku ja palud tema telefoni. Saime lõpuks omanikuga kokku ning sõit kõrbe poole võis alata!
Tee oli väga künklik ja hüplik. Eks need kõrbe safari rallijad on selle nimel ka vaeva näinud. 20 minutit tundus kui tund. Kui kohal olime ning keset kõrbe oma armsaid majakesi nägime, ununes kogu künklik teekond ning see, et maks ja kopsud korra kurgus ära käisid. Avanev vaatepilt oli rohkem veel kui maaliline! Kaks majakest keset kõrbe, päike peagi taamal loojumas. Vaikus ning soe õhk põski paitamas. Imeline! Ronisime koheselt liivadüüni otsa vaadet ning üle kõrbe laiuvat päikeseloojangut nautima. See oli muinasjutt! Igas kaares liivadüünid, taevalaotus vaikselt oranźiks värvumas. Majakesteni tagasi jõudes olid nende tulekesed juba ilusti paista. Nagu pisikesed kolmnurgakesed liiva seest helendamas. Kui päike kadus, serveeriti imemaitsev kohalik õhtusöök. Kertu uuris kohalikult, kas nad kõrbes kaameleid ka lüpsavad. Mees oli ehmunud ning vastas kiirelt vuristades, et eiei, tema küll kaamelit lüpsta ei saa, pole võimalik. Aga kaamelipiima saab tuua, kui väga vaja. Kas on soovi soojalt või külmalt? Kaamelipiima Kertu ei soovinud. Õnneks ei toodud ka. Ta tahtis lihtsalt teada, kas kõrbes kaameleid ka lüpstakse. Vaatasime siravat poolkuud ning taevalaotuses helendavaid tähti. See õhtu oli täiuslik!
Kas see on pradiis, kui ärkad hommikul päikesetõusuga kõrbes ning näed kolme kaamelit meie majakese ees pikutamas? Jaa! Kui me eile siia tulime, siis soovisin, et näeksin kõrbes kaameleid. Eile lähedalt näha ei õnnestunud. Täna tulid nad ise kohale ja aitasid selle unistuse ellu viia! Kolm kaamelit aeglaselt jalutamas ja mälesklemas, päike taamal tõusmas ning uut päeva loomas. Imeline!
Nautisime tõusva päikese saatel hommikusööki ning lasime aina kuumeneval päikesel nahka paitada. Kella 9ks oli kuumus juba päris kõrvetav ning varjusin oma kolmnurksesse kõrbe majakesse. Kell 10 tuli Abthula ja korjas meid peale, et tagasi linna viia. Meie rendiauto poleks siin liivas hakkama saanud. Kolmnurksed majakesed kuulusid Abthulale. Enne broneerimist lugesime, et ta on Eurooplaste sõnul tore ja sõbralik sell ning suurepärane võõrustaja. Meie seda väga tunda ei saanud. Esmalt saatis vale asukoha ning seejärel keeldus meid otsima tulemast. Ometigi on see tema kodulinn ja iga tänav peaks teada olema. Eile lahkus esimesel võimalusel ning täna tuli enne lahkumist. Inglise keel oli samuti nigela võitu, nii et suurt suhtlust see võimaldanud poleks. Ega see meie kogemuse võlu kuidagi ei vähendanud, lihtsalt tekib tihti tunne, et bookingu reviewsid ei saa väga tõsiselt võtta.
Saabusime tagasi oma auto juurde. Mina tahtsin sulas maksta, Kertu kaardiga. Kaarditerminali Abthulal muidugi polnud. Pikema kauplemise peale oli nõus kuskilt küla pealt kaarditerminali hankima. Kogu tegevus viibis, kuna Kertu oli eile turu pealt kassidele lihatükikesi nuianud ning mõned olid kotti jäänud. Põrgukuumusega autos olid lihatükid korralikult üle kuumenenud. Ust avades tundus nagu keegi oleks autos hinge heitnud. Vabanesime kotikesest ning tuulutasime auto. Sõit Abthulahi järel võis alata. Peatusime poetänaval. Abthula tõi kuskilt kaarditerminali ning saime makse tehtud. Siis aga tekkis küsimus tšekiga. Seda tal anda ei olnud. Pärast telefonikõne abistas sellega mingi järgmine kohalik mees. Peatusime uhke villa ees. Tõesti nii uhke nagu Mexico seebikatest näinud oleme. Alguses arvasine, et see on Abdulah ülemus. Seal elas Ahmed. Ta oli kunagi Sheiki eriväelane ning oli nüüd pensionil. Ta ei olnud Abdulahi ülemus, vaid nö konkurent. Kuna ka Ahmedil olid kõrbes ilusad ööbimised rendiks. Tema majakesed oleksid muide meie teine valik olnud. Lisaks rääkis Ahmed, et kaamelite lüpsmine toimub kõrbes ning muidugi on seal praegu ka pisikesed kaamelibeebid. Abdulah ütles meile, et siin kõrbes ei saa kaamlitelt piima ning poegade osas ei maininud ta midagi. Tee ääres olnud kaamelite juures tegi kiire peatuse ainult siis, kui nägi, et me juba poole kehaga autoaknast välja oleme roninud. Kui tšekk käes, siis Abdulah kadus. Nii kiiresti kui võimalik. Meie aga jäime Ahmedi juurde jutustama. Väga lai silmaring ning huvitavad Omaani teemalised lood. Tema ongi see, kes oma naist üle kõige armastab ning rohkem kaasasid ei soovi.
Samuti pajatas Ahmed kaamlitest. Kui imelised loomad nad on! Sarnased koertele/kassidele. Ka kaamlitel on nö peremees, kellele nad truud on. Üks kohalik poiss olevat mõneks ajaks välismaale läinud. Kui naases ning kodu juures vilistas, olid kaamlid koheselt kapates kohal ning tegid rõõmutantsu. Kui Ahmedi isa suri, oli tema kaamel nii kurb, et valas pisaraid. Üks kaamel, kes Emiraatidesse viidi, olevat sealt ise tagasi Omaani tulnud! Haruldaselt truud kaaslased!
Lisaks rääkis ta peduiinidest ning kaamelite võidusõitudest. Peduiinid pidid parimad olema. Nemad teavad kaamelitest ja võidusõitudest kõike. Mille järgi kaamelit valida, kuidas teda treenida ning parimaid tulemusi saada. Kuna peduiinid on parimad, on nemad enamasti need, kes suurte auhinnarahadega minema lähevad. Elavad hästi. Kurb pool on see, et kunagi olevat võidusõidul kaameli suunamiseks väikeseid lapsi kasutatud. Lapsed pandi jooksu ajaks kaamelile selga. Muidugi on kogu see üritus suur ja ohtlik mäsu, kus suured kiirused ja palju kaootilisust. Tihti olevat olnud olukordi, kus lapsed kaameli seljast maha kukkusid ning nad lihtsalt surnuks trambiti. Nüüd olevat laste asemel kasutusel robotid. Kaamelijooksul olevat erinevad kriteeriumid. Üks neist ka välimus. Iluredelil lisab plusspunkte see, kui huuled on lopsakad. Et seda eriti välja tuua, pidavat omanikud kaameli huuli botoksiga süstima. Tihti saadakse sellest võistlusel aru ning kaamel diskvalifitseeritakse.
Tänasime Ahmedi külalislahkuse, huvitava info ning jagatud interneti eest. Panime oma järgmise sihtkoha kaarti ning jätsime head aega. Kutsusime teda ka perega Eestisse külla. Ta on juba käinud nt Tšehhis. Lubas Eesti samuti reisiplaanidesse panna!
Wadi Bani Kahlid – looduslik paradiis
Sõitsime edasi Wadi Bani Kahlidi poole. See on muinasjutuline paik! Ja esimene koht, kus Omaanis keset kõrbe vett nägime! Ahmed ütles samuti, et armastab vihma ja vett! Viimati olevat Omaanis sadanud augustis, aga seda vähe. Viimane suurem sadu oli pea aasta tagasi aprillis, kui ka nt Dubais meeletud üleujutused olid.
Wadi Bani Kahlid on suurepärane kohalik looduslik vaatamisväärsus, mis ka ujumisvõimalust pakub. Kasutasime seda koheselt! Vesi on smaragd roheline ning mõnusalt jahutav. Kui vette astusid, tulid pisikesed kalakesed jalgu näksima. Selline tunne nagu midagi oleks kogu aeg vastu jalga läinud. Valus ei olnud. See oli üks ilusamaid looduslikke ujumisi! Smaragdroheline vesi voolamas, kaljuseinad kahel pool vett. Mõnes kohas, kus vesi lõppes, tuli mööda pisikesi kivikesi jalutada. Mõnes kohas sai ka natuke ronida ning läbi väikese koopatunneli ujuda. Päike samal ajal suure kuumusega paistmas ning sillerdavalt vastu vett peegeldades. See oli fenomenaalselt kaunis!
Lahkusime heldinud tundega ja vaniljejäätist limpsates auto poole. Tahtsime täna veel kilpkonnad ära näha! See oli taas üle tunni sõitu riigi ida osasse, Sur’i lähedale. Kõikjal on leitav info, et hetkel pole hooaega ning kilpkonnade nägemise võimalus väga minimaalne. Olime sellega juba leppinud, kuid Ahmed pühkis oma jutustustega meie kipkonna unistuse tolmu alt välja. Ta ütles, et sealses rannas on kogu aeg kilpkonni näha. Eriti nüüd, kui kuu nii heledal valgusel sirab. Otsustasime, et sõidame kohale!
Merikilpkonnad, siit me tuleme!
Esimeseks sihtkohaks sai kilpkonnade reservaat. Nemad vaatavad, et kogu vaatlemine oleks reeglite kohaselt ning kilpsusid ei häiritaks. Pääse 30€/inimene. Esmalt tuli end kirja panna, saime mingi kirjutatud sedeli, kus oli kirjas, et peame tunnikese ootama. Rannal olevat spetsiaalne inimene, kes kogu aeg kilpsusid skännib. Kui midagi märgatakse, siis teavitatakse giidi ning terve grupp saab koos vaatama minna. Kell tiksus ning rahvast aina kogunes. Ligi 30 inimest kindlasti. Nende seas ~aastane pahuras tujus beebi, kes mitmeid kordi märku andis, et tal ootamisest siiber. Lisaks ka väga väärikas eas seiklushimulisi. Pakuti ka tasuta datleid ning viljakohvi! Ühesõnaga seltskond oli kirju. Olime juba tunni ja pool oodanud. Seda rahvamassi ning saginist nähes tekkis küsimus, et kui nüüd kilpsuotsija märku annab, et üks kilpkonn on merest rannale tulnud, siis kas kogu see mass tormab üheskoos vaatama? See tundus korralik ahistamine ja maksimaalselt turistikas. Seda eriti praegu, kui kilpsusid väga ei ole. Ei taha teada, millise trauma need rannale tulnud üksikud kilpsud saavad, kui näevad, et neid ootab kottpimedas rannas ~30 tervitajat. Ma tegelikult ei tea, kuidas see kõik välja näeks, aga see tundus juba kurvalt koomiline. Otsustasime selle pulli lõpetada ning lahkusime.
Meile jäi teele veel üks rand, kus kilpsudega kohtumist lubati. See on lihtsalt avalik rand, kuhu hooajal terve hulk kilpkonni rannale ujub. Ega nad tervest rannikuäärest ka reservaati teha ei saa. Otsustasime sinna vaadata. Muidugi olime teadlikud, kuidas käituda, kui südamekohtumine aset peaks leidma. Eredat valgust nende peale näidata ei tohi. Lubatud on ainult punane, seda meil pole, seega oleksime leppinud kuuvalgusega, mis kogu ranna üsna valgeks tegi. Sõitsime mööda olematuid teid ranna poole. Pool teed hinge kinni hoides, et me liivamülkasse ei satuks. Kott pimedas, Omaani pisikese küla servas, kuskil ranna ja asula vahelisel tühermaal. Ei tundunud hea koht, kus autot lükata ning abi otsida.
Jätsime auto rannast veidi kaugemale ning võtsime ette jalutuskäigu. Veeni jõudmiseks tuli läbida pikk liivaosa. Kohe enne veejoont oli mingi suur maastur edasi-tagasi sõitnud. Rööpad olid sügavad. Loodame, et see reservaadi kilpkonnaotsija oma missioonil autot ei kasutanud. Ja üldse tundub kohatu ühel põhilisel kilpkonna pesitsusrannal nii suure autoga sõita. Otse rannajoone juures, kuhu kilpkonnad randuvad. Tegime pisikese jalutuskäigu rannal. Kilpsusid sellel hetkel näha ei olnud. Nägime vaid veidi kaugemal mingit tumedat kuju liikumas. Leppisime tänaseks National Geographicust nähtud merikilpkonnadega ning tegime sääred.
Algas sõit pealinna poole. 2.5h tunni pärast olime Muscatis. Kell oli 01.30 öösel. Uuel hommikul asusime kodu poole teele! Omaan on imeline! Vurasime kolme päevaga 952 kilomeetri. Soovitan Omaani igaühele, kes on valmis veidi teistsugusemateks seiklusteks ning ehedaks, päris eluks.
Kes Omaani videopildis näha soovib, siis siin on 3 vlogi, mis Omaani reisilt tegime! PS! Teises vlogis näeb, kuidas me ühe päeva Ramadaani kaasa teha proovisime!