Me jõudsime Andamanile! Siin on imeline!
See on just kui avastamata paik Indias. Külastajateks enamasti kohalik India turist. Elevandid, hiiglaslikud kilpkonnad ja ahvid. Paradiisirannad ja lopsakad palmimetsad. Üks saartest ka täielikus eraldatuses üksnes pärismaalastele. Just kui turistist puutumata paik. Nii ehe ja ilus.
Me maandusime Andamani saartele! Port Blairi! See on saarestiku suurim saar ning ühtlasi ka ainus, kus asub lennujaam. Kokku asub Andaman & Nicobar saarestikus 572 saart. Kõigest 38 neist asustatud.
Internetis on kirjas, et saarele sissepääsuks on vaja kindlat luba. Tegelikult selle pärast muretsema ei pea. Ja ega me sellega enne Andamanile minekut väga ei tegelenud ka. Luba tähendab seda, et turist kutsutakse enne lennujaamast välja lubamist eraldi järjekorda. Päriselt. Kõik, kes tundusid kohalikud ehk Indiast, võisid otsejoones lahkuda. Kõik, kes tundusid mitte kohalikud, ehk siis ainult mina ja Kertu, pidid kontrolli minema. Üle vaadatakse pass ning India viisa. See võtab vaid mõne minuti ning linnaluba on antud! St. luba lennujaamast lahkuda.
Lennujaamast meie hotelli oli 3km. Tundus ideaalne viis linnaga tutvust teha! Esimesena hakkasid silma kõnniteed, et inimesed kannavad motadega sõites kiivrit ning et tänavad on üsna puhtad! Prügi vedeles minimaalselt! See oli tõesti midagi väga ootamatut. Varanasis karastununa olime valmis prügimereks ning lehmakarjaks. Seda siit aga eest ei leidnud. Sain tehtud ka esimese kohtumise kohaliku, päris suure sisalikuga. Jooksis mulle vastu jalga. Pool saart sai teate, et oleme jõudnud Andamani!
Hotell oli meil samuti imeline! Ilus, puhas ning suurepärase vaatega merele! Hotell Atlanta – A Seaview hotel. Ööbimine kahele, üheks ööks hinnaga 23.51€. Uskumatult soodne sellise imelise hotelli eest.
Hetkel oli see hotell ning üks öö siin kõik, mis ette olime mõelnud. Kuna hotell tundus suurepärane, uurisime, kas saame siia kauemaks jääda. Paraku olid kõik toad homseks välja müüdud. Wow! Tundub, et olime kogemata tõesti ühe saare pärlitest broneerinud. See aga oli märk sellest, et juba homme hommikul tuleb edasi liikuda! Järgmise saare juurde! Elevandid tuleb üles leida!
Havelock ootab! 2018. aastal nimetas peaminister saare ümber. Uueks nimeks on Swaraj Dweep.
Äratuskell helises taas enne päikesetõusu. Ees oli ootamas väga pikk päev. Hotelli rõdult avanes lummavalt kuldkollane vaade päikesetõusule. Imeline esimene päikeseloojang siin saarel. Taamal paistmas mererand koos ankrus olevate paatidega. Uus päev oli vaikselt uneliiva silmist pühkimas. Meie nii samuti. Olime lausa nii varajased, et alla minnes vaatasime, kuidas meie administraatori poisid diivanitel vurrud keras pikutasid. Meid nähes hüppasid aga koheselt püsti ning tormasid oma laua taha. Mõtlesingi eile, et miks need receptioni diivanid nii kulunud ja tumedad on. Saavad lihtsalt 24/7 suurt kasutust. Muidu ilus hotell.
Meie takso pidi juba kohal olema. Kell 5.00 oli kokku lepitud. Eile veel mitu korda kinnitatud. “Yes, yes, mam, taxi coming!” Kinnitasid mitu poissi eile kui ühest suust. Pidime 5.15 ehk 45 min enne laeva väljumist sadamas olema. Kell oli 5.11. Pärast veidi karmimat küsimist said poisid aru, et asi on hapu ning tormasid mõlemad õue. Telefoni teel nii kiiresti taksot tellida ei õnnestunud. Ainus ja viimane võimalus oli tee äärest mõni tuk-tuk kinni püüda. Õnnestus! 5.30 olime sadamas check-ini järjekorras.
Indias ikka kõik venib. Rahvas peaks juba ammu laevale liikuma, aga kõik seisab. Pikk järjekord kohalikest väga rikastest ning suur hunnik nende kompsudest. Naised olid nii lille löödud, et ilmselt täna öösel sõba silmale ei saanud. Eriti uhked olid kaks meie taga seisvat preilit. Kübarad lausa peas. Seda kohvrite hunnikut vaadates tundus aga, et nii mitmedki plaanivad Andamani saartele kolida. Või siis on neil igale pereliikmele igaks päevaks kolm erinevat kostüümi. Huvitav vaadata, kuidas rahvad ja nende kultuur nii erinevad on. Meie nt pole iialgi selliste kompsudega reisinud. Hetkel mõlemal vaid käsipagasina kaasa võetud seljakotid. Seisame vaikselt kohalike seas ning vaatame uudistavalt ringi. Lõpuks hakkab järjekord liikuma. Tuleb piletit näidata ja end sisse registreerida. Seejärel oma kompsud turvakontrollist läbi lasta. Mõistagi võtab see mõne jaoks terve igaviku! Saame lõpuks laevale ning leiame oma kohad. Seda muidugi pisikese arusaamatuse saatel. Üks kohalik naine on ridade numbrid sassi ajanud ning on surmkindel, et peaks kogu oma perega meie kohtadel istuma. Ilmselt saab selle suure elevuse kaela kirjutada.
Wow, suur melu ja põnev programm hakkab juba laevas! Ilusates riietes, ilmselt väga rikkad kohalikud. Rahvas seisab ja pildistab. Fotod üksi, kahekesi, kolmekesi, terve perega, liituvad ka sõbrad. Suure reisi esimene oluline hetk tuleb jäädvustada. Kogu mäsu taustaks käib telerist India muusikakanal, kust nähtavad ainult Bollywoodi tantsumuusika parimad palad. Võiksime nüüd kõik koos grupitantsu ka teha. Muusika on väga kaasakiskuv ning rahva tuju vaikselt ülemeelik. Järgmisel hetkel maandub meie kõrvale kohalik naine, kes teatab, et soovib meiega intervjuu teha. Ta kirjutab hetkel oma lõputööd ning tahab vestelda korallrahude teemal. Vastame, et see pole meie tugevaim külg, kuid ta ei jäta jonni. Juba on telefonist saanud diktofon ning esimesed küsimused lendavad meie poole. Kertu vestleb ja arutleb tulihingeliselt. Jutt läheb ka muudele teemadele. Miks ei tehta lõputöid ning ei pöörata tähelepanu Gangese jõe olukorrale või suurele prügiprobleemile. Intervjueerija nõustub, needki on olulised teemad. Hetkel on tema peamiseks südameasjaks korallrahude päästmine, kuna need kahanevad Andamanil suure kiirusega. Üheks põhjuseks toob ta välja selle, et inimesed päikesekreemiga ujumas käivad.
Peagi olime kohal! Meid tervitavad uduvihm ning lämbelt niiske palavus. See oli meie esimene ja viimane vihmasabin, mida siin reisil kogesime. Jalutasime mööda pikka sadamasilda saare poole. Meie ees need samad kaks lille löödud, uhkete kübaratega kohalikku, keda laevajärjekorras silmasime. Nad tulid saarele kahekesi. Võtsid uhke resorti ning tähistavad sünnipäevi. Üks neist saab 30 ja teine 40. Tulevad need alles meeldejäävad juubelid. Andamani saared olid kaua nende to do listis olnud. Nii armas!
Möödume postkontorist, astume sisse, kuna Kertul on lubadus siit saarelt üks postkaart saata. Postimaja oli väike lobudik maja, mille eesruumist postimaja tehtud. Kaks meest laudade taga istumas. Laga ja paberivirnad igal pool nende ümber. Otsisid ja kohmitsesid, kuid teatasid siis, et postkaarte neil ei ole. On vaid üks postkaardi suurune ilma pildita paber, millel ühelpool aadressiread. See ei sobinud, Kertu tahtis ikka pildiga postkaarti. Sellisest segadusest oligi võimatu midagi üles leida. Täname ja liigume edasi. Olgu öeldud, siis see ongi tegelikult saare ainus postkaart. Hiljem tuleme siia tagasi ning Kertu kasutab seda ilma pildita kaarti suurima rõõmuga!
Kõhud juba korisevad. Lähme ühe soovituse saatel kohalikku toidukohta. Ühest küljest tundub see üsna turistikas koht, selline suur ja arvar koos teisele korrusele viiva trepiga. Teisalt aga pime ja vaikne, esmapilgul ei ühtegi hingelist. Selgub, et elekter on ära, kuid midagi ikka saab pakkuda. Võtame muna. See serveeritakse kaunilt, koos vorstikeste ja röstsaiaga. Lihakraami viime kohalikele koertele. Vinkusid me siin süüa ei julge, kuid kohalikud kribud koerad saavad kindlasti elu parima kõhutäie.
Liigume edasi oma ööbimiskoha poole. Kuna kohvi hommikusöögi kõrvale pakkuda ei olnud, siis on üheks sooviks leida ka uhke hotell, kust ühe mõnusa masinakohvi saaks tellida. Siiani on enamikes kohtades pakutud Nesscafe lahustuvat kohvi. Selle limiit on juba täis saanud. Üsna pea selgub, et masinakohvi, ühe mõnusa cappuccino saamine, on võimatu väljakutse. Isegi kõige uhkemates hotellides puudub suur kohvimasin. Saab vaid juba valmis tehtud kohvi. Lõpuks anname alla ning võtame seda, mis antakse. Ei vingu ja lähme saare eluga kaasa. Lepime, mis saadaval ning rüüpame vaikselt oma piimanahaga Nesscafesid.
Meie hotellini on päris hulk kilomeetreid ning kuumus läheb aina talumatumaks. Meil on umbes veerand maast käidud. Ümbrus on tore, selline paradiisisaarelik. Mingit väga suurt keskust siin saarel ei ole. Tihedam elu käib sadama ümber. Prügi väga palju ei vedele, mingites kohtades siiski on, aga pigem minimaalselt. Tõesti tundub, et siin on asi pigem kontrolli all. Tee ääres palmipuude all lehvivad valged voodilinad. Ilmselt mõne hotelli omad. Meie ööbimine asub maailmakuulsa Elevandi ranna lähedal. Nii umbes paar kilomeetrit sellest. Lõpuks on palavus nii suur, et vajame vett! Samal ajal proovime ka tuktuki võtta, kes meil puuduvad kilomeetrid läbida aitaks ning meid hotelli transpordiks. 300 ruupia ehk 3 euro eest saame kaubale.
Meie hotell on uhke! Bungalo stiilis veidi. Koos suure ja uhke basseiniga. Ilusaim ja uhkeim, kus siin seni ööbinud oleme. Hinnaks 40€/2 inimest/1 öö. Super soodne!
Kasutasime seda luksust koheselt ära ning lasime basseini ääres veidikene päikesel lumivalgele ihule pai teha. Kaaslasteks vähemalt 20 kohalikku noormeest, kes siia kooli väljasõidule olid tulnud. Ilmselt väga, väga rikastest India peredest.
Ja aega pole siin raisata, plaanisime juba täna maailmakuulsas Elevandirannas ära käia. See oleks imeline koht päikeseloojangu nautimiseks! Ranna nimeks on elevant seetõttu, et just seal rannavees olevat kunagi elevandid ujunud. Kui maagiline! Internetis on selle kohta vapustavad pildid! Otsustasime rannani jalutada, kokku päris mitu kilomeetrit. Palavus oli endiselt meeletu ning higi voolas jõena mööda selga alla. Käänulisel džungliteel Elevandirannani saatjateks kohalikud koerad. Mõned neist kindlasti kodutud. Liiga kribud. Otsustasime, et võtame homme hommikul hotellist midagi söödavat kaasa ning proovime veidikenegi nende kõhukesi täita. Üks koerake aga tegi meiega terve tee rannani kaasa. Ristisime ta Vinkuks. Vinku oli üsna kobe, kodu oli tal kindlasti olemas. Kaasagi tuli ta meiega ühest teeäärsest koduväravast.
Suurelt teelt ranna poole pöörates tabas meid üllatus. Ees seisvad kohalikud noormehed meid randa ei lubanud. Ütlesid, et tänaseks on tee suletud ning edasi ei pääse. Et kui me praegu randa lähme, siis ei jõua me enne pimedat tagasi. Halloo, see on kõigest 2 km ning pimedani on veel aega. Me ei ole aeglased! Teeolud olevat ebameeldivad ning soovitati homme tagasi tulla. Panime kõik läbirääkimisoskused mängu, aga ei midagi. Proovisime isegi joosta. Otsustasime päikeseloojangut oma ööbimise lähedal asuvasse rand nautima minna. Radhanagar Beach oli selle koha nimeks. Loojang möödus vähemalt paarisaja kohaliku India turisti seltskonnas. Tundus, et kõik saare turistid olid siia kokku tulnud. Aga miks mitte, ilmselt oli see parim koht, kust loojangut nautida. Vaade oli imeilus!
Uus päev algas taas enne päikesetõusu! Varajane ärkamine annab nii palju aega juurde! Tänane päikesetõus oli taas Radhanagar Beachil. Seal, kus eile koos kohalikega loojangut nautisime.
Olgu öeldud, et loodus on siin rohkem veel kui imeline!
Täna uus katse Elevant Beachile! Seekord lubati meid teeäärsest “piiripunktist” edasi. Pidime oma nimed suurde raamatusse kirja panema. Juhuks, kui kadunuks jääme või elevant meid nahka paneb. Tee randa kulges läbi džungli. Osa teest mudane ja lögane. Vedel jama poolde säärde. Asi läks lausa nii jamaks, et võtsime jalatsid ära, et neid mitte mutta ära kaotada. Peale plätade olid need meie ainsad jalavarjud. Higi taas jõena mööda selga alla voolamas. Kuumakraadid kõvasti üle 30. Kui mülgas läbitud, jõudsime maagilisesse makroovi metsa. Peale seda üsna ruttu Elevandiranda. Kaunis helesinine vesi ning kuum päike. Midagi rohkem kell lõuna poole liikus, seda rohkem kohalikke turiste paatidega randa vooris. Paadisõit pidavat 100 eurot maksma. Seda küll maksma ei hakka, tagasi minek tuleb meil samuti läbi mülka. Jääme 100 euro võrra rikkamaks. Mida rohkem India turiste randa vooris, seda rohkem atraktsioone välja toodi. Jetid, batuudid, niisama paadid – kogu rand oli träna täis. Veidi nagu lõbustuspark. Kogu möll hirmutas ilmselt kõik elevandid ära. Lahkusime neid nägemata.
Meie reisilistis oli ka kolmas saar, Niel Island!
Mingeid erilisi kriteeriumeid meil selle valikul ei olnud. Kõigi nende kolme saare vahel on hea laevaühendus. Kui meie ostsime piletid maksimaalselt päeva või ühel juhul isegi pool päeva ette, siis hooajal nii lõdvalt ilmselt ei saaks. Tuleb pikemalt planeerida. Lisaks on siin saartel tavaline see, et hotelli check out on 8.30-9.00 paiku hommikul. Ehk siis sööd hommikusöögi ja juba lahkudki.
Niel island oli hoopis teistsuguse olekuga kui eelmised saared. Pisike, justkui omaette maailm. Puututama turisti poolt. Külastajaks enamasti India mandri kohalik rikas, kes suurema osa ajast oma 5* hotellis veedab. Sadamast saarele viis pikk sild, ilmselt mõõnade pärast, mis sildumiskoha tihti kaldast kaugele viib. Hüppasime ühe kohaliku mehe käru peale ja lasime end silla lõppu viia. Saar oli tõesti pisike. Tuk-tukid turiste ootamas, kribud koerad lootusrikkalt meie poole vaatamas. Kohalikud müügiputkad kooksosehunnikute all viimase vindi peal püsti seismas. Esimese asjana ostsime kohalikult mehelt kookost, 50 eurosenti tükk. Imehea! Joome nüüd iga päev ühe kookose, leppisime kokku! Seejärel astusime sisse kohalikku poodi, kust koertele süüa sai. Küpsis oli ainus mitte vürtsikas toit, mis sealt saada oli. Kertu asus ühte toitma. Peagi liitus teine, kolmas, neljas. Kohal olid ka kitsed. Üle kümne looma küpsiste nimel võitlemas. Sobis ka kookosekoor, kust käpaga valge osa välja kraabiti ja innukalt nahka pisteti. Selline nälg, kõhud nii tühjad. Midagi ikka said. Loodetavasti annavad teised ka. Jalutasime päikeseloojangu poole, koerad meil mõnda aega kannul, lootes enamale.
Sammusime mööda külavaheteed. Inimesed siin-seal toimetamas. Prügi vedelemas ning kitsed laisalt puu all olesklemas. Kuumus kõvasti üle 30 kraadi. Keset küla uhke kaunistuste ja maalingutega tempel. Ilmselt saare uhkeim hoone (kui jätta välja mõningad 5* hotellid, mis rikka turisti meelitamiseks püsti pandud). Prügi mõttes on see siiani kindlasti kõige räpasem saar. Aga kuidagi ka kõige ehedam. Just kui agul, aga samas ka paradiis. Paradiisiagul. Tundsime kümneid pilke endal peatumas. Uudistavad, aga heatahtlikud pilgud. Valge turist ei satu siia tihti. Silmasime enda hotelli, kuid sisse ei astunud. Päikeseloojanguni oli 20 minutit ning tahtsime selle ära näha. Jalutuskäik läbi terve küla oli kui ekskursioon ajast tagasi. Kuskile vähekäidud ja asustamata paika. Kohta, kus inimesed omasoodu toimetamas, oma elurada sammudes, iseendale keskendudes. Neil tundus olevat vähe, aga samas piisavalt. Piisavalt, et olla rahus ja õnnelik. Oma saarel, oma tegemistega. Laevapilet saarelt välja maksab umbes 1650 ruupiat ehk ~17 eurot. Kohalikule suur raha. On kindlasti palju neid, kes pole iialgi saarelt väljas käinud. Nieli saarel elab 3500 inimest. Saare ühest otsast teise on veidi üle 6km. Ühe kohaliku restoranipidaja sõnul külastab saart umbes 270 000 turisti. Seda siis enamasti kuue kuu jooksul ehk põhilisel hooajal, mis kestab novemberist maini. Ülejäänud aja on madalhooaeg. Praegugi olid kohalike poolt püsti pandud restoranid inimestest tühjad. Need vähesed, kes hetkel saart külastavad, võtavad ilmselt kogu teenuse oma hotellist ning välja ei kipu. Kui, siis ainult päikeseloojangut imetlema.
Loojang oli tõesti erakordne! Terve taevas oranžiks värvunud. Sajad turistid seda värvidemängu rannaliival imetlemas. Meie nende seal. Siiani maagiliseim loojang, mida siin saartel näinud oleme! Loojangu lõpu poole tuli sisse ka lillakaid toone. Imeilus!
Väga populaarne on siin turistidele pakutav fotograafia teenus. Kaameratega poisid rannas kliente püüdmas. Näidispildid albumi või ipadiga kaasas. Minu meelest väga geniaalne! Hinnaks öeldi 1000 ruupiat ehk 10€. Seegi võib fotograafi ja saarte lõikes varieeruda.
Liikusime edasi. Kuskilt kostus muusikat. Arvasime, et mingisugune kohalik rituaal. Varanasis oli iga nurga peal mõni rituaal. Selgus aga, et siin käis karaoke. Vist kohalike India turistide poolt püsti pandud. Isegi mikrofon ja hiiglaslik kõlar randa tassitud. Iga üks sai ühe laulujupi esitada. Mikrofon käis käest kätte ning pealtvaatajad kooris kaasa laulmas. Kõik India laulud, täpselt sellised, mida Bollywoodi filmis tantsudes kasutatakse. Jälgisime veidi showd ja liikusime edasi. Tagasi oma ööbimiskoha poole. Hetkega oli läinud kottpimedaks. Nii pimedaks, et mitte midagi ei olnud näha. Tegime taskulambiga valgust, et mõni tuktuk või mööduv auto meid ikka näeks. Liiklus oli siin kaootiline ning sõidukite tuututamist palju. Tuututamine on India hümn, mul on tunne. Ei ole möödunud ühtegi paika, kus ei oleks tuututamist. Tahavad sellega märku anda, et ma olen su selja taga ja teen kohe lubamatu manöövri. Ole selleks valmis. Jalutuskäik hotelli oli aga kaunis! Taevatähed olid siin kuidagi eriti hästi ja lummavalt näha! Terve tume taevas pisikesi säravaid täpikesi täis.
Ööbimise saime 4060 ruupia eest. See on midagi 40€ kanti ehk 20€ nägu/öö. Sama hinnaga, mis meie eelmine paradiisiööbimine. Aga kaugeltki mitte selle vääriline, isegi mitte ligilähedale. Aga pirtsutamiseks ruumi pole, võtsime selle, mis päev enne broneerides saadaval oli. Selle pisikese saare kohta saime üsna viisaka koha. Mis peamine, voodi pehme ja puhas ning kõik on olemas! Suikusime unne ja tänasime imeliselt seiklusliku päeva eest.
PS! Muidugi enne uinumist toimus korralik küürimine. Kehal oli paks higi ja mustuse kord, mis raputades tükkidena maha kukkus (peaaegu 😂) ning tossud olid samuti nagu kuskilt prügikastist võetud. Räpased ja närused. Hing oli aga rõõmus ja tänulik tänaste seikluste eest!
Ärkasime kell 4.00. See tundus vara, aga soov selle saare esimest ja viimast päikesetõusu näha oli suur!
Silmad uneliivased, vaarusime 4.30 tuktuki peale. Hea kohalik poiss viis meid 500 ruupia (5€) eest 5km kaugusele teise saare otsa. Selle raha eest ta meid ka ootab ning toob tagasi.
500 ruupiat ühe hommiku eest tundub hea teenistus. Mõtlesime, et kas see on talle suur raha? Keskmise palga info inimeste lõikes aga erineb. Meie hotelli administraatori sõnutsi on tema kuupalgaks 12 000 ruupiat, mis on 120€. Keskmiseks palgaks pidi aga olema 7000 ruupiat, mis on 70€. Täna hommikune tuktuki juht tõi välja 30 000 ruupiat, mis on 300€ ning üks restorani omanik ütles keskmiseks palgaks 17 000 ruupiat ehk 170€. Eks tõde ole seal kuskil vahel. Aga ära nad elavad. Ja rahul tunduvad ka olevat.
Oma toast välja astudes lõi näkku taas suur pahvakas sooja õhku. Kinnituseks, et oleme endiselt paradiisis. Päikesetõusu kohta jõudmiseks tuli sõita ühest saare otsast teise. Sõitu alustades oli väljas veel väga pime! Tõusu kohta jõudes aga avanes kaunis vaatepilt! Taevas kollakas, mõned pilved seltsiks. Esimese asjana astusin mudamülkasse. Eilsed harjumused on visad kaduma. Hea, et näoli ei käinud.
Päikesetõus oli ilus, kuid siiski riivab hinge see metsik koduta koerte arv. Nad on nii kribud, nii näljased. Söövad seda, mis ette juhtub. Üks loojangu vaatleja ostis samuti täna paar pakki küpsiseid ja üritas kuute koera nendega toita. Midagi nad ehk kõhtu said. Ja niiviisi saavad natuke iga päev. Aga kurb on. Väga kurb. Kui lähed kunagi Andamanile, siis osta ikka miskit ja tee nende päev natuke paremaks. Nad väga tänavad.
Päikesetõus vaadatud, sõidutas meie tuktuki juht meid tagasi keskusesse. Kogu saar oli ärkamas. Ühe varjualuse all käis vilgas kalasaadustega kauplemine. Mehed olid ilmselt värske saagiga merelt tulnud ning kauplesid nüüd püütuga. Kala poolitamine ning mingil määral ka puhastamine käis samuti seal samas katuse all. Liikusime vaikselt hotelli poole tagasi.
Tänaseks hommikusöögi eesmärgiks oli taas meie tänava neljajalgsetele sõpradele natuke sööki kõrvale panna. Tellisime rohkelt saia ja muna! Need olid ainsad mitte vürtsikad söögid meie menüüs. Koerad igaljuhul tänasid!
Kuna meie aeg on piiratud, siis tuleb täna Niel islandilt lahkuda. Ootab naasmine Port Bleari. Andamani suurimale saarele. Sealt läheb meil homme hommikul lend Bangaloresse. Kuna netimaksed ei töötanud, pidime sadamasse piletit ostma minema.
Oma sularaha üle lugedes selgus, et meil on veidi RAHA PUUDU!
Läksime kiirelt sularahaautomaate otsima. Neid on siin saarel õnneks 2! Ehk siis tõenäosus, et kumbki neist töötab, peaks olema päris hea. Sajakraadises ATM putkas polnud muud kui lämbe palavus. Mitte kumbki masin meie kaarte ei aktsepteerinud. Mis nüüd saab? Ega keegi meid ju tasuta laevale ei lase! Tundus päris hapu seis. Võtsime igaks juhuks kehtetu tehingu tšekid kaasa ja läksime hinge kinni hoides, madalamad kui muru, sadamasse. Mõtlesime ka varuplaani – laevani on 6 tundi, kui me siiski peaksime mingi ime läbi piletid saama ning kõik oma sularaha ära anname, ei saa me isegi vett osta. Panime umb 300 ruupiat ehk 3€ kõrvale. Nii igaks juhuks. Suures pildis see meid piletitega niikuinii ei päästaks. Janusurma aga hoiaks ära. Palavus oli endiselt 35 ning päike lõõmav. Lausa kõrvetav. Meil oli ainult 7 eurot puudu! Kohalikus mõttes suur raha – üle 700 ruupia! Selle eest saaks palju!
Piletiputkas oli 10 töötajat! Nii suure rahva seest peaks küll ühe inglise keele kõneleja ja kiire abi saama. Leiduski üks! Üks tütarlaps, kes veidi mõikas. Rääkisime oma loo ära. Nad tundusid suht shokis. Et sellist asja pole küll kunagi varem juhtunud. Nendel ülirikastel India turistidel, kes enamasti seda saart külastavad ning terve aja 5* hotellis veedavad, vist tõesti ei juhtu. Pakkusime erinevaid variante – meil on AINULT 7€ ühe pileti (ehk siis Kertu pileti) ostust puudu, palun laske meid laeva. Kertul oli vähem sularaha alles kui minul. Pakkusime, et maksame siis, kui suurele saarele ja sadamasse jõuame. Need variandid ei sobinud. Järeleandmisi nad ei teinud. Kui raha KOHE anda pole, siis laevale ei saa. Õnneks valisime hilisema väljumise. Meil oli veel 5 tundi aega, et nendega vaielda ja pilet välja lunida. Piletiputka töötajad pakkusid, et leiaksime kellegi Indiast, kes meie eest neile 7€ üle saaks kanda. Ühe töötaja isiklikule kaardile. Kust me selle kohaliku veel leidma peaks? Ja töötaja isiklikule kaardile? Tundus väga kahtlane! Aga mida iganes nad soovivad, peaasi, et Kertu pileti saaks! Lõpuks pakkus Kertu, et teeb ise oma Eesti kaardilt neile ülekande. See oli aga programm omaette. Pangaandmete otsimine võttis sada aastat. Esmalt saatsid nad mingi uduse pildi, et vajaliku info sealt võtaksime. Praktiliselt võimatu oli aru saada, mis seal kirjas oli, nii udune. Nõudsime kogu infot loetavas kirjas. Aadress, nimi, mis on IBN, 8 hindut googeldas ja proovis aru saada. 3 korda andsid vale konto nr. 10 töötajat seismas, imestamas ja arutamas. Lahendused olid visad tulema. Lõpuks googeldas Kertu ise nende panga IBNi ja sai tehingu tehtud! Muidugi kahe poisi valvsa pilgu all, kes jälgisid igat sammu. Kuna oli laupäev ja tehing läks Eesti kaardilt India omale, siis tuli saata ka screenshot, mis tõendaks tehingu toimumist. Järgmise sammuna tuli täita paber oma andmetega. Kõige viimane lahter oli kommentaaride jaoks. Säästsin sadamatöötajaid selle täitmisest ning kirjutasin Kertu nime taha POOR.
2h jauramist ja meil olid piletid käes! Kõhud aga näljast korisemas. Salaja kõrvale pandud 3€ asus meid nüüd päästma!
Läksime kohalikku kalarestorani. Riisi ja midagi veel oleksime saanud endale lubada. Teenindajaks lahke härra. Olime kohe ausad, panime kõik oma kopikad lauale ja küsisime, mis me selle eest endale lubada saaksime?
Teenidaja oli segaduses. Seletasime uuesti, et see siin laual on meie viimane raha. ATM ei aktsepteeri meie kaarte ning me ei saa rohkem midagi välja võtta. Olime nõus kõigega leppima. Kõhud juba ammu korisesid. Siis küsis teenindaja vastu, et mida me süüa tahaksime? Midagi kalaga, vastas Kertu vaikselt. Veidi aja pärast tuli teenindaja tagant ruumist tagasi, 3 kala kandikul. “Kas midagi neist sobiks?” küsis ta. Üks grillkala maksis 600 ruupia kanti. Meil oli ainult 300. Teenindaja oli väga lahke ning ütles, et neil ei ole toiduga probleemi siin saarel. Raha on küll vähem, aga toitu on! Ja tühja kõhtu ei tohi kannatada. Olime nii tänulikud kui üldse olla sai!
Lahke teenindaja oli selle kalarestorani omanik Joy. Ta töötas enne aastaid siin kõrval hotellis, kus me ööbisime. Siis aga tegi oma restorani ning on väga rahul. Juttu jätkus kauaks. Tema uuris meie kultuuri ja riigi kohta. Meie tema kohta. Rääkisime Andamani saartest, elevantidest, hiiglaslikest kilpkonnadest, Euroopast, reisimisest, India traditsioonidest ja kultuurist. Joy oli väga laia silmaringiga ning teadis palju. Tema sõbralikkus ja külalislahkus olid piiritud. Ta tahtis meile lausa sularaha anda, et me kindlasti ilusti hakkama saaksime. Sellest keeldusime kategooriliselt. Saame sularaha välja võtta kohe, kui saarelt lahkume ning Port Blairist mõne suurema pangaautomaadi leiame. Joy köögist tulnud kala oli imemaitsev! Maitsvaim, mis saanud oleme! Lisandiks veel värske salat. Kogu toit kadus hetkega ning ähvardas keele alla viia! Lisaks kostitas Joy meid värskenduseks sidrunilimonaadiga. Veetsime tema restoranis mõned tunnid. Kuniks oli aeg hakata sadama poole liikuma. Kertu andis talle ka osa oma Eestist kaasa võetud klaaskommidest. Joy oli tänulik. Meie rohkem veel kui tänulikud. Jätsime head aega ning asusime teele.
Kuna meil pudelivee jaoks raha ei olnud, siis palusime oma hotellis meie tühjad pudelid nende veega täita. Teame küll, et kraanivesi või ükskõik mis muu vesi, mis ei tule pudelist, võib halvasti mõjuda ning kõhutõvega lõppeda! Aga janu oli suurem kui hirm. Pudelid täidetud, jalutasime sadama poole. Suur tänulikkus hinges. Algas laevasõit Port Blairi poole!
PS! Laevasõit tõestas taas, et siin riigis on igaüks enda eest väljas. Järjekorda praami peale ei olnud. Oli puhas tunglemine. “Kes ees, see mees”, oli rohkem veel kui tõsi. Trügimispundi eesotsas mehed. Naised järjekorra lõpus kannatlikult oma korda oodates.
AGA! Ei saa unustada, et meil endiselt ei olnud sularaha. Nüüd ei olnud enam päriselt ka enam mitte ühtegi senti, kuna viimse olime kulutanud imemaitsvale kalale, mida Joy oma restoranis lahkelt hädas rännulistele pakkus. Jalutasime Port Blare sadamast keskuse poole. Ise terve tee ringi uudistades ning ATMi otsides. Võib öelda, et käisime läbi umbes 10 masinat. Mitte ükski ei töötanud. Või noh, need töötasid, aga lihtsalt meie kohalikke Swedbanki, SEB ja LHV kaarte ei aktsepteerinud. Mõnel automaadil kohalike järjekorrad meetrite pikkused. Tundub, et oli üle riigiline palgapäev ning kõigil oli nüüd ja praegu sularaha vaja. Olime juba miljon erinevat plaani läbi arutanud. Mõtlesime isegi lennujaama minna ning seal ööbida. Bangalores on automaate hulgi ning seal me juba hätta ei jää. Olime lootust kaotamas, kui meie esimese hotelli lähedal olevat ATMi silmasime (see imeline hotell, kus saarele jõudes ühe öö veetsime). Sellest masinast olime ka esimesel päeval saarele tulles raha välja võtnud. JA SEE TÖÖTAS! Tundus, et see oli saare ainus masin, mis meie kaarte aktsepteeris! Ja me olime selle kohe esimesel päeval pimesi üles leidnud! Me olime päästetud! Esimese asjana SÖÖÖÖMA! Kõhud olid rohkem veel kui tühjad!
Kuna kell oli palju ning India reis oli juba üsna viimases punktis, otsustasime mingisse kohalikku söögikohta minna. Muidugi oli see selline koht, mille iga normaalne inimene välistaks ning pigem nälgivat kõhtu kannataks. Aga no ilmselt olime juba liiga julged. Käsi sai pesta suures tünnis. Sellises nagu vanaemadel kasvuhoone juures vee võtmiseks on. Vett me tellida ei julgenud, ilmselt tegime õigesti. Tarakanid jalutasid julgelt söögikoha kõrval. Reovesi nendeni voolamas. Tellisime liha – täitsa rumalad ju. Kertu võttis kala ja mina kana. Ma üle ühe tüki süüa ei julgenud. Kaste ja riis olid aga maitsvad. Kertu kala aga oli jube soolane. Tavaliselt soolatakse toidud siis üle, kui tahetakse mingit maitset varjata. Loodan, et siin sellist “kavalust” ei kasutatud. Olgu etteruttavalt öeldud, et jäime ellu. Toidumürgistust samuti ei saanud. Kõhud aga protestisid küll. Olekski olnud imelik, kui kõik korda oleks jäänud. Aga noh, “On nagu on”, nagu Kertu ütleb. 😂
India ja Andaman on meid tegelikult kätel kandnud. Oleme elus, oleme terved ning kogenud lugematul arvul seikluseid. Allolevad pildid on tehtud kell 5 hommikul, kui oma viimasest ööbimiskohast Bort Blare lennujaama poole jalutasime. See saar on imeline! Ja jääb südamesse! Kindlasti soe soovitus kõigile, kes midagi ehedat ning lummavat otsivad.
Kui seda lummavat paradiisi videopildis näha soovid, siis vaata vlogi!