Meie Madagaskari seikluse esimest osa saad lugeda siit. Olime Madagaskaril 2026. aasta jaanuaris. Seiklesime pealinnas, Antananarivos, kus elab üle 4.2 miljoni inimese. Lisaks palju lugusid ja tavasid, mis eurooplase jaoks väga teistmoodi tunduvad, kuid kohaliku jaoks normaalne osa elust.
Pealinnast liikusime edasi saare läänekaldale. Morondava linna, mille lähedal asub maailmakuulus baobabside ehk ahvileivapuude allee. Imetlesime selle maalilise paiga päikesetõusu ja -loojangut. Lisaks külastasime kohalikku Betania kaluriküla ning sõudsime paadiga mangroovimetsas. Sellest seiklusest saab osa siin.
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
Seiklus põhja ehk Madagaskari paradiisisaartele!
Madagaskar ise on maailmas suuruselt neljas saar. Kuid vähe teada on tõsiasi, et Madagaskaril endal on ka veel umbes 250 saart! Nendest sadadest India ookeanis asuvatest saartest on paljud isegi asustamata. Üks kuulsamaid on kindlasti aga Nosy Be. Paik, kuhu meiegi reisitee meid viis.
Maandusime kell 6 hommikul vihmasabina saatel. Taevas oli pilvine ning madalhooajale kohaselt sadas. Päike oli end juba horisondi tagant välja upitanud. Loodus lopsakas ja roheline. Eksootilised taimed ümberringi kasvamas. Lennukist maha astudes hüppas näkku tulikuum, kuid niiske õhupahvakas. Väga troopiliselt lämbe. Hoopis teistsugune kui pealinnas. Elevus oli igatahes suur. Oli tunne nagu oleks saabunud täiesti uude riiki!
Olime saabunud Nosy Be’le. Madagaskari ühele kuulsamale saarele. Siinne piirkond pakub valgeid liivarandu, kristallselget vett ning lõõgastust troopilises atmosfääris. Lennujaam on Nosy Be’l pisike. Ilmselt see pealinnast tulnud lend võiski olla selle päeva esimene ja viimane. Hoolimata varajasest hommikutunnist oli lennujaamaesine aga rahvast täis. Enamasti taksojuhid, kes kõik turisti oma masina peale tahtsid. 100 000 kohaliku raha pealt läks panus kiirelt 80 000 (~16.80€) peale. Selle raha eest sai üsna uhke autoga saare teise otsa. Ajakulu 40 minutit ja kilomeetreid umbes 22. Teed tunduvad siin korralikud. Enamus ajast vurasime mööda vihmamärga asfaldit. Kui Morondavas oli asfalt väga defitsiitne kaup, siis siin seda jagus. Super uhke! Ainult viimane lõpp meie hotelli juurde oli katastroof. Ehitustiim oli küll peale saadetud, kuid kogu tee putitamine oli ilmselt paduvihma tõttu viibimas. Auk augu kõrval. Muda, sopp, zebud, koerad, tuk-tukid, kohalikud, teeehitajad, kõik läbisegi. Meie taksojuht nägi kurja vaeva, et oma masin sealt elusalt läbi vedada. Lennujaama tagasi ta meid ilmselt ei viiks. Hehe.
Troopikasse saabumisest andsid märku ka hotelli kõnnitee ääres kasvavad lilled. Sarnased neile, mida minu vanaema toalilledena kasvatab. Või sellistele, mida botaanikaaias näha saab. Hotell ise oli aga pigem uhke. Kuna siin on eurooplase jaoks pigem odav, siis saime super uhke ookeanivaatega majakese, hommikusöögiga hinnas, 85€ eest öö (kahele inimesele). Kuskil mujal riigis oleks sarnane ööbimine kindlasti kordades rohkem maksnud.
Sõime vihmasabina saatel hommikust, nautisime saabumise puhul jagatud tervitusmahla ning võtsime rahulikult. Hakkame juba vaikselt siinse stiiliga kohanema. Kõigil on aega. Alati. Asjad ei jookse eest ära. Nad ootavad. Muide, Türgi tüdruk Celin, keda Morondava leemurimetsas kohtasime, tuleb ka siia saarele ning meiega samasse hotelli, nii et vanad sõbrad peagi koos, juhu.
Vihmasadu on mõnus. See annab viimase tõuke hetkes olemiseks ja nautimiseks. Lihtsalt istud oma bungalo terrassil, vaatad ookeani ning selle kaldal askeldavaid inimesi. Naised püüavad võrkudega kala, ei kellegi kutsud mängivad rannas. Pisikesed lapsed suplevad ookeanilainetes, kilked sadade meetrite taha kuulda. Eemal mitu poistekampa jalgpalli tagumas, rand on nende mänguplats. Mõõn teeb jalkaväljaku hiiglaslikuks ning annab rohkelt mänguruumi. Paari tunni pärast algav merevee tõus aga annab märku, et aeg on pallid kokku pakkida ning muude toimetustega edasi liikuda.
Lisaks rannajalkale pidi siin ka üks veidi omapärasem rahvussport olema. Selle käigus on vastamisi kohalik noormees ja zebu. Zebu on siis meie mõistes sarviline – pull/lehm. Näeb samasugune välja ka, ainult et sarved on hiiglaslikud ning lisaks on suur küür seljal. Just nagu kaamelil. Sport seisneb aga selles, et noormees hoiab loomal kaelast kinni ning proovib end kehtestada. Kui zebu vastu panna ei suuda, siis on poiss võidumees. Olevat olnud ka olukordi, kus zebu on kõvasti kangem ning noormees lahkub vigastustega.
Esimene õhtu paradiisisaarel tõi kõige kaunima päikeseloojangu. Tõelise värvidemängu! Lilla, roosa, oranž – nimeta vaid nende värvide variatsioon, kõik tundus olemas olevat. Imearmas tervitus saarele saabumise puhul!
Nosi Iranja – paradiisisaarte pärl ootab avastamist!
Nosy Be ümbruses on rohkelt saari, mida külastada. Reisides proovin tavaliselt need super turistikad kohad välistada või siis neid mingi uue nurga alt avastada. Siin aga ei ole nende imekaunite kohtade nägemiseks muud võimalust. Kui ikka tahad kuskile kaugemal asuvale saarele saada, siis on paati vaja. Kõige turvalisem ja kindlam viis ongi aga tuuripaat. Linnas pakutakse suurel hulgal päevaseid reise. Kiiresti sai selgeks, et kõige soodsam on tuure broneerida tänaval asuvatest turismiputkadest. Sealt saab päevase reisi 1.5 tunni kaugusel asuvale Nosy Iranja paradiisisaarele (kõige kuulsam ja eksootilisem paik siinkandis), koos lõunasöögiga 30€ inimese kohta. Kui see sama tuur meie hotellist broneerida, oleks hinnaks 60€ inimese kohta. Celin oli aga tänavalt juba toreda koha leidnud ning tuur kuulsale saarele sai broneeritud!
Uus päev toob paradiisisaare! Aga enne hommikusöök! Puuviljad on selle söögikorra lemmikosa. Meie hotelli eine sisaldab neid rohkelt. Mango, ananass, papaia, arbuus. Lisaks värskelt pressitud mahl. Näiteks saab siin aastaringselt banaane. Neid puid on tõesti igal pool kasvamas. Nagu kuusk või mänd Eestis. Kui aga tahad kartulit või porgandit, siis sellega on keeruline. Kliima on liiga kuum ja sellised luksuslikud viljad tulevad importides.
Pärast kehakinnitust jalutasime koos kohaliku tuurimehe ja Celiniga randa. Hommik oli veel üsna varajane, kuid palavus troopilisele riigile kohane. Ligi 30 kraadi. Oli oodata kuuma päeva. Mõnus vaheldus eelnevatel päevadel olnud vihmasadudele. Kogunemiskohas oli rahvast palju, lahesopis paate samuti omajagu. Ilmselt on see populaarne tuuri alguspunkt. Celin küsis meie paadi kohta, giid viipas käega ühele lähedal olevale. Üks ilusamaid, mis lahesopis seisis, wow. Siis aga möödusime sellest. Tuli välja, et see polnud siiski meile. Saime pihku oranžid päästevestid, snorgeldamisvarustuse ning asusime ühe veidi nigelama paadi poole teele. Polnud viga sellelgi. Jalatsid koguti ühte suurde kasti. See sai lõpuks ääreni täis. Tundus, et mõni oli mitu paari kaasa võtnud. Ees ootas 1.5h paadisõitu Madagaskari ühele kauneimale saarele. Nosy Iranja. Tuul oli mõnusalt soe ja lained tasased.
Miniloomaaed pisikesel paradiisisaarel?!
Pärast tunnist sõitu tegime esimese peatuse. Ühel imekaunil saarel. Vesi selle ümber oli juba heledam sinine ning palmidki olid saare ümber reas. Nimeks Nosy Antosha. Seal elavad mõned leemurid. Kõik, kes praegu soovisid, said saarel 15 000 (~3€) kohaliku raha eest kiire jalutuskäigu teha. Leemureid pidi seal olema kolme sorti. Kohe, kui metsa sisse läksime, ootas beež, suurte silmadega sõber oksa peal. Tundus, et turistid olid nad väga ära hellitanud, loomad hüppasid kohe selga ja ootasid nosimist. Isegi, kui sul midagi anda ei olnud. Ühel giidil oli lausa kott pisikeste banaanidega kaasas. Loodame, et need loomad nüüd täielikult turistidest sõltuvaks ei ole saanud ning peale giidi banaanikottide ikka ise ka endale siit saarelt süüa leida viitsivad.
Nunnukad olid nad igal juhul. Lõpuks tundus, et meie poolt nähtud 6 leemurit olid sinna pisikesele saarele ise kohale viidud ning turistid, kes enne teistele saartele minekut Antoshal pausi tegid, said leemureid nö toita ja nendega pilti teha. Metsikust loodusest ja iseseisvatest loomadest oli asi üsna kaugel. Pigem oli see üksikul saarel, vabas looduses asuv mini-loomaaed. Nendest kuuest leemurist kaugemale ei mindudki. 15 minuti möödudes kamandati kõik paati tagasi.
Me oleme kohal! Tere, Nosy Iranja!
Nüüd veel pool tunnikest sõitu ja juba hakkaski eemalt paistma paradiis. Nosy Iranja. See on nagu postkaart päriselus. Seal on kaks väikest saart, Nosy Iranja Be (suurem) ja Nosy Iranja Kely (väiksem), mida ühendab valge liivariba. See väike liivasillake ilmub mõõnaga ja kaob koos tõusuga. Kaks saart asuvad teineteisest umbes kilomeetri kaugusel. Mööda mõõna ajal ilmuvat liivasilda saab ühelt saarelt teisele jalutada. Kui aga tuleb tõus ehk ookeanivesi tõuseb, siis sild kaob ning läbipääs puudub.
Siin on türkiissinine vesi. Nosy Iranja on tuntud ka kui kilpkonnade saar. Siinsed rannad on nende pesitsuspaigad. Saar ise on olnud sajandeid kalurite peatuspaik. Kaupmehed olevat seda piirkonda kasutanud kaubateede vahepeatusena. Püsielanikke on saarel vähe, elekter on samuti piiratud. Kogu elu käib päikese rütmis.
Laevakapten kamandas randudes kogu kamba suurele saarele. Et oluline info olevat vaja edasi anda. Enne kuskile merikarpe korjama või snorgeldama minna ei tohi. Vantsisime siis kõik koos pool kilomeetrit suure saare keskuseni. Giidil oli üks sõnum: “Kell 13.00 on lõuna. Olge selleks ajaks tagasi!” Side lõpp. Info käes, hakkasime Alvariga liivasilla poole tagasi jalutama. Kõigi teiste jaoks oli 500 m palavat matka ilmselt juba ülemine piir ning liivasildki sai ju tegelikult eemalt nähtud. Kohalikud suveniiriletid ja kookosed tundusid parema diilina. Suurem osa turiste enam nende tundide jooksul palmi varjust välja ei tulnudki.
Celin oli aga ammu juba kuskil liivasilla kaldal ning valmistus supluseks. Liitusime ning tegime sillal mõnusa jalutuskäigu. Seejärel tulikuumas ookeanivees sooja supluse. Siin on tõesti kaunis. Pole juba ammu midagi nii maalilist näinud. Siin on paradiis. Nii eepiline paradiis. Helesinine ookean, rahu, vaikus, vähe inimesi, soe tuuleõhk ja kuum päike. Saab supelda ja snorgeldades värvikirevaid kalu imetleda. Alvar nägi isegi hiiglaslikku kilpkonna. Ta lihtsalt ilmus kuskilt, ujus hetked samas taktis ning suundus siis ookeani põhja poole merirohtu nosima.
Seejärel liikusime saarele. Lõunasöök ootas! Kaks pikka lauda kõrvuti, kogu kamp ühise suure perena laua ümber istumas. Menüüs oli kookosega maitsestatud riis, äsja grillilt tulnud kohalik kala, värske salat ning magustoiduks suur kandik küpseid mangosid. Kõik, mis meie jaoks eriline ja huvitav, kohaliku jaoks igapäevane ja tavaline. Lisaks on siinsed naised oma müügipunktid püsti pannud. Saab osta kohalikke suveniire. Suures pildis müüakse igal pool samu asju – rätikud, kotid, ehted, lusikad. Muide, Nosy Be on esimene saar, kus oleme müügil näinud ilusaid magneteid. Ma tavaliselt selliseid meeneid endale kaasa ei osta, kuid kuna mu ema ja õde on suured magnetite kogujad ning alati, kui ma mõnda uude riiki lähen, siis võtan neile miskit toredat. Seekord tulevad nende Madagaskari magnetid siit, Nosy Iranja paradiisisaarelt.
Hiiglaslik ookeanilaine viskub paati! Kuiva kohta ega inimest alusel enam ei leidu!
Aeg käib siin kuidagi teisiti. Aeg nagu ei loeks. Keegi ei vaata kella. Ühel hetkel on aeg lihtsalt seal maal, et tuleb hakata paadi poole liikuma. Enne sõitu ei alustatud, kui kõigi jalatsid olid taas suurde kasti kogutud ning reisijatel päästevestid seljas. Kaks paadimeest jälgisid kullipilguga, et ükski reisija ebasobilikult ei käituks või sõidu ajal nt käsi vette ei topiks. Sõit oli veidi tormisem kui tulles. Laine oli suurem. Kõige suurem pomm tuli siis, kui olime juba üsna tagasi jõudmas. Hiiglaslik soolane, merevahune ookeanilaine viskas end paati. Sellise suure koguse ja hooga, et kõik, kes paadis olid, said täielikult läbimärjaks. Null kuiva kohta. Kiljumist ja elevus oli palju. Õnneks oli see ainus intsident, paadi endaga midagi ei juhtunud, sõitsime veidi rahulikuma kiirusega edasi.
Kui tund ja pool hiljem Nosy Be’s randusime, oli rannas hullupööra rahvast, pole iialgi siin saarel nende eelnevate päevade jooksul kokku ka nii palju inimesi näinud. Muidugi esmalt tervitas suur kamp kohalikke ärinaisi, kes erinevaid suveniire pakkusid. Hakkasime vaikselt mööda randa oma hotelli poole liikuma. Hommikul tuldud teed pidi. Rand oli ujuvaid lapsi täis, rannabaarid inimestest pungil. Istuti maas, seisti püsti. Ja kõik väga viisakate ja kenade riietega kohalikud. Kui enne oli tänaval näha olnud tagasihoidliku väljanägemisega rahvast, siis praegu oleks justkui uude riiki sattunud. Kõik viis pluss viisakad, meie olime siin ainsad rähmakad, kes endiselt paadist saadud laine tõttu soolaveest tilkusid.
Kuidas me kohalike peole läksime!
Päikeseloojang ühtegi ookeani kaldal olnud kohalikku kodu poole ei ajanud. Nüüd päris möll alles algas. Terve õhtu käis rannas pidu ja pillerkaar. Nüüd saan aru, mida kuulevad need, kelle kodu kuskil suure festivali aia taga juhtub asuma. Tümps oli nii kutsuv, et otsustasime ka minna! Öeldakse küll, et Madagaskaril ei peaks peale loojangut väljas hulkuma, kuid läksime ikka! Kohale jõudes ootas ees inimestest pungil rand. Suure rannahoone ees toolid ja lauad reas. Käis korralik sumin ja õhtu nautimine. Kes peomajja istuma ei mahtunud, oli endale õue laua leidnud. Läksime sisse. Oh jeerum, mis möll! Ma arvan, et 500 inimest kindlasti! Naised tantsisid toolidel, mõni lausa laual. Kõik end kaunilt lille löönud, värvikirevad ja napid riided seljas, ülemeelik peputants käimas.
Baarist sai lisaks muule ka huvitavat kraami, mida proovida ei söandanud. Ilmselt oli napsus olnud kraad nii kõrge, et ees olev aasta oleks igasuguste kõhuhädadeta möödunud. Vähemalt nägi napsupudel selline välja.
Peale pandi järgmine lugu, pool saalitäit naisi jooksis juba üsna pungil olnud tantsuplatsile. Kõik hakkasid sama rütmi saatel puusi nõksutama. Nagu rahvatants, aga nende sammud, nende tümps ja taktid. Kõik teadsid tantsusamme peast. Oh, wow! Muidugi ei puudunud ka Euroopa härrad. See ju hea koht, kust uusi noori silmarõõme valida. Keegi ei hoidnud end tagasi. Seal oli umbes 500 noort kohalikku, 15 Euroopa vanahärrat ning meie ja Celin.
Oleme siinkandis selliseid koosluseid palju näinud. Vanemas eas Euroopa härrad ning väga noored kohalikud tüdrukud koos aega veetmas. Samas hotellis ööbimas, ühise laua taga einestamas ning koos erinevaid tuure ja väljasõite võtmas. See pidi siin tavaline olema. Mitte, et nad seda tahaksid, vaid elu sunnib. Tüdrukutel ei ole elamisväärse elu elamiseks muud väljapääsu. Rikas Euroopa härra annab võimaluse paremale elule. Kas või lühikeseks perioodiks, parimal juhul pikemaks. Iga raha natuke või väärtuslikud kingitused aitavad tervel perel paremini ära elada, annab raha õpinguteks või lihtsalt ellu jäämiseks.
Kui koju jõudsime, oli tümps endiselt põhjas! Kräu käis ilmselt varajaste hommikutundideni. Minu uni oli nii sügav, et olgugi, et muusika oleks tulnud justkui teisest toast. Ei kuulnud ma rohkem midagi.
Seiklus mööda Nosy Be saart ehk õpime kohalikku elu lähemalt tundma
Siinsetel paradiisisaartel oleme juba käinud, ööeluga oleme samuti tutvunud. Nüüd tahaks saarest endast paremat pilti ette saada. Uus hommik tõi kuldkollase päikesetõusu ning soovi võtta inglise keelt oskav giid ning Nosy Be peal veidi ringi seigelda. Tegu on ju siiski üsna suure saarega ning ilmselt on sellel palju pakkuda.
Romeou on kohalik noormees, 23-aastane. Üks parimaid inglise keele kõnelejaid, keda siin saarel kohanud oleme. Keele oli ta pooleldi suhu saanud koolis. Teise poole ühe eraõpetajaga praktikat tehes. Eesmärgid elus on tal samuti suured, ambitsioonikad ja paigas. Super tubli kohalik noormees! Koos Romeouga tuli ka autojuht, kes meid saare erinevatesse osadesse sõidutas. Noormees ise aga pajatas samal ajal lugusid nii Nosy Be kui ka Madagaskar elust ja olust.
Hüppasime autosse ja nagu eeskujulikele liiklejatele kohane, hakkasime esimese asjana turvavöösid peale panema. Romeou aga piilus üle õla ning andis märku, et see tegevus positiivset lõppu ei näe. Sellel autol turvavööd puuduvad. Lisades, et kohalike jaoks on turvavöö peale panek võõras tegevus. Esiteks olevat see jube ebamugav ning teiseks, ega õnnetusi ka väga palju ei juhtu. Politseid samuti ei huvita, kas sul on vöö kinni, lahti või üldse eksisteerib. Ja alati saab altkäemaksu maksta. Seda muidugi karmimatel juhtudel. Näiteks kui sõiduoskus käpas, aga sinu nimega juhiluba pole kunagi eksisteerinud. Riik pidi üldse väga korrumpeerunud olema. Näiteks oli viimane president eelmisel aastal pärast rahutusi eralennukiga Dubaisse põgenenud. Hetkel temast rohkem midagi kuulda pole olnud.
Avastame kohalikku turgu! Ainult kohalik kaup ja kohalikud hinnad.
Hell-Ville ehk Nosy Be pealinn oli meie esimeseks sihtkohaks. Sõitsime üle suure jõe. Tundub, et siin käib kõikide ja kõige pesu. Vähe sellest, et jões saavad pesu nii riided kui inimkehad, siis täna olid isegi zebu ja tibukollane tuk-tuk jõkke veetud. Esimene ilmselt tahtis ise jahutust ning teine oli eelnenud päevade paduvihmade saatel liiga rokaseks saanud. Kui sajab, siis on ju asfalteerimata külateedel mudamülkad legendaarsed. Nii tavaauto, kui ka tuk-tuk näevad kurja vaeva, et end neist läbi vedada. Kohalikud aga sumpavad mudas, iga samm varbavahelt lirtsuvat kraami üles viskamas.
Romeou viis meid kohalikule turule. Sellisesse kohta, kus pidid käima ainult kohalikud ning kus kogu kraam läheb müüki kohalike hindadega. Eks kõrghooajal satub siia ka palju turiste. Hetkel olime tõesti ainsad väljastpoolt tulijad, keda siin turulettide vahel silmata sai. Kaupa oli palju. Näiteks Prantsusmaale kohased pikad valged saiad. Seda ilmselt seetõttu, et Madagaskar oli siiski 64 aastat prantsuse koloonia. Lisaks suur hulk erinevaid eksootilisi puuvilju. Kohalik käsitöö, erinevad maitseained, liha ja muu. Kõik, mida vaja, et kõht täis saada. Ostsime endalegi mõned eksootilised puuviljad, veidi suveniire ning heleda punutud turukoti. Viimase sai hinnaga 5000 kohalikku ehk umbes 1 euro. Nähes taolisi kotte kohalike näpus, siis võib arvata, et tegu on väga vastupidava kraamiga. Midagi, mida saab kasutada aastaid. Seda kinnitas ka Romeou.
Kohalike riided pidid aga enamasti tulema taaskasutusest. Nii mitmeski kohas olid suured hunnikuid riideid sobramiseks. Turul olnud madalad hinnad on otseses seoses ka siinsete kohalike sissetulekutega. Romeoul olevat siin keskmiseks palgaks 50€-150€ kuus. Renti maksab tema igal kuul aga 20€. Olevat ka uhkemaid rendikohti, kus tuleb elamise eest välja käia 50€.
Kohalik elu, olu ja traditsioonid
Nosy Be pidi olema kirju saar. Kunagine riigi kõige turvalisem paik. Just nimelt kunagine. Praegu on öine turvalisus pigem küsitav. Kõik Madagaskari 18 erinevat hõimu pidavat siin esindatud olema. Kokku elavat Nosy Be’l üle 100 000 inimest. Rahvas oli kunagi Madagaskari suure saare lõuna osast üles poole tulnud. Lõunas ei olevat nii turvaline. Näiteks olevat seal palju vargaid. Lausa selliseid, kes zebusid varastavad. Mitte niisama nälja või lõbu pärast, vaid see olevat kohe selline traditsioon.
Romeou aga mainis, et pättide pärast tegelikult väga muretsema ei pea. Saarelt ju niisama lihtsalt põgenema ei saa. Lisaks on siin vangla! Ja üldse mitte mugavate tingimustega. Kõik magavad põrandal. Nagu silgud reas. Kui tahad paremaid tingimusi, siis peab pere maksma. Aga kellel siin vangla jaoks ikka raha leidub. Põrandal rivis magajatel olevat aga nii vähe ruumi, et kui tekib soov teist külge pöörata, siis sellest üksi ei piisa. Tuleb oodata, kui teised ka pöörata tahavad. Ja siis keerate terve kambaga koos. Kui oled aga liiga lootusetu kriminaal, siis saadetakse sind suurele saarele. Madagaskari lõuna osas pidi olema suur vangimaja.
Saare peamiseks sissetulekuallikaks on turism. Seda on siin igal sammul tunda. Kõik üritavad midagi müüa ja kaubelda. Kellel aga midagi pakkuda ei ole, küsivad niisama raha. Ju siis antakse ka, sest muidu ju ei osataks küsida. Romeou aga ütles, et kui keegi Nosy Be tänavatel kerjab, siis on ta suure tõenäosusega kas invaliid või lihtsalt laisk. Siin olevat alati viise, kuidas kopikas teenida ja ära elada.
Vihmahooaeg on jaanuarist märtsini. Meie saabusime siia ju jaanauri keskpaigas, suure ja sooja paduvihma saatel. Kohalik, kelle peamiseks sissetulekuallikaks on turism, pidi aga madalhooajal aja maha võtma ning veidike hinge tõmbama. Teisi turiste oleme samuti harva kohanud. Pigem kui üksikud viirastused kohalike seas liikumas. Needki enamasti Euroopa vanahärrad. Turistid pidavat vaikselt tagasi tulema aprillis. Juunist kuni detsembrini aga käivat kogu möll täie rauaga. Kui praegu aga mõnda turisti kohatakse, ollakse koheselt valmis midagi pakkuma. Populaarsemate kohtade juures on endiselt suveniirilettidel valikut. Mõni külastaja ikka satub.
Kõige rohkem pidavat turiste tulema Itaaliast. Neil on hooajal siia otselennud. Mitmed aastad tagasi oli otselennu tõttu ka rohkelt rahvast Poolast. Tšehhi, Iisrael, Ameerika ja Lõuna-Aafrika Vabariik olevat külastajate poolest samuti esirinnas.
Siinne rahvas olevat ka väga ebausklik. Kindlad märgid, teod või looduse elemendid omavad kindlat tähendust. Näiteks kui näed oma maja juures või, mis veel hulle, toas, kameeleonit, siis võid kindel olla, et peagi on peresse surma oodata. Romeou vanaisaga olevat nii läinud. Vend nägi kameeleonit ning vanaisat enam elavate kirjas ei olnud. Või näiteks ei joo mehed mitte iial otse pudelist, kui nende naine lapseootel on. Kui nii teed, siis võid kindel olla, et laps sünnib hädadega. Siingi oli Romeoul mitmeid näiteid tuua. Temagi naine olevat praegu lapseootel.
Kui Madagaskaril on veeprobleem üldiselt suur, siis Nosy Bel on lausa 12 järve. Need olevat tekkinud vulkaanipurske tagajärjel. Kohalik saab oma vee neist samadest järvedest. Veekogud olevat puhtad ning lähedases seoses hingedemaailmaga. Nimelt hinged, kes pole endale veel keha valinud, pidid siinsetes järvedes elama. Lisaks hingedele võid seal kohata ka krokodille. Mõned aastad tagasi olevat kroks ühe kohaliku poisi nahka pannud. Kohalikud kahtlustavad, et poiss olevat midagi vette loopinud või järve juures midagi sobimatut teinud. Muidu ei oleks teda surmaga karistatud.
Tegime lõunasöögi kohalikus söögikohas. Taas oli kõik väga rikkalik. Kohalik kala, riis, salat ning magustoiduks banaanid ja mangod. Kõige viimaseks toodi lauda ka pudel rummi. Sama kurjakuulutava välimusega nagu eelmisel õhtul kohalikul peol. Kõhu heameeleks tegime pisikesed lonksud. Oeh, see oli kange. Ei tea, kas olen iial varem midagi nii kanget mekkinud. Maitses nagu puhas piiritus. Ma küll ei tea, mis maitse piiritusel on, aga kõik kõrvetas. Keel ja kurk. Tundsid, kuidas jook mööda kõri alla voolas. Kõhuhädasid ma siit nüüd kindlasti ei saa. Ilmselt on kõht järgmised pool aastat super tugev. Ampsasin toibumiseks banaani peale. Portsud olid suured ning üle poole jäi alles. Taas viidi kõik allesjäänu söögikoha tagumisse otsa. Töötajad tõstsid endale kandikutelt ette ning asusid einestama. Täpselt nii nagu pealinna söögikohas näinud olime. Söök on kõhu täitmiseks ning raisku ei lähe ühtegi palukest.
Külastasime Nosy Be ühte kõige pühamat paika
Romeou viis meid ka kohalikele väga olulisse paika. Mahatsinjo püha puu juurde. Seda peetakse Nosy Be üheks müstilisemaks, vaimsemaks ja sügava ajalooga paigaks. Nimelt asub seal 200-aastane puu. Seda peetakse esivanemate vaimude koduks ning sellel on kohalikule rahvale sügav kultuuriline tähendus. Hiiglasliku puu massiivsed õhujuured on kohalike palvete, ohverduste ja esivanemate austamise keskpunktiks.
Kohalikud elanikud tulevad puu juurde andma tõotusi, tooma kingitusi ja otsima õnnistust. Kui soovid pühale alale läheneda, tuleb võtta paljajalu ning riietuda lugupidavalt. Paika austatakse kõrgelt selle vaimse energia pärast.
Võtsime paljajalu, riietusime lugupidavalt ning kõndisime Romeou järel hiiglaslike puude juurde. Punased ja valged (pühad värvid) suured riided ümber tüvede mässitud. Puujuured oli nii suured, et nendele sai vabalt astuda. Justkui lapsepõlves, kui maapinda puutuda ei tahtnud ning proovisid mööda äärekivisid ning muud säärast liikuda. Päris puude varjus oli ka pisike altari moodi koht. Ilmselt kõige püham paik siinsel pühal alal. Koht, kuhu oli pandud erinevaid ande, sealhulgas ka näiteks münte. Väga aukartust äratav ning suursugune paik.
Nii huvitav on ikka mõne kohalikuga koos ringi seigelda ning kuulda päris lugusid, päris tundeid ja kogemusi elust siinsel paradiisisaarel. Nende igapäevased väljakutsed, elutempo ja raskused. Kui mõistad rahva tausta ja olemust läbi kohaliku maailmavaate, annab võõral maal viibimine kuidagi veelgi sügavama kogemuse.
Kohtumine paradiisisaare kilpkonnadega!
Järgmisel hommikul plaanisime vaba päeva teha. Õhtul ootab ees koju sõit ning tundsime, et oleme eelmiste päevade tuuritamisest veidi väsinud. Vajusime juba pool 10 õhtul unne. Tõusime aga koos päikesega. Tundus raiskamine kõik need eesootavad tunnid päikesevalgust lihtsalt lebotada ja mitte midagi teha. Kirjutasin nii muuseas meie Nosi Iranja tuurijuhile ning uurisin, kas täna kilpkonna saarele saaks. Ise arvasin, et kui enam ei saa, siis õpime seda lebotamise värki. Tuli vastus, et saab! Start 15 minuti pärast! Panime kiirelt ujukad selga ja olime valmis. Algas tuk-tuki sõit sadama poole. Minu meelest on tuk-tuk ehedam viis saare avastamiseks kui auto. Sõidab aeglasemalt ning annab võimaluse kohalikku elu ehedamalt kogeda. Zebud teel tuterdamas, kohalikud naised korve, ämbreid või midagi veel loovamat pealael kandmas. Lapsed teepervel mängimas. Elu käib ning seda näeb väga lähedalt.
Jõudsime randa ning saime kohe kapteni, kellega merele suunduda. Kohaliku poisi, kes sõnagi inglise keelt ei osanud ning ainult prantsuse keeles suhtles. Proovime kuidagi omavahel hakkama saada. Näitasin talle pilti veekindlast telefoniümbrisest. Sellisest, millega vee all filmida saab. Et kust ma selle saada võiksin?! Tema kotist! Tal oli see olemas! Küll üsna päevi näinud, aga olemas, juhu!
Sõitsime paadiga pisikese saare lähedale. Sealt sai ilusti vette vupsata ning vee all kilpkonni oodata. Snorgeldamismaski ja toru sai ka. Peale meie oli seal veel kuus paati. Kõigil sama eesmärk. Enamustel olid pardal India või Lõuna-Aafrika turistid, kes lootsid kilpsusid üle paadiääre silmata. Peale meie rohkem snorgedajaid vees ei olnud. Kui keegi midagi kuskil märkas, oli kohe kisa õhus ning ülejäänud 5 paati kimasid suurel kiirusel kohale. Enamasti oli kilpsu selleks ajaks juba sääred teinud. Või siis just oma põgenemisplaani teoks tegemas. Kui hetkel on madalhooaeg ning paate 6, siis ei kuju ette, mis möll siin veel kõrghooajal käimas on. Vaesed kilpkonnad. Aga snorgeldada oli tore. Nägime rohkelt värvilisi kalu ning nii mõndagi hiiglaslikku kilpkonna korallide vahel ujumas või ookeanipõhjas merirohtu nosimas. Nägin põhjas ka mitut merisiili. Noh need mustad kerad, kust mitukümmend sukavarda pikkust nõelteravat ora välja tuleb. Sinna küll kogemata otsa snorgeldada ei tahaks. Tegin neid nähes alati kiirelt minekut. Aga ma arvan, et mitte nii kiiresti, kui kilpkonnad paadist kiljuvad turiste nähes tegid.
Kui snorgeldamisest isu täis sai, viis kohalik poiss meid saarele. Nosy Sakatia saarel ootas meid ja kõiki neid kuues paadis olnut rikkalik lõuna. Kookoseriis, kohalik grillitud kala, kaheksajalakaste, värske salat ning magustoiduks mangod ja banaanid. Ostsime veel kookost ka juurde. See mõnus keelekaste andis lõunasöögile viimase lihvi.
Tasusime oma paadipoisile telefoniümbrise laenamise eest 10 000 kohalikku rendiraha. Kui see üle antud, tuli noormehelt veel mitmeid prantsuse keelseid sooviavaldusi. Õnneks üks prantsuse keelt oskav turist aitas tõlkida. Saime aru, et paadipoiss soovib snorgeldamismaski ja -toru kasutamise eest 30 000 rendiraha saada. Olgu võrdluseks öeldud, et Celin maksis sama summa ühele kohalikule poisile, kes teda terve päeva saare peal oma rolleriga ringi sõidutas (kütuse eest maksis teise 30k juurde). Paadipoisi soov tundus veider, kuna tuur ise maksis juba 30€ inimene ning selles pidi kõik sisalduma. Paat, lõuna ja snorgeldamisvarustus. Viimane oli muidugi super nigel ja ilmselt juba vähemalt 500 korda kasutuses olnud ning madalhooajal üldse mitu kuud vapralt kuskil paadipõhjas vedelenud. Poiss oli endas aga väga kindel. Ütles, et tuurikorraldaja talle midagi ei maksa ning kogu tasu peab meilt tulema. Ei taha ju poissi ilma tasuta jätta. Kirjutasin siis korraldajale ja küsisin üle. Seda kuuldes paadipoisi soovid aga haihtusid ning lisaraha maksta ei olnud vaja. Sõitsime tumedate vihmapilvede saatel tagasi Nosy Be saarele. Väga suurt sadu õnneks kaela ei saanud. Vihm jäi peagi üle ning asendus päikesega.
Olime eile õhtupoolikul linnavahel jalutades ühe kohaliku tuk-tuki juhiga tuttavaks saanud. Tore kohalik poiss. Tegime temaga tänaseks lennujaama viimise diili. Tuleb meile järgi ning sõidame üheskoos lennujaama. Nüüd ta siis kohal oligi. Ootas meid, vihmast tilkuvaid turiste, kes 2 minutit varem lõõtsutades rannatrepist üles tulid. Paar koera taas kannul. Poiss viipas meile ning andis märku, et on juba kohal. Haarasime oma kotid ning laadisime kogu kraami tuktukile. Lennujaama sõit võtab umbes 45 minutit. Veel viimased hetked seda troopilist kuuma lämbust ning värvikirevat kohalikku elu ja toimetusi endasse ahmida. Head aega, Nosy Be! Ehk veel kohtume! Kui mitte sinuga, siis ehk Madagaskariga!
Kui sulle Madagaskari paradiisisaarte seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Madagaskarit avastama minna? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!