Nüüd edasi Twyfelfonteini! See kuulub UNESCO maailmpärandi nimisutusse. Seal on toredad kaljunoonistused ning pidi nägema ka kõrbeelevante. Loodame parimat! Kui tahad Namiibia seikluse 1. osa lugeda, siis piilu siia.
Täna on 31. detsember, seega võtame Twyfelfonteinis ka uue aasta vastu. Teel sinna põikasime läbi ühest kohalikust külast. Täiesti juhuslikult, kuna gps millegipärast juhatas. Wow, eestlase pilgu läbi vaadatuna oli tunne nagu oleks kuskile kohalikku filmi sattunud. Ilmselt on see paik, kuhu turist naljalt ei satu ning kus kohalik oma igapäevaseid toimetusi teeb. Pikk tee läbi küla kulgemas ning mõlemal pool teed elu kihamas. Peatuda ei julgenud, sõitsime aeglaselt läbi ning kogesime seda kõike silmadega.
Peagi oli tunne nagu oleks riiki vahetanud. Olime sattunud kollase, kivise ja mägise maastikuga piirkonda.
Namiibia pealinnast üles, Etosha rahvusparki minnes oli teekond väga roheline. Nüüd tulime aga taas lõuna poole. Mingil hetkel rohelisus ja lopsakus teepervedelt ja põldudelt kadusid. Asemele tulid kollased kõrrelised, üksikud puud nende vahel kasvamas. Maantee asendus kruusateega. Õnneks olime pärast rahvuspargis lahkumist kütusepaagi täis pannud. Vahemaad on siin pikad ning võib mööduda pikki kilomeetreid, enne kui mõni asula või veel enam, bensiinijaam paistma hakkab.
Suured õhkõrnad heinakerad olid tuule alla saanud ning veeresid mööda maapinda. Tuul oli tõusnud ning lükkas neile hoogsalt hoogu juurde. Väljas oli lämbe. Temperatuur oli tõusnud vähemalt 35 kraadini. Autost jalga välja pista ei tahtnud, muidu oleks grillkoiva tagasi saanud.
Kas me näeme kohe kõrbeelevante?!
Peagi jõudsime oma ööbimisse. Aba Huab telkimisalale. Selline lihtne ja tavaline. Peale meie veel üks auto puu varjus seismas.
Küsisime kämpingu mehelt, mida toredat siin läheduses teha saaks. Tema soovitas kindlalt elevante. Tal olevat ka tuttav giid, kes kohe koha kätte teab näidata. Hinnaks 400 kohalikku ehk ~20€ nägu, 40 eurot kokku. Elevantide nägemise tõenäosus pidi olema 100%! Kui ei näe, siis ei maksa. Ütleme nii, et see on üsna krõbe hind. Isegi mõned kohalikud profituurid ei maksa nii palju. Tundus veidi nagu pettus. Aga mis siin ikka, aasta viimane päev ning kell ka juba üsna palju. Ise minna ka ei oskaks. Nii et võtame giidi pakkumise vastu.
Pidime ta tema töö lähedalt peale korjama. Töökoht oli tal kuskil mäe otsas putkas. Mida ta seal igapäevaselt tegi, ma täpselt aru ei saanud. Tore mees, inglise keelt oskas samuti üsna arusaadaval viisil. Hüppas meie auto tagaistmele ning sõit võis alata! Tuli välja, et vantude juurde minek võtab umbes tunni. Tee oli päris väljakutsuv. Kohati liivane ja porine. Lootsin kogu hingest, et me siia pläga sisse kinni ei jääks. Uus vihmasadu pressis samuti eemalt peale. Kurja kuulutavad tumehallid pilved lähenesid ohtliku hooga. Lisasime kiirust ning manööverdasime suure hooga läbi rööbaste. Giidil ei tulnud vahepeal parem ja vasak suund meelde ning siis ajas need sootuks sassi. Sõitsime siis ehku peale. Hakkasin juba vahepeal korralikult tema pädevuses kahtlema. Oli hetki, kus ta oli oma telefoniga nii hõivatud, et magas pöördekoha sootuks maha. Või siis võttis vastu aina sissetulevaid kõnesid. Tööpäev peaks ju juba läbi olema. Mõtlesin mitu korda, et mis saab siis, kui siia kinni jääme? Täiesti suvalises kohas, täiesti võõra inimesega. Aafrika põldude ja mägede vahel. Hiiglaslik välgutorm peagi hakkamas. Mitte kuskilt ei paista ühtegi hingelist. Kas ronime siis kolmekesi meie matkatelki ööbima. Või magab tema autos ja meie telgis? Või vastupidi? Jeerum. Aga on, mis on. Usaldame teekonda ja loodame parimat. Vaated olid aga maalilised. Kõrged mäed igas kaares.
Järsku näeme, et suur tuurimaastur tuleb vastu. Suur ja võimas auto, veidi nagu tank. Jääb meie kõrval seisma ning sealne matkajuht avab nõutult akna. Meie giid hakkab tagaistmel rapsima. Palub meil ruttu aken avada. Vestlevad midagi kohalikus keeles. Mitte midagi ei saa aru. Küsin siis, et mis toimub. Vestlus läheb inglise keelele üle. Võõras giid ütleb kohe, et targem oleks ots ringi pöörata. Nemad startisid juba ammu ning nägid kiiruga mõnda üksikut elevanti. Meil olevat veel pikk tee minna. Lisab veel, et suur äikesetorm on tulekul ja kui edasi sõidame, siis ööbime kindlasti mudamülkas. Kui sinna juba kinni jääme, siis välja saada on rohkem kui keeruline. No samas on meil auto taga olemas labidas ja kirves. Äkki annab nendega midagi ära teha, hehe. Nali naljaks, pöörasime kiirelt otsa ringi ning asusime matkamaasturi kannul vurama. Tema valitud teekond oli kordades lihtsam. Küll liivane ja künklik, kuid suur plöga oli olemata. Saime üsna kiirelt sealt mülkast välja. Elevante küll ei näinud, aga vähemalt ei pea terve vana-aastaõhtu autot sopaaugust välja kaevama ning kott pimedas elevante otsima. Äkki satume veel mõne lõvi otsa. Olgu reisijumalad tänatud selle matkamaasturi eest, nagu kingitus kuskilt kõrgemalt!
Giid palus meil ennast ühes teeristis maha panna. Et tema kodutee jääb teisele poole ning ta peaks nüüd jala edasi minema. Ta kõndivat iga päev tööle ja tagasi ligi 2 tundi. Ehk 10 km üks ots. Mingi buss pidavat seal ka käima, aga pigem harva. Muidugi viisime ta koju ära. Torm oli ju samuti kohe avalööki andmas. Tema küla asus suurte kivimürakate lähedal.
Pisikesed puust onnid reas, naerusuised lapsed nende vahel ringi jooksmas. Paljajalu, kleidikesed seljas, maailma suurima entusiasmiga meile lehvitamas. Neil on nii vähe, aga nad on nii rõõmsad, nii avatud, nii siirad. Jäime keset küla seisma, giid tänas meid sõidu eest ja oli juba väljumas. Elevante me küll ei näinud, kuid maksime talle ikkagi osa rahast. Ta oli selle üle väga üllatunud, kuid rõõmus. Samas oli tal ju super õhtu. Teda võeti töö juurest peale, sai off-road sõitu põldude vahel, lobiseda maast ja ilmast ning siis toodi veel koju ära ka. Meie saime ringi vaadata, kohati päris hirmuäratava seikluse ning võimaluse elevante kohata! Aga eks järgmiseks korraks peab ju ka midagi jääma!
Kas aastavahetusel tuleb äikesetorm?!
Sõitsime oma ööbimiskohta tagasi ning hakkasime õhtusööki valmistama. Samal ajal ümbrusest tulevaid välgusähvatusi vaadates. Torm tuli aina lähemale. Tuul tõusis. Vaikselt hakkas juba tibutama. Peale äikesetormi on täna menüüs veel riisiroog. Tomatikastme ja erinevate köögiviljadega. Peagi liitus meiega ka üks sõber. Kohalik kutsu. Ta oli ilmselt toidulõhnade peale kohale tulnud. Kuid samas, kes see ikka vana-aastaõhtul heast seltskonnast ära ütleb. Pealegi, toitu on meil piisavalt. Palusime tal istet võtta ning end mugavalt sisse seada, toiduga läheb veel aega. Pakkusime värskenduseks vett. See sobis hästi.
Vihma tibutas ning toit gaasitulel oli peagi valmimas. Ostsime Windhoekis (Namiibia pealinn) toidukaupa varudes ka pudeli veini. Just tänaseks õhtuks. Valasime selle plekist topsidesse ning alustasime õhtuga. Hea valik topside puhul. Mõnusalt rasked ning tuul ei vii ära, super ajastus tänasteks oludeks. Serveerisime pearoa kolmele ning lasime heal maitsta. Kutsule meeldis samuti väga, saime 5 tärni.
Ronisime oma autokatuse telki ning kuulasime vihmakrabinat ja välgumürinat. Muljetasime maast ja ilmast ning soovisime mõnusat lõppevat aastat. Kellelegi teisele soovida ei saanud, sest levi ei olnud. Pole veel iialgi nii suures rahus ja looduse meelevalla keskel uut aastat vastu võtnud. Sai sellele aastale üks korralik ja seiklusrikas punkt pandud. Uueks aastaks paluks rohkelt elevante!
Juhu, on 1. jaanuar 2026! Esimene peatus Twyfelfontein!
Uuel aastal ikka hooga ja seiklustele avatud meelega! Äratus taas kell 6 hommikul. Graafik on juba paigas. Hammaste pesu, hommikusöök gaasitulel, varustuse kokku pakkimine ja minek! On 1. jaanuar 2026!
Tänaseks plaaniks on ära näha siinkandi ning üldse kogu Aafrikas väga kuulus koht – Twyfelfontein. Seal asuvad tuhandete aastate vanused kaljumaalingud. Suured kivimürakad on küll aastate jooksul oma kunagisest täpsest asukohast ära liikunud, aga joonistused on endiselt kenasti näha. Saabusime Twyfelfonteini keskuse ette, parkisime auto ja läksime sisse. Kohe oligi üks tuur algamas. Peale meie grupis veel 2 itaallast. Asusime giidi juhtimisel teele. Suurte kivimürakate poole. Maalilised vaatepildid hakkavad muidugi juba pikalt enne kohale jõudmist. Pruunikas pinnas, kivimürakad ja eemal kõrguvad mäed. See piirkond on üldse nagu rännak kuskile mujale planeedile. Teel sai kuulda huvitavaid lugusid koha ajaloo kohta. Aga wow, need maalingud! Kaelkirjakud, lõvid, ninasarvikud, veevõtu allikad. Palju erinevaid kujundeid ja loomi, kõigil oma kindel tähendus. Mulle nii meeldib ajalugu, nii et Twyfelfontein on kui rännak ajas tagasi. Kohe hakkab silme ees pilt jooksma. Kes need siia kunagi joonistas, kuidas, mis tema mõttes samal ajal toimus. Nii huvitav! Kindel soovitus!
Aga nüüd edasi! Mitusada kilomeetrit kruusateid ootab ees. Sõit veel rohkem lõunasse. Järgmine peatus Cape Cross! Sinna kogunevad sajad tuhanded hülged. Kui Eestis paadiga merel olles mõnda hüljest juhtutakse nägema, on elevus suur. Ei kujuta ette, kuidas näeb välja üle 200 000 hülge samas kohas paiknemas. Wow.
Mida rohkem lõunasse, seda usinamalt muutub ka vaatepilt. Suured punased kivimürakad ja mäed hakkavad seljataha jääma. Üksikud rohelised puud, mis enne paremal ja vasakul kasvamas olid, on nüüd samuti kadunud. Maapind on kollane ja kuiv. Kohati mõned üksikud rohututid paistmas.
Õues on üle 30 soojakraadi. Aegajalt on teeäärtes näha kitsi ja lehmi. Nosivad rohtu ning karjane valvab. Karjuseid on olnud erinevaid. Täiskasvanud, lapsed ning ühe korra isegi koer. Jooksis kibekiirelt ümber lambakarja ning tegi kindlaks, et keegi neist suurele teele ei läheks ning kogu kamp oma rohulapikesel püsiks. Tihti asukohaks tühermaa, kus ei enne ega pärast pikalt midagi ei paista.
Ühe külakese mäe peal oli huvitav kiri. Ma ei uskunud alguses oma silmi. LIIS!? Jah, see oli tõepoolest seal! Minu nimi, mind Namiibias tervitamas. Kodust nii kaugel! No super üllatus, suur aitäh! Kui nüüd veidi süveneda, siis linnake, kust läbi olime sõitmas, oli nimega UIS. U-täht oli lihtsalt natuke kannatada saanud ning paar kivikest ära kukkunud. Tulemuseks LIIS. Või siis Namiibia tõesti nii väga ootas mind, et tervitas sellise üllatusega. See viimane versioon loost meeldib mulle väga, juhu!
Me jõudsime ookeanini! Ühel hetkel sai lõputuna tundunud kõrbe kiirtee läbi ning ees paistis ookean. Alguses ei uskunud, see tundus kui miraaž. Õhutemperatuur langes samuti oluliselt. Kui enne oli lämbe ja kõvasti üle 30, siis nüüd vaid 24 kraadi ning õhk värskem. Ookeani lähedus teeb ikka imesid. Kui on ookean, siis tähendab see seda, et ka hülged on lähedal! Teele jäid ka soolakaevandused. Mitmeid ja mitmeid kilomeetreid. Kohati oli maapind täiesti valge. Nagu lumi oleks maas. Nii palju soola.
Tere, 200 000 hüljest!
Ja me jõudsime hüljeste juurde! Esmalt kargas ninna korralik lauda aroom. Seejärel kuulsime veidraid häälitsusi ning siis nägime hülgeid. WOW! Ma ei ole iial varem midagi sellist näinud. Sealne laht oli sõnaotseses mõttes hüljestega kaetud! Reaalselt ei olnud kohta, kus neid ei oleks. Praegu on nö tipphooaeg, ehk emmed on koos beebidega randa tulnud ning vähemalt pooled hüljestest olid musta värvi pojakesed. Niuksusid, hüppasid lestakeste abil hoogsalt edasi ning olid niisama maailma kõige armsamad! Ma arvan, et ma olen kõige rohkem mingi kolme hüljest kuskil koos näinud ja seda ka kindlasti mitte Eestis. Praegused 200 000 olid midagi šokiseisundi äärele viivat. Liiga ebareaalne, et tõeks pidada ning oma silmi uskuda. Õnneks tegin pilte ka.
Hüljeste juurest lahkudes kimasime tagasi mööda liivast teed, soolakaevandused kõrval saatjateks. Tegime peatuse Hetnies Bays. See on tõeline kõrbelinn. Selline uhke kõrbelinn. Tundus, et linnas olid suures ülekaalus eurooplased. Ilmselt on nad siinsetes soolakaevandustes tööl ning oma peredki siia toonud. Linnatänavad, toidupoed, baarid, pubid. Nagu oleks Euroopasse sattunud. Ülekaalus saksa keel. Linnake ise asus keset kõrbe. See paik aga ei ole meie tänane lõpp-peatus. Veel 1.5 tundi sõitu mööda kruusateed ning peaksime olema oma tänases peatuspaigas – Spitzkoppes.
Järgmine peatus – Spitzkoppe. Üks Namiibia kõige ikoonilisemaid ja äratuntavamaid maastikke!
Ma proovin nüüd kuidagi meid ees oodanud ilu kirjeldada. Saabusime piirkonda päikeseloojangu eel, ehk kogu piirkond oli kauni kuldkollase kumaga kaetud. Spitzkoppe on üks Namiibia kõige ikoonilisemaid ja äratuntavamaid maastikke. Tumepunased kivimürakad, mis tõusevad järsult lõputuna näivast tasasest pinnasest. Koht ise ulatub 1700 m kõrgusele merepinnast ning koosneb ligi 700 miljoni aasta vanusest graniidist. Tuul ja temperatuuri muutused on need, mis on piirkonna kivid ümarateks kupliteks, kitsasteks kurdudeks ja looduslikeks kaarteks vorminud. Kõige legendaarsem neist on kindlasti Rock Arch. See on looduslik kivisild, mille kaare alt avanevad piirkonnale imelised vaated.
Tegu on nö kogukonnapõhise kaitsealaga, mida haldab kohalik rahvas. See annab paigale hea ja toreda tunde. Ei ole ei suuri hotelle ega asfalti. On lihtsad kämpimisplatsid, mis sulanduvad maastikku. Lisaks on Spitzkoppe super paik öise tähistaeva jälgimiseks. Valgusreostust peaaegu pole ning taevas on erakordselt selge. Muidugi juhul, kui öö ise on selge.
Ja millise päikeseloojangu saatel me saabusime! Wow! Kindlasti üks kaunemaid vaateid, mida silmad viimasel ajal näinud on. Tumepunased kivimürakad taevasse kerkinud, nende taustal kollakas, roosakas, lillaka tooniga loojang. Kohale jõudes on kõik roosakas-lillakas. Kivid peegeldasid kogu seda valgust tagasi ning terve ümbrus kumas kauni valguse käes.
Parkisime auto vabale kämpinguplatsile ning seadsime oma varustuse üles. Väljas oli juba üsna pime, kuid kaasas olnud lambike ning osaliselt pilvine taevas näitasid siiski mõnusalt valgust. Peagi lisandus valgusallikate nimekirja ka lõke. See andis kõigele veel viimase maagilise lihvi. Panime gaasi tööle ning hakkasime õhtusööki valmistama. Palju ei olnud vaja, tegime eilse toidu soojaks ning lisasime mõned maitsvad elemendid. Istusime matkatoolidel, vaatasime enda ees siravat lõkketuld, nautisime toitu ja ümbritsevat vaikust. Ainsaks heliks naaberplatsidelt kostev häälesumin. Hiljem lisandusid sellele venekeelsed lauluhääled. Õnneks läbi häälepaelte, mitte muusikariista. Kõik naudivad.
Spitzkoppe on midagi, mis jääb meelde. See on paik, kus elavad vaikus, avarus ja aeglane tempo. Just kui hetk keset iidset kivist katedraali, mille laeks Aafrika tähistaevas. Nii mõnus, nii rahulik. Elu on ikka ilus.
Uuel hommikul tulid silmad juba iseenesest kell 6.00 lahti! Esimene vaade oli oranžikale taevale ja tõusvale päikesele. Päikesetõusu kuma andis Spitzkoppe tumepunastele kivimürakatele kauni valguserüü. Ilm oli imeilus, vaikne ja soe. Üks süsimust linnuke oli autokatusele lennanud ning vaatas uudistava pilguga meie poole. Ei tea, kas ootas hommikusööki või tahtis niisama tuppa pääseda.
Tere hommikust! Tegime hommikusirutuse ja kohvi ning läksime Spitzkoppe kõige populaarsemat kohta vaatama. Rock Arche. Tumepunane kivist kaar! Wow, loodus on ikka võimas. Pakkisime oma varustuse kokku ning kasutasime kämpinguala pesemisvõimalusi. Seejärel uute seikluste jahile!
Nüüd aga edasi Walvis Bay poole! See imeline pärl ootab avastamist. Just seal asuvad roosad soolajärved ja elavad flamingod. Just seal kohtub kõrb ookeaniga. Mitmete sadade kilomeetrite jooksul, külg külje kõrval kulgedes!
Kui sulle Namiibia seikluse teine osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Namiibiasse kämpima minna? Või oled juba käinud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!