Juhu! Aafrika! Maroko ➡️ Agadir ➡️ Taghazout! Surfireis ootab! Kui lahe! Olen seal korra juba käinud. Mõned aastad tagasi. Nii meeldis! Jälle paar tundi und ning kell 3 äratus. Varahommikuste lendude juures on parim asi päikesetõus. Seda juhul, kui satud lennukis “õigele poole” istuma. Ning juhul, kui suudad silmi lahti hoida, et päikesetõusuni vastu pidada!
Ega see varahommikune lendamine ei ole naljaasi! 😂 Jagan ühte hiljutist vahejuhtumit Riia lennujaamast. Veab mul, et tehnika olemas on ning alt ei vedanud!
Mis juhtus Riia lennujaamas?
Niisiis, kell on 5 hommikul. Sisenen Riia lennujaama, et sõita Riiast Tallinnasse. Turvakontroll sai läbitud ning aeg väravasse minna! Uni on niiiii silmas! Aga annan oma parima ja rõõmustan end sellega, et lennukis saab ~pool tundi magada! Värav B19, Tallinn. Haaran tee pealt väikse snäki ja vee ning asun teele. Rahvast on vähe, päikegi pole veel tõusnud. Näen kauguses B9 väravat. “Oo, täpselt sama, kust kunagi Sloveeniast tulles lend väljus!” Kiirustan tuttava värava poole. Rahvast on juba omajagu kogunenud. Võtan istet ja hakkan telefonis ringi vaatama. Mõne aja pärast avatakse värav ning ootajad võtavad järjekorda. “Wow, juba!?” mõtlen endamisi. Esimeste seas tunglema ei hakka ning annan teistele aega. Ühel hetkel liitun järjekorraga. Kuulen ees eesti keelt ja unistan juba koju jõudmisest! Järjekord jõuab minuni ning piiksutan oma pileti läbi. Kõlab pikk piiks ning ekraanile ilmub punane tuli. Veider. Proovin uuesti. Märkan endal väravatöötaja uuristavat pilku. “Are you flying to Tallinn?” küsib ta. Vastan jaatavalt ning piiksutan uuesti oma piletit. Taas punane tuli ja piip. “This flight goes to Funchal,” lausub ta tasaselt, kuid enesekindlalt. “Why?” küsin segaduses olles vastu. Poole sõna pealt saan aru, kui veider mu küsimus oli! 😂 Taga olevad inimesed itsitavad ning küsivad, kas olen õiges väravas?! Noh, vist ei ole. Ma ei tea isegi, kus see Funchal asub! Huvitav, mis oleks saanud siis, kui piletimasin oleks nt rikkis olnud või mingitel segastel asjaoludel mu pileti siiski läbi lasknud? Oleksin pahaaimamatult lennukisse läinud, kohe unne suikunud ning Funchalis maandunud. Appi! 😂 Soovisin neile ilusat lendu ning üritasin aru saada, mis väravasse ma minema pean. B19! Jah! Mitte B9 nagu eelmisel korral, kui Riiast Tallinna lendasin. Olin just unesegasena B19 asemel B9 väravasse läinud! Jõudsin õigesse väravasse umbes täpselt pardale mineku ajaks. Piletit piiksutades sain rohelise tule. Huuh, nüüd kindlalt koju! Muigasin ning astusin lennukile.
Nii et jah, varahommikused lennud võivad rohkelt seikluseid tuua, hehe! Ei tasu liigselt enesekindel olla ning unistades lennujaamas ringi jalutada. Võid nii hoopis kodu asemel tundmatus kohas maanduda. Pärast seda pole ma enam valesse väravasse läinud. Elu ikka õpetab ka.
AGA! Nüüd pea ees Maroko seiklusesse! Või hoopis koos surfilauaga ookeanilainetesse?!
Lennukist avanesid maalilised vaated kõrbelisele loodusele. Mäed keset kõrbe. Õhtune päike juba üsna madalal. Kuna lend läks läbi Kopenhaageni, siis jõudsime Marokosse alles õhtul. Maandusime sooja Agadiri. Surfilinn, kus lennukitega üksteise järel uued ja uued surfihuvilised aina saabusid. On novembri keskpaik ning sooja veel endiselt 25 kraadi kanti. Mõnus soe Eesti suvi.
Mis riik see Maroko siis selline on?
🇲🇦 Maroko pealinn on Rabat (mitte Marrakech, nagu paljud arvama kipuvad).
🇲🇦 Marokos elab ~38 miljonit inimest. Umbes sama suur on rahvaarv ka nt Poolas.
🇲🇦 Valuutaks on siin Maroko dirham – 20 MAD = 1,87 EUR. 13 MADi eest sai näiteks väga mõnusa cappuccino.
🇲🇦 Maroko on kuningriik. Praegune valitsev dünastia on võimul olnud alates 1631. aastast, mis teeb sellest maailma teise vanima dünastia.
Ja muide, Maroko ametlikeks keelteks on araabia keel ja berberi keel, kuid kellel prantsuse keel suus, siis võib end siin samuti tunda nagu kala vees. Põhjuseks siis see, et Maroko oli Prantsuse protektoraat ehk mitte ametlik osa Prantsusmaast, kuid Prantsusmaa valitses seal sisuliselt kõigis olulistes küsimustes üle 40 aasta. Prantsuse keel on Marokos laialdaselt tuntud ja räägitud, olles mitteametlik teine keel äris, valitsuses ja igapäevaelus, eriti linnapiirkondades. Mina oskan gümnaasiumi ajal õpitu najal näiteks öelda “Bonjour” (Tere), “S’il vous plaît” (Palun), “Merci” (Aitäh), “Parlez-vous anglais?” (Kas sa räägid inglise keelt?), “Je m’appelle Liis” (Minu nimi on Liis) ja “écureuil” (orav). Ma arvan, et mul läheb siin hästi, tundub täitsa vinks-vonks sõnavara! 😏
Aega siin ei loeta. Tundub, et seda on kõigil ning kiirustamisele energiat ei raisata. Meie seltskonna bussike hilines korralikult. Kuskil pidi ummik olema. Kui aus olla, siis ei ole mul sooja tuule käes ootamise vastu midagi. Palmid, soojus, mäed taamal. Ootasime mis me ootasime, aga bussi ei tulnudki. Läks vist kuskile kaduma. Võtsime pisemad taksod ja sõit Taghazouti surfiküla poole võis alata.
Mõned reisikaaslased tahtsid õhtuks tee pealt paar külma õlut kaasa haarata. Oli see vast seikluse algus. Tundus, et see soov jääbki sooviks. Nagu teada, siis tõsimeelne moslem alkoholi ei tarbi. Islam on Maroko suurim religioon, mida järgib enam kui 99% elanikkonnast. Meie autojuht isegi ei teadnud, kus alkoholipood asub. Ja kui teaks, siis sinna lähedale ta ei läheks. Usk ei luba. Nagu ta ütles. Tundus, et külmale õllele tuli head aega öelda. Olime juba umbes pool tundi sõitnud, kui auto järsku teepervele tõmbas. Sügavalt usklik juht lahkus. Mis toimub? Ootasime viivu ning selgus, et õllepoe külastuseks tuleb meile teine juht. Noormees, kes sama usku ei järgi ning vabalt poodi võib minna. Ehk siis olime leidnud selle 1% kohalikust, kes oli nõus selle patuse teekonna ette võtma. Alkoholipood oli peidus. Suure toidupoe keldris. Mööda käänulist treppi keldrikorrusele. No ikka korralik kangema kraami pood. Sealt sai kõike! Õlled haaratud, pidi need autos varjatud kohta hoiule panema. Nii, et aknast sisse vaadates näha ei oleks. Ööbimine oli meil ilus! Kohalikus Taghazouti surfikülas asuv hostel. Juba maja ette jõudes on igal sentimeetril näha, et siit saab surfiks kõik vajaliku! Lauast kalipso, vaha ning eriti tugeva päikesekreemini.
Esimene hommik, esimesed surfilained!
Kaua oodatud surfipäev on käes! Päike tõuseb siin alles kell 8 hommikul. Oh, wow! Aga milliste kaunite vaadate saatel! Meie hosteli viimaselt korruselt avaneb ookeanile ja tõusvale päikesele imeline vaade. Kui hommikusöök söödud, siis on aeg kaua oodatud esimeseks surfiks! Surfilaud ja kalipso said juba eelmisel õhtul valmis pandud. Nüüd tuli end vaid päikesekreemiga sisse määrida ning terrassilt veepudel kaasa haarata. Bussisõit surfiranda võis alata!
Meri oli aga pöördunud ning lained tundusid hullumeelsed. Vahused ja kurjad. Seda eriti algajate jaoks.
Kohalikud poisid pakkusid kiirelt uue koha välja. Rahulikum ja leebem lahesopp. Suundusime bussikesega sinna. Kohale jõudes ajasime kalipsod selga ja tegime ühise soojenduse. Kohalike surfitreenerite eestvedamisel. Minu viimasest surfikogemusest on ~3 aastat möödas. Esimenegi kogemus oli siin samas Taghazouti külas, selles samas surfilaagris! Hoolimata varasemast kogemusest otsustasin siiski algajate grupiga liituda ning kõik olulise samm-sammult taas meelde tuletada. Surfamine on ju super tehniline ala! Esmalt ühine soojendus, siis personaalsem praktika. Pärast seda, kui meid neljastesse gruppidesse jaotatud oli, hakkasime põhjalikult kogu protsessi läbi harjutama. Kuival maal. Treener näitas ette ja meie tegime usinalt järgi. Iga üks enda laual, liival.
Liivapraktika läbitud, aeg lainetesse suunduda! Meri oli endiselt vahune ning lained tugevad ja järsud. Mitte just parim keskkond algajale surfajale. Seda tunnistasid ka treenerid. Aga on mis on, me ei hakka siin valima ja kauplema. Kõik koos lainetesse! Esimese kohana viidi meid kaljuseina lähedale lahesoppi. Hoovus oli tugev ning vette minek vaevaline. Seltsilisteks kümned ja kümned võõrad surfientusiastid, kes samal viisil merelainetes edasi proovisid saada. Üsna tulutult. Aga tõesti, ilmselt oli tegu väga soodsate tingimustega surfikohaga, kuna suurem osa samas rannas olnud surfajatest oli just sinna samasse kaljuseina lähedusse kogunenud. Olin puusadeni vees, selja tagant tulid lained ning läheduses plätserdas mitmeid kaasteelisi. Ookeanist tulnud lained said randumise eel valgeks vahuks. Treener hõikas, et lauale kõhuli viskaksin ning paddeldama hakkaksin. “Halloo, are you serious?” küsisin üsna ehmunud häälel.
Ma ei ole kunagi veega parim sõber olnud. Hoolimata mitmetest ujumistrennidest ja juba lapsepõlves omandatud ujumisoskusest ei ole me endiselt väga lähedasteks sõpradeks saanud.
Tegin siiski nagu paluti ning vastu vaielda ei julgenud. Tagant tulnud hiiglaslik laine tabas mind enne, kui treener mu surfilauale hoo sisse jõudis lükata. Käisin koos lauaga ümber. Tulemuseks korralik pesumasinaefekt. Noh, selline tunne, et oled vee all ja ei saa päris täpselt aru, mis toimub. Tundsin, et mõlemad käed puudutasid midagi, üks lauda ning teine surfikaaslast. Ei olnud ma ainus, kes laine võtmisega hiljaks jäi ning vee alla käis. Pärast mitut vaevalist katset ning merevahusoolaseid juukseid ja ninasõõrmeid otsustas treener meid mujale viia. Kamandas kõik oma neli usinat õpilast veest välja ning viis mööda rannikuäärt jalutades paarsada meetrit edasi. Sinna, kus kaljusid ei olnud ning merelained otse randa laksusid. Ma ei teagi, kas see oli selline tavaline okei algus surfitunnile või tahtis ta lihtsalt näha, mis puust me tehtud oleme ja kas lööme käega veel enne kui alustada jõuame. Motivatsiooni see igal juhul ära ei võtnud!
Ja ega siin tegelikult ongi suured lained. Kõvasti suuremad kui nt Eestis tormise merega. Ega asjata ei ole see maailma kuulus surfiparadiise. Nimelt pidavat see olema üks parimaid paiku surfama õppimiseks. Just see on ka põhjus, miks igal hooajal tuhanded surfihuvilised oma tee just siia leiavad. Ranna ääred on täis surfiputkasid, keskuseid või bussikesi, kust nii varustust kui ka treenerit palgata saab.
Algas esimese surfitunni teine osa! Sumpasime kõik koos lainetesse. Lained olid viisakamad ja sõbralikumad. Või noh, vähemalt tundusid. Asi võis olla ka selles, et kui oled just lainete möllu kogenud, siis tundub järgmine mitte nii hirmus möll päris okei. Seisin põlvini vees ning vaatasin enda suunas tulevaid laineid. Üksteise järel. Üks suurem kui teine. Mõni teisega koondudes ning niiviisi üsna hiiglasliku kollina rannale jõudes. Eemal ookeanis oli mitmeid teisi surfareid. Ootasid laual istudes või lamades laineid. Nagu pisikesed mustad täpid. Meie eesmärgiks oli valgeid vahuseid laineid püüda. Need, mis varsti rannale jõudma hakkasid, aga päris kohal veel ei olnud. Enne ühe sellise tulekut tuli kibekiirelt lauale kõhuli visata ning paddeldama hakata. Ja kui laine piisavalt lähedal oli, tuli ruttu lauale püsti hüpata. Esmalt end muidugi kätega üles lükata, siis tagumine jalg lauale panna (nt vasak) ja siis esimene jalg (nt parem). Jalad pidid lauaga risti olema, mõlemad samas suunas. Pea pidi ette vaatama. Käed ka kindlas poosis. Ühesõnaga super pikk list asju, mida kõike üsna samal ajal tegema pidi. Wow, mis mälutreening. Lisaks ka musklite proovilepanek. Ega vist ilmaasjata ei öeldud, et enne surfilaagrit tuleb kätetrenni teha. Ups! Nüüd on siis tulemus käes. Õnneks ei ole vees kukkumine valus. Pigem lihtsalt märg.
Kordasime sama harjutust kordi ja kordi. Lauale kõhuli, jalad kokku ja varbad vastu laua tippu. Treener ootab parajat lainet ning lükkab siis hoo sisse. Laual olija ülesandeks on marukiirelt paddeldama hakata ehk end kätega vees edasi tõmmata ning siis õigel hetkel püsti hüpata. Eesmärgiks ka püsti jääda ning niiviisi lainega koos randa välja purjetada. Paar korda vähemalt kümnest katsest õnnestus! Olin rahul! Kui endale suuri eesmärke ei sea ja sellega pinget peale ei pane, siis ei ole ka millegi üle pettuda. Olin rõõmus ning lugesin juba surfilaagri korda läinuks!
Maroko surfiparadiis on mõnus! Rand on täis entusiastlikke ja naeratavaid surfihuvilisi. Kes harjutab, kes puhkab, kes sööb lõunat ning kes paitab lähedust nuruma tulnud koerakest. Koeri oli rannas palju. Nad on just kui kõigi koerad, kes surfirahvaga koos üles on kasvanud. Võtsid päikesevarju või surfilaua varjus koha sisse ning nautisid ühes surfaritega päeva kulgemist. Olid tänulikud iga pai ning surfilaua äärele pandud piruka ampsu eest. Lisaks pakkusid kohalikud härrad hobuse- või kaamelisõidu teenust. Seda otse rannaliival.
Jõudsime õhtu eel Taghazouti tagasi ning tegime küla vahel pisikese jalutuskäigu. Seal on mitmeid mõnusaid kohvikuid ning pisikesi poekesi, kus kohalikud erinevaid suveniire ja muud kraami müüvad. Kui võrrelda külakest kolme aasta taguse ajaga, mil siin esmakordselt käisin, siis on muutus ikka suur. Surfareid rohkem ning kohalikud ka ise turismi enda kasuks rohkem tööle pannud. Nt oli kunagi siit võimatu postkaarte leida. Veel vähem marke. Nüüd aga oli nii mitmegi poe juures valik erinevaid postkaarte. Kogu külakese vaib on minu meelest aga maagiline. Kui mõtled sõnale surfiküla, siis see on täpselt, mida siit eest leiad. Tagasihoidlikud majad, sinised ja valged toonid domineerimas, surfilaenutused ja pisikesed poed kitsastel tänavatel, majade vahel. Imeilus rannajoon, hiiglaslikud sinised kaluripaadid lahesopis pargitud, pisikesed hubased kohvikud puuviljaste smuutide ja bowlidega.
Kõik kolm söögikorda on meil juba surfilaagri hinnas. Hommiku- ja õhtusöök hostelis. Mõnus valik kohalikke toite. Lõunat aga sööme rannas. Õhtusöök on mõnus aeg, kus surfikaaslastega ühise laua taga istuda ning päevaseid muljeid, pisikesi surfivõite ja uusi väljakutseid arutada. Inimesed on toredad, söök maitsev ning uus surfipäev peagi käes! Mida veel tahta?! Viskusin naeratus näol voodisse.
Uus päev, uued lained! Tere, Taghazouti skatepark!
Äratus kardina vahelt piiluva valgusekuma saatel. Päike tõuseb kell 8. Samal ajal on ka hommikusöök. Hommikud on siin maagilised. Meie hostelist ja ka toaaknast on otsevaade tõusvale päikesele ning hommikusele rannale. See oranžikas valgus ning udune loor ookeani ja rannaliiva kohal on lihtsalt eepilised. Midagi sellist, mida vist ainult filmides näha saab.
Läksime hommikul kohe randa. Üldine surf hakkab lõunast, aga mõned profid poisid tahtsid päikesetõusu järgse surfi teha. Kohas, kus lained megad ning minusugune algaja varvastki vette panna ei julgeks. Vette minek toimus kaljult hüpates. Tuli täpselt oodata, kuniks vesi on kohal ja laine raugenud ning hüpe turvaline. Ja kui lõpuks vees, siis tuli elu eest paddeldada, et end kaljudest ohutusse kaugusesse saada. Pisikesed täpid lainetes täiskiirusel ennast edasi triivimas ning lainet jahtimas. Nagu kilpkonnakesed kaugesesse liikudes. Läksime ookeanile nii lähedale kui saime. Nii, et kui väga hiiglaslik laine sattus, siis puudutasid veepiisad paljaid varbaid. Juba seal seismine ja surfipoiste vaatamine, nende ootusärevus ning katsed lainet püüda, tõid endalegi korraliku elevuse sisse. Ja kui keegi õnnestus, ning ilusa pika laine sai… wow! Tegin ühest andekast surfipoisist ning tema perfektsest lainesõidust ilusa video. Jagasin seda vanaemalegi ning saatsin hommikused tervitused soojast Marokost. Vanaema on minu surfilaagrisse minekust vaimustuses ning arvas, et saadetud videos tuleb mul surfamine juba päris hästi välja. Hihi.
Ja nüüd ise vette! Mitte siin kaljudel. Normaalselt tavalises rannas ikka. Sõitsime bussikesega lähedal asuvasse lahesoppi. Lained olid sarnased eilsele. See ju tore. Hea turvaline minna, keha juba teab, mis teda ees ootama hakkab, haha. Tänane surf oli taas täis kõike. Vahuseid laineid, soolase ookeanivee lonksamisi ning lainelaual õnnestumisi. Sellist pesumasinaefekti nagu esimesel päeval kaljude lähedal tunda sai, täna õnneks ei kogenud. Küll aga tõi tänane surf ära löödud põlve. Ei midagi hullu, lihtsalt hetkeline valu ning mõned tunnid punetav põlv. Aga nii need õppimine ja õnnestumine käsikäes käivad. Emotsioonid olid aga ülevad. Raske on kirjeldada seda tunnet, kui saad lõpuks laual seista. Kas või korraks, kas või mõned meetrid! Aga saad! Vahune laine sind kandmas ning mõnusalt edasi viimas. Nii mega!
Igal lõunal ootab meid rannas hiiglaslik võileib. Vahel nt tuunikala, salatike ja tomat. Ja kuna oleme eksootilises riigis, siis ka puuvili! Banaan või apelsin. Rannas jalutavad ringi ka kohalikud teemeistrid, kes 20 dirhami (1.87 EUR) eest teed pakuvad.
Kuna tänane surfikoht asus Taghazouti külale üsna lähedal, siis otsustasime tagasitee jalutada. Otse mööda ranna äärt. See oli kui jalutuskäik läbi surfisüdame. Küla lähedane lahesopp oli surfaritest pungil. Elu kees ning igaüks andis sellesse oma kohaoleku ja surfikirega väärilise panuse. Nii tore oli näha neid särasilmseid surfareid, kelle ainsaks eesmärgiks oli see päev laineharjal õhtusse saata. Ise sealjuures seda kõike täiel rinnal nautides.
Tänaõhtuseks eesmärgiks oli ära käia skatepargis. See ei ole tavaline rulapark.
Tegu on külakese kõrgeima punktiga, kust avaneb imeline vaade linnale, ookeanile ning loojuvale päikesele. See on koht, kuhu õhtu eel kõik surfi-, rula- ja niisama entusiastid kokku tulevad ning ühiselt õhtut naudivad. Alati on seal mitmeid, kes suure hulga pealtvaatajate silme all oma rulalaudadest viimast võtavad. Tõeliselt andekad trikitajad. Need õhtused päikeseloojangud on nii populaarsed, et kui piisavalt vara kohale ei lähe, siis rämbitribüünil istuma ei saa.
Lisaks on sinna kokku tulnud mitmeid nänni pakkujaid ning toidumeistreid. Inimesed on siin lahked. Uurisin, mis sööki kohalikud poisid pakuvad. Tundus, et köögiviljad grillil küpsemas. Sain vaevalt nende tegevuse vastu huvi üles näidata, kui kohalik noormees mulle juba süüa pakkus. “Do you want something to eat? It is all free! Take it!” Olin ta lahkusest lummatud. Meil oli hostelis peagi ühine õhtusöök algamas ning seetõttu keeldusin viisakalt. Kogu see vaade ning sealne õhkkond on taas midagi, mida keeruline kirjeldada. Seal peab olema ja seda peab kogema. Taghazouti kuld-oranžikad päikeseloojangud annavad sellele kõigele veel erilise lihvi. See vaade, kuidas suur tulekera oranžilt lõõmates lihtsalt merre vajub. Kogu skatepargi ja mäetipu melu aga vankumatult kuni pimeduseni edasi käib.
Päikesetõusujooga ning 20 km rattamatka mööda Aafrika tolmuseid teid
Uus hommik tõi päikesetõusu jooga! Kuna päike tõuseb alles kell 8, siis tegelikult oli päikesetõus hommikujooga lõpuakordiks! Lihased on eelmiste päevade surfist kanged. Eriti musklid! Enese järjepidevast lauale püsti ajamisest. Pärast üle pika aja body pumpis käimist ei ole ka nii valusad olnud, haha! Aga jooga oli mõnus. Rahulik ja korralik venitamine. Kohaliku joogaguru käe all. Tunni möödudes ei olnud kehal vist lihast, mis poleks joogapuudutust tunda saanud. 10€ hästi investeeritud! Nüüd hommikusöök ja siis taas surf! Muide, meie hosteli eest pisikesest putkast saab super head kohvi (13 MAD = 1.20 EUR). Lemmik hommikurituaal paigas!
Õhtune elevust tekitav tipphetk oli muidugi rattamatk! Matk mööda Aafrika liivaseid teid. Mäest üles ja alla. Kenake pingutus siia päeva lõppu, haha! Kui eelmistel päevadel olid surfates jalalihased pigem tagaplaanile jäänud, siis nüüd oli kord nende kätte jõudnud! Aga et matka alguspunkti, ehk rattalaenutusse üldse jõuda, tuli esimeseks sammuks sadu trepiastmeid läbida. Ja seda ikka ülesmäge! Ma ei olnudki veel aru saanud, et see surfiküla nii mägine on! Rattalaenutus asus kuskil kõrgel. Muidugi, Aafrikale kohaselt oli mõnus ootamine rattaseiklusesse sisse kirjutatud. Ettevalmistused alles käisid. Rataste tänavale toomine ning siis igale sõitjale sobiva kätte leidmine. Meie seltskonda kuulus 10 seiklushimulist rattamatkajat. Kõik meie surfilaagri osalejad, kes Aafrika loodust läbi rattasõidu avastada soovisid. Kui rattad käes olid, siis algas kiivrite jaotus. Turvalisus ja ohutus ennekõike! Ees ootas 20 km rattamatka mööda Maroko surfiküla tolmuseid teid.
Päris väljakutsuv matkake oli. Muidugi ei puudunud ka parimad palad ehk tõusud! Joogiveega oli samuti pigem kehvasti. Unustasin selle sootuks. Õnneks oli päevast kotti üks imepisike veepudel jäänud. Ainult üks lonks võetud! Ta oli küll terve päeva kotis kaasas loksunud, kuid ometigi sai temast selle matka aukülaline! Eriti keerulised olid tõusud. Lemmikud kohad aga langused, haha. Pole nalja asi siin Aafrika soojas rattamatka pidada. Vähemalt mitte minul. Kui ma kohe üldse enam ei jõudnud, siis lükkas Alvar mulle selja tagant hoogu juurde. 🩷 Aga vaated olid vinged! Sõitsime mööda ranniku mägist teed ning imetlesime kauneid vaateid nii all paistvale külale kui ka ookeanile. Mingil hetkel pöörasime suurelt teelt kõrvale ning sõitsime mägisel alal.
Sooja oli üle 20 kraadi ning päike hakkas juba alla tulema. Loojanguks pidi matk läbi saama. Ja muidugi andis energiat ka eemalt paistev pankrannik. Seal oli peatus, kust loojangule imekaunis vaade avanes. Maalilised vaated ookeanile ning pangale. Umbes selline nagu Türisalus, aga kordi suurem ja kõrgem. Kui kõik need lummavad vaated endasse ahmitud said, hakkasime tagasi liikuma. Hanerivis mööda suurt teed, ikka lähemale ja lähemale finišile ehk meie Taghazouti küla rattalaenutusele. Kui enne olime pärast starti külatänavate mäest hooga alla sõitnud, siis nüüd enam ratta selga väga ei kiputud. Pigem sai kõik need tõusumeetrid ratas käekõrval mindud. Vinge kogemus ja imelised vaated!
Vihmasadu Marokos – aasta suursündmus!
Õhtu möödus taas kaljunukil surfareid vaadates. Meie surfilaagri osavad surfarid olid samuti vees. Kui ise surfamises meister ei ole, siis nii tore on teisi vaadata ning igale nende lainepüüdmise katsele kaasa elada. Wow, kui osavalt nad liiguvad. Tundub nagu surfilaud oleks neil jalgade külge liimitud ning iga laine nende jaoks kui uus seiklus, mille nad avasüli vastu võtavad. Kui vahepeal nälg näpistama hakkab, siis on läheduses ka kohalikud poisid, kes lahkelt nii teed kui pirukaid müüvad. Nii võib siin lõputult kulgeda. Või noh, vähemalt pimeduseni. Või siis vihmasajuni. Mis juhtus täpselt nüüd! Siin ei ole juba pikalt sadanud! Äkki hakkasid alla langema suured vihmaplärtsud. Just, plärtsud, need olid nii suured, et kui esimesed piisad langesid, siis tuli korra väike kõhedus sisse, et millega tegu?! Vees oli kindlasti mõnus. Niikuinii on igal pool märg, mis see paar plärtsu lisaks ära ei ole. Meie aga jooksime kiiruga autosse vihmavarju. Suured vihmaplärtsud katusele kukkudes.
Õhtu, öö ja uus hommik tõid vihmasaju. Suure sündmuse, mida Marokos harva näha ja tunda saab. Vihmahooaeg olevat siin oktoobrist aprillini, kuid suurim vihm pidi tavaliselt maha tulema novembri jooksul. Viimane suurem sadu oli olnud aasta tagasi. Öine tuul ja vihm olid paljud hosteli rõdudele kuivama pandud kalipsod maapinnale lennutanud. Hommikul veel endiselt sadas. See aga ei takistanud hosteli kõrval oleval palliväljakul olnud laste rõõmu. Mäng ja kilkamine kestsid läbi vihmsaju. Tundus, et neil oli lõbus ning vihmapiisad andsid ainult rõõmu juurde.
Kas Marokos on maitsvad söögid? Jaa!
Siinne toidukultuur on rikkalik. Kui vaadata juba seda, millised laadungid vürtse ja ürte kohalikul Agadiri turul müügil on, siis võib kindel olla, et ka kohalikes toitudes on neid usinasti kasutatud. Erinevad vürtsikad ja aromaatsed, kuid mitte ülemäära tulised toidud. Väga levinud on tagined, ehk savist koonuskaanega hautisepotis valmivad road. Need on lihast, kalast või köögiviljadest hautised (nt esimene pilt). Teisel pildil on näha couscous. See on traditsiooniline roog, mida pakutakse sageli nt reedeti. Väikesed aurutatud terakesed serveeritakse kastme ja hautatud liha/köögiviljadega. Muidugi ei puudunud ka khobz ehk leib! Seda toodi iga toidu kõrvale üsna rohkelt. Ja piparmünditee! Seda sai ju lausa rannas surfi kõrvale!
Lisaks sai tänavalt osta erinevaid magusaid koogikesi. Ranna äärsetes kohvikutes pakuti ka smuutikausse. Ja muidugi ei puudunud puuviljad! Külatänavatel oli üsna lai valik saada. Nii kohalikke kui ka sisse tooduid. Lisaks ka avokaadod, mida hosteli all asuvast poest hommikusöögi kõrvale tihti ostsime.
Imsouane – Aafrika pikimate lainetega surfiparadiis!
Iga õige surfisõber võiks kindlasti külastada ka Imsouanet! See on 1.5h autosõidu kaugusel Taghazoutist. Imsouane on tuntud kui üks Maroko parimaid surfikohti, meelitades lainesurfajaid üle kogu maailma. Piirkonna juveeliks on kindlasti The Bay, legendaarne surfikoht, mis pidavat parimatel päevadel pakkuma lausa üle 700 m pikkuseid lained (sõit pidavat võtma 1 min ja 30 sek – wow!). Muutes selle Aafrika pikimate lainetega surfirannaks. See tähendab siis seda, et kaldale tulevad lained on ilma vahepeal murdumata super pikad ehk siis saab neil hea õnne korral ilmatuma pika sõidu teha.
Käisime seal ka 3 aastat tagasi ning siis sain esmakordselt neid laineid katsetada. Päris hullumeelne. Muidugi ei püsinud ma pikalt püsti, kuid kogemus ise oli vinge. Kui tollal oli tegu pisikese külakesega, kus peale surfiranna ja paari söögikoha ning surfilaenutuse väga muud ei olnud, siis nüüd oli vaatepilt sootuks teine. Üsna lai valik erinevaid kohvikuid ja lausa suveniiri kohti, kus meelepärast soetada sai. Lisaks ka palju surfilaenutusi ning mäejalamile kerkinud elumaju. Piirkond areneb jõudsalt. Pole ka ime, lained tundusid endiselt sama võimsad ning kindlasti oli kogemus ka mega.
Lisaks oli rahvast kordades rohkem kui siis. Aina uued ja uued massid voolasid peale. Mitmed sajad surfisõbrad Aafrika pikimaid laineid püüdmas. Vette ma sellel kord ei läinud. Olin rõõmus oma eelmise Imsouane kogemuse üle ning nautisin kõike seal toimuvat rannalt. Eelmiste päevade surfitrennidest olid lihased veel väga hellad ning kaldal vaatamine ja surfilainete vallutajatele kaasa elamine oli ka tore.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Maroko on lahe ning surfamine vinge! Kindlasti midagi, mida ka kolmandat korda ära tahan proovida. Usun, et iga korraga läheb ka lainel seismine aina enesekindlamaks. Muidugi on ka suureks ja mega toredaks kirsiks tordil surfilaagris olnud kaaslased. Lahedad inimesed, keda suur surfihuvi või -kirg kokku on toonud ning kes igal hommikul ühise tiimina surfilaineid püüdma lähevad.
Kui oled juba varem surfama õppimisele mõelnud või tunned, et said siit postitusest selle väikese inspiratsiooniseemne, siis piilu kindlasti siuhhi lehte. Joel ja Vidrik teevad mega lahedaid surfi- ja lumelauareise. Olles ise mõlemal alal väga head. Minu soe ja suur soovitus! Järgmise surfi & Maroko päikeseni!
Kui sulle Maroko seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise surfamist proovida? Või oled juba nii mitmeidki laineid püüdnud? Anna märku!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩵