Namiibia seiklus on olnud metsikult värvikirev ja seiklusrohke. Panen siia kõik seikluste viited kiireks klõpsamiseks ja lugemiseks kirja.
Siit saad lugeda seikluse esimest osa. Kuidas me Namiibiasse sattusime ning Etosha rahvusparki avastasime ja seal ööbisime. Sebrad, lõvid, paduvihm ja äike. Kõike sai näha ja kuulda!
Seikluse teine osa on nähtav siin. Kohtusime 200 000 hülgega! Otsisime kohaliku mehega kõrbeelevante ning oleks mudamülkasse ära eksinud. Aastavahetuse veetsime paduvihmas ja äikesetormis.
Kolmanda osa leiad siit. Namiibia NR. 1 vaatamisväärsus, maailma suurimad liivadüünid, roosad soolajärved ning paik, kus kõrb kohtub ookeaniga!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩷
Nüüd aga asja kallale! Järgmiseks seikluseks on kuumaõhupalliga sõit! Üle Namiibia kõrbe.
Tänane äratus oli kõige varajasem üldse! Kell tirises 3.30. Oli veel sügav öö ning täielik vaikus. Sooja 14 kraadi. Meie ööbimiskoha super mõnusad ja soojad wc ja vannituba tundusid hetkel maailma parimad kohad, kus riideid vahetada ja end valmis panna! Nagu ootamatu luksus keset kõrbe. Ööbisime küll katusetelgis, kuid hea oli uneliivaste silmadega sooja pesemiskohta kasutada. Panen siia ka mõned päevased pildid, et paremat ettekujutust anda.
Tänane päev tuleb eriline! Me lähme kuumaõhupalliga lendama! Kohal peame olema kell 4.40. Olen ka varem selle erilise kogemuse osaliseks saanud. Üks kord Mexico Citys (loe sellest seiklusest siit). Alvarile on tänane aga esimene kord. Aafrika taeva all kuumaõhupalliga triivimine on kindlasti midagi, mida niiiiii väga kunagi teha tahaksin. Nii et miks mitte praegu!? Varahommikused päikesetõusuvaated üle Namiibia imekauni looduse!
Õhupallikeskus on loodud Belgia abielupaari poolt. 35 aastat tagasi. Nüüd on ettevõtte loojate poeg, Denis, selle koos oma naisega oma vanematelt üle võtnud. 100% pereäri siin Namiibia eraldatud looduses. Jõudsime natuke varem. Meid tervitati sooja hommikukohvi ning küpsistega. Kui mõnus! Koht tundub imearmas, isegi pimedas. Mõnus hämar valgus, maja ees olev aed, pisike suveniiripood ning väike toake kohvi ja küpsiste nautimiseks. Panime end kirja ning nautisime mõnusat varahommikust olemist, ootasime rahva vaikset saabumist ning rüüpasime sooja kohvi.
Täna lastakse taeva alla 3 õhupallikest. Neis kokku umbes 30 inimest. Meie lendame Denisega. Super meeldiv inimene ja mega huumoriga. Tema elu esimene õhupallisõit oli 3-aastaselt, kui isa ta endaga kaasa võttis. Ise lendas ta esimest korda siis, kui oli 16-aastane. Nii et kindlasti on tal all tuhandeid lennutunde. Sõitsime pisikeste maasturibussikestega põllule ning vaatasime, kuidas kogu protsess käib. Kuidas pallikesed lahti lapatakse ning siis õhku täis lastakse.
Denis kutsus meid oma “kontorisse”. Oh, wow. Selline kontor on kui unistus! Saime loa palli hüpata. Denis mainis igaks juhuks ka ära, et tegu on lennureisiga, kus suitsetamine keelatud ning varuväljapääsud jäävad igasse suunda, haha. On ju head naljad tal! 😃 Teised kaks pallikest olid juba liikuma saanud. Meie tõusime vaikselt kannule. Kohe, kohe tõusva päikese kuma oli taevalaotuse juba kollakaks maalinud. Horisodil laiuv uduloor andis sellele kõigele aga veel omakorda maagilise puudutuse. Kaugenesime all olevast maapinnast, tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale ning siis hõljusime taevalaotuses. Nägime all ka loomakarja oma hommikust kõhutäit nosimas, eemal kõrgusid mäed.
Päikesetõus oli kindlasti midagi väga erilist. Selleks kulusid vaid sekundid, kui esmalt pisike kollane valguskiir end hommikutaevasse pressinud oli ning siis kiirelt ka teised kiired järgi tõmbas. Tuues taevalaotusele päevavalgust ja värve. Selle kollase erksa kumaga kaunistades. Olime õhus umbes tunnikese. Ometi läks see aeg kui silmapilgutus. Maandusime stardikohast eemale. Kauni mäe jalamile. Sinna oli meile kõigile hommikusöögilaud koos kohvi ja šampusega serveeritud. Ülevalt vaadates tundus see kõik nii peen, nii pidulik, justkui kuskil filmis. Liikusime vaikselt sellele pidulikule unistusele lähemale. Maandumine oli sujuv. Sups ja juba maapinnal. Ega ei oskakski midagi muud oodata piloodilt, kellel on kogemusepagas juba mitukümmend aastat. Ronisime pallist välja ning ootasime, kuni kõik pallid maandunud olid.
Pidulik hommikusöök ja mullijook Namiibia kõrbes! Tere hommikust, Aafrika!
Liikusime vaikselt kauni hommikusöögikoha poole. Lähedalt vaadates oli kõik veelgi ilusam kui ülevalt tundus! Lauad olid väga läbimõeldult paigutatud. Kui olid tulnud kahekesi, siis said kahese laua, kui viiekesi siis viiese. Üks üksinda tulnud härra sai lausa ühese laua. Väga personaalne lähenemine. Kõigile serveeriti alustuseks Lõuna-Aafrika vahuveini. Hommikukohv oli samuti hoolikalt valitud. Spetsiaalne Lõuna-Aafrika tegija, kes seda kindlat kohvi ainult Denise ja tema õhupalli hommikusöökide jaoks valmistas. Söök oli samuti oivaline! Alvar ütles, et parim, mis ta siin väljas süües saanud on. No ega palju konkurentsi tegelikult pole ka. Nii et enamasti saab meie enda tehtud toitudega võrrelda. Haha, tänud, Alvar! Aga tõesti oli kõik imemaitsev.
Denis ja kogu tema tiim olid super toredad. Kõik olid täie südamega kohal. Kuna tegu on väga eraldatud alaga, siis on nende pere väga palju andnud, et kohalikku elu arendada. Näiteks on nad rajanud kooli, mis toimib suuresti õhupalli ettevõtte panustamisele. Kui kool alustas pisikeselt, siis nüüdseks on seal juba mitme klassi jagu lapsi. Praegu on neil aga koolivaheaeg.
Lõpetasime imekauni hommikusöögi, süda täis rõõmu ja tänulikkust. Nii ilus kogemus. Nende pere lugu ning panus kohalikku ellu puudutasid samuti sügavalt. Jätsime hüvasti ning suundusime edasi. Ees ootas pikem autosõit, sihtkohaks Aus. 342 km ning ajaks üle nelja ja poole tunni.
Aus on pisike külake, üsna Namiibia lõuna osas, teel Lüdertizi linna. Restoran, bensiinijaam ja pood on täiesti olemas. Lisaks võimalused ööbimiseks. Meie peatusime kohalikul kinnisel kämpinguplatsil, millel olid oma wc ja pesemisvõimalus. Enne sisse sättimist tegime hilise lõuna kohalikus restoranis. See oli selle külakese üldist suurust ja ilmet arvesse võttes ikka üsna uhke koht. Meile lisaks veel mõned saksa turistid ning suur hulk naerusuiseid kohalikke teenindajaid. Ilmselt, kui on hooaeg, on siin üsna kiire ning peatujaid palju.
Küsisime ühelt teenindajalt, et mida siinkandis ka vaadata võiks. Ainus asi, mis tal pähe tuli, olid metsikud hobused. Siin pidavat neid olema umbes 70. Kappavad põldudel ringi ning elavad omasoodu. Kas ja millal neid näeb, see olevat juba puhtalt juhuse küsimus.
Käisime kohalikus poes ostutiirul ning läksime oma telklasse. Ostlemine tähendab siis seda, et võtsime külapoest vett, jäätist ja postmarke. Pisike pood, aga valik super suur. Isegi kruve ja küttepuid müüdi. Järgmisel hommikul on meil kell 5.30 äratus. Stardime Lüderitzi. Seal ootavad meid kell 8.00 pingviinid, kohtumine juba kokku lepitud!
Kohtumine Lõuna-Aafrika pingviinidega!
Lahkusime varahommikul Ausist. Sooja oli 15 kraadi ning loodus imeilus! Tõusev päike oli taevalaotuse lillakas-roosakaks maalinud. Kogu horisont oli nagu pehme suhkruvatiga kaetud. Kuna olime eelneval päeval palju mööda üsna kehva kruusateed sõitnud, siis tuli täna hommikul ka rehvid natuke rohkem õhku täis lasta. Selleks on meil autorendist spetsiaalne masin kaasas. Lisaks ka väike aparaat, mis rehvirõhku näitab. Ees ootas 120 km sõitu. Kui tee on kehv, nt kruusane, siis tuleb rehvidest rõhku välja lasta. Kui aga asfalt, siis juurde lasta. Selline mängimine käib kogu aeg. Ainus salapärane element on see, et kunagi ei tea, mis tee ees ootab. Isegi, kui näitab, et ees ootab 150 km otse sõitu ning esimesed paar kilomeetrit on asfalt, võib järgmise käänaku taga vabalt kruusatee oodata. Selle tarbeks tuleb rehvid taas tühjemaks lasta. Seiklus igatahes.
Vaated olid aga kaunid. Taas lõputuna näiv pikk tee jooksmas. Kahel pool teed kollakas rohi, eemal mõlemal pool madalad mäed. Jõudsime Lüderitzi. Tegu on pisikese linnaga Namiibia läänekaldal.
Kui uurisin, mis siin toredat teha võiks, tuli mitmest kohast välja paadisõit koos pingviinide vaatamisega. Me kunagi Kertuga käisime Aafrikas paadiga sõitmas, delfiine vaatamas. Ei lõppenud hästi. Lõpuks olime koos paadiga ümber ning delfiinid vaatasid hoopis meid. Praegu aga on paadi asemel katamaraan. See tundub väheke turvalisem. Otsustasin Aafrikale ja paadisõidule uue võimaluse anda. Start kell 8 hommikul Lüderitzi sadamast.
Tegin sadamas kiirelt ühe suure pingviinikujuga pilti ka. Juhuks, kui see peaks ainsaks pinguks jääma, keda täna kohata õnnestub! Astusime pardale ja sõit võis alata! Olime jõudnud veidi maad minna, kui juba nägime vaala! Tegi veepinnal oma majesteetliku sabaga suure plärtsu. Wow. Ta saba oli kindlasti minust suurem! Lisaks ujus meie ümber aeg-ajalt ka mitmeid hülgeid ning delfiine. Nii lahe! Pingviinid pidavat siin üsna mitmel saarel elama. Üheks nendest näiteks Halifax. Inimesi sinna muidugi ei lubata. Saab paadiga kaldalt vaadata. Kunagi olevat Halifaxi saarel elanud rohkem kui 6000 pingviini. Terve saar oli lindudega täidetud. Siis aga tuli linnugripp ning pingviinid said suuresti hukka. Praegu elab saarel 780 pingviini. Ma ei tea, kuidas neid loetakse, aga peagi loodetakse nende tõusu 900ni. Pingud söövad sardiine. Nendegi arvukus oli vahepeal vähenenud. Nüüd on aga taas tõusnud ning pingviinidel on hea kodu lähedal meres toiduretkel käia.
Pingviinid pidid olema väga oma kodu hoidvad. Seal, kus nad sünnivad, sinna nad ka elama jäävad. Näiteks olevat sealses lahes kunagi olnud õlireostus ning pingviinid evakueeriti ja viidi Lõuna-Aafrikasse retriiti. Seejärel hakati neid vaikselt oma kodusaarele tagasi tooma. Üks pingu oli plehku pannud ning ujus 14 päeva Lõuna-Aafrikast oma kodusaarele. Jõudis kohale!
Seilasime katamaraaniga tasaselt ümber saare ning vaatlesime pingviine. Pingviinid on niii armsad! See, kuidas nad rannas ning pisikesel poolsaarel üksteise järel paterdasid. Täpselt nagu kunagi Lolo ja Pepe multifilmis! Kindlasti võiks kaasas olla binokkel ning kui piltide soov, siis ka hea objektiiviga kaamera. Lisaks pingudele nägime ka erinevaid linde. Ja mis veel maaaailma nunnu – pardal pakuti helesinisest pingviini pildiga tassist sooja kakaod, mm! Väga kift kogemus! Nüüd on minu järgmiseks suureks sooviks pingviine lähedalt näha!
Kolmanskopi kummituslinn ja teemandikaevandus
Tagasi sadamasse jõudes tegime ühe mõnusa lõunasöögi ning suundusime Kolmanskopi. See asub umbes 10 minuti autosõidu kaugusel Lüderitzist ning on kindlasti koht, mida iga sinnakanti sattuja ära võiks vaadata.
Kolmanskopi näol on tegemist nö kummituslinnaga Namiibia kõrbes. Kunagi oli see jõukas Saksa teemandikaevandus. Elanikud lahkusid linnast 1956. aastal, kui lõunas avastati rikkalikumad teemandiväljad. Tänapäeval vallutab kõrb hooneid aeglaselt tagasi, liivaga täidetud majad loovad sürreaalse maastiku.
Linna tuleb pääse osta ning see on avatud vaid kindlatel aegadel. Ei ole nii, et lähed endale sobivad ajal kummitusi otsima. Kummituslinnas ringi jalutades ning sealseid hooneid uurides sai selgeks, et tegu oli tõesti väga jõuka linnaga. Näiteks oli külakesel oma haigla koos kahe arsti ja õega. Bowlinguklubi koos kahe rajaga – see on kusjuures siiani super hästi säilinud. Lisaks lihunikupood, suur pagarikoda, spetsiaalne jää tegemise ruum, pood ja veinikelder. Lisaks ka kool. Linn oli väga arenenud. Näiteks oli seal Aafrika esimene röntgenmasin. See oli vajalik selleks, et ükski linnast lahkuja teemandeid salaja endaga kaasa ei võtaks. Näiteks ei topiks kuskile riietesse või kehaõõnsustesse. Kõik skaneeriti läbi.
Tegu on tõeliselt huvitava kohaga keset kõrbe. Olenevalt päevast võib seal olla ka üsna hoogne kõrbetorm. Meiegi saime oma külastusega täisteeninduse. Sallid, prillid ja müts olid selle tuuri kõige väärtuslikumad esemed. Lisaks sai mütsi paar korda ka mööda kõrbe taga aetud. Liiva tuiskas ning tuul keerutas kõike, mis tema teele sattus. Ütleks, et klassikaline torm, ainult et lume asemel oli liiv ning sooja üle 30 kraadi. Liivaga on ju see, et erinevalt lumest see ei sula. Nii et ilmselt ei olnud pärast paari tunnist kummituskülas ringi uudistamist enam kehal kohta, kus poleks liivaterasid olnud.
Kui paljud majad olid juba väga tugevalt liivaga kaetud, siis leidus ka neid, mis sisse astudes väga uhked tundusid. Liiv ei olnud veel ründele asunud. Värvilistest plaatidest põrandad ning värvitud seinad ja korralik trepp jätsid tunde, et tegu on elamiskõlbliku majaga. Katuse oleks pidanud korda tegema, oleks saanud täitsa sisse kolida. Uskumatu, et selline linnake asus sada aastat tagasi keset Aafrika kõrbe. Olles tollel ajal mandri kõige rikkam linn ning pakkudes kodu sadadele inimestele. Isegi puhas joogivesi toodi rongiga Lõuna-Aafrika Vabariigist kohale. Väga huvitav oleks näha, kuidas siin elu päriselt käis. Kuidas inimesed elasid, bowlingut mängisid, teemante otsisid ning nautisid elu, mis ka nüüd, üle saja aasta hiljem Aafrikas väga paljudele kättesaamatu on.
Kas meie ööbimiskohas kummitab!?
Jääme täna Lüderitzi ööbima. Otsustasime enne oma ööbimiskohta minekut õhtuse kehakinnituse teha. Kuna meil on toitu alles täpselt kahe hommikusöögi ja ühe õhtusöögi jagu ning rohkem midagi juurde osta ei taha, siis sööme täna väljas. Leidsime ühe mõnusa kohaliku söögikoha, mereandidest inspireeritud. Hinnad samuti väga head. Klaas valget veini maksis näiteks 3,31 eurot. Ühe austri sai 1,41 euro eest. Suure ja tugeva prae sai aga umbes 13 euro eest. Söögielamus oivaline!
Saime kohalikus backpackersis oma matkaautokesele koha. Sinna jõudes ning sisse registreerudes tuli välja, et siin ei ole juba viimased 4 päeva mitte ühtegi ööbijat käinud. Majahoidja näitas meile kõik vajaliku kätte ning lahkus. Lubas kell 8 hommikul tagasi tulla. Suur ja vana maja oli täiesti tühi. Saime backbackersi pesemisvõimalusi kasutada, kuid ööbisime endiselt oma autokatusel olevas matkatelgis. Ma ei tea, mulle tundus, et seal majas kas kummitas või siis oli niisama mitmeid kordi mitmenda leveli tuuletõmbus. Kui tuppa dušši alla läksin, siis logises wc uks mitu korda iseenesest. Nagu tahaks kohe lahti hüpata, aga midagi nagu takistaks. Ning elutoas paistis mitmeid kordi veidrat valgust. Tuli ja siis kadus. Muidugi ma ei julgenud vaatama minna. Ma arvan, et siin on need samad Kolmanskopi teemandikaevanduse kummitused. Seiklevad õhtuti ringi ja otsivad tegevust. Tegin kibekiire pesu ning proovisin äsja nähtule mitte keskenduda. Õnneks ootas Alvar välisukse juures puhkealal. Kui pesu tehtud, põgenesime kiirelt oma autokatuse korterisse. Vurrud ruttu kerra ja kohtumiseni hommikul!
Keetmanskoop ja noolepuumets! Meie viimane öö katusetelgis!
Uue päeva ainsaks eesmärgiks on jõuda Keetmanskoopi. See on umbes 3,5 tundi sõitu läänekaldalt Namiibia sisemaale. Lahkusime Lüderitzist ning asusime teele.
Temperatuur tõusis taas märgatavalt. Sisemaal on ikka totaalne kuumus. Kohtasime taas mitmeid kitsi, lehmi ning jaanalinnuperekondi. Lisaks ka teetöölised, kes põrgukuuma trotsides midagi teeservas nokitsesid. Palavus oli meeletu. Auto mõõdik ütles, et väljas on 37 soojakraadi. UV indeks näitas 14, üle kümne olevat juba ekstreemne, seitse aga väga kõrge! Kui akna avasid, said koheselt sooja tuulepahvakaga vastu nägu. Mõned üksikud külad jäid küll teele, kuid needki pisikesed. Meie tänane ööbimine asub kohalikul kämpingualal. See on maagiline paik, mis on koduks rohkem kui 250 noolepuule. Kohalikud olevat kunagi selle puu oksi nooleviu valmistamiseks kasutanud. Mets olevat sinna kasvanud iseenesest ning kõrgemad noolepuud pidavat olema 2-3 sajandit vanad. Lisaks räägitakse metsaga seoses mitmeid rahvalugusid. Noolepuud pidavat tooma õnne kõigile, kes puud kummardavad ja selle eest hoolitsevad. Kuna Namiibiast on leitud teemante, siis räägitakse, et kui üks neist puudest üles kaevata, leiaks sealt alt ka just nimelt neid ihaldatud kivikesei. Aga kuna puud on õnnistatud, ei taha keegi neid üles kaevata.
Saabusime lõpuks Keetmanskoopi linna. Tegu oli üsna arvestatava linnakesega. Seal on isegi KFC! Lisaks teisigi uhkeid söögikohti ja ööbimisi. Parkisime auto ning koheselt oli kohal mitu kohalikku, kes meie matkamasinat valvata soovisid. Nad pakuvad seda tihti, lootes siis hiljem pisikesele rahalisele tasule. Lihtsalt seisavad auto juures ning valvavad, et keegi teine seda ei puutuks. Üks poiss lausa lisas, et kindlasti peaks keegi valvama, kuna siin linnas olevat ohtlik.
“Kohe lüüakse aknad sisse, kui auto üksi jätad!”
Tegime ühega neist diili ning läksime lähedal asuvasse söögikohta, et mõni jahutav jook võtta. Nagu sisse astudes aru saime, oli tegu samal ajal ka hotelliga. Mitmed saksa turistid hotelli restoranis lõunatamas. Keha maha jahutatud, suundusime tagasi auto poole. Ise samal ajal lootes, et aknad pole vahepeal tänavakiviga sisse visatud. Kõik oli aga hästi. Poiss oli vahepeal nii tubli olnud, et aknad olid lapiga puhtaks tehtud. Andsime talle tasu ning suundusime oma kämpingu poole teele. Minna oli veel umbes 45 minuti jagu teed.
Jõudsime pärale! Vähemalt õige teeotsani! Infopunk ning selle taga ööbimise moodi majakesed. Nendest möödudes oli aga värav loodusesse. Noh, selline suur värav, mille lahti saab tõmmata ja siis karjamaale sõita. Infopunktis aga ei olnud kedagi, tabalukk oli ees. Ööbimise moodi majakesed olid samuti hiirvaiksed. Möödusime neist ning läksime läbi suure värava. Ees ootas mõned kilomeetrid sõitu kõige ehedama looduse keskel. Noolepuud eemal paistmas, lambad nende vahel reas jalutamas, ise samal ajal määgides. Loodus on üsna kõrbeline, kuid kaunis. Ja ehe. Kohale jõudes nägime esimesi kämpijaid. Kokku on siin 6 kohta, kuhu oma auto ööseks parkida saab. Küsisime siinolijatelt kämpinguplatsile sisse registreerimise kohta. Nemad ei olevat kedagi näinud. Infomaja oli lukus ning siin ei olevat ka keegi käinud.
Lahkume homme vara ning tahaksime kindlasti täna kõik arved ära klaarida. Sõitsime tagasi infopunkti. Meiega saabus sinna samal ajal ka aastakümneid näinud valge kastiga maastur. Koer kõrval istmel lõõtsutamas. Välja astus eakas meesterahvas. Tervitas reipalt ning küsis, kust kaugelt tuleme. Tema on Giel. Kohalik mees, kes Namiibias sündinud ja kasvanud. Gieli poeg tegeleb muidu kämpingu ja ööbimistega, Giel on niisama abis ja teeb erinevaid tuure. Siinsel loodusel on palju huvitavat pakkuda ning Gieli teadmised on suured.
Pärast pisikest vestlust kutsus ta meid koheselt sisse. Näitas pisikeses majakeses ringi ja tutvustas oma kivikeste kollektsiooni. Üks oli eriti uhke. Hiiglaslik mitmest osast koosnev fossiil. Ei teagi, mis elukaga kunagi tegu oli olnud. Nüüd aga kaunistas ta Gieli kollektsiooni. Mees oli selle leiu üle väga uhke. Uurisime, kas saame ka ööbimise eest tasuda. Muidugi saame! Giel tavaliselt rahaga ei tegele, kuid lubas meil lahkelt ööbimise tasu kirjutuslauale, lauakatte alla panna. Naljatles veel, et kui meil raha peaks vaja minema, siis võime vabalt siia tulla ja võtta. Tore mees. Jätsime head aega ning sõitsime tuldud teed kämpinguplatsile tagasi. Taas nägime lambaid ning taas imetlesime kauneid noolepuid. Oeh, kui ilus siin on!
Sõitsime kämpingualal ringi ning parkisime oma auto ühe hiiglasliku puu varju. See oli üks ala tagumistest parkimisplatsidest. Tegelikult oli see küll juba hõivatud, aga me ei teinud sellest suurt numbrit. Häid ööbijaid mahub ju palju ühe puu alla. Jagasime ööbimiskohta suure hulga pisikeste lindudega. Kui lähemalt tuttavaks saime, tuli välja, et tegu on ühis-kangurlindudega. Neid võib leida Lõuna-Aafrikas, Namiibias ja Botswanas. Need linnukesed ehitavad liitpesi, mis on lindude seas üldiselt väga haruldased. Nimelt on siis tegu kõige suurejoonelisemate ehitistega, mida ükski lind ehitada suudab. Lind ise on üsna varblasele sarnanev, pruunikas ja pisike. Meist nad end igatahes häirida ei lasknud. Sajad pisikesed linnukesed puu all keksimas ja siis jälle oma lossi lendamas. Ju on nad siis külalistega harjunud. Väga lahe on sellist suursugust pesa nii lähedalt näha! Ja veel selle juures öö mööda saata!
Peale meie oli kämpingualal veel kaks autot. Kuna praegu on madalhooaeg ning pooled parklakohad on hõivatud, siis on kõrghetkel kindlasti tegu väga populaarse kohaga. Siinne maaliline loodus lihtsalt räägib enda eest. Tegelikult on siin rahvast rohkem. Mitmekümne pealine lambakari on meie kämpinguala kindlaks saatjaks. Lambad elavad vabalt, toimetavad omas tempos ning seiklevad noolepuude vahel. Neil on siin omad rajad ja toimetused. Üks ees, terve kari rivis järgi. Nad ei lase end kellestki segada, see on nende kodu. Meie vaid õnnelikud külalised.
Panime oma telgikese üles ning seadsime end mõnusalt sisse. Kuna päikeseloojanguni oli veel mitu tundi ning ilm endiselt väga kuum, siis sai ühe mõnusa hetke võtta, et raamatut lugeda. Sooja ilma ning imekauni loodusega läheb see tegevus kuidagi eriti libedalt. Kui päike natuke madalamale läks, võtsime aja, et ala peal ringi avastada. Siin on nii lahe! Selline tunne nagu oleks ajas tagasi rännanud. Kandilised kivirahnud, noolepuud, sisalikud, lambad. Kõik elavad omasoodu ning ei lase end millestki häirida. Just nagu oleksime ostnud pileti kaugesse aega.
Namiibias on populaarne selline tegevus nagu sundowner ehk päikeseloojangupidu. See tähendab, et võtad meelepärase joogi, ühe hetke ning imetled loojuvat päikest ning lõppevat päeva. Aeglustus ning võimalus hinnata looduse ilu. Istusime oma matkatoolides ning hoidsime pilgud peagi loojuva päikese suunas. Meie viimane öö siin Namiibia tähistaeva all, autokatusel magades. Kui imeline see kõik on olnud!
Ja nüüd algas õhtu kõige eepilisem hetk! Päikeseloojag. See on ebamaine maagia. Värvidemäng. Wow, mis paradiisis me peatume! Ühelt poolt kollakas-oranžikas taevas, teisalt lillakas-roosakas. Kõige selle keskel sajad noolepuud seda kõike nautimas. Sa lihtsalt seisad selle eepilise hetke sees ja mõtled, et kas see, mida sa näed, on päris, või on sinu unenäod nii visuaalseteks muinasjuttudeks muutunud. Näpistad end ning siis saad aru, et oled reaalsuses. Elad just selles samas hetkes. Jalutasime päiekseloojangu saatel noolepuude metsas ning imetlesime ennast ümbritsevat värvidemängu. Õhk oli nii soe ja mõnus ning iga hetk kui kaunis muinasjutt.
Kui päikeseloojangu jalutuskäigult tagasi jõudsime, hakkasime kibekiirelt õhtusööki valmistama. Õues oli juba üsna hämar ning kogu varustus oli vaja kiirelt üles seada. Tegime viimastest kaasas olnud puudest lõkketünni tule ning ootasime söögi valmimist. Viimane õhtusöök siin tähistaeva all! Mida pimedamaks läks, seda rohkem ilmus taevas nähtavale ka tähti. Lõpuks olime täieliku tähtede paradiisi tunnistajateks. Ma ei ole eluski nii palju ja nii eredaid tähti korraga näinud. Nagu oleks iga taevas olev täheke andnud oma parima, et kõige eredamalt särada. Lihtsalt lösutasime oma matkatoolides, hoidsime pilgud taevalaotusel ning imetlesime hetke, milles olime. Hiiglaslik Aafrika tähistaevas, oma täies hiilguses, siin noolepuu metsas. Milline maaliline viimane telkimine Namiibias!
Ärkasime vara. Päikesetõus telgi uksest sisse piilumas. Taevaservas oli nii kaunis oranžikas kuma. Päike oli juba hoogsalt esimesi kiiri taevalaotusele saatmas. Lambad olid juba ammu üleval. Patseerisid noolepuude vahel ning tegid juba mitmendat hommikust tiiru. Nii reibas samm oli sees. Oli aeg hommikukohviks ja -söögiks! Mina pesin eilsed nõud ning Alvar pani gaasipliidile hääled sisse. Lõpetasime eilse õhtusöögi kottpimedas ning nõudepesust ei oleks midagi välja tulnud. Lükkasime selle meeldiva tegevuse hommikusse ning võtsime eilsest tähistaeva vaatlusest viimast.
Siin on tore majake, kus nii dušš, wc kui ka kraanikauss. Kui sooja vett tahad, siis tuleb majakese taga olevasse ahju tuli alla teha. Soojast veest me ei hoolinud, kuid hea teada, et see võimalus olemas oli. Päike ja kuum õhk olid vee üsna leigeks teinud. Nõudepesuks ja enese loputamiseks rohkem veel kui mõnus.
Nüüd algab sõit tagasi pealinna poole! 535 kilomeetrit, ajakuluks üle viie tunni. Täiesti mööda sisemaad, eemal rannikust ja mõnusast ookeanituulest. Saime hommikuste toimetustega kella kaheksaks ühele poole. Uskumatu, et kohe algab sõit tagasi pealinna poole. Asusime vaikselt minekule. Teele jäi mõni üksik linnake, aga ei midagi suurt. Inimesed mitmel pool oma päevaseid toimetusi tegemas. Mida rohkem üles poole tagasi jõudsime, seda rohelisemaks läks loodus. Kollakat maapinda hakkasid kaunistama üksikud puud.
Mida pealinnale lähemale jõudsime, seda rohelisemaks läks maapind. Liivast ja kollakast pinnasest ei olnud enam juttugi. Kõik ilus roheline. Tänaseks eesmärgiks oli ka meie armas matkaauto tagasi viia. See oli kurb tegevus. Rõõmus ja kurb samal ajal. Nii tore ja tänulik, et selja taga oli selline eriliste mälestustega reis. Kurb, kuna see möödus kui silmapilk. Autorent oli rahvast täis. Inimesed tulid ja läksid. Mõned alles sättisid end teele, ootusärevus ning elevus silmis. Namiibia kaunis loodus avasüli ootamas. Läksime oma hotelli. Juba homme õhtul viib tee meid tagasi Johannesburgi, Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Kohtumine Namiibia kohalikega!
Uus päev toob viimase Namiibia seikluse! Kuna meil läheb lend täna alles kella 18 paiku õhtul, siis plaanime päeva esimese poole meeldejäävalt sisustada. Tahame näha, kuidas inimesed siin kunagi päriselt elasid. Ning kuidas ka Namiibia põhja pool kohati veel tänaseni elavad. Lähme külla kohalikele, keda kutsutakse nii Bushmenid kui ka San peoples. Sanid ehk bušmanid on Lõuna-Aafrika põlisrahvaste liikmed. Praeguseks on neid kokku umbes 100 000 ning ~30 000 neist elab Namiibias. Kütid-korilased Sanid olevat üks vanimaid kultuure planeedil Maal ning arvatakse, et nad põlvnevad Botswana (Namiibia naaberriik) ja Lõuna-Aafrika esimestest elanikest.
Windhoeki lähedal on spetsiaalne koht, kus nendega kohtuma saab minna. Muidugi pileti eest. Nad räägivad oma kultuurist, tavadest ja elust. Kannavad riideid nagu kunagi. Väga huvitav kohtumine. Uuel hommikul võttis auto meid peale ning viis soovitud paika.
Tegime pisikese sõidu linnast välja. Taas hakkas silma see, et Namiibia on üldiselt väga puhas riik. Võib olla ka selle pärast, et siin ei ole väga palju inimesi. Namiibias on kokku umbes 3.1 miljonit elanikku. Võrdluseks näiteks elab Leedus 2.8 miljonit ning Moldovas 2.9 miljonit. Oma pindala mõttes on Namiibia aga peaaegu sama suur kui Saksamaa ja Hispaania kokku. Siit ka põhjus, miks võib Namiibias tunde autoga sõita, ilma et kedagi kohtad.
Bushmenide poole sõites märkasime teeääres ka palju hääletajaid. Tuli välja, et nad seisid väga olulises punktis. Kohas, kus kiirtee hakkas ning autod riigi põhja osasse liikusid. Rahvas seisis, käed püsti ning kompsud kõrval ootamas. Saaks ka bussidega, kuid hääletamine on odavam. Muidugi ei ole see tegevus lubatud, kuid kopika kokkuhoidmise nimel riskimist väärt.
Jõudsime kohale! Bushmenide tuurijuht võttis meid vastu. Liikusime eemale, padrikusse. Seal ootas meid neli kohalikku meest. Oleksime sattunud just kui nende igapäevaelu keskmesse. Nende kehasid katsid napid riided ning nad rääkisid kohalikus keeles. Keegi neist ei mõistnud inglise keelt. Mehed tutvustasid meile enda kohalikku elu. Näitasid, kuidas nad jaanalinnu munakoored maha matavad ning seal sees joogivett külmas hoiavad. Kuidas nad erinevate looduses kasvavate taimedega oma keha eest hoolitsevad ning kuidas esivanemate hingedega suhtlevad. Mida nad teevad kõhuhädade korral ning kuidas loomi kütivad.
Kalekirjaku küttimine pidi eriti oluline olema. Ühest loomast jätkub mitmeks kuuks. Liha saab kuivatada ning toidupoolis on pikaks ajaks olemas. Lisaks viisid mehed meid ka enda pere juurde. Pisikesed lapsed onnikeste vahel ringi silkamas. Naised eemal istumas ning midagi nokitsemas. Mehed näitasid ka, kuidas lõkke tegemine käib. Pulkade ning kuiva heinaga saadi üles uhke lõke. Ei ole vaja ei tikke ega süütevedelikku. Lihtsalt loodus ning kavalad nipid. Külastasime lahkudes nende suveniiripoodi ning sõitsime linna tagasi. Väga, väga huvitav kohtumine. Mulle nii meeldib kaugete ja teistsuguste kultuuride kohta rohkem kuulda ja õppida. Reisimise üks rikastavamaid osasid.
Üks kohalik mees ütles mõned päevad tagasi, et Aafrikas nad jagavad kõike. See on tõsi. Isegi hotellitube oma külastajatega. Kell oli 11 hommikul, oleme äsja tuurilt tagasi jõudnud. Kirjutan voodis postkaarte ja Alvar on laua taga arvutis. Järsku koputab keegi ja uks avaneb. Kaks kohalikku tulevad sisse ja ütlevad, et neil on vaja midagi tsekata. Marsivad akna juurde, võtavad minu akna juures maas olnud koti, lohistavad selle eemale ja avavad akna. Üks mees läheb umbes kümneks minutiks rõdule. Seejärel lahkuvad nagu vanad sõbrad. Oleme tõesti kui üks suur õnnelik perekond.
Edasi viis tee Windhoeki lennujaama. Namiibia seiklus on ametlikult läbi saamas. See imeline Aafrika riik pakkus palju! Namiibia on paik, mille asukohta kaardil esimese hooga keeruline ette näidata. Paik, mis suurem kui mitmed Euroopa riigid kokku. Rahvast aga kolme Eesti riigi jagu. Imekaunis loodus. Loodus, mille nägemine paneb sügavalt kahtlema, kas taolised paigad ikka päriselt ka eksisteerivad. Sügavad, kuid kuldkollased tähistaevad. Namiibia on eriline riik! Erilise loodusega! Suur ja soe soovitus külastamiseks. Minu üks lemmikumaid riike nüüdsest! Aitäh Aafrika, et meid hoidsid! Uute seiklusteni!
Kui sulle Namiibia seikluse neljas ja viimane osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Namiibiasse kämpima minna? Või oled juba käinud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
1 Comment
Eero
Kihvt reis ja põnev lugemine.