Seiklesime Madagaskaril 2026. aasta jaanuaris 11 päeva. Jagan oma lemmikuid hetki ja seikluseid! Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
Madagaskar! Maailma suuruselt neljas saar. Saar, mis olevat Aafrikast eraldunud umbes 160 miljonit aastat tagasi ning arenes seetõttu looduse mõttes täiesti omamoodi.
Paik, millest paljud on kuulnud, kuid vähesed käinud. See on just kui eraldi maailm. Koht, kus loodus on otsustanud kõiki reegleid eirata. Üle 90% seal olevatest taime- ja loomaliikidest olevat sellised, mida ei leia mitte kusagilt mujalt maailmast, wow! Lisaks on Madagaskaril veel baobabide allee (Allee des Baobabs), ehk siis puud, mis näivad just kui kasvavat juurtega taeva poole. Veel leiab sealt leemureid, kes on kui saare sümbolid. Muidugi ei puudu nii vihmametsad kui ka troopilised rannad, koos korallrahu ja türkiissinise ookeaniga. Lisaks ei pidanud Madagaskaril elama mitte ühtegi mürgist putukat ega madu! No ma ei tea, kõlab nagu paradiis, kus tahaks veeta kuid, et kõik see endasse ahmida! Leppisin juba iseendaga kokku, et kui siin oldud 11 päeva jäävad liiga lühikeseks, siis tulen kindlasti tagasi! Ma üritan tavaliselt ühte riiki mitte kaks korda minna, kuid kui on midagi, mis metsikult südame võidab, siis ma risti ette ei löö.
Lend Johannesburgist Madagaskari pealinna, Antananarivosse kestab 3 tundi. Üsna pikk sõit, kuid kerge eine ja meelepärased joogid pardal on lahkesti garanteeritud! Täiesti tasuta.
Tere, Madagaskari pealinn! Tere, Antananarivo!
Antananarivo on Madagaskari pealinn ja süda. Ta on lärmakas, mägine, kaootiline kuid samas väga ajalooline linn, kus elab 4.2 miljonit inimest. Pealinna näol on tegu saare poliitilise, kultuurilise ja majandusliku keskusega.
Lennujaam on ilus. Tundub nagu äsja renoveeritud. Pisike ja armas. Kõik on hästi organiseeritud ning sulle öeldakse täpselt, kuhu minema ja mida tegema peab.
Riiki pääsemine ja viisa
Madagaskarile sisenemiseks on viisat vaja. Olime uurinud, et seda saab kohapeal teha. Seega tulime nö kaks kätt taskus ja lootsime kohalikule passikontrollile. Võtsime järjekorda, et minna esimese laua juurde. Lahke neiu võtab meie reisidokumendid ja hakkab midagi arvutisse toksima. Kuni 15 päevane viisa maksab 10 eurot inimene. Kui jääd kauemaks, siis tõuseb hind 35 euro peale. Küsime, kas kaardiga saab maksta. Pigem ei saa. Oleme suurema osa kaasas olnud eurodest kuskile ära kulutanud. Meie viisadearve on kokku 20 eurot. Alvar leiab oma pisikesest kaarditaskust kokku volditud kupüüri! Täpselt 20 eurot! Neiu naeratab lahkelt ning suunab meid edasi järgmise laua juurde. Seal toimub tiimitöö. Üks vaatab passe ning teine paneb passi templeid koos allkirjaga. Ehk nagu ma aru sain, siis on terve lennujaama peale üks härra, kellel templi paneku õigus on. Tundub kõrge ametikoht. Sealse laua neiu küsib, kas meil paberid on? Eee, mis paberid? Ei, meil ei ole, vastame. Möödub hetk ja meile tuuakse kaks voldikut, kummalegi üks. Saan ka pastaka, et voldik oma andmetega ära täita (nimi, aadress, passinr jne). Ja ongi tehtud, nüüd saame viisa! Juhu! Võtame passid, täname ning sammume edasi. Kui lahe! Paar sammu veel ja oleme ametlikult Madagaskaril! Jäänud on veel 2 viimast tegevust – sularaha väljavõtt ning takso tellimine. Ega viimase jaoks muud nippi ei olegi, kui et uurid interneti abiga välja, mis on enam vähem normaalne taksohind ning asud lennujaama ees ootavate härradega vestlusele. Kui esimene kõvasti üle googeldatud hinna pakub, siis liigud järgmise juurde. Tuleb lihtsalt loota sellele, et satud enampakkumise näol mõne toreda kohaliku selli otsa, kes on sind mõistliku summa eest nõus ära viima.
Sularahaautomaat ei tööta, aga takso aktsepteerib ainult sularaha
Proovisime lennujaamast ka sularaha välja võtta. Teeme seda suurema osa ajast. Eestis raha kaasa ei vaheta, vaid võtame kohalikus lennujaamas olevast automaadist välja. Tasuks enamasti paar eurot. Siin aga hetkel masin turtsub ning ei ole nõus kupüüre andma. Proovime, mis me proovime, aga ei õnnestu. Lisaks on kõige suurem masinast antav summa 200 000 kohalikku ehk umbes 37 eurot. Tundub, et selle eest saab siin palju.
Satume ühe laia naeratusega kohaliku härra otsa. Ta teab koheselt öelda, et linnas on masinad, mis töökorras. Siinne olevat täna töötamast lakanud ning pole mõtet enam proovida. Viimaks paneb veel kaardi ka nahka. Küsin siis, et kas ta teab, kus meie hotell asub. Muidugi teab, ta on ju kohalik! Ütleb, et 70 000 raha (13 eurot) ning ta on nõus meid ära viskama. Lööme käed, väga ei viitsi enam ringi vaadata ja taksojuhti otsida. No me ei ole tegelikult sellega isegi veel alustanud, haha. Aga kui meeldiv härra ise pakub, siis mis siin ikka pirtsutada. Lisaks mängis tema kasuks see, et ta teab nii töötava pangaautomaadi kui ma meie hotelli asukohta! Sõidukiks on vana mersu. Ikka päris vana, aga tundub, et tubli. Pagassis on kottide jaoks lahkesti ruumi. Ainsaks mureks see, et tagaistuja üks ustest ei taha avaneda. Sellele on koheselt lahendus! Härra ronis teiselt poolt sisse ja avas turtsuva ukse seest poolt. See pidavad pidevalt jupsima. Turvavöödest pole jälgegi. Neid ilmselt ei eksisteeri. Tal endal ka ei ole. Asume teele!
Palju planeerima ei pea, taksojuht organiseerib ise giidi!
Sellel ajal kui Alvar kohalikust masinast raha välja võtab, olen mina juba taksohärraga jutu peale saanud. Või noh, tegelikult jõudsin kõigest vastata, et meil ei ole siin väga plaane ette tehtud. Juba valis härra numbrit ja tõmbas kohalikule sõbrale traati. Sõber pidavat olema giid ning teab saart paremini kui oma viit sõrme. Surub siis telefoni mulle pihku ning annab kõne üle. Sõber tundub tal tore mees, lubab kell 17.00 meie hotelli tulla ning pikemalt tuuride võimalustest rääkida. Alvar on vahepeal autosse tagasi jõudnud ja ei saa midagi aru. Polegi vaja, ega ma ise ka väga ei saa. Asume teele.
Kesklinna ja meie hotellini on omajagu maad sõita. Vurame piki riisipõlde. Kohalikud, nende majakesed, loomad – kõik on riisipõldude kõrval ja vahel reas. Tundub, et elu siin keeb. Vaated on aga huvitavad. Kujutan ette, et Bali nägi kunagi täpselt selline välja. Aastakümneid tagasi, olles puutumata villadest ja hommiku brunchidest. Väga, väga ehe ja väga, väga kohalik. Tegime põike bensiinijaama. Liiter kütust maksab siin 4670 kohalikku ehk 0.86 € Härra tangib kolme euro eest. Ütleb, et kütus on siin jube kallis ning rohkem pole praegu vaja ka.
Oleme Madagaskari pealinnas 2 ööd, siis liigume järgmisesse sihtkohta. Tundub piisav aeg, et Antananarivos ringi vaadata ning veidi suurem pilt ette saada. Meie tore taksomees viib meid meie ööbimise ette. Tundub uhke koht. Isegi turvamees oli hotelli ees. Tänaval kõndides ei ole seda aga nii väga märgata. Hajub ühtlaselt kohalike majade ning pisikeste söögikohtade ja putkadega ühte massi. Saame üsna kärmelt oma toa kätte. Väga armas ja hubane olemine. Lausa rõdu on olemas. Sellelt avaneb kaunis vaade linnale. Kui päike ka veel samasse suunda loojuks, oleks õhtune vaatepilt piletit väärt.
Sööme hotelli restoranis väiksed snäkid ning ootame kohtumist, mille kogemata kohaliku taksojuhi sõbraga kokku leppisin. Härra hilineb üle 15 minuti. Selgub, et ta ise ei saanudki tulla, saatis hoopis oma venna. Vend olevat ka juhtumisi giid ning teab ka saarest kõike. Väga tore ja sõbralik mees, saime inglise keeles suheldud. Laotas suure kaardi meie ette laiali ning hakkas erinevaid radu ja plaane ette vuristama. Pakutud plaanid kõlasid super hästi, aga et nendega kaasa minna, oleks meil pealinnas oleva kahe päeva asemel tarvis vähemalt kümmet. Oeh, kui palju siin toredat tegemist tundub. Ainus häda selles, et teed olevat kõik üsna kehvakesed. Nõuab palju aega, et neid autoga läbida. Lisaks on hetkel vihmahooaeg ning suured sajud teevad niigi kehvad teed kohati lausa läbimatuks.
Esimene lähem tutvumine pealinnaga, Antananarivo on koduks umbes 4,2 miljonile inimesele!
Kui giidiga kohtumine läbi sai, otsustasime linna peal ringi vaadata. Giid oli samuti samasse suunda minemas. Läksime siis üheskoos. Veidi allamäge ja siis paremale. Kogu teeäär puuviljamüüjatega ääristatud. Lepime Alvariga kokku, et kui nad tagasiteel veel siin on, siis ostame mangosid!
Täna on pühapäev ning turg pidi suletud olema. Üks tänav on aga askeldamist täis. Pikk ja rahvarohke. Tundub, et suur osa linnast on siia kokku tulnud. Mõlemal pool teed kaupmehed kõige võimalikuga kauplemas. Enamasti pakutakse täna riideid. Natuke ka erinevaid puuvilju ja seeni.
Vaeva on nii mõneski kohas nähtud. Isegi mannekeenidele on teksapüksid jalga sikutatud. Ülakehad puudu ning kõik ilusti maas väljapandult reas. Suur kuhi trikoosid, plätusid, tosse. Siit saaks mitu garderoobi kokku. Liigume kolmekesi vaikselt edasi. Meie suurte silmadega muidugi uudistamas ja kohalikku elu jälgimas. Giid on endiselt meiega, liigub vaikselt eespool. Kui liiga aeglased oleme, siis ootab meid järgi.
Kui turutänav läbi sai, jätsime head aega. Kell hakkab 6 õhtul saama. Meie liigume väheke suuremale tänavale ning tema bussi peale. Teda ootab kodutee ning meie suundume vaikselt tagasi hotelli. Vaated on kaunid. Päike on peagi loojumas, kaunis kuma malbelt üle linna valgumas. Otsustame enne hotelli minekut ühe mäe otsast läbi käia. Hiiglaslik lai trepp lausa kutsub sammuma. Ei ole aimugi, kuhu see viib. Nii kõrge ja nii pikk on teine. Hakkame vaikselt minema. Mõnus trenn jalgadele. Me ei ole siin oldud tundide jooksul mitte ühtegi teist turisti veel kohanud. Tundub, et madalhooaeg tähendab siin tõesti seda, et siis siia seiklema ei tulda. Mäe otsast avaneb huvitav vaade. Alla treppidele, eemal paistvale linnale.
Hiiglaslik trepp viib madude juurde
Kõige huvitavam on aga see, mis koosviibimine siin mäe enda otsas toimub. Suur hulk kohalikke ringis. Tundub, et mustkunstnik on rahva seas trikke tegemas. Avab kotisuu ning laseb kahel pikal maol välja hüpata. Hoiab ühte neist käes ning sammub hoogsate sammudega päripäeva mööda ringi. Madu väänleb ja sipleb. Ringi kogunenud rahvas kiljub ja jookseb eemale. Teine uss on maas vingerdamas. Lõpuks korjab mees mõlemad maod kokku ning topib kotti tagasi. Jube mäsu ja kiljumine kestab endiselt. Tundub, et trikk ei tulnud kõige paremini välja. Jälgime kogu showd eemalt, ei hakka kohalike hulka kippuma. Liiga lähedalt ka madusid näha ei taha. Lõpuks on maod tagasi kotis ning sellega ka pidu läbi. Rahvas valgub laiali ning meie sammume samuti mööda tuldud trepiastmeid alla tagasi.
Enne nähtud puuviljaprouad on samuti veel kõik alles. Mõni küll juba kraami kokku pakkimas. Saame ühel sabast kinni ning valime kaks mangot välja. Ühe hinnaks 2000 kohalikku ehk 0.36 €. Suured ja küpsed. Just nagu äsja valminud.
Liigume tagasi hotelli. Päike on juba üsna loojunud. Teeme oma ööbimiskoha restoranis õhtusöögi ning naudime veidi veel oranžikat taevast. Tellime kohalikku toitu – riis ja kookosekaste kanaga. Teenindaja soe soovitus. Söögiportsud on siin hiiglaslikud. No nii suured, et eluski ei jõuaks ühte üksinda ära süüa. Tundub, et kui alles jätad, ei ole lugu. Teenindajad viivad alles jäänud toidu teise laua juurde ning pakivad vaikselt karpi. Kõik, mille eest makstud ning turistist üle jääb, rändab ilmselt kohalikega koju või kellelegi, kellel seda väga vaja on. Raisku ei lähe siin midagi. Võib olla on see isegi taotuslik, et portsud on suured. Seda suurem on siis ka võimalus, et midagi alles jääb. Madagaskar olevat maailma üks vaesemaid riike. Umbes 75% inimestest elavat vaesuses. See on meeletu protsent. Seega nähakse tänaval liikuvas turistis suuresti rahakotti. Turism on kohaliku jaoks väga oluline sissetulekuallikas.
Homme hommikul lähme linnatuurile. Jalutame mööda kohalikke tänavaid ning proovime kohalikust elust paremini aimu saada.
Avastusretk läbi pealinna – kuningalossi ja ülalinna juurest alamlinna. Sinna, kus käib kaubandus ja ellujäämine.
Ärkame vara, sööme hommikust ning eestlasele kohaselt oleme mõni minut enne kaheksat stardivalmis. Valmis, et minna Madagaskari pealinna avastama. Siis aga tuli giidilt sõnum, et teedel olevat kohutavad ummikud ja tema hilineb. Vähemalt 30-45 minutit, et tal olevat ainult pool teed sõidetud. Ta elab kuskil lennujaama lähedal. Ei tea, mis seal täna hommikul toimub. Meie näiteks tulime eilse tipptunni ajal lennujaamast oma hotelli umbes 40 minutit. Giid tuleb vist jalgsi, kui tal kogu teekond üle tunni ja poole võtab. Pole just kõige lubavam algus meie giidituurile! 45 minutit hiljem oli Vivian meie hotelli lobbys ning valmis startima! Ta oli tulnud autoga! Ja mitte ainult autoga, vaid koos autojuhiga! Sõitsime valge masinaga üles mäkke ning alustasime kõrgelt. Vaatamata sellele, et meie tuuri nimeks oli jalgsituur ja linna avastamine, oli autojuhi ülesandeks meid iga nurga peal oodata. Juhul, kui me enam ei jõua või niisama käia ei viitsi, saame kohe auto peale hüpata ning autoaknast linnavaateid nautida. Kahtleme, et selle viimase kasuks otsustame. Matkata meile ju meeldib. Vivianile vist väga mitte. Või on ta lihtsalt teiste turistide pealt väga palju õppinud ning proovib kõigeks valmis olla.
Võtsime kaasa ka eile automaadist väljavõetud rahatähti. 100 000 kohalikku on siin väga väga suur raha. Eurodes teeb see 19,86. Räägin siinsest rahast veidi hiljem.
Vivian on kohalik naine, kes teeb tuure üle terve Madagaskari. Tahtsime näha kohalikku elu ja kohalikust kultuurist paremini aimu saada. Magdagaskari pealinnas, Antananarivos (“tuhande inimese maa”) on linn jaotatud kolmeks – alamlinn (kaubandus ja ellujäämine), mis asub orgudes ja madalamatel aladel. See on kogu pealinna kõige kaootilisem osa, kus on turud, bussijaamad ning väga tihe liiklus ja rahvastik. Meiegi hotell asub selles linnaosas. Siis on veel kesk-linn (igapäevaelu), kus on elamurajoonid, kontorid ja koolid. Seal elavad keskmise sissetulekuga inimesed. See on nö igapäevane tsoon, kus on tasakaal kaose ja rahu vahel. Ja viimaks ülalinn (ajalugu ja võim), mis asub kõrgematel küngastel. See on ajalooline süda, kus asub kuningaloss, kitsad munakivitänavad ja vaated kogu linnale. Ajalooliselt elasid seal nii kuninglikud kui eliit, kõrgus tähendas võimu ja turvalisust. Esimese asjana soovitas Vivian ühe tervituslause selgeks õppida. Selleks sõnaks on “Salama”. See on kohalik tervitus, millest kõik aru saavad. Viisakas ja tore viis, kuidas kohalikega suhelda ning näidata neile oma avatust ja sõbralikkust.
Kohalike traditsioonid – eesnaha lõikamine ja surnute üles kaevamine
Mulle meeldib kuulda lugusid kohalike traditsioonidest ja kommetest. Et neid paremini mõista ning nende elust ja tavadest aru saada. Olen ju läinud nende riiki, kus kehtivad nende kombed ja mängureeglid. Kui Vivian sellest kuulis, rääkis ta kohe ühest iidsest traditsioonist, mida siiani järgitakse. Nimelt on Madagaskaril traditsiooniline poiste ümberlõikamise komme. Seda tehakse kas imikueas või varajases lapsepõlves. Rituaali käigus eemaldatakse eesnahk. Komme olevat väga laialt levinud ning sügava kultuurilise tähendusega. Rituaali seostatakse puhtuse, tervise, meheks saamise esimese sammu ning perekonna ja esivanemate austamisega. See on terve perekonna ja kogukonna sündmus, mille käigus võetakse laps vastu esivanemate liini. Poissi, kes ei ole ümber lõigatud, võidakse pidada “mitte veel täielikult meheks”. Loa ümberlõikamiseks annab vanaisa. Tema seisab rituaalis elus ja surnud esivanemate vahel ning tema kaudu kutsutakse lapsele esivanemate õnnistust. Ilma vanaisa heakskiiduta peetakse rituaali ebatäielikuks või sobimatuks. Vivian lisas ka täpsustava kommentaari eesnaha kohta. Nimelt pidavat vanaisa selle koos banaaniga (mis on elu ja viljakuse sümbol) ära sööma. Eesmärgiga siis äsja lõigatud eesnahka kaitsta. Et seda mitte mingil juhul lapse vastu maagiliselt ära ei kasutataks. Päris huvitav täpsustus. Uurisin selle kohta ise hiljem juurde. Selgus, et see rituaal ei esinda Madagaskarit tervikuna ning ei ole tänapäeval laialt levinud praktika. Eesnahk võidakse nt ka matta, peita, vette visata või rituaali käigus hävitada. Lisaks olevat linnades see komme rohkem meditsiinilisemaks muutumas. Mis aga tõsi on, ma üheltki kohalikult veel täpsustuseks juurde ei ole küsinud.
Vivian end lugudega tagasi ei hoidnud. Siia otsa tuli kohe teine iidne traditsioon. Seekord siis surnutega seotud rituaal, millel nimeks famadihana, tuntud ka kui “luude pööramine”. See olevat levinud mingite kindlate rahvaste seas. Madagaskaril on ju kokku 18 hõimu. Neil kõigil omad traditsioonid. Famadihana põhineb aga uskumusel, et esivanemate hinged mõjutavad elavate heaolu ning et side esivanematega ei katke nende surmaga. Rituaali käigus avatakse perekonna haud, surnute säilmed võetakse välja ning mähitakse uutesse kangastesse. Seejärel kantakse surnuid muusika ja tantsu saatel ümber haua või küla, justkui oleksid nad endiselt osa kogukonnast. Tegu on rõõmsa ja piduliku sündmusega, mingit leinamist siin ei toimu. Kohale kutsutakse ka sugulased kaugematest paikadest, ohverdatakse loomi, süüakse ning tähistatakse koos. Rituaali korratakse iga 5-7 aasta tagant, sõltuvalt perekonna majanduslikust olukorrast. Kuna tegu on üsna kuluka rituaaliga, siis ei praktiseeri seda enam kõik perekonnad. Küll aga näitab rituaal hästi, kui erinevalt võivad kultuurid surma ja mälestamist mõtestada. Madagaskaril ei jää surnud minevikku, vaid on jätkuvalt osa elavate maailmast.
Joogivett saab kaks korda nädalas, raha eest, kanistriga järjekorras seistes.
Sammusime ülalinnast alla. Paigast, mis pidavat olema ajaloosüda. Koht, kus elab kuninglikkus ning eliit. Madagaskar on väga vaene riik. See ei jää märkamata ka linna parimas piirkonnas. Oleme sattunud päevale, kus valitsus on joogivett toonud. Eemal seisab loendamatu arv kollaseid kanistreid. Suur sinine veetünn kindlalt nende vahel kõrgumas. Ja siis inimesed. Need lootusrikkad silmad, kes oma kanistritega järjekorras seisavad ja vett ootavad. Need, kes tollel päeval ise veetünni juurde tulla ei saa, need saadavad kedagi teist. Nad ootavad vett. Vett millega süüa teha, vett mida juua. Valitsus täidab suurt veetünni kaks korda nädalas. Siis on linnaelanikel võimalus puhast joogivett saada. Riiete pesule suurest tünnist tulevat vett ei raisata. Kehakatted saab läbi loputada jõevees. See on aga muidugi nii must, et ammu enam läbi ei paista. Lisaks kasutavad paljud kohalikud seda vett ka tänavatel müüdavate toitude tegemiseks. Näiteks pudelisse kokku segatud mahlad ja muu.
Ühe kollase kanistri täitmine maksab 1000 kohalikku ehk 0.20€. Jah, see tundub eurooplase jaoks pisike raha. Siin aga mitte nii väike. Näiteks maksab lapse aastaks kooli saatmine vanemale umbes 50 000 kohalikku ehk umbes 10 eurot. See on raha, mida kõik aga välja käia ei suuda. 10 000 (1.93€) kohaliku eest aga saab väljas süües umbes 3 inimest söönuks. Kohaliku jaoks on väljas odavam süüa, kui ise kodus teha. Pisikeses teepervel olevas putkas teeb tädi suure paja täie riisi ning jaotab selle siis portsjoniteks. Lisab midagi kõrvale ja saabki hulk rahvast jälle kõhu täis. Kui ise kõik need toiduained osta ning kodus vaaritada, tuleks hulga kulukam. Riis on siin muide üheks põhiliseks toiduks. Paljud söövad seda kõigil kolmel toidukorral. Lisaks pidid giidi sõnul paljud inimesed töötama täna toidu eest, mille nad eile ära sõid. Inimlikud hüved ei ole siin iseenesest mõistetavad.
Külastasime kohalikku kooli
Kui veekohast möödas olime, jõudsime kohaliku koolini. Madagaskari koolides pidi laste haridustingimuste olukord olema väga ebaühtlane ning paljudes piirkondades ka keeruline. Seda eriti maakohtades, kus vahemaad on pikad ning lastel raske kooli jõuda.
Kooli ees kõrgus hiiglaslik mangopuu. Viljad ei olnud veel valmis, kuid tulemas olev saak saab kindlasti olema võimas. Saime loa meie teele jäänud pisikesesse pealinna kooli sisse piiluda. Hetkel oli lastel just vahetund ning koolidirektor lubas lahkelt üle ukse vaadata. Mitu klassitäit lapsi. Ühed suuremad, teised veel päris pisikesed. Eelkoolis. Nii armsad lapsed, suured silmad säramas ning innukalt õpetajat vaatamas. Tundus, et nad hindavad, et saavad siin olla ning panustavad väga. Lapsi oli klassiruumis palju. Kõik tihedalt kokku mahutatud.
Toit tuleb lastel ise kooli kaasa võtta. Kellel see võimalik ei ole, siis neile on õpetajad midagi hamba alla organiseerinud. Tühja kõhuga on väga keeruline õppida. Hügieenitingimused on aga olematud. Lastel palutakse enne kooli tulekut wc-s ära käia. Kui juhtub, et kellelgi tuleb tunni ajal häda peale, siis on selle tarbeks aia nurgas üks vana lobudik onn, kus pidi ämber olema. Pime ja kohutava lõhnaga ruum. Selle lehk oli juba kaugele tunda. See kõik tundub nii kurb, nii ebaaus ja nii kohutav. Keeruline on siin Madagaskaril turistina ringi liikuda. Süda võpatab iga sellise loo peale. Madagaskaril elab 33 miljonit inimest. Kui palju on neist lapsi, kes igapäevaselt sellistes tingimustes elama peavad? Või siis peaksid nad võtma kooli suure privileegina, kuna nende vanematel on 10 eurot aastas, et kooliks vajalikku osta? Kohutavalt kurb on see kõik.
Igapäevaelu kirjutel pealinna tänavatel
Liikusime mööda tänavat edasi. Ikka alla poole. Olime jõudnud kuningalossini. Hoone ees, aia taga oli kamp mehi ootamas. Vivian ütles, et nad kõik on giidid. Pidid kliente ootama. Tundub, et giidi amet on siin väga tasuv ning selle nimel pingutatakse palju. Liikusime vaikselt edasi. Pidevalt tuli keegi ning soovis oma kaupa müügiks pakkuda. Enamasti ikka ühed ja samad asjad. Vanilli, linikuid, magneteid ja kaarte. Kaubapakkujaid on palju, kuid kõigilt osta ei ole võimalik. Üks eriti armetu väljanägemisega noor ema tegi kõik, et meie tähelepanu saada ning kas või üks postkaart müüa. Ühe kaardi hinnaks oli 10 000 kohalikku ehk 1.93 eurot. Ehk siis kohaliku jaoks see summa, mille eest kolm inimest kohalikus söögikohas süües kõhu täis saaksid. Ema süles olev väike beebi tegi kogu protsessi veel eriti keeruliseks. Sa tead väga hästi, et sul ei ole vaja seda postkaarti. Aga sa ostad ikkagi. Et beebi kõhu täis saaks ning et emal natukenegi raha oleks.
Jõudsime vaateplatvormini. Kaunis vaade tervele linnale, alla orgu. Värvilised majad, suur staadion, kõrge ja päevi näinud hotell eemal kõrgumas. Pidi olema viis tärni. Ainult, et külastajaid napib. Kokku pidi Madagascaril olema 3 hotelli, mis endale 5 tärni välja teeninud. Vaatasin Bookingust, et kõige odavamas neist maksab üks öö kahele 124 eurot. Kõige kallimas aga 164 eurot.
Inimesed tunduvad siin toimekad ja tublid. Nad on keerulise eluga harjunud ning võtavad seda igapäevana. Lihtsalt ei ole teist valikut. Mis veel huvitav, et kõik on maast madalast õpetatud asju kandma. Pea peal. Mehed pidavat suutma kuni 50 kg kanda, naised kuni 20. Viviangi kõndis demonstratiivselt mitu meetrit suur veepudel pealael. Tõesti, kõik oskavad. Nii on ju mõlemad käed vabad, et näiteks lapsi kantseldada või veel mõni lisakomps näpu otsa haarata.
Kuna rahvast on palju, siis uurisime ka varguste kohta. Vivian ütles, et taskuvarguseid tuleb siin ette. Lisas veel, et ründama ja varastama sind otseselt keegi ei tule. Internetist Madagaskari kohta lugedes on aga lood veidi teised. Ühtegi vääriseset, uhkeid kaameraid jne endaga liiga julgelt kaasas kanda ei soovitata. On olnud olukordi, kus turistid on keset tänavat varguseohvriks langenud ning kaasas olevatest asjadest jäädavalt ilma jäänud. Politseist pole samuti suurt abi olnud. Seda eriti pealinnas. Konkurents elule on tihe. Meie kandsime kaasas olnud väheseid asju t-särgi all olevas kõhukotis. Joogipudel riidest õlakotiga õlal. Tänaval ringi liikudes on aga vähemalt 10 paari silmi sinul. Üheks põhjuseks kindlasti ka praegune madalhooaeg ning vihmaperiood. Oled lihtsalt uus ja huvitav ning teisi turiste väga ei liigu.
Uhkeid poode on siin ka. Igasugu kulla, karra ehtepoed. Läikivad ja säravad kivikesed uhkete vitriinide taga. Sellised kallid kaubad kuuluvad sisserännanutele. Enamast Indiast ja Pakistanist. Neil on valitsusega head suhted ning nad on jõukad.
Möödusime suurest hoonest, mille ees oli hiiglaslik järjekord. Eakad ootasid pensioni kätte saamist. Sabas seismine võib vabalt võtta terve päeva. Pensionile minnakse 60. eluaastast. Siis hakatakse saama pisikest protsenti oma palgast. See summa jaotub ära kolme kuu peale. Elu on väga vilets, arstiabi samuti niru. Tavaliselt viibki see selleni, et peale pensionile minekut lõppeb kasinate tingimuste tõttu ka habras elulõng.
Tulime Vivianiga samast trepist alla, kus eile mustkunstnik kohalikele madude showd tegi. Kui eile oli trepp rahvast pigem tühi, siis nüüd kauplejaid täis. Mõlemal pool teed kohalikud oma kauba laiali laotanud ja linnarahvale head ja paremat pakkumas. Ei oska nimetada asja, mida sealt leidnud ei oleks.
Jalutasime rongijaamani ning jätsime Vivianiga head aega. Tegime mälestuseks ka ühise foto. Seejärel sõitis Vivian tagasi kodupoole ning meie tegime jaamas lõunasöögi. Kolm tundi Antananarivo tänavatel oli väga silmiavav, huvitav ja kohati ka kurb. Meie lõunasöögikoht oli peen. Turiste siin väga ei olnud. Pigem mujalt pärit kohalikud äriinimesed. Peeti ärilõunaid või muid pidulikke koosviibimisi. Kohalike jaoks olid toiduhinnad muidugi röögatud. Sidrunikoogi sai 17 000 kohaliku ehk 3,28 euro eest. Lõunasöögi lõppedes anti ka kohalikku napsu maitsta. Väga kange kraam. Ilmselt puhastas seesmiselt kõik ära. Haigusi järgmise aasta jooksul ligi tulla ei tohiks.
Hakkasime tagasi oma hotelli poole liikuma. Palavus oli suur ning tänavad rahvast täis. Üks härra istus maas, kaks kaalu veidi eemal ilusti paika sätitud. Tuli välja, et siin saab kaalumise teenust osta. Inimestel ei ole kodus kaalu ning tänaval saab pisikese raha eest oma kehakaalu kiirelt teada.
Eile kinni olnud suur turg oli nüüd avatud. Rahvast paksult täis. Otsustasime tiiru teha ning kohalikku kraami ja seal pakutavat lähemalt uurida. Tohutud kuhjad igasugu erinevaid puuvilju. Ananassid, mitmesugused erinevad mangod, pirnid. Köögivilju, seemneid, pähkleid, riideid, õmbluskraami, majapidamiskaupa. Ühesõnaga, tundus, et ei suuda nimetada asja, mida sealt turult leida ei oleks saanud. Ostsime passionfruiti ning liikusime oma hotelli.
Kohalikud andekad meistrimehed – oma logoga tempel vaid 15 minutiga!
Õhtueel läksime taas jalutuskäigule. Meie viimane õhtune seiklus siin linnas. Rahvast on siin ohtralt. Eriti hästi on see näha tänase esmaspäevase tipptunni ajal, kui kell on viis saanud. Kõigil on oma siht ja eesmärk. Kes pakib turuletil vaikselt kaupa kokku, kes vurab ratta, auto või motaga oma kohustuste suunas.
Inimesed on siin osavad. Elu on õpetanud. Sattusime mööduma templite lauakesest. Mitmed kohalikud on siin oma letid üles seadnud ja teevad igaühe soovi järgi templeid. Selliseid, mille kastad tindi sisse ja saad siis üks kõik kuhu oma logo või kirja pitseerida. Mõtlesin, et teen ka oma blogile! Ma küll ei tea, kus ma seda kasutada saan, aga kui ta juba olemas on, küll siis leiab ka kasutust! Uurisin kahtlevalt ühelt härralt, et kaua sellise personaalse templi tegemine aega võiks võtta. Kell on juba 17.30 ning me lahkume homme. Turgu pannakse ka juba vaikselt kinni. Et kas ikka jõuab? Kinnitati, et muidugi jõuab, maksimaalselt 15 minutit. Wow! Hinnaks oli algselt 60 000 kohalikku, kuid tehti soodustust. 40 000, kui kohe ära võtan. Lõime käed. Eurodes on see umbes 7.5€. Siinne elanik saaks kindlasti rohkem kui poole odavamalt. Aga mis siin ikka, toetame kohalikke.
Siis tekkis esimene väljakutse. Kuidas ma enda telefonis oleva logo templimeistrile saadetud saan? Läbi gmaili e-kiri läbi ei läinud. Whatsappi härral ei olnud. Õnneks oli järjekorras ka üks kohalik naine seismas. Mõistis natuke inglise keelt ning oli kohe valmis aitama. Saatsin logo talle whatsappi. Ei läinud temagi e-kiri härrale kohale. Lõpuks lähenesime asjale loovalt. Templimeister tegi oma telefoniga minu telefoniekraanist pilti. Ja siis kadus umbes kümneks minutiks. Ei tea, mis sealt välja tuleb. Ta telefon ei olnud kõige parem. Ning minu logol olev kiri kohati üsna tilluke. Ootan huviga!
Kuniks härrad kuskil minu logo pildiga toimetasid, vestlesin naisega, kes lahkelt logo saatmiseks oma abi oli pakkunud. Inimesed on siin head. Siirad ja südamlikud. Kui kellegagi jutu peale saad ja ta inglise keelt oskab, siis saab alati pikalt lobisetud. Kõik annavad oma parima, et kasinates tingimustes ära elada. Tema tegi oma ettevõtte logo ja aadressiga templit. Tal on oma pisike ettevõte ning uue templiga saaks dokumentidele kiirelt vajaliku info peale panna. Peagi olid härrad tagasi. Tulemus oli vapustav! Nagu tipp-ettevõtte personaalne käsitöö. Logo ideaalne, kõik ilusti näha. Tindine logotempel nägi paberil suurepärane välja. Olin šokis siinsete kohalike osavusest ja kiirusest. Nemadki olid rõõmsad, et tulemusega nii rahule jäin. Jätsime head aega ning jätkasime jalutuskäiku õhtusel Antananarivo tänaval.
Uus päev viib uuele seiklusele! Madagaskari lääneosas asuva Baobaobide allee juurde. Koht, mis peale leemurite veel siin saarel ilmatuma kuulus on!
Kui sulle Madagaskari pealinna seikluse osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Madagaskarit avastama minna? Või oled juba käinud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!