Uuendatud: oktoober 2026
Surfilaager Marokos! Taghazout on väike surfiküla Agadiri lähedal, kuhu igal hooajal tuhanded surfihuvilised lainetele tulevad. Ja mina olin seal juba teist korda. Selles postituses räägin ausalt, milline on surfilaager algaja jaoks, mis õnnestus ja mis mitte, mida Marokos süüa, kust näeb parimat päikeseloojangut ning miks tasub ära käia ka Imsouane’is, kus pidavat olema Aafrika ühed pikimad lained. Lühikese ülevaate kõigest, mida külas teha, leiad postitusest 7 tegevust, mida Taghazouti surfikülas teha.
😅 Varahommikuste lendude juures on parim asi päikesetõus. Seda juhul, kui satud lennukis “õigele poole” istuma. Ning juhul, kui suudad silmi lahti hoida, et päikesetõusuni vastu pidada! Varahommikused lennud võivad muide omaette seikluseks kujuneda. Hiljuti läksin Riia lennujaamas unesegasena B19 asemel B9 väravasse ja peaaegu oleksin koju jõudmise asemel Funchalis maandunud, hehe! Aga seekord õnneks õige värav ja õige lend. Marokosse!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami. Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta!
AGA! Nüüd pea ees Maroko seiklusesse! Või hoopis koos surfilauaga ookeanilainetesse?!
Lennukist avanesid maalilised vaated kõrbelisele loodusele. Mäed keset kõrbe. Õhtune päike oli juba üsna madalal. Kuna lend läks läbi Kopenhaageni, siis jõudsime Marokosse alles õhtul. Maandusime sooja Agadiri. Surfilinna, kuhu uued ja uued surfihuvilised lennukitega üksteise järel aina saabusid. Oli novembri keskpaik ning sooja veel endiselt 25 kraadi kanti. Nagu mõnus soe Eesti suvi. Ainult et Aafrikas.
Maroko lühidalt: keel, raha ja usk
🇲🇦 Maroko pealinn on Rabat (mitte Marrakech, nagu paljud arvama kipuvad).
🇲🇦 Marokos elab ~37 miljonit inimest. Umbes sama suur on rahvaarv ka nt Poolas.
🇲🇦 Valuutaks on siin Maroko dirham: 20 MAD = 1,87 EUR. 13 MAD-i eest sai näiteks väga mõnusa cappuccino.
🇲🇦 Maroko on kuningriik. Praegune valitsev dünastia on võimul olnud alates 1631. aastast, mis pidi sellest tegema Araabia maailma vanima valitseva dünastia.
Ja muide, Maroko ametlikeks keelteks on araabia keel ja berberi keel, kuid kellel prantsuse keel suus, siis võib end seal samuti tunda nagu kala vees. Põhjuseks siis see, et Maroko oli Prantsuse protektoraat ehk mitte ametlik osa Prantsusmaast, kuid Prantsusmaa valitses seal sisuliselt kõigis olulistes küsimustes üle 40 aasta. Prantsuse keel on Marokos laialdaselt tuntud ja räägitud, olles mitteametlik teine keel äris, valitsuses ja igapäevaelus, eriti linnapiirkondades. Mina oskan gümnaasiumi ajal õpitu najal näiteks öelda “Bonjour” (Tere), “S’il vous plaît” (Palun), “Merci” (Aitäh), “Parlez-vous anglais?” (Kas sa räägid inglise keelt?), “Je m’appelle Liis” (Minu nimi on Liis) ja “écureuil” (orav). Ma arvan, et mul läheb siin hästi, tundub täitsa vinks-vonks sõnavara! 😏
Aega siin ei loeta. Tundub, et seda on kõigil ning kiirustamisele energiat ei raisata. Meie seltskonna bussike hilines korralikult. Kuskil pidi ummik olema. Kui aus olla, siis ei ole mul sooja tuule käes ootamise vastu midagi. Palmid, soojus, mäed taamal. Ootasime, mis me ootasime, aga bussi ei tulnudki. Läks vist kuskile kaduma. Võtsime pisemad taksod ja sõit Taghazouti surfiküla poole võis alata.
Mõned reisikaaslased tahtsid õhtuks tee pealt paar külma õlut kaasa haarata. Oli see vast seikluse algus. Tundus, et see soov jääbki sooviks. Nagu teada, siis tõsimeelne moslem alkoholi ei tarbi. Islam on Maroko suurim religioon, mida järgib enam kui 99% elanikkonnast. Moslemiriigis reisimise kohta loe ka minu seiklust kõrbe sultaniriigis Omaanis. Meie autojuht isegi ei teadnud, kus alkoholipood asub. Ja kui teaks, siis sinna lähedale ta ei läheks. Usk ei luba. Nagu ta ütles. Tundus, et külmale õllele tuli head aega öelda. Olime juba umbes pool tundi sõitnud, kui auto järsku teepervele tõmbas. Sügavalt usklik juht lahkus. Mis toimub? Ootasime viivu ning selgus, et õllepoe külastuseks tuleb meile teine juht. Noormees, kes sama usku ei järgi ning vabalt poodi võib minna. Ehk siis olime leidnud selle 1% kohalikust, kes oli nõus selle patuse teekonna ette võtma. Alkoholipood oli peidus. Suure toidupoe keldris. Mööda käänulist treppi keldrikorrusele. No ikka korralik kangema kraami pood. Sealt sai kõike! Õlled haaratud, pidi need autos varjatud kohta hoiule panema. Nii et aknast sisse vaadates näha ei oleks. Ööbimine oli meil ilus! Kohalikus Taghazouti surfikülas asuv hostel. Juba maja ette jõudes on igal sentimeetril näha, et siit saab surfiks kõik vajaliku! Lauast ja kalipsost kuni vaha ning eriti tugeva päikesekreemini.
Esimene surfipäev Taghazoutis: algaja kogemus
Kaua oodatud surfipäev oli käes! Päike tõuseb siin alles kell 8 hommikul. Oh, wow! Aga milliste kaunite vaadate saatel! Meie hosteli viimaselt korruselt avaneb ookeanile ja tõusvale päikesele imeline vaade. Kui hommikusöök söödud sai, oli aeg kaua oodatud esimeseks surfiks! Surfilaud ja kalipso said juba eelmisel õhtul valmis pandud. Nüüd tuli end vaid päikesekreemiga sisse määrida ning terrassilt veepudel kaasa haarata. Bussisõit surfiranda võis alata!
Meri oli aga möllama hakanud ning lained tundusid hullumeelsed. Vahused ja kurjad. Seda eriti algajate jaoks.
Kohalikud poisid pakkusid kiirelt uue koha välja. Rahulikum ja leebem lahesopp. Suundusime bussikesega sinna. Kohale jõudes ajasime kalipsod selga ja tegime ühise soojenduse. Kohalike surfitreenerite eestvedamisel. Minu viimasest surfikogemusest on ~3 aastat möödas. Esimenegi kogemus oli siin samas, Taghazouti külas, selles samas surfilaagris! Hoolimata varasemast kogemusest otsustasin siiski algajate grupiga liituda ning kõik olulise samm-sammult taas meelde tuletada. Surfamine on ju supertehniline ala! Esmalt ühine soojendus, siis personaalsem praktika. Pärast seda, kui meid neljastesse gruppidesse jaotatud oli, hakkasime põhjalikult kogu protsessi läbi harjutama. Kuival maal. Treener näitas ette ja meie tegime usinalt järgi. Igaüks enda laual, liival.
Liivapraktika läbitud, aeg lainetesse suunduda! Meri oli endiselt vahune ning lained tugevad ja järsud. Mitte just parim keskkond algajale surfajale. Seda tunnistasid ka treenerid. Aga on mis on, me ei hakka siin valima ja kauplema. Kõik koos lainetesse! Esimese kohana viidi meid kaljuseina lähedale lahesoppi. Hoovus oli tugev ning vette minek vaevaline. Seltsilisteks kümned ja kümned võõrad surfientusiastid, kes samal viisil merelainetes edasi proovisid saada. Üsna tulutult. Aga tõesti, ilmselt oli tegu väga soodsate tingimustega surfikohaga, kuna suurem osa samas rannas olnud surfajatest oli just sinna samasse kaljuseina lähedusse kogunenud. Olin puusadeni vees, selja tagant tulid lained ning läheduses plätserdas mitmeid kaasteelisi. Ookeanist tulnud lained said randumise eel valgeks vahuks. Treener hõikas, et lauale kõhuli viskaksin ning paddeldama hakkaksin. “Halloo, are you serious?” küsisin üsna ehmunud häälel.
Ma ei ole kunagi veega parim sõber olnud. Hoolimata mitmetest ujumistrennidest ja juba lapsepõlves omandatud ujumisoskusest ei ole me endiselt väga lähedasteks sõpradeks saanud.
Tegin siiski nagu paluti ning vastu vaielda ei julgenud. Tagant tulnud hiiglaslik laine tabas mind enne, kui treener mu surfilauale hoo sisse jõudis lükata. Käisin koos lauaga ümber. Tulemuseks korralik pesumasinaefekt. Noh, selline tunne, et oled vee all ja ei saa päris täpselt aru, mis toimub. Tundsin, et mõlemad käed puudutasid midagi, üks lauda ning teine surfikaaslast. Ei olnud ma ainus, kes laine võtmisega hiljaks jäi ning vee alla käis. Pärast mitut vaevalist katset ning merevahusoolaseid juukseid ja ninasõõrmeid otsustas treener meid mujale viia. Kamandas kõik oma neli usinat õpilast veest välja ning viis mööda rannikuäärt jalutades paarsada meetrit edasi. Sinna, kus kaljusid ei olnud ning merelained otse randa laksusid. Ma ei teagi, kas see oli selline tavaline okei algus surfitunnile või tahtis ta lihtsalt näha, mis puust me tehtud oleme ja kas lööme käega veel enne kui alustada jõuame. Motivatsiooni see igal juhul ära ei võtnud!
Ja ega siin tegelikult ongi suured lained. Kõvasti suuremad kui nt Eestis tormise merega. Ega asjata ei ole see maailmakuulus surfiparadiise. Nimelt pidavat see olema üks parimaid paiku surfama õppimiseks. Just see on ka põhjus, miks igal hooajal tuhanded surfihuvilised oma tee just siia leiavad. Ranna ääred on täis surfiputkasid, keskuseid või bussikesi, kust nii varustust kui ka treenerit palgata saab.
Algas esimese surfitunni teine osa! Sumpasime kõik koos lainetesse. Lained olid viisakamad ja sõbralikumad. Või noh, vähemalt tundusid. Asi võis olla ka selles, et kui oled just lainete möllu kogenud, siis tundub järgmine mitte nii hirmus möll päris okei. Seisin põlvini vees ning vaatasin enda suunas tulevaid laineid. Üksteise järel. Üks suurem kui teine. Mõni teisega koondudes ning niiviisi üsna hiiglasliku kollina rannale jõudes. Eemal ookeanis oli mitmeid teisi surfareid. Ootasid laual istudes või lamades laineid. Nagu pisikesed mustad täpid. Meie eesmärgiks oli valgeid vahuseid laineid püüda. Need, mis varsti rannale jõudma hakkasid, aga päris kohal veel ei olnud. Enne ühe sellise tulekut tuli kibekiirelt lauale kõhuli visata ning paddeldama hakata. Ja kui laine piisavalt lähedal oli, tuli ruttu lauale püsti hüpata. Esmalt end muidugi kätega üles lükata, siis tagumine jalg lauale panna (nt vasak) ja siis esimene jalg (nt parem). Jalad pidid lauaga risti olema, mõlemad samas suunas. Pea pidi ette vaatama. Käed ka kindlas poosis. Ühesõnaga super pikk list asju, mida kõike üsna samal ajal tegema pidi. Wow, mis mälutreening. Lisaks ka musklite proovilepanek. Ega vist ilmaasjata ei öeldud, et enne surfilaagrit tuleb kätetrenni teha. Ups! Nüüd on siis tulemus käes. Õnneks ei ole vees kukkumine valus. Pigem lihtsalt märg.
Kordasime sama harjutust kordi ja kordi. Lauale kõhuli, jalad kokku ja varbad vastu laua tippu. Treener ootab parajat lainet ning lükkab siis hoo sisse. Laual olija ülesandeks on marukiirelt paddeldama hakata ehk end kätega vees edasi tõmmata ning siis õigel hetkel püsti hüpata. Eesmärgiks ka püsti jääda ning niiviisi lainega koos randa välja purjetada. Paar korda vähemalt kümnest katsest õnnestus! Olin rahul! Kui endale suuri eesmärke ei sea ja sellega pinget peale ei pane, siis ei ole ka millegi üle pettuda. Olin rõõmus ning lugesin juba surfilaagri korda läinuks!
Maroko surfiparadiis on mõnus! Rand on täis entusiastlikke ja naeratavaid surfihuvilisi. Kes harjutab, kes puhkab, kes sööb lõunat ning kes paitab lähedust nuruma tulnud koerakest. Koeri oli rannas palju. Nad on justkui kõigi koerad, kes surfirahvaga koos üles on kasvanud. Võtsid päikesevarju või surfilaua varjus koha sisse ning nautisid ühes surfaritega päeva kulgemist. Olid tänulikud iga pai ning surfilaua äärele pandud pirukaampsu eest. Lisaks pakkusid kohalikud härrad hobuse- või kaamelisõidu teenust. Seda otse rannaliival.
Jõudsime õhtu eel Taghazouti tagasi ning tegime küla vahel pisikese jalutuskäigu. Seal on mitmeid mõnusaid kohvikuid ning pisikesi poekesi, kus kohalikud erinevaid suveniire ja muud kraami müüvad. Kui võrrelda külakest kolme aasta taguse ajaga, mil siin esmakordselt käisin, siis on muutus ikka suur. Surfareid rohkem ning kohalikud ka ise turismi enda kasuks rohkem tööle pannud. Nt oli kunagi siit võimatu postkaarte leida. Veel vähem marke. Nüüd aga oli nii mitmegi poe juures valik erinevaid postkaarte. Kogu külakese meeleolu on minu meelest aga maagiline. Kui mõtled sõnale surfiküla, siis see on täpselt, mida siit eest leiad. Tagasihoidlikud majad, sinised ja valged toonid domineerimas, surfilaenutused ja pisikesed poed kitsastel tänavatel, majade vahel. Imeilus rannajoon, hiiglaslikud sinised kaluripaadid lahesopis pargitud, pisikesed hubased kohvikud puuviljaste smuutide ja bowlidega. Minu lemmikkohad ja -tegevused külas panin kirja eraldi: mida teha Taghazouti surfikülas.
Kõik kolm söögikorda on meil juba surfilaagri hinnas. Hommiku- ja õhtusöök hostelis. Mõnus valik kohalikke toite. Lõunat aga sööme rannas. Õhtusöök on mõnus aeg, kus surfikaaslastega ühise laua taga istuda ning päevaseid muljeid, pisikesi surfivõite ja uusi väljakutseid arutada. Inimesed on toredad, söök maitsev ning uus surfipäev peagi käes! Mida veel tahta?! Viskusin naeratus näol voodisse.
Teine surfipäev ja loojang Taghazouti skatepargis
Äratus kardina vahelt piiluva valgusekuma saatel. Päike tõuseb kell 8. Samal ajal on ka hommikusöök. Hommikud on siin maagilised. Meie hostelist ja ka toaaknast on otsevaade tõusvale päikesele ning hommikusele rannale. See oranžikas valgus ning udune loor ookeani ja rannaliiva kohal on lihtsalt eepilised. Midagi sellist, mida vist ainult filmides näha saab.
Läksime hommikul kohe randa. Üldine surf hakkab lõunast, aga mõned profid poisid tahtsid päikesetõusu järgse surfi teha. Kohas, kus lained megad ning minusugune algaja varvastki vette panna ei julgeks. Vette minek toimus kaljult hüpates. Tuli täpselt oodata, kuniks vesi on kohal ja laine raugenud ning hüpe turvaline. Ja kui lõpuks vees, siis tuli elu eest paddeldada, et end kaljudest ohutusse kaugusesse saada. Pisikesed täpid lainetes täiskiirusel ennast edasi triivimas ning lainet jahtimas. Nagu kilpkonnakesed kaugusesse liikudes. Läksime ookeanile nii lähedale kui saime. Nii et kui väga hiiglaslik laine sattus, siis puudutasid veepiisad paljaid varbaid. Juba seal seismine ja surfipoiste vaatamine, nende ootusärevus ning katsed lainet püüda, tõid endalegi korraliku elevuse sisse. Ja kui kellelgi õnnestus ilus pikk laine püüda… wow! Tegin ühest andekast surfipoisist ning tema perfektsest lainesõidust ilusa video. Jagasin seda vanaemalegi ning saatsin hommikused tervitused soojast Marokost. Vanaema on minu surfilaagrisse minekust vaimustuses ning arvas, et saadetud videos tuleb mul surfamine juba päris hästi välja. Hihi.
Ja nüüd ise vette! Mitte siin kaljudel. Normaalselt tavalises rannas ikka. Sõitsime bussikesega lähedal asuvasse lahesoppi. Lained olid sarnased eilsele. See ju tore. Hea turvaline minna, keha juba teab, mis teda ees ootama hakkab, haha. Tänane surf oli taas täis kõike. Vahuseid laineid, soolase ookeanivee lonksamisi ning lainelaual õnnestumisi. Sellist pesumasinaefekti nagu esimesel päeval kaljude lähedal tunda sai, täna õnneks ei kogenud. Küll aga tõi tänane surf ära löödud põlve. Ei midagi hullu, lihtsalt hetkeline valu ning mõned tunnid punetav põlv. Aga nii need õppimine ja õnnestumine käsikäes käivad. Emotsioonid olid aga ülevad. Raske on kirjeldada seda tunnet, kui saad lõpuks laual seista. Kas või korraks, kas või mõned meetrid! Aga saad! Vahune laine sind kandmas ning mõnusalt edasi viimas. Nii mega!
Igal lõunal ootab meid rannas hiiglaslik võileib. Vahel nt tuunikala, salatike ja tomat. Ja kuna oleme eksootilises riigis, siis ka puuvili! Banaan või apelsin. Rannas jalutavad ringi ka kohalikud teemeistrid, kes 20 dirhami (1,87 EUR) eest teed pakuvad.
Kuna tänane surfikoht asus Taghazouti külale üsna lähedal, siis otsustasime tagasitee jalutada. Otse mööda ranna äärt. See oli kui jalutuskäik läbi surfisüdame. Küla lähedane lahesopp oli surfaritest pungil. Elu kees ning igaüks andis sellesse oma kohaoleku ja surfikirega väärilise panuse. Nii tore oli näha neid särasilmseid surfareid, kelle ainsaks eesmärgiks oli see päev laineharjal õhtusse saata. Ise sealjuures seda kõike täiel rinnal nautides.
Tänaõhtuseks eesmärgiks oli ära käia skatepargis. See ei ole tavaline rulapark.
Tegu on külakese kõrgeima punktiga, kust avaneb imeline vaade linnale, ookeanile ning loojuvale päikesele. See on koht, kuhu õhtu eel kõik surfi-, rula- ja niisama entusiastid kokku tulevad ning ühiselt õhtut naudivad. Alati on seal mitmeid, kes suure hulga pealtvaatajate silme all oma rulalaudadest viimast võtavad. Tõeliselt andekad trikitajad. Need õhtused päikeseloojangud on nii populaarsed, et kui piisavalt vara kohale ei lähe, siis rambi tribüünil istuma ei saa.
Lisaks on sinna kokku tulnud mitmeid nänni pakkujaid ning toidumeistreid. Inimesed on siin lahked. Uurisin, mis sööki kohalikud poisid pakuvad. Tundus, et köögiviljad grillil küpsemas. Sain vaevalt nende tegevuse vastu huvi üles näidata, kui kohalik noormees mulle juba süüa pakkus. “Do you want something to eat? It is all free! Take it!” Olin ta lahkusest lummatud. Meil oli hostelis peagi ühine õhtusöök algamas ning seetõttu keeldusin viisakalt. Kogu see vaade ning sealne õhkkond on taas midagi, mida keeruline kirjeldada. Seal peab olema ja seda peab kogema. Taghazouti kuld-oranžikad päikeseloojangud annavad sellele kõigele veel erilise lihvi. See vaade, kuidas suur tulekera oranžilt lõõmates lihtsalt merre vajub. Kogu skatepargi ja mäetipu melu aga vankumatult kuni pimeduseni edasi käib.
Päikesetõusujooga ja 20 km rattamatk Taghazouti ümbruses
Uus hommik tõi päikesetõusujooga! Kuna päike tõuseb alles kell 8, siis tegelikult oli päikesetõus hommikujooga lõpuakordiks! Lihased on eelmiste päevade surfist kanged. Eriti musklid! Enese järjepidevast lauale püsti ajamisest. Pärast üle pika aja body pumpis käimist ei ole ka nii valusad olnud, haha! Aga jooga oli mõnus. Rahulik ja korralik venitamine. Kohaliku joogaguru käe all. Tunni möödudes ei olnud kehal vist lihast, mis poleks joogapuudutust tunda saanud. 10 € hästi investeeritud! Nüüd hommikusöök ja siis taas surf! Muide, meie hosteli eest pisikesest putkast saab superhead kohvi (13 MAD = 1,20 EUR). Lemmik hommikurituaal paigas!
Õhtune elevust tekitav tipphetk oli muidugi rattamatk! Rattad rentisime Taghazouti külast, kohalikust laenutusest. Matk mööda Aafrika liivaseid teid. Mäest üles ja alla. Kenake pingutus siia päeva lõppu, haha! Kui eelmistel päevadel olid surfates jalalihased pigem tagaplaanile jäänud, siis nüüd oli kord nende kätte jõudnud! Aga et matka alguspunkti ehk rattalaenutusse üldse jõuda, tuli esimeseks sammuks sadu trepiastmeid läbida. Ja seda ikka ülesmäge! Ma ei olnudki veel aru saanud, et see surfiküla nii mägine on! Rattalaenutus asus kuskil kõrgel. Muidugi, Aafrikale kohaselt oli mõnus ootamine rattaseiklusesse sisse kirjutatud. Ettevalmistused alles käisid. Rataste tänavale toomine ning siis igale sõitjale sobiva kätte leidmine. Meie seltskonda kuulus 10 seiklushimulist rattamatkajat. Kõik meie surfilaagri osalejad, kes Aafrika loodust läbi rattasõidu avastada soovisid. Kui rattad käes olid, siis algas kiivrite jaotus. Turvalisus ja ohutus ennekõike! Ees ootas 20 km rattamatka mööda Maroko surfiküla tolmuseid teid.
Päris väljakutsuv matkake oli. Muidugi ei puudunud ka parimad palad ehk tõusud! Joogiveega oli samuti pigem kehvasti. Unustasin selle sootuks. Õnneks oli päevast kotti üks imepisike veepudel jäänud. Ainult üks lonks võetud! Ta oli küll terve päeva kotis kaasas loksunud, kuid ometigi sai temast selle matka aukülaline! Eriti keerulised olid tõusud. Lemmikud kohad aga langused, haha. Pole naljaasi siin Aafrika soojas rattamatka pidada. Vähemalt mitte minul. Kui ma kohe üldse enam ei jõudnud, siis lükkas Alvar mulle selja tagant hoogu juurde. 🩷 Aga vaated olid vinged! Sõitsime mööda ranniku mägist teed ning imetlesime kauneid vaateid nii all paistvale külale kui ka ookeanile. Mingil hetkel pöörasime suurelt teelt kõrvale ning sõitsime mägisel alal.
Sooja oli üle 20 kraadi ning päike hakkas juba alla tulema. Loojanguks pidi matk läbi saama. Ja muidugi andis energiat ka eemalt paistev pankrannik. Seal oli peatus, kust loojangule imekaunis vaade avanes. Maalilised vaated ookeanile ning pangale. Umbes selline nagu Türisalus, aga kordi suurem ja kõrgem. Kui kõik need lummavad vaated endasse ahmitud said, hakkasime tagasi liikuma. Hanerivis mööda suurt teed, ikka lähemale ja lähemale finišile ehk meie Taghazouti küla rattalaenutusele. Kui enne olime pärast starti külatänavate mäest hooga alla sõitnud, siis nüüd enam ratta selga väga ei kiputud. Pigem sai kõik need tõusumeetrid ratas käekõrval mindud. Vinge kogemus ja imelised vaated!
Vihmasadu Marokos: aasta suursündmus
Õhtu möödus taas kaljunukil surfareid vaadates. Meie surfilaagri osavad surfarid olid samuti vees. Kui ise surfamises meister ei ole, siis nii tore on teisi vaadata ning igale nende lainepüüdmise katsele kaasa elada. Wow, kui osavalt nad liiguvad. Tundub nagu surfilaud oleks neil jalgade külge liimitud ning iga laine nende jaoks kui uus seiklus, mille nad avasüli vastu võtavad. Kui vahepeal nälg näpistama hakkab, siis on läheduses ka kohalikud poisid, kes lahkelt nii teed kui pirukaid müüvad. Nii võib siin lõputult kulgeda. Või noh, vähemalt pimeduseni. Või siis vihmasajuni. Mis juhtus täpselt nüüd! Siin ei ole juba pikalt sadanud! Äkki hakkasid alla langema suured vihmaplärtsud. Just, plärtsud, need olid nii suured, et kui esimesed piisad langesid, siis tuli korra väike kõhedus sisse, et millega tegu?! Vees oli kindlasti mõnus. Niikuinii on igal pool märg, mis see paar plärtsu lisaks ära ei ole. Meie aga jooksime kiiruga autosse vihmavarju. Suured vihmaplärtsud katusele kukkudes.
Õhtu, öö ja uus hommik tõid vihmasaju. Suure sündmuse, mida Marokos harva näha ja tunda saab. Vihmahooaeg olevat siin oktoobrist aprillini, kuid suurim vihm pidi tavaliselt maha tulema novembris-detsembris. Viimane suurem sadu oli olnud aasta tagasi. Öine tuul ja vihm olid paljud hosteli rõdudele kuivama pandud kalipsod maapinnale lennutanud. Hommikul veel endiselt sadas. See aga ei takistanud hosteli kõrval oleval palliväljakul olnud laste rõõmu. Mäng ja kilkamine kestsid läbi vihmasaju. Tundus, et neil oli lõbus ning vihmapiisad andsid ainult rõõmu juurde.
Maroko toidud: tagine, kuskuss ja piparmünditee
Siinne toidukultuur on rikkalik. Kui vaadata juba seda, millised laadungid vürtse ja ürte kohalikul Agadiri turul müügil on, siis võib kindel olla, et ka kohalikes toitudes on neid usinasti kasutatud. Erinevad vürtsikad ja aromaatsed, kuid mitte ülemäära tulised toidud. Väga levinud on tagined ehk savist koonuskaanega hautisepotis valmivad road. Need on lihast, kalast või köögiviljadest hautised (nt esimene pilt). Teisel pildil on näha kuskuss. See on traditsiooniline roog, mida pakutakse sageli nt reedeti. Väikesed aurutatud terakesed serveeritakse kastme ja hautatud liha/köögiviljadega. Muidugi ei puudunud ka khobz ehk leib! Seda toodi iga toidu kõrvale üsna rohkelt. Ja piparmünditee! Seda sai ju lausa rannas surfi kõrvale!
Lisaks sai tänavalt osta erinevaid magusaid koogikesi. Rannaäärsetes kohvikutes pakuti ka smuutikausse. Ja muidugi ei puudunud puuviljad! Külatänavatel oli üsna lai valik saada. Nii kohalikke kui ka sisse tooduid. Lisaks ka avokaadod, mida hosteli all asuvast poest hommikusöögi kõrvale tihti ostsime.
Imsouane: ühed Aafrika pikimad surfilained
Iga õige surfisõber võiks kindlasti külastada ka Imsouane’i! See on 1,5 h autosõidu kaugusel Taghazoutist. Imsouane on tuntud kui üks Maroko parimaid surfikohti, meelitades lainesurfajaid üle kogu maailma. Piirkonna juveeliks on kindlasti The Bay, legendaarne surfikoht, mis pidavat parimatel päevadel pakkuma lausa üle 700 m pikkuseid laineid (sõit pidavat võtma 1 min ja 30 sek, wow!). Muutes selle üheks Aafrika pikimate lainetega surfirannaks. See tähendab siis seda, et kaldale tulevad lained on ilma vahepeal murdumata superpikad ehk siis saab neil hea õnne korral ilmatuma pika sõidu teha.
Käisime seal ka 3 aastat tagasi ning siis sain esmakordselt neid laineid katsetada. Päris hullumeelne. Muidugi ei püsinud ma pikalt püsti, kuid kogemus ise oli vinge. Kui tollal oli tegu pisikese külakesega, kus peale surfiranna ja paari söögikoha ning surfilaenutuse väga muud ei olnud, siis nüüd oli vaatepilt sootuks teine. Üsna lai valik erinevaid kohvikuid ja lausa suveniiripoode, kus meelepärast soetada sai. Lisaks ka palju surfilaenutusi ning mäejalamile kerkinud elumaju. Piirkond areneb jõudsalt. Pole ka ime, lained tundusid endiselt sama võimsad ning kindlasti oli kogemus ka mega.
Lisaks oli rahvast kordades rohkem kui siis. Aina uued ja uued massid voolasid peale. Mitmed sajad surfisõbrad pikki laineid püüdmas. Vette ma sel korral ei läinud. Olin rõõmus oma eelmise Imsouane’i kogemuse üle ning nautisin kõike seal toimuvat rannalt. Eelmiste päevade surfitrennidest olid lihased veel väga hellad ning kaldal vaatamine ja surfilainete vallutajatele kaasa elamine oli ka tore.
Praktiline info: surfilaager Marokos
🌿 Hind ja kestus
Meie surfilaager kestis nädala ja maksis 700 € laager (kõige soodsam pakett oli 500 €) + 400 € SAS lend Tallinn – Kopenhaagen – Agadir. Siuhhi 2026. aasta Taghazouti surfilaagrid toimuvad novembris kahe nädalana ning hinnad algavad 500 € nädala kohta. Kui tuled mõlemaks nädalaks, saad 100 € soodsamalt. Lennud ja kindlustus tuleb ise osta. Päris levinud on ka see variant, et tuled ise kohale, otsid mõne toreda ööbimise ning palkad vajadusel surfijuhendaja kohapealt. Mulle tundus, et iga teine kohalik poiss oli seal super surfar!
🌿 Mis kuulus hinna sisse?
Kõik kolm söögikorda olid laagri hinnas. Hommiku- ja õhtusöök hostelis, lõuna rannas (hiiglaslik võileib ja puuvili). Lisaks surfilaud (pehme algajate laud), kalipso, treener, ööbimine hostelis 2 kuni 4 inimese tubades ja bussike, mis meid igal hommikul surfiranda viis. Hinna sees ei olnud näiteks päikesetõusujooga (10 €), rattamatk (200 MAD ehk ~18 €) ega kohv hosteli eest putkast (13 MAD ehk 1,20 €). Seda viimast soovitan küll väga! Kõik, mida kohapeal lisaks osta soovisid, tuli ise katta.
🌿 Kuidas Agadiri lennujaamast Taghazouti saada?
Laager korraldab tavaliselt lennujaamast transpordi. Kui aga bussike kuskile kaduma läheb, nagu meiega juhtus, siis saab ka takso võtta. Teekond on umbes 45 minutit kuni tund ja takso maksab umbes 30 kuni 40 €. Lepi hind enne sõitu juhiga kokku! Kui saabud muul ajal kui teised, maksab Siuhhi transfer umbes 35 € inimese kohta ühes suunas.
🌿 Ilm ja vee temperatuur
Taghazoutis saab surfata aasta ringi, aga lained on igal aastaajal erinevad. Ja Eesti mõistes on siin soe kogu aeg! Isegi jaanuaris on päeval 21 kraadi. Oktoobrist aprillini on surfihooaeg. Ookean toob siis kõige võimsamad lained ja küla on surfaritest pungil. Kogenumad surfarid tulevad just sel ajal. Novembris oli päeval 25 kraadi kanti sooja, nagu mõnus Eesti suvi. Õhtuti läheb aga jahedaks, umbes 13 kraadini. Vesi on novembris umbes 19,5 kraadi ja talvel 17 kraadi kanti, nii et ilma kalipsota vette ei lähe. Vihmahooaeg olevat oktoobrist aprillini. Meie saime selle aasta suursündmuse ehk vihmasaju ka oma silmaga ära näha.
🌿 Mida kaasa pakkida?
Väga tugev päikesekreem, sest ookeani ääres põled kiiresti. Ujumisriided, plätud, rätik ja soe kampsun jahedateks õhtuteks. Korduvkasutatav veepudel! Sularaha dirhamites (meie oleme tavaliselt lennujaama pangaautomaadist välja võtnud) rannas teele, pirukatele ja pisikestele poodidele. Ning kui sul on kange tahtmine õhtul külma õlut juua, siis tea, et alkoholipood on Marokos haruldane leid. Meie oma oli peidus suure toidupoe keldris. Ja käed! Tee enne laagrit natukenegi kätetrenni, siis on lauale püsti hüppamine lihtsam.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Marokosse on viisat vaja?
Eesti kodanikul ei ole turismireisiks Marokosse viisat vaja. Riigis võib viibida kuni 90 päeva. Enne reisi kontrolli kindlasti passi kehtivust (vajalik 6 kuud) ja värsket infot Välisministeeriumi lehelt, sest reeglid võivad muutuda.
Kas Taghazout sobib algajale?
Jah! Taghazouti pidavat olema üks parimaid paiku maailmas surfama õppimiseks ja just seepärast tulevad siia igal hooajal tuhanded algajad. Rannas on palju surfikoole ning treenerid viivad algajad rahulikumatesse lahesoppidesse, kus lained on leebemad.
Mis ajal on Marokos parim surfiaeg?
Põhiline surfihooaeg on oktoobrist aprillini, kui ookeanilained on kõige võimsamad. Algajatele sobivaid randu leiab aga aasta ringi. Mina käisin novembris. Siis oli õhk soe, vesi umbes 19,5 kraadi ja lained algajale paras väljakutse.
Kas ühe nädalaga saab surfama õppida?
Surfariks ühe nädalaga ei saa, aga lainel püsti seismise tunde saad küll kätte! Esimesel päeval õnnestus mul paar korda kümnest katsest. Ja kui aus olla, siis lugesin juba selle laagri korda läinuks. Iga päevaga läheb kindlamaks ning lained ei tundu enam nii hirmsad. Päriselt surfama õppimine on aastate pikkune tehniline töö ja vaev.
Kas surfilaagris peab kogu aeg surfama?
Ei pea! Surfitund on üks osa päevast, tavaliselt hommikuti. Kes soovib, saab minna ka peale lõunat või näiteks ka õhtul, päikeseloojangu surfile. Meie tegime vahepeal päikesetõusujoogat, rattamatka mööda rannikumägesid ja jalutasime külas. Õhtuti läksime skateparki päikeseloojangut vaatama. Ja kui lihased on eelmistest päevadest hellad, võid lihtsalt rannas istuda ja teistele surfaritele kaasa elada, nagu mina Imsouane’is tegin. Ka see oli omaette elamus!
Kas surfamiseks peab oskama hästi ujuda?
Ujumisoskus peab olema, aga meistriujuja ei pea olema. Mina ei ole kunagi veega parim sõber olnud ja sain ikkagi hakkama! Algajad harjutavad vees, mis on põlvini või puusani. Laud on jala külge kinnitatud ja treener on kogu aeg kõrval. Oluline on, et tunneksid end vees rahulikult, sest lainete all käimist tuleb ette.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Maroko on lahe ning surfamine vinge! Kindlasti midagi, mida ka kolmandat korda ära tahan proovida. Usun, et iga korraga läheb ka surfilaual seismine aina enesekindlamaks. Muidugi on ka suureks ja mega toredaks kirsiks tordil surfilaagris olnud kaaslased. Lahedad inimesed, keda suur surfihuvi või -kirg kokku on toonud ning kes igal hommikul ühise tiimina surfilaineid püüdma lähevad.
Kui Aafrika sind kutsub, siis piilu ka minu seiklusi Namiibias, kus liivadüünid on ühed maailma kõrgeimad, ja Madagaskaril, kus kasvavad hiiglaslikud baobabid ehk ahvileivapuud.
Kui oled juba varem surfama õppimisele mõelnud või tunned, et said siit postitusest selle väikese inspiratsiooniseemne, siis piilu kindlasti siuhhi lehte. Joel teeb mega lahedaid surfi- ja lumelauareise. Olles ise mõlemal alal väga hea. Minu soe ja suur soovitus! Jagan seda kõike, kuna olen ise kaks korda käinud ja väga on meeldinud. Järgmise surfi & Maroko päikeseni!
Kui sulle Maroko seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise surfamist proovida? Või oled juba nii mitmeidki laineid püüdnud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami. Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩵