4 päeva ja 3 ööd matka läbi Peruu imelise looduse jääb südamesse. Väga, väga kauaks! Kui vaatan kõiki neid pilte, meenutan vaateid, teel oldud päevi, inimesi, kellega koos seda läbisime, täitub süda taas helguse ja rõõmuga. See matk on kindlasti üks minu reisimise lemmikumaid hetki üldse. Midagi, mille jätan endaga!
Millised aga olid minu kõige lemmikumad kohad/hetked sellel matkal? Keeruline on kogu seda ilu ja maagilisust kuidagi järjestada, kuid mõned erilised paigad ja hetked tooksin siiski välja!
#3 LEMMIK
Ühe lemmikuna oma #3 loetelus tooksin ma välja inimesed! Kindlasti ei oleks see makt olnud see, kui poleks olnud sellist vinget seltskonda, nagu meil oli! 2 eestlast, 2 šveitslast, 1 sakslane, 1 belglane, 1 austraallane, 1 inglane, 1 hollandlane. Ja 2 matkajuhti, kes mõlemad kohalikud. Kõik inimesed sobisid omavahel. Kõigil oli koos tore, kõik tegid ühiselt nalja, toetasid üksteist, motiveerisid, jagasid viimast vett ning ahmisid ühiselt kogu seda ilu enese ümber. Kamp, kellega õhtusöögid oodatust oluliselt pikemaks venisid. Kampa, kellega läheks veel matkale! Inimesed meie ümber mängivad ikka olulist rolli. Nii tänulik selle seltskonna eest!
#2 LEMMIK
Kindlasti jääb alatiseks meelde ka hetk, kui olime 4215 m kõrgusel. Warmiwanusca – matka kõige kõrgem punkt. Olime just tunde ülesmäge tulnud. Õhk oli hõre ning hingamine keeruline. Liikusin samm-sammu haaval. Aina üles ja üles. Ei tahtnud isegi teada, kui palju veel minna on. Kui ette vaatasin, nägin kaugusesse minevat trepirada. Tegin rohkelt pause, imetlesin loodust. ning panin kogu fookuse ümbritsevale. See aitas meele mujal hoida ning lihtsustas teekonda.
Ja siis olime ühel hetkel kohal. 4215 m kõrgusel. Udu ümber meie. Panin kampsuni selga, ning tundsin seda sooja kargust iga keharakuga. Mind valdas suur rõõm. Matka üks kõige raskemaid kohti ning tõuse oli selja taga. Meil oli umbes pool matkast tehtud. Olin oma unistuste matka poole peal. Nii suur rõõm ja tänutunne minu sees. Nautisime hetke seda erilist momenti ning hakkasime Alvariga vaikselt alla poole liikuma. Umbes pool meie matka seltskonnast oli meist ees, teine pool meist taga. Kuid me ei silmanud kedagi. Oli nii vaikne, nii kaunis. Lihtsalt kulgesime. Kogu teekond oli maagiline. Olin nii rõõmus, et olime selle matka ette võtnud, et meid saadab imekaunis ilm ning me saame seda kõike koos kogeda.
#1 LEMMIK
Kohe kindlasti on minu kõige lemmikum hetk see, kui jõudsime Machu Picchusse! Seda hetke ei unusta ma iialgi! Olin sellest üle 10 aasta unistanud! Kui midagi nii kaua soovinud oled, ning see lõpus käes on, siis on õnn piiritu!
Õnn oli täielikult meiega. Kogu Machu Picchu oli udust puhas. Ümber küla hõljusid kõrgustes mõned udupilved, kuid linn ise oli pilvitu. Sisenesime päikesetõusul iidsesse Inkade linna. Linna, mis oli nii pikalt kadunud olnud. Linna, mis on endiselt veel mingis osas avastamata. Linna, mille ümber on endiselt veel nii palju saladusi. Inka rajalt sisenejad saavad kogu linnale eriti lähedase vaate. Üks eraldi platvorm, kuhu tavakülastajaid ei lubata. Sealt, kus on pildistatud suur osa Machu Picchu postkaarte! Seisime seal kaua. Vaatasime, olime, nautisime. Kirsiks tordil oli meie giidi poolt tehtud tuur läbi kogu Machu Picchu. Imelised teadmised, jutustused ja lood. Oeh, elu parim matk!
Aitäh, Elu! ❤️