Morondava! Meie järgmine sihtkoht! See on linnake Madagaskari lääneosas. Hetkel pääseb sinna madalhooaja ning pidevate vihmasadude tõttu ainult lennukiga. Mingid teed pidid läbimatud olema. Lennukiga on ajakuluks 1 h ja 5 min. Lisaks siis enne lendu lennujaama minek ja ootamine. Miks on aga just Morondava koht, kuhu iga Madagaskarit külastav turist kindlasti minna tahaks? Nimelt on see linnake koduks siinsele ainsale boababide alleele. Baobabid on siis meie mõistes ahvileivapuud. Hiiglaslikud puud, mis kasvavad just kui juured taeva poole. Allee juurde saab Morondava linnast autoga. Ajakuluks umbes 40 minutit.
Meie Madagaskari seikluse esimest osa saad lugeda siit. Olime Madagaskaril 2026. aasta jaanuaris. Seiklesime pealinnas, Antananarivos, kus elab üle 4.2 miljoni inimese. Lisaks palju lugusid ja tavasid, mis eurooplase jaoks väga teistmoodi tunduvad, kuid kohaliku jaoks normaalne osa elust.
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
Algab seiklus Madagaskari läänekalda suunas!
Tänane hommik tõi 5.00 äratuse. Lennujaama on Madagaskari kesklinnast, Antananarivost umbes 40 minutit sõitu ning kuna on teisipäeva hommik ja liiklust palju, tasub varajane olla. Ärme unusta, et meie pealinna tuuri giid Vivian vajas mõned hommikud tagasi lennujaama lähedalt kesklinna tulekuks suisa 1.5 tundi. Nii et loodame täna hommikul parimat!
Kell pole veel kuus hommikulgi saanud, kuid juba on linnavahel omajagu rahvast liikumas. Varajased hinged, kes päevaks valmistuvad. Kes juba tassib pea peal korvis puuvilju, kes vurab niisama rattaga kindlas suunas. Uus päev toob uued kohustused. Autosid on aga vähe. Lausa nii vähe, et jõudsime lennujaama vähem kui poole tunniga. Sissepääs lennujaama polnud isegi veel avatud. Võtsime siis hoone ees olevas pisikeses kohvikus istet ning tegime hommikukohvi.
Lennuk oli pisike. Inimesi samuti vähe. Tõusime õhku klassikalise muusika saatel, wow! Midagi esmakordset! Lennuk sõitis pigem madalalt. Vahemaa võttis ju umbes tunnikese ning lennumasin ise oli samuti pisike. Nii tore oli terve lennu aknast välja vaadata ning allolevat maastikku imetleda. Madalhooaja ja vihmade tõttu olid paljudes kohtades üleujutused, kuid riisipõllud olid see-eest ohtralt kasvamiseks vajalikku vett saanud. Morondava lennujaam on pisike ja lihtne. Ilmselt tulebki sinna ainult üks lend päevas. Täpselt sama lennumasin lahkub kohe, kui on uue rahva peale võtnud.
Tere, Morondava! Maailmakuulsate baobabide (ahvileivapuu) kodulinn!
Saime lennujaamast oma ööbimispaika 30 000 ariariga (kohalik raha) ehk ~5.60€. Siin on ikka täielik väikese koha või lausa mõne pisikese saarekese vaib. Kõik on nii lihtne, nii kohalik. Turistidest pole jälgegi ning kõik elavad oma kohalikku elu. Muidugi on hotelli ees mitmed päevi näinud autodega kohalikud ootamas. Ehk soovib mõni üksik turist, kes hetkel siin on, küüti. Tuk-tuke on aga palju. Väga palju. Ja kellel seda ei ole, see liigub jalgsi.
Broneerisime üsna rannaäärse ööbimise. Kaks ööd, kaks inimest ning kokku 19.90€. Tuba oli väga suur, kahe hiiglasliku voodi ning suure rõduga, wow. Vaatega pikale tänavale. Kümned ja kümned tuk-tukid ringi vuramas, kohalikud nende vahel oma toimetusi tegemas. Kes tassis kahe vahel suurt kotti, kes kompsu pea peal. Mõni aga otsis niisama kõrvetava päikese eest varju. Kui tahtsid toas konditsioneerimasina jaoks pulti saada, pidid 30 000 ariarit ehk üle viie euro päevas lisaks maksma. Niisama oli toas aga mitu ventilaatorit, mis ka juba üsna uhkelt õhu liikuma panid. Nende eest lisatasu ei küsitud.
Pakkisime asjad lahti ning jalutasime randa. Turiste siin tõesti hetkel palju ei ole. Iga sammuga tulikuuma päikese all tundsid, kuidas kümned silmapaarid taas sind jälgivad. Igat sinu sammu. Mitmed tuk-tukid jäid seisma ning pakkusid küüti. Rannas aga elu käis. Kell oli veidi läbi keskpäeva ning kohalikud olid keset olulist toimingut. Kalavõrgud oli veest vaja välja tuua. Tundus, et selleks olid kõik küla kalurid ning nende perekonnad randa kokku aetud. Igal ühel oma ülesanne. Sigimine ja sagimine käis igas suunas.
Meie tänaseks plaaniks oli päikeseloojangul Baobabide alleed külastada. Loojang ja tõus on ühed populaarsemad ajad, millal sinnakanti minnakse. Enne seda aga tahtsime mõnes söögikohas kohalikke maitseid proovida. Võtsime istet ilusas mere-teemalises kohas. Lihtne ja kohalik. Kolm teenindajat külaliste ootel. Võimalik, et olime täna esimesed. Kuna oleme ookeaniäärses kohas, siis võtsime mereande. Küüslauguga maitsestatud krevetid maitsesid hea. Palava ilma ja Morondavasse jõudmise puhul tellisin ka ühe mojito. Hinnaks 1.85€. Lauda toodi heleroheline jook, kus sees rohkelt jääd ja paar laimi. Mojitomaitse ja värvi tõi sisse valatud siirup. Väga huvitav kogemus, ilmselt Morondava stiilis. Tehti nii hästi, kui osati.
Baobabide allee ja päikeseloojang ootavad!
Nüüd aga aeg saare ühte kõige populaarsemat vaatamisvärsust avastada! Sama mees, kes meid lennujaamast linna tõi, lubas meid ka selle kuulsa koha juurde viia. Kuna ta aga vahepeal ise mingi muu tööotsa oli saanud, saatis ta meile Maikeli. Tore kohalik noor poiss. Kokkulepitud hinnaks oli 100 000 ariarit ehk ~20€. See on keskmine hind, mida iga kohalik taksomees sellise sõidu eest soovib. Mõni küsib ka kõvasti üle selle. Tee kuulsate puude juurde on üsna pikk. Aega ei mõõdeta siin kilomeetrites vaid ajas. Kui palju kulub kuskile jõudmiseks aega. Põhjus siis selles, et teed on kehvad ning teekonna läbimine sõltub nii tee olukorrast kui ka masinast endast. Maikelil oli valge Peugeot. Vanust pakkuda ei julge, kuid tundus tubli. Üleüldse on siin vist nii, et kui sul juba auto on, siis saad endale ka paremat elu lubada.
Hüppasime autosse ning sõit võis alata! Esimesed kilomeetrid olid nagu seiklus. Esmalt liikusime külavahel motade ja tuk-tukidega samas tempos, siis tankisime kütust, ja siis suri auto välja. Maikel hüppas masinast kiiresti välja ja avas kapoti. Pärast pikka nokitsemist ronis tagasi autosse ja keeras võtit. Pill võttis hääle sisse! “All good,” lausus noormees rahuloleval häälel. Jätkasime teekonda. Taas 30 km/h. Et linnast välja saada, kulub aega. Pikalt saadab sagimine ning väsinud putkad kahel pool teed. Iga viimne kui üks täidetud kellegi hoolsate töökätega. Riided, jalatsid, puuviljad, sealt putkadest saab kõike.
Ühel hetkel pöörasime liivasele ja päevi näinud kruusateele. Teega paralleelselt jooksis pisike külake. Kehvad onnitaolised majad ja palju inimesi igal pool sagimas. Lapsed ja naised läbisegi. Kanad, pardid ja kitsed külaelule veel ekstra saginat lisamas. Kellel liiga palav oli, see võttis põllu peal olnud veemülkas jahutavat vanni. Ujuti ning värskendati end selle meeletu kuumuse kiuste. Inimesed elavad siin lihtsalt. Pisike onnike võsa või metsaveerel, suure tee eest eemal. Puud ja põõsad veidike varjamas. See kõik on nii ehe ning samal ajal ka kurvastust tekitav. Nad ei ole ilmselt iialgi siitkandist, rääkimata riigist, välja saanud. Neil on ainult nende armas Madagaskar. Aga kas on ainult? Võib olla on see juba täiesti piisav. Koos saadakse ikka hakkama. Naised mitmekesi ühe onni ees maas istumas ja midagi nokitsemas. Ilmselt ettevalmistus õhtusöögiks või näputöö müügiks. Liigume oma valge masinaga edasi. Pilt väga ei muutu. Vahepeal on ainult loodust rohkem ning onnikesi vähem. Lisaks on siin-seal nähtavale ilmunud esimesed ahvileivapuud. Inimesed tulevad teiselt poolt maakera kohale, et neid imetleda. Et näha, kas need on päriselt ka nii hiiglaslikud. Ilmselt üks Madagaskari suurimaid ja populaarsemaid vaatamisväärsusi.
Tee maailmakuulsate puudeni on tõesti kehvake. Maikeli Peugeot pidi vahepeal ikka väga pingutama, et kahest hiiglaslikust porilombist läbi saada. Mõnele 4×4 maasturile, mis ka meiega sama teed rändas, olid need poriaugud muidugi kukepea! Aga me jõudsime kohale! Parkisime auto ja läksime avastama. See on jälle see hetk, kus tuleb end näpistada ning küsida, kas ma olen päriselt siin?!
Väga palju oli ümberringi kohalikke. Inimesi, kes päriselt ka elavad siin lähedal, oma onnikestes. Tore oli näha, et nad proovivad ka oma maailmakuulsast elukohast natuke kasu lõigata. Mõeldes siis välja erinevaid tegevusi, kuidas rahanatukest teenida. Näiteks käsitööd müües või wc-l silma peal hoides ning koristuse eest jootraha küsides. Meestel näiteks olid härjad kärude ette rakendatud. Saab härjasõitu. Kaks härga vedasid käru, millele sai paar turisti peale hüpata ning siis läbi muda ja vee minna. Puiestee kõige maagilisemat päikeseloojangut vaatama. Üks käru ots maksis 15 000 kohalikku. Edasi-tagasi 30 000 (~6 €). Sai ka jalgsi minna, kui söendasid veidi kõndida ning ei tahtnud kahte vaest härjapoissi koormata.
Saabusime puiesteele kella viie paiku. Päike loojus umbes pool seitse. Seega oli meil üsna mõnusalt aega, et puiesteel ringi jalutada ning kohaliku eluga tutvust teha. Puiestee, mille ääres kuulsad puud kasvavad, on kohalikele igapäevaseks kasutamiseks. Mööda seda liivast ja päevi näinud teed sõidetakse isegi autodega, kellel juhtub olema. Või siis sõidavad autodega turistide autojuhid. Liiklus pigem väike. Enamasti ikka käiakse jala või sõidetakse pisikese tuk-tukiga. Tegime alleel pika jalutuskäigu ning nautisime seda huvitavat ümbrust nii palju kui võimalik.
Päikeseloojangu eel olid kohalikud härgadega stardivalmis. Kliente oli neil rohkem veel kui küll. Mõned Hiina turistid ronisid lausa seitsmekesi kärusse. Kaks härjapoissi andmas oma parimat, et kogu koorem korraga läbi vee vedada. Ise samal ajal sabaga aina ligi tikkuvaid kärbseid eemale peletades. Mida rohkem õhtutunnid päikeseloojangu poole jõudsid, seda maalilisemaks läks vaade kogu alleele. Päike loojus täpselt allee kõrvale, mis andis veidi eemal vaatepunktist eepilise vaate. Täpselt sellise nagu maailmakuulsatelt piltidel näha on olnud. Wow, milline paradiis! Ei ole sõnu, et seda kirjeldada. Nautisime loojangut ning kõike seda ehedat ilu, mis meie ette laiali valgus. Loojang oli imeline. Näidates kõiki oma värve ja varjundeid. Kollasest lilla ning tumeda oranžini.
Kui kogu taevalaotus loojangu ära oli saatnud, hakkasid turistid oma autode poole liikuma. Kohalikud aga suundusid lähedal asuvatesse kodudesse. Sellega õhtu ei lõppenud. Hakkas õhtusöögiaeg. Rahvas istus hüttide eest ja veetis ühiselt aega. Kuskil podisesid lõkketulel potid ja pannid. Madagaskaril on põhiliseks toiduks riis. Seda süüakse tihti lausa kolm korda päevas. Midagi, mis kätte saab, võetakse kõrvale ning lastakse hea maitsta. Meiegi suundusime tagasi, maksime 5000 (~1€) kohalikku parklavahile ning hakkasime tuldud teed tagasi vurama. Enamus aega veel veidi immitsev loojang saatjaks. Tume, tume oranž. Sõitsime aeglaselt. Teeääred olid endiselt kohalikega täidetud. Kes läks kuskile, kes tuli. Kõik oma igaõhtuseid toimetusi tegemas.
Tegime oma hosteli all olevas söögikohas kerge õhtusöögi. Võtsin kana ja seentega täidetud krepi, mille hinnaks 10 000 kohalikku ehk ~2€. Pealinnas pidi 10 000 raha eest mõnes kohalikus söögikohas kuni 3 inimest söönuks saama. Siin ilmselt veel rohkem. Nüüd aga uue hommiku ja järgmiste seiklusteni!
Kohutume maailmakuulsate ja ainult Madagaskaril elavate loomadega! Tere, leemurid!
Väljas on palav. Kell 22.15 magama minnes oli sooja veel 28 kraadi. Päike oli muidugi ammu loojunud, kuid soojus oli endiselt suur. Kell 6.30 ärgates näitas taas juba 26 kraadi. Päeval läheb üle 30, päike on siin kõrvetav.
Tänaseks plaaniks on leemuritega kohtuda. Need haruldased loomad elavad looduses vaid Madagaskaril. Neid on siin praeguseks rohkem kui sada erinevat liiki. Leemurite lugu ulatub 70 miljoni aasta taha, kui nad tegid uskumatu teekonna üle India ookeani Madagaskarile ning arenesid isolatsioonis. Maikel oli taas meid nõus sinna viima. Kell 8.00 on start! Sõime meie hosteli restoranis hommikust. 15 000 (~3€) kohalikku inimene. Saime selle eest saia, muna, mahla ja kohvi.
Üldiselt on Morondava juures parimaks leemuritega kohtumise kohaks Krindy Forest Reserve. See asub umbes 50 km põhjas. Kuna hetkel on vihmaperiood ning teed kehvad ja paljudes kohtades läbimatud, siis ei saa Krindysse mitte mingil viisil. Ainus võimalik koht, kus Morondava lähedal leemureid näha saab, on Zazamalala Wildlife Centre. Sinna me ka lähme!
Maikel oli täpne, täpselt kell 8.00 maja ees ning valmis meile Madagaskarit näitama. Alustasime sõitu. Teekond pidi võtma tunni. Möödusime taas kohalikest küladest. Siin tegeletakse palju põllumajanduse ja riisikasvatusega. Inimesed olid hommikul vara põldude vahel askeldamas. Kõigil tuleb endale ise tööd ja leiba leida.
Appi, miks on leemurite pargis nii palju madusid?!
Pargike oli pigem nagu mets. Tasusime 80 000 (~16€) kohalikku inimese kohta ning läksime koos meie giidiga, kellel nimeks Tahiri, jalutuskäigule. Tahiri on siin giidina töötanud juba 5 aastat. Küsisin, kas Maikel tahaks ka meiega kaasa tulla? Tal läksid silmad selle peale särama, arutas midagi giidiga kohalikus keeles ning oli käpp! Asusime neljakesi teele.
Ritsikate hääl oli kõrvulukustav. Uurisin naljaviluks, et kas siin usse ka leidub?! Tahiri kinnitas, et leidub. Tavaliselt ütlevad seda kõik. Üks kõik, mis riiki või tuurile lähed. Aga need keda ei näe, on ussid. Nägime hoopis esimest sisalikku! Ja siis, peale mõningast jalutamist ka kahte leemurit! Meie elu esimene kohtumine leemuritega, kui lahe! Loomakesed kaisutasid puuvõret ning ei lasknud end meist segada. See oli nunnu! Nad on ikka niiii armsad. Tegime hulga fotosid ning liikusime edasi. Järsku kuulsime Alvari jala juures lehtede all mingit krabinat. Ilmselt sisalik, jõudsin mõelda. Siis ilmus nähtavale pikk ja looklev keha. See on uss! Ja veel nii pikk, appi! Mürgiseid madusid Madagaskaril olema ei pidanud. Jumal tänatud! Väga ebameeldiv kohtumine oli ikkagi! Lasime tal rahus eemale vingerdada ning jätkasime teekonda.
Teerajal oli mitmeid maa alla minevaid auke. Uurisin Tahirilt, et millega tegu ja miks need siin on?! “Ussid elavad maa all”, vastas ta. Jeerum! Loodame, et see üks uss oli meie esimene ja viimane kohtumine. Tahiri ütles, et olime näinud Hognose ussi. Ohtlik ei olevat, aga mega hirmus ikka. Maikelile ei meeldi samuti ussid. Nii et me oleme sellega ühes paadis. Palusime Tahirilt, et ta meile rohkem usse ei tutvustaks. Kahjuks ei pidanud ta oma sõna.
Peagi liitus meiega veel üks tüdruk. Türgist pärit Celine, kes üksi Madagaskarit avastama oli tulnud. Jätkasime teekonda viiekesi. Kohe pärast Celini liitumist ilmus järgmine uss! Keset teed aeglaselt vingerdades. Armas!
Kohtasime teel veel mitmeid leemureid. Kõik nii armsalt kuskil oksal istumas ja lihtsalt chillimas. Tahiri ütles, et vett need loomakesed ei joo. Nad söövad puuvilju ja lehti ning saavad vajaliku vee sealt. Siin metsas pidavat olema kolme sorti leemureid. Tuuri lõpuks olime kõik neist ära näinud!
Lisaks olgu öeldud, et me nägime kokku VIITE ussi! Viimane neist nii jurakas, et andis anakonda mõõdud välja (ma liialdan), aga ta oli hiiglaslik. Suure tõenäosusega selle metsa usside kunn! Ma nimetaks, et see oli madude ja leemurite tuur. Mina enam ei läheks sinna. Aga teie minge ikka, uued kogemused rikastavad.
Ja mulle tundus, et seal pargis oli igast leemurisordist paar esindajat, kelle vahel me jalutasime ja keda mööda parki taga otsisime. Kui kunagi Madagaskarile tagasi peaksime tulema, siis külastame kindlasti ka Kirindy Forestit, mis sellel korral, nagu enne mainitud, suurte vihmade tõttu ligipääsmatu oli.
Kas siinkandi suurimad ahvileivapuud? Pelikanid tipus pesitsemas
Celine andis soovituse, et me peaksime kindlasti külastama üht kohalikku küla, mis paiknevat kahe hiiglasliku baobabi puu (ahvileivapuu) all. Puude ladvas pidavat pesitsema hiiglaslikud pelikanid. Maikelil läks hulga aega, et erinevatelt kohalikelt teada saada, kus too küla täpselt asub. Peatusime, uurisime ja sõitsime edasi, kuni olime lõpuks kohal!
See on tõesti väga peidetud koht. Kui isegi Maikel, kes elu aeg siinkandis elanud, selle leidmise üle pead murdis. Külla viib pisike kitsas kõnnitee. Kohalike kodukesed kahel pool teed. Lapsed aiaplangu vahelt suurte silmadega uurimas ja piilumas. Emad aiaväravas toiduainetega toimetamas või pesu pesemas. Kaks kohalikku last solberdas suures tumepruuni veega lombis. Ilmselt oli see sinna tekkinud päevi tagasi suure saju tagajärjel. Nüüd aga mõnusa basseinina kasutusel.
Nägime eemalt kahte hiiglaslikku baobabi puud. Ja tõesti, nende tipud olid täis lugematul arvul valgeid linde. Just kui jõulukaunistused reas. Nägime hulga lapsi puude vahel mängimas. Teretasime ning tutvustasime ennast. Maikel proovis tõlkida. Üks veidi suurem tüdruk palus, kas ta tohib minust oma telefoniga pilti teha. Muidugi tohib! Tegime koos temaga ka pilti. Lapsed olid telefonist ja sellest nähtavatest piltidest vaimustuses. Vaatasid huviga. Maikel ütles, et tegu on tavapärase pisikese Madagaskari külaga. Jätsime head aega ning jalutasime tagasi küla algusesse.
Näomaalingud uute kohalike sõbrannadega
Tagasi Morondava linna jõudes tegime kohalikus rannabaaris lõuna. Kaks toitu kohalike krevettidega ning kaks külma jooki läksid maksma 14€. Super maitsev toiduelamus! Kohalikud tüdrukud, kes rannas erinevaid teenuseid pakkusid, tahtsid minuga väga jutu peale saada. Valikus olid hennamaalingud, massaaž, patsid või siis päikese eest kaitsev näomaaling. Valisin viimase ning sain näkku uhked valged lillekesed. Nägin nüüd välja nagu nemadki. Kohalikud teevad sääraseid näomaalinguid päikese eet kaitsmiseks. Pidi hästi aitama.
Paadisõit läbi mangroovimetsa, kohalikku kalurikülla
Meie tänaseks viimaseks seikluseks oli mangroovimets ja seal lähedal asuv kaluriküla. Sinna sai Morondava linnast, jõe äärsetest kohtadest. Läksid jõe äärde ning küsisid esimeselt ettejuhtuvalt poisilt, et kas ta teab kedagi, kes mangroovidesse viiks. Nad teavad alati. Suure tõenäosusega on nad ka ise need, kes seda teenust pakuvad. Vähem kui viie minutiga oli ka teine kohalik leitud ning paat juba läbi mõõnase jõekalda vette lükatud. Algas aerutamine mangroovijõe poole. Õnneks siin tumepruunis vees, mõlemalt poolt mangroovipuudega ääristatud jões krokodille olema ei pidanud. Tegime üheskoos jõel pisikese ringi ning sõitsime seejärel kohaliku kaluriküla poole. Kuna mõõn oli järjest süvenev, oli paadiga külla pääs korraks raskendatud. Vesi oli juba väga madal. Saime siiski läbi ning randusime.
Olime suundumas Betania kalurikülla. Seal elavat meie paadimehe andmete kohaselt umbes 2400 inimest. Kalastus nende põhiliseks tegevuseks. Juba mererannas ootasid mitmed kalapaadid. Külas on ka koolid ja kirik. Meie paadimees viis meid külavahele pisikesele tuurile.
Saime kohalikult proualt mesimagusaid mangosid osta ning üldse kogu küla elu lähedalt näha. Lapsed olid pidevalt kannul ning uudistasid saabujaid. See küla on nii ehe ja armas. Hästi, hästi lihtne, kuid armas. Külarahval olid isegi notsud aedikutes. Röhkisid. Ootasid vist õhtusööki.
Päike oli peagi loojumas. Lahkusime veelgi süvenenud mõõnaga. Terve tee saatmas kari külalapsi. Pikalt kaldal järele joostes ning lehvitades. Tee, mida mööda enne tulime, oli nüüd paadiga läbipääsmatu. Vesi vaevalt pahkluuni. Läksime ringiga ning saime uuest kohast, kus vesi veidi kõrgem, läbi. Paadipoisid viisid meid alguspunkti tagasi. Maksime sõidu eest, jätsime head aega ning alustasime jalutuskäiku poolsaarekese tipu poole. See, mis ühendab kaluriküla Morondava linnaga. Praeguse mõõnaga on vesi juba nii madalaks läinud, et sealt saab pea aegu ilma paadita läbi jalutada. Kohalikud naised läksid toidukraam korvidega peas, oma kaluriküla poole. Õhtusöök ootas tegemist.
Meiegi hakkasime söögi peale mõtlema. Jalutasime mööda rannaäärt, imekauni värvidemängu saatel sinna rannabaari, kus päevalgi sõime. Päike oli just loojumas ning seega kogu värvidemäng esindatud. Kollased, oranžid, lillad ja roosad. Kõik toonid olid kohal, et sellele seiklusrohkele päevale üks värvikirev lõpp panna.
Kohalikud hängisid rannas, lapsed mängisid palli, mõni kuulas tümpsu. Igaüks oli valinud meelepärase viisi, kuidas see päikeseloojang horisondi taha saata.
Päikesetõus ahvileivapuude alleel
Täna kõige varajasem äratus üldse! 3.15! Kell 3.45 ootas meid hosteli eest meie vana sõber Maikel. Sõit Baobaobi alleele võis alata. Siin on populaarne, et vaadatakse nii päikeseloojangut kui ka -tõusu. Loojang on meil kogetud. Nüüd on aeg tõusuks! Linn oli hiirvaikne. Mõni üksik inimene kuskil midagi nokitsemas. Aga üldiselt vaikus ja kottpimedus. Tähistaevas oli aga imeilus! Kuigi oli madalahooaeg ning ilmateate järgi näitas iga päev vihma, siis ei olnud me Morondavas seni õnneks tilkagi tunda saanud.
Saabusime kottpimedas. Ritsikate siristamisest ümbritsetud. Kohalikus külas ühtegi hingelist ei liikunud. Isegi kitsed ei mökitanud veel. Taevatähed valgustasid siiski teed. Ka kuusirp oli taevas. Liikusime baobabide allee poole. Hiiglaslikud puude siluetid kerkisid taevasse ning tundusid veel suuremad ja võimsamad kui tavaliselt. Tegin ühe foto ning tundsin, kuidas mingi soe märg asi vastu mu jalga tuli. Appi! Võpatasin ning vaatasin alla. Koer! Üks kohalik kutsu oli küla esimene ärkaja ning tuli meid tervitama. Tema soe ja märg nina oli see, mis minus hirmujudinaid tekitas. Pärast seda vahejuhtumit saime aga kohe sõpradeks. Ta hängis isegi viivu meiega ning läks siis oma tavapärasele tiirule. Nuuskis ja vaatas, mida põnevat möödunud ööst maha on jäänud. Igasugu häid lõhnu leidus.
Peale meie oli end poole öö ajal üles saanud ka üks Hiina paar. Terve allee meie nelja päralt. Taevakaar hakkas vaikselt kollakat tooni võtma. Esimesed kohalikudki olid uneliiva silmist pühkinud ning end vee äärde loputama tulnud. Nad pesevadki end siin samas veesopis, baobabide vahel. Igahommikune parima vaatega looduslik loputuskoht. Jalutasime mööda puiesteed, tervitasime kohalikke ning imetlesime aina värvikirevamks muutuvat taevalaotust. Pardidki olid vahepeal vee äärde tulnud ning solberdasid mõnuga. Mõni kohalik suundus tööriist seljas kohalikule põllule. Varahommikul on ilmselt parim aeg asjad tehtud saada. Ilm on veel mõnusalt jahe. Oeh, loodus on ikka imeline. Baobabide allee ja päikesetõusud ning -loojangud on kindlasti midagi, mis minuga jäävad! Nii ehe, nii kaunis ja nii eriline!
Maikel viis meid tagasi hotelli. Tegime kiire hommikusöögi ning peagi oli aeg lennujaama minna. Tagasi pealinna, Antananarivosse. Homme sealt edasi Madagaskari põhja osasse. Nosy Be ja teised imelised saared ootavad avastamist.
Jätsime Maikeliga hüvasti, ta on ikka imetore ja soe inimene. Lennujaama saabudes olid jälle mitu kohalikku aitajat kohal. Kes saab saabuja koti võtta ning selle sisse toimetada. Peale jäänud kohalik oli meie kotiga juba pagasikontrolli sabas. Liitusime temaga. Et protsess lõpetada, pakkusime talle jootraha. See ongi see, mille pärast nad kõik abistajad tahavad olla. Mees aga keeldus üllatuslikult. Üsna pea koputas meile õlale pikkade patsidega vanem proua. Ta üritas meile selgeks teha, et koti lohistamise eest tuleb mehele jootraha jätta. Ja meie antud summa oli liiga väike, et sellepärast sai see tagasi lükatud. Et andku me rohkem. Andsime rohkem. Rohkem kui tavaliselt, kui on olnud jootraha jätmise olukord. Mees võttis pika hambaga rahatähed vastu. Naine polnud samuti just väga rahulolev. Ei tea, kas siin oli kuskil mingi hinnakiri või mis siin lennujaamas toimub. Siit edasi, kõigi arusaamatuste ja ebamugavuste vältimiseks, jääb meie kott järgmistel kordadel meie enda lohistada.
See on väga kohalik lennujaam. Turvakontrolli masinaks on kohalikud inimesed. Nemad vaatavad su pagasi üksipulgi läbi. Lähed pika laua juurde, avad luku ning kohalikud töötajad skännivad sisu oma käte ja pilkudega. Nii suure pagasi kui ka käsipagasi. Teised järjekorras seisjad saavad samuti skännida. Aga ainult pilkudega. Uurimistöö tulemusena meilt ühtegi keelatud eset ei leitud. Saime loa edasi liikuda. Täna tuleb lennujaama ja lahkub siit üksainus lend. See, millega me pealinna lähme. Kogu info on tahvlile kriidiga kirja pandud. Hiljem saab selle maha nühkida ning uue päeva lennuinfo üles märkida.
Kohtasime lennujaamas taas Celine. Temagi tuleb sama lennuga pealinna. Ainult et jääb mitmeks päevaks. Seejärel kohtume Nosy Be’l. Lend on kiire. Taas tunnike. Saame võileiba ja meelepärast jooki. Maandume tugeva aplausi saatel.
Võtsime hotelli lennujaama lähedale. Kohaliku takso abil saame sinna kiirelt kohale. Ei midagi uhket. Lihtsalt koht, kus päev mööda saata. Kell 2.30 paiku öösel peame juba lennujaamas olema.
Käisime veel linna peal jalutuskäigul ja söömas. Leidsime suure otsimise peale koha, kus pakutakse päris kohvi. Sellist nagu Eestis. Madagaskaril on see keeruline. Kohalikud teevad lihtsat kohvi. Kuidagi omamoodi, ei midagi halba. Väga joodav kraam. Aga pärast pikka pausi ei ütleks ju küll ühest vahusest cappuccinost ära. Meie uhke õhtusöök läks maksma 24.66 €. See sisaldas kahte pastat, kahte mahla, kahte kohvi ja kahte magustoitu.
Tagasi jalutamisega jäime üsna pimeda peale. See, mis tänavatel õhtu saabudes toimub, on ikka korralik elu ja melu üheskoos. Nii palju inimesi, tuhat tegevust, kõik liiguvad välgukiirusel. Omas suunas ja oma tegevusega. Kõnniteed on kehvad või olematud. Tuleb hoolas olla, et kuskile auku või kraavi ei astuks ning jalaluid ära ei murraks. Inimesed, autod, motad, sekka ka mõni ratas ja koerad. Kõik läbisegi selles suures kaoses oma kohta otsimas. Liikusime selle kaootilisuse saatel oma hotellini. Vurrud kerra, uus päev toob paradiisisaare!
Kui sulle Madagaskari läänekalda seikluse osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Madagaskarit avastama minna? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!