Namiibiasse saabumine ja seiklused Etosha rahvuspargis / OSA 1

Kas torm saab Aafrika reisile saatuslikuks?

On 27. detsembri õhtu. Tallinna Lennujaam on pühadejärgset saginat täis. Välismaal elavad sugulased, kes jõuluks koju olid tulnud, on nüüd ilmselt lahkumas. Eestlanegi, kelle viimane kannatus puuduva lume ning pilkase pimeduse tõttu katkenud on, otsib samuti väljapääsu. Rahvast on kõvasti rohkem kui tavaliselt. Igaühel oma teekond ning sihtkoht. 

Eestis on torm. Torm, mis kogub tuure. Elektrita olevat üle 2000 majapidamise. Lennutablool on iga eelnev ja järgnev lend hilinemisega. Üks pea neli tundi! Lennud toimuvad, aga mitte graafikus märgitud ajakava järgi. Meie Frankfurdi lend on hetkel listis ainus, mille taga punast kirja ei ole. Liigume vaikselt lennukisse. “Boarding completed”, kõlab kõlarist. See tõotab head! Tõuseme lendu ajakirjanduse pealkirjade saatel: “Parvlaevaliiklus mandri ja Hiiumaa vahel on tormi tõttu katkenud” ja “Tormituuled paiskasid Soomes kaks lennukit lumevalli. Viga keegi ei saanud.” Oh boy… raputab korralikult! Nii keha kui ka mõistust. Ma ei mäleta, millal viimati tormiga lennusõidul olin. Või siis ei taha mäletada.

Aga kohale me jõudsime! Ja veel veidi varem kui ajakava näitas. Wow. Ilmselt lükkasid tormituuled tagant hoogu. Edasi viib tee Johannesburgi. Johannesburg on Lõuna-Aafrika Vabariigi suurim linn ja majanduskeskus. Linnas elab üle 5 miljoni inimese. Huvitav on näiteks see, et sellel riigil on aga ajaloolistel põhjustel 3 pealinna! Pretoria, Cape Town ja Bloemfontein. Lend Johannesburgi kestab umbes 10 tundi. Lennuk on nii täis, et täna hommikul kodus check-in tehes oli veel vaid 4 vaba kohta. Ma ei saanud Alvariga isegi kõrvuti istuma. Tundus veider. See lennuk on suurem kui Olümpia hotell. Kas tõesti kõik need sajad inimesed ootasid pikisilmi check-ini avanemist? Tundub, et ootasidki. Tõsi. Siin ei ole ühtegi vaba kohta, isegi hiir ei mahuks enam ära. Super ju, mõlemal pool istumas kontvõõrad, kes selle 10 tunni jooksul uuteks südamesõpradeks saada võivad. Mina olen eesootava osas aga super elevil! Ainult 10 tundi veel!

Pikad lennud on mu lemmikud. Jah, muidugi tahaks ajamasinat ja ilma hetkegi kulutamata kohe kohal olla. Aga sellised pikad lennud, koos hinnas olevate toitude ja jookidega on alati kuidagi teistmoodi tundega. Sellisega, et eesootav on midagi põnevat. Teistsugust ja huvitavat. Täiesti muu kui kodus. Ja selleks, et sinna jõuda, tulebki see ajamahukas teekond läbida.

Aafrika on hiiglaslik! 54 riiki! Euroopas on näiteks aga 44 riiki.

Eesootav Namiibia – minu kolmas Aafrika riik! Varasemalt olen käinud Keenias ning kahel korral Marokos. Ootan Namiibiat väga! See on juba pikalt minu soovide listis olnud! Aafrika jookseb 8000 km põhjast lõunasse ning kõige laiemas kohas 7400 km idast läände. See on kõrgete mägede (nt. Kilimanjaro), troopiliste vihmametsade, kõrbete ja savannide maa. Lisaks on huvitav see, et siinsed rahvad pidavat suhtlema rohkem kui tuhande viiesajas keeles! 

Tere tulemast Lõuna-Aafrika Vabariiki!

Õue küll hetkel ei saa, uus lend on kohe ootamas. Meie esimene reisisihtkoht on Windhoek, Namiibia pealinn. Alustame oma 11-päevase kämpimisega mööda Namiibiat. Aafrika elab aga endiselt omas rütmis. Kohe, kui olime Johannesburgi jõudnud, tuli meelde hiljuti külastatud Maroko tempo. Asub seegi riik ju Aafrikas. Lennukist maha minek võttis juba kaua. Oma koti ootamine veelgi kauem. Masinalindile jooksis peale umbes 1 uus kott minutis. Töötajaid oli lennujaamas palju. Igaühel oma ülesanne. Kes tegi ukse lahti, kes küsis, kuhu minemas oled, kes eemaldas alla pandud pagasilt turvakontrolli sedeli. Kes tegi kollase ohutussildiga tuult, et äsja pestud põrand kiiremini kuivaks. Tualeti juures on naerusine tütarlaps ootamas. Lehvitab juba kaugelt, kui saab aru, et eemalt tulijal on plaan tualetti külastada. Lahkudes küsib, kuidas kogemus oli. Pidime oma välja võetud pagasi uue lennu jaoks taas sisse registreerima. Lauas istunud naine oli Eestist väga huvitatud. Hääldas mitmeid kordi kauge kodumaa nime ning proovis aru saada, kus selline riik asub. Ta ei olnud sellest iial varem kuulnud. Ega mina ka ju kõiki Aafrika riike ei tea. 

Need kauged lennufirmad on toredad. Lend Johannesburgist Windhoeki, Namiibia pealinna South African Airlinesiga kestab 1 h ja 50 min. Selle aja jooksul said kõik tasuta ühe mõnusa võiku, paki kuivatatud puuvilju ja omal valikul joogi. Ligi 2h hiljem tervitas meid super soe tuuleõhk ja 26 soojakraadi. Maandusime Namiibias! Kui lahe! 

Me jõudsime Namiibiasse! Kui lahe!

Lennujaamas tuleb aga taas aega varuda. Viisa küsimused, kohalik sim-kaart, miljon sahmerdamist ja pagasi ootamine. Namiibiasse reisimiseks on viisat vaja. Seda saab teha nii eelnevalt veebis kui ka kohapeal. Meilegi anti pihku tühi viisapaberi ankeet. Kui mainisin, et meil on viisa tehtud, öeldi, et paber tuleb ikka täita. Kui sellega umbes 10 minutit hiljem ühele poole saime, tuli see sama noormees ja ütles, et seda paberit ikka ei ole vaja. Et minge eemal asuvasse putkasse ning paluge seal oma emailil olev viisapaber välja printida. 15 minutit hiljem saime tagasi viisasabasse, paberid näpus. Enne Aafrikasse tulekut peaks kindlasti mõne zen kursuse võtma. Või end kuidagi muud moodi siinsesse temposse viima. Eestis on ju enamasti ainult üks kiirustamine ja sagimine. Nüüd tuleb aeglase elustiiliga harjuda. Sest aega siin ei loeta, kõik on nii kuis juhtub. Vabalt ka nii, et sinuga tegelev viisainimene prindib samal ajal kõrvalboksis oleva turisti pabereid välja, kuna tolle putka printer kas ei tööta või on paber otsas. Aga tehtud me saime! Viisad käes, templid passis, aeg Namiibiat avastama hakata. See kõlab kui suure seikluse algus!

Võtsime lennujaamast takso ning ~40 min hiljem olime oma tänase ööbimiskoha ees. Tore kohalik backpacker. Need on alati mõnusad paigad, kus teiste seljakotiränduritega muljetada ja seikluseid jagada. Saime sisse registreerides teada, et hosteli väravatest välja minna enam ei soovitata. Niigi kõrgel väraval olid rauduksed ning värava kohal veel elektriga traadid. Päris karm värk. Isegi kohalikud ei pidanud pimedas niisama ringi liikuma. Olevat väga ohtlik. Tänavalapsed pidid välja tulema ning ründama ja varastama kõike, mis nähtav. Oeh, nii palju küsimusi tekib… vaesed lapsed. Ei julgenud kohe esimesel õhtul oma õnne proovile panama hakata ning jäime hostelisse. Neil oli siin pitsaõhtu ning 7€ eest sai imemaitsva kõhutäie. Kuldse tunni loojangukuma oli ka muidugi eepiline. Kuskilt suunast pressisid peale ka vihmapilved, moodustades kauni valguse- ja värvidemängu. Kohalejõudmise ja eesootavate seikluste terviseks!

Öösel tuli korralikku padukat. Paar päeva pidigi natuke vihmasem olema ning siis näitab iga päev puhast päikest ja 30 soojakraadi. Tõmbasime ninasarvikutikandiga patja vajudes vurrud kerra ning asusime elevusega uue päeva ootele.

Autorent ning esimene sihktoht – Etosha rahvuspark! Sebrad juba ootavad!

Kell 9.00 saime oma matkaauto rendist kätte, juhu! Namiibias on see väga levinud, et renditakse auto, millega saab mööda riiki ringi seigelda ning siinset ilu avastada. Meie autorendil olevat nt 280 masinat, mida nad välja rendivad. Kõrghooajal pidi iga auto sõidus olema. Praegu aga on madalhooaeg ning täna pidavat neil välja minema 24 autot.

Ööbida saab nt teele jäävates majutustes, maapinnale asetatud tavalises telgis või siis auto katusele pandud spetsiaalses telgis. Tundub väga lahe elamus! Otsustasime viimase kasuks. Autot aga niisama suvalisse kohta parkida ei saa. Nii, et pargid kuskile põllu pervele ja tõmbad telgi üles. Tuleb eraldi telklasse minna, sissepääsu pilet soetada ning siis saab loa ööbimiseks. Muidugi oleks hea enne koht ette broneerida. Sest kui siin kõrghooajal juba ainuüksi ühest laenutusest 280 masinat ringi vurab, siis on need telklad väga kuum kaup. Selliste telklate juures on ka pesemisvõimalus ja wc. Kui hästi läheb, siis tuleb sooja vett ka. Kellele aga liiga ekstreemne tundub, saab mõne majutuse broneerida. Ja siis uuel hommikul taas autoga edasi vurada.

Enne starti käisime ka poest läbi ning ostsime eesootava tarbeks natuke toidukraami. Matkaauto juurde kuulub ka kõik söögitegemiseks vajalik. Gaas, pliit, pott, pann, nõud jne. Nii et täiesti ehe matkaauto elu ja kämpimine. Saab ise süüa teha ja põhimõtteliselt õues magada.

Esimeseks sihtkohaks on Etosha rahvuspark. Selle alla jääb 22 000 m2 suurune maa-ala. Oma pindalalt on ta suurem kui nt mõned Euroopa riigid! Wow! Aafrikas on ta aga suuruselt teine loomapark. Etoshasse on Namiibia pealinnast 540 km. Sõiduajaks näitab 5h ja 15 min. Selle maa pidi vabalt ühe päevaga ära sõitma. Asusime siis teele! Ma olen niiiiii elevil!

Esimene Namiibia matkapäev juba niisama igavuses autoroolis istuda ei lase. Kui mõned kilomeetrid taamal laiuvaid mägesid ning niisama rohust ja puudest isu täis on vaadatud, saadeti midagi põnevamat. Meelelahutust ikka täie raha eest. 

Olime vaevalt paarkümmend kilomeetrit sõitnud, kui nägime eemalt, et üks loivav lehmaproua asub keset kiirteed kabjaklõbinal teed ületama. Autodel kiiruseks 120 km/h, temal maksimaalselt 5. Aeglustasime või noh, jäime sujuvalt seisma ning lasime tal oma pakiliste tegevusega edukalt lõpuni jõuda. Teisel pool kiirteed on kindlasti rohi rohelisem ja maitsvam. Teised meie taga reageerisid samuti kiiresti ning nii me seal siis kõik ootasime. 

Mingi hetk oli kari ahve keset teed. Jah, päris suur kari päris suuri ahve. Nemad tõmbasid oma tegevuse õnneks kiirelt kiirteelt kõrvale ning jätkasid teeperve võpsikus, aga no üle 20 oli neid kindlasti. Täna esmaspäev ka, pikad pühad selja taga ja pead veel ilmselt uimased.

Kaks hobust olid ka teepervel rohtu nosimas. Ei kujuta ette ka, kuidas nad sinna said. Väga julged igatahes. Hea, et lõvi neid veel nahka pole pannud. Ma ei tea tegelikult, kas siin on niisama lõvisid, aga kuna oleme esimese saja kilomeetri jooksul põhimõtteliselt tervest loomaaiast möödunud, siis ei imestaks enam millegi üle.

Kui loomad nähtud ja teeületused ära oodatud, hakkas korralikult padukat kallama. Taevataat keeras kõik kraanid lahti. Vett tuli nii palju, et terve tee oli veevaibaga kaetud. Ei jõudnud nii kiiresti teepervele voolata, kui uut aina peale tuli. Kui šampoon oleks käepärast olnud, ning pea autoaknast välja oleks pannud, siis oleks kõik kiharad survepesuga puhtaks saanud. Eilses ööbimises ei tulnud duššist ka nii tugevalt vett. Selliste padukate korral sõidavad autod ohutuled peal. See oli ka ainus viis, kuidas vastutulevaid ning enda ees olevaid sõidukeid paremini märgata. Peagi padukas aga möödus ning saime päikesesäras edasi vurada.

Etosha rahvuspargis ööbime 2 ööd. Tavaliselt võetakse 3 või rohkemgi. Namiibias on aga nii palju avastamist ning siin oleku aeg limiteeritud. Seega otsustasime kahe öö kasuks. Päeval saab seal ringi sõita ning loomi vaadelda. Enne läbi suurte väravate parki ei saa, kui pargipolitsei on veendunud, et sul ei ole autos ühtegi eset, mis on keelatud asjade nimekirjas. Nad ei hakka asjades sorima, vaid küsivad otse, kas autos on mõni ese, millega parki siseneda ei tohi. Kui neil vähimgi kahtlus tekib, siis viskavad pilgu peale. Näiteks on keelatud esemed droon ja kilekotid. Kunagi pandi droon spetsiaalse sulguriga kinni, et seda kasutada ei saaks. Pargikülastuse lõpus, kui taas läbi väravate sõideti, võeti sulgur ära. Kuna inimesed aga need pargipolitsei poolt pandud lukustused lahti muukisid, ning ikka drooniga pargis loomi filmisid, siis keelati droonid täielikult ära. Need saab kas pargi väravasse jätta või siis kuskile kaugel asuvasse postkontorisse viia ning paluda mõnda sobivasse järgmisesse postkontorisse saata. Mõlemad variandid tunduvad kehvad. Etosha rahvuspark on suur. Väravaid, kust siseneda saab, palju. Kui drooni ühte väravasse jätad, siis tavaliselt väljutakse teisest. Väravate vahe võib olla üle 100 km. Nii et parem fotoaparaat taskusse ja mure murtud.

Pargis on palju mõnusaid kämpingualasid, kus oma autod ritta saab panna ning kogu kaadervärgi laiali laotada. Laua, tooli, pliidi ning potid pannid samuti. Kõigil on nagu oma majapidamine kaasas. Meie kämpinguala oli mõnus. Panime oma laagri püsti, tegime õhtusöögi ning lasime heal maitsta. Loomahääled taustamuusikaks ning loojuv päike koos lillaka taevaga silmailuks.

Esimene öö lageda taeva all – torm, välk ja möirged!

Esimene öö Aafrika taeva all oli raju. Õhtu esimesed tunnid möödusid välgusähvatuste saatel. Taevalaotus lõi kordi ja kordi nii valgeks, et lampi poleks vaja olnudki. Siuh ja säuh loetud sekundite tagant. Selle saateks ka veidi eemal savanniäärel olevate loomade häälitsused. Ilmselt olid nemadki segaduses, kas on veel päev või juba öö. Möirged ja ulgumised. Raske oli aru saada, mis loomadega tegu. Aga lähedal nad igatahes olid. Ja siis hakkas vihmasadu. Ikka vähemalt sama raju kui päeval kui pargi poole sõitsime. Suutsin paduka häältega harjuda ning peaaegu unne suikuda, kui järsku kõlas kõuemürin, mille sarnast polnud iial varem kuulnud. Nii vali, nii raju ja nii lähedal. Välgul ja sajul vist ei tulnudki lõppu. Aegamisi sai sellest unetundide taustamuusika. Ärkasin varahommikul, kui sadu oli lõppenud, taevas enam vähem selge ning esimesed matkajad end safari poole teele sättisid. Varajased ärkavad ikka vara. Pargiväravad avatakse päikesetõusuga kell 6.20. Alates sellest hetkest saab ka safarisse siseneda. 

Kõige parem aeg safariks on Etosha rahvuspargis juulist oktoobrini. Siis on parim aeg loomade vaatluseks. On kuiv ning loomad kogunevad veekogude juurde jooma ning end jahutama. On ka vähem taimestikku ning kergem loomi märgata. Ilmad on samuti jahedamad ja kuivad. Samas on siis ka rohkem külastajaid ning hinnad ka kõrgemad. Meie aga tulime siia detsembri lõpus, mis on vihmaperiood. Seetõttu ka see öine välgumöll ja paduvihm. Kuna sajab, siis on ka rohelust rohkem. See on nt ka parim aeg lindude vaatluseks. Paljud rändlinnud on siia talvituma tulnud. Loomadega on aga nii, et kuna igal pool on vihmade tõttu joogipoolist, siis ei kogune nad kindlatesse kohtadesse janu kustutama, vaid hajunevad rohkem laiali ning neid on safaripargis raskem märgata.

Parim aeg loomi kohata on tavaliselt päikesetõusust kuni kella üheksani hommikul. Päeval aga, umber 11-15.00 liigub loomi kõige vähem. Õues on palav ning kogu kamp on end kuskile varju puhkama sättinud. Alates kella 16.00 paiku, kui päike alla poole vajub, muutuvad ka loomad taas aktiivsemaks. Meie muidugi sõitsime terve päeva ringi ning võtsime kogu loomade vaatlusest viimast. Panime Aafrika safari teemalise muusikalisti mängima ning sisenesime kella 8 ajal hommikul parki. Kohtasime mitmeid sebrasid, kitsi, pühvleid ning ühel hetkel märkasime ka kaelkirjakut, kes täpselt meie auto kõrval puu otsast lehti näris. See oli super tore ja imearmas üllatus! Juba oli loomade vaatlus korda läinud, juhu! Kõige toredam on see, et sa saad ise autoga sõita. Ise otsustad, kuhu järgmisena sõidad ning kui pika pausi teed. Kõik teed ja valikud on avatud! Ainus range reegel on see, et parki saab siseneda alates päikesetõusust ning väljuma peab enne päikeseloojangut. Ja mis kõige tähtsam, autost ei tohi välja tulla! Alal on mitmeid kohti, kus saab puhata ja pausi teha ning ohutult jalgu sirutada. Loomade juures on aga autos väljumine rohkem veel kui rangelt keelatud. 

Üks koht, mille Etoshas lisaks loomadele ära võiks vaadata, on soolajärve vaatepunkt.

Etoshas asub hiiglaslik soolajärv, kus saab mööda liivast muuli järvele nö sisse sõita. Imelised vaated ja imeline kogemus. Lausa ebamaine. Soolajärv on juskui kogu pargi süda.

Pargis oli erinevaid teeotsi ning loomade joomiskohti palju. Vali ainult, millise juurde minna soovid. Loomi nägime kokkuvõttes rohkelt! Lemmikud olid õhtupoolikul välja tulnud kaelkirjakud. Lausa 9 tükki, seisid kambas ning nosisid eilsest vihmast mõnusalt turgutust saanud puulehti. Ja veel meile väga lähedal! Ja lisaks veel lugematu hulk bämbisid! Jah, ma tean, et need on kitsed, aga bämbi kõlab palju armsamini. Mitukümmend tükki korraga. Emme sabas rohtu nosimas ning siis kõik koos teed ületamas. Lisaks veel ka üle tee roomav kilpkonn! See oli nii tore üllatus. Ma ei teadnudki, et siin kilpkonnad elavad, hehe. Nägime ka kahel korral lõvisid. Need olid pigem kaugel, aga tore ikka. Ühes kohas lausa kolm tükki koos. Püherdasid puu all, käpad taeva poole. Ilmselt tähistasid, et päeva palavaim osa on kohe läbi ning saab mõnusat jahedat õhtut nautima hakata.

Meie aga parkisime oma matkatelgi taas safari kämpingualale, valmistasime gaasigrillil maitsva õhtusöögi ning keerasime vurrud kerra. Homme on varajane äratus ning viimane safarihommik. Siis algab sõit juba lõuna poole, uued valdused ja seiklused ootavad!

Viimane safarihommik toob 4 suurt lõvi ja hulga kutsikaid!

Ärkasime enne päikesetõusu, tegime hommikukohvi ning läksime varahommikusele safarile. Tahtsime veel pooltunnikest loomi vaadata. Enne, kui suuna lõunasse võtame ning täiesti uutele seiklustele uue lehekülje pöörame. Kohe väravast välja sõites kohtasime kaelkirjakut, sebrasid ning bämbisid. Kõik olid tulnud tere hommikust ütlema. Tuuriautod koos turistidega olid juba liikvel ning kiirustasid kõik ühes suunas, järgnesime neile. Sihtkohas ootasid meid lõvid! Wow, kui lahe üllatus! Suur isalõvi, 3 emalõvi ja posu kutsikaid. Kogu kamp eemal põõsaste all mõnulemas. Pidime hulga aega ootama, enne, kui nad lebotamise lõpetasid ning jalutama läksid. Lõpuks see juhtus! Kui lahe! Nagu terve Simba perekond mööda savanni jalutuskäiku tegemas. Imeline viimane akord meie viimasele safari hommikule!

Nüüd edasi Twyfelfonteini! See kuulub UNESCO maailmpärandi nimistusse ning sealt leiab eest mitmete tuhandete aastate vanuseid kaljujoonistusi. Lisaks pidid sealkandis elama ka kõrbeelevandid. Ehk kohtume? Loodame parimat! 

Kui sulle Namiibia seikluse esimene osa meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Namiibiasse kämpima minna? Või oled juba käinud? Anna märku!

Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!