Teist korda elus Kreekas, kuid hoopis uue (ja väga!) ägeda nurga alt. Ma ei ole Kreeka ekspert (VEEL!!), kuid üht-teist sai Rhodosel ja Symil siiski nähtud. Tunnen, et see “üht-teist” oli nii imeilus, et tulevikus tahan kindlasti ka teisi Kreeka saari külastada. Kreekas pidavat olema 6000 saart. Ma ei ole kindel, mida täpselt saarte alla loetakse, sest näiteks olevat Eestis ka 2317 saart. Ise oskan nimetada ilmselt midagi 10 kanti. Kreeka 6000st saarest on külastatavad 227. See tõmbas listi kohe palju väiksemaks.
Rhodos on Kreeka üks suurimaid saari (suuruselt neljas) ning pakub paljut. Nii silmailu, päikest, sooja, soolast merevett kui ka suurepäraseid maitseelamusi. Alguses oli meil plaan veidi ka matkata, kuid tulikuum päike palus selle mõtte kohe maha matta. Üllatunud olid ka Eesti sõbrad, kes Rhodose matkaplaanist kuulsid (❓🥵🔥). Olgu, me siis sellel korral ei matka (eriti). Samme tegime küll nii palju kui võimalik ning päike lubas. Vett tarbisime samuti rohkem kui liitrites (0.5l = 0.50€).
Parim aeg Rhodosele reisida on juunist septembrini. Meie käisime augustis. Kõige kuumem kuu on juuli, kus päevane temperatuur on üle 30 kraadi ning öine 24 (augustis, kui seal olime, oli temperatuur samuti alati 30+). Samas on seal ka oktoobris veel päeval 24 kraadi sooja. Nii et eestlase jaoks on see mõnusalt sobilik reisisihtkoht peaaegu terve aasta. Kreekas on Eestiga sama kellaaeg ning valuuta.
Rhodosele on üsna lihtne minna. Meil oli mõlemal juhul vaid üks ümberistumine. Läksime Aegean Airlinesiga Ateenasse ja sealt edasi Rhodosele. Tagasi tulime Finnairiga esmalt Helsinkisse ja siis Tallinnasse.
Soovitan võimalusel aknaäärset istet. See vaade, mis üle Kreeka saarte lennates avaneb, see on midagi unustamatut! Pisikesed saarekesed üsna üksteise lähedal, mõnel helesinine vesi kaldajoonel loksumas. Varahommikuse Aegean Airlinesiga tulles langeb sõiduaeg täpselt päikesetõusule. MAAGILINE!
Rhodose lennujaama saabudes on esimeseks tervitajaks soe hommikupäike. Lennujaamast on Rhodose kesklinna üsna lihtne saada. Bussiga umbes pool tundi sõitu. Pilet mõned eurod. Pileti sai bussijuhilt otse osta. Arvestada tuleb sellega, et ilmselt on bussid üsna täis. Muidugi oleneb ka, kui palju lende parasjagu sisse tuleb.
Tegime esimesel õhtul kohe ühe mõnusa jalutuskäigu Rhodose vanalinnas! See on imeilus, just kui rännak ajas tagasi.
Kas sõita bussiga või rentida auto?
Rhodosel on üsna palju erinevaid autorente. Samas oli ka bussiliiklus täiesti olemas. Kuid kui sa ei ole oma päevakava osas paindlik ning ei soovi teadmata aeg teepervel istuda, või bussis higist tilkudes püsti seista, siis tasuks autorenti kaaluda. Bussid on olemas ja sõidavad, kuid lõunamaale kohaselt on graafikust kinni pidamine pigem kui õnnemäng. Üks buss nt saabus ligi 30 minutit hiljem. Siis lihtsalt ootad, naudidki 33 kraadist kuumust, lonksad aegluubis oma veepudelist viimaseid lonkse ning naudid tulikuuma päikest. Lõpuks jõuad siiski järeldusele, et elu on ilus ning soojal teepervel on ootamine igakell meeldivam kui see nt lumehanges oleks. Sellega tuleb ka arvestada, et kuna turiste on palju, siis on bussid ka enamasti üsna täis. Jah, bussis on ka konditsioneer, kuid kui rahvast on rohkem kui iste- ja seisukohti mõeldud, siis ei suuda ka konditsioneer kõike ära hingatavat nii kiiresti värskendada. Uhkemates hotellides nt soovitatakse bussidest loobuda. Öeldakse kohe, et liiga palju ootamist, liiga täis, liiga palav, võta parem takso või mõni jahutatud bussiga mugav tuur. Ehk siis, mida iganes oma reisilt soovid, kõik on olemas, kõike saab, lihtsalt valikute ja eelarve küsimus.
Rhodose loomafarm ja liblikaorg
Ühe päevaga saab ära vaadata kaks Rhodose kõige populaarsemat vaatamisväärsust – liblikateoru (Butterfly Valley) ning loomad (Farma of Rhodes Petting Zoo). Need on teineteisele üsna lähedal (umb 3 km). Kuid mitte nii lähedal, et Rhodose suvel seda maad jalgsi läbida.
Liblikateorgu ning loomade juurde viib päevas kõigest kaks bussi (nr 55). Tagasi samuti kaks. Sinna kell 9.45 ja 11.45. Tagasi kell 12.45 ja 15.15 (august 2024). Nii et bussiga minnes tuleb täpselt ajastada. Meie tegime nii, et läksime 9.45 bussiga loomade juurde (buss väljus umbes 15 minutit lubatust hiljem). Peatusest tuleb loomadeni umbes kilomeetri jalutada.
Veepudel ja müts kindlasti kaasa! Kollased teeperved ning tulikuum asfalt annavad igal hetkel märku, et sooja on kõvasti üle 30 kraadi! Minule see väike matkake väga meeldis. Mugavad jalanõud, nokamüts, päikesekreem ja pudel vett teevad iga väikese matka juba 70% nauditavamaks. Ülejäänud 30% on enda hoiak, tuju ja motivatsioon. Vaatasime farmis natuke alla tunni ringi ning siis kõndisime umbes kilomeetri jagu tagasi suure tee äärde. Seal astusime päeva teise bussi peale, mis startis linnast graafiku järgi 11.45 (ilmselt kõvasti hiljem) ning Farma tee otsas umbes 12.40 kanti peatus. Sellega jõudsime liblikaorgu. Orust tagasi tulime päeva viimase bussiga, mis startis 15.15.
Petting zoo oli kokku toonud erinevaid eksootilisi ja kodumaiseid asukaid. Kitsed ja eeslid olid ilmselt kohalikud. Veidi kaugemad elanikud aga nt kaamelid, jaanalinnud, leemurid ja laamad. Kõiki sai väga lähedalt näha, paitada ning neid snäkkidega kostitada. Snäkkidega oli nii, et need sai sissepääsust 2 euro eest soetada. Samuti sai kaasa ka kaardi, kus on täpselt ära näidatud, mis snäkke millisele loomale anda tohib. Väga nunnu jalutuskäik. Kui on lastega minek, siis bussigraafik ilmselt ei klapi ning tuleb kas auto või takso peale mõelda. Rohkem saab farmi kohta lugeda SIIT.
Rhodose kuulus liblikateorg (sissepääs 6 eurot – august 2024). See on taas üks meeldiv jalutuskäik. Sellel korral aga metsa all ning mööda planeeritud treppe ja metsaradu. Ehk siis tuhandete liblikate nägemiseks tuleb paras jalutuskäik teha. Et mitte valet ettekujutust luua, siis see ei olnud jalutuskäik läbi liblikate. Pigem puhkasid nad suurtel kividel ning puutüvedel. Vahepeal lenneldes kohta vahetades ning mugavamat paika otsides. Esmapilgul oli liblikaid isegi keeruline märgata. Nad on puutüvede ja kividega täpselt sama värvi ning maskeeruvad hästi. Inimestest nad end segada ei lasknud. Liblikaorus on keelatud suitsetada ning valju häält teha, plaksutada. Seda kõike liblikate rahu huvides. Liblikamets ise oli maagiline ning liblikad kaunid. Polnud midagi sellist varem näinud. Liblikad on sealses orus juunist kuni septembrini. Kes varem või hiljem läheb, siis kohtumist ei toimu.
Top 3 Rhodose lemmikutesse kuuluvad kindlasti ka rannad ja Kreeka toit
Nii värsked ja huvitavad maitsed. Iga uus söögikord ja roog kui elamused. Nii mitmelgi päeval oli üheks söögikorraks kindlasti ka Kreeka salat. Selle hind varieerus 7-11 euroni. Olenevalt siis piirkonnast ja söögikohast. Üldiselt olid toiduhinnad odavamad kui Eestis. Veel üheks tihti tellitavaks toiduks said suvikõrvitsapallid. Need olid täidetud fetajuustu ja piparmündiga. Väga huvitavad ja mõnusad ampsud. Klaasi valge veini hind jäi 3.5 – 6 euro vahele. Tavaliselt kuskil seal keskel.
Eks oleneb, mida puhkusest otsitakse, kuid kui ilm on soe, rannad ja merevesi mõnusad ning toit keelt alla viivalt maitsev, siis sellega peaksid päris paljud mõnusa puhkuse punktid juba täidetud olema. Mul pole enam ühtegi küsimust, miks kreeklased ise ka suviti oma riigis ja saarte vahel nii palju ringi reisivad. Üks Kreeka kolleeg nt tunnistas, et on suurema osa saartest läbi käinud. Well done igal juhul. Mul veel vaja nii mõnigi Eesti saargi külastada 🥲.
Symi saar oli kindlasti selle reisi üks pärle! 🏝️
1.5 h praamisõitu Rhodoselt! Symi asub Türgi külje all ning on just kui pisike eraldatud paradiis. Lausa nii lähedal, et smssi teel tervitatakse Türki saabumise puhul.
Symi saart saab külastada nt praamiga. Omast kogemusest öeldes tuleks pilet osta otse teenusepakkujalt või siis varem kohale minnes otse sadama kassast. Meie ostsime piletid päev varem internetist. Tundus, et valisime vale pakkuja, kuna järgmisel hommikul sadamasse jõudes saime aru, et kaubaks nendega ei lähe. Sadama müügiputkas keegi meie piletitest midagi ei teadnud. Proovisime Interneti pakkujaga ühendust saada, kuid selgus, et tema ei müünud pileteid ning proovis veel omakorda kellegagi ühendust saada. Lõpuks oli kummi juba nii kaua venitatud, et praam hakkas väljuma. Kogu selle show ja ootamise peale otsustasime viimastel sekunditel piletikassast uued piletid osta. See oli ainus võimalus kohe saarele saada. Piletiputkast teatati nõutult, et levi ei ole ning kaardimaksed ei taha läbi minna. Ise samal ajal silmanurgast näed, et praamil hakatakse treppi üles tõstma ning võimalus peale saada kahaneb iga sekundiga. Kogu olukorra tegi veelgi ekstreemsemaks mööda selga ja otsaesist alla voolavad higinired. Sooja oli kindlasti ligi 35 kraadi, palavus metsik. Kuid see tundus hetkel kõige vähem häirivama faktorina. Lõpuks tuli ei tea kust levi ning kaardimasin hakkas õnnest piiksuma. Tehing läks läbi ning praamile viiv kaldtee pandi meie jaoks uuesti erandkorras alla. Me ei lasknud end mitu korda hüüda ning hüppasime kiiresti peale. Kõik piletid lubati emailiga järgi saata. See oli napikas. Vähemalt olime pardal.
Tagasi tulemise jätsime juba tuleviku mureks. Kui piletid emailiga saabuvad, siis super. Kui ei, siis tegeleme. Paari päeva pärast kanti esimeste piletite raha samuti tagasi. Olgu mainitud, et piletiputkast olid edasi-tagasi piletid ka veidi soodsamad (29 eurot edasi-tagasi), kui internetist ostes (üle 30 euro edasi-tagasi).
Praamisõit oli mõnus. Teise korruse tekil istudes sasis soe meretuul juukseid ning päike paitas õrnalt põski. Õrn kohtlemine sai osaks ainult siis, kui olid eelnevalt end päikesekreemiga sisse määrinud. Alt korruselt sai paari euro eest jääkülma Coca-Cola’t ja muud karastavat osta. Meil on Edithiga reisidel alati soov erinevate maitsetega koolajooke testida.
Kui Symi paistma hakkas, avanes praamitekilt lummav vaade. Tundus nagu oleksime saabunud Amalfi rannikule – mäenõlv kaunilt värviliste majadega kaetud, moodustades just kui lehtrikujulise müüri. Sinistes toonides vesi vastu kaljuseina loksumas. Päike põski paitamas ning kaine mõistus märku andmas, et hetkel avanev vaade tuleb talletada nii sügavasse mälusoppi kui ka telefoni. Tegin kiirelt mõned pildid ja jätkasin kogu ümbruse endasse ahmimisega. Imeilus!
Symi saarel on kaks võimalust – kas tuled hommikuse praamiga ja lahkud õhtusega või tuled hommikusega ning jääd kogu ööks. Samas võid ka õhtul tulla ning siis ööbima jääda. Meie otsustasime esimese kasuks, kuid oli ka neid, kes saarele kolisid. Tundus vähemalt, liiga palju asju kaasas, et vaid hetkeks tulla. Kolimise mõte tundus muidugi väga ahvatlev, nii et võimalusel oleks isegi seda teed läinud.
Saarel oli nii palav, et isegi šokolaadid olid külmkappi pandud. Ostsin tavalise Snickersi šokolaadi Snickersi jäätise pähe. Jääjoogid, jäätis ja vesi olid kindlasti kõige minevamad kaubad.
Meil oli 4 h, et saarel ringi seigelda. Kell 18.00 läks praam tagasi Rhodosele. Muidugi juhul, kui piletikassasse ikka õige emaili jätsime ning piletid meieni jõuavad. Hakkasime mööda mereäärt jalutama. Imeline väikese Kreeka küla vaib. Rahvast ei olnud samuti ülearu palju. Rohkelt pisikesi poekesi ja kohvikuid. Igas valikus suveniire. Mõnus oli niiviisi jalutada. Ilma mingi kindla sihi ja tegevuskavata. Ainus eesmärk oli millalgi üks mõnus suplus teha. Merevesi oli nii ahvatlev ning soojakraadid vette meelitavalt kuumad.
Leidsime ühe mõnusa söögikoha ning tegime kerged eined. Vaatega lahe teisele kaldale, kus Amalfi ranniku stiilis majad lummavalt reas. Külmad Aperolid koos Kreeka salatiga saabusid peagi lauda. Pita leib koos erinevate kastmetega samuti. Kui ma peaksin kolme sekundi jooksul nimetama ühe asja, mille pärast Kreekat külastama peaks, siis on see kindlasti toit! Nii värske, nii mõnusad maitsed!
Peale sööki avastasime mõnusa lahesopi, kus paljud Symi nautijad end juba kastsid. Rannas oli isegi mageda veega dušš olemas. Milline luksus! Vahepeal olid ka tagasisõidu piletid meieni jõudnud! Symi saar toob õnne!
Faliraki – meri, päike ja kirju ööelu
Järgmiseks peatuseks Faliraki! See asub umbes 30 min autosõidu kaugusel Rhodosest. Faliraki on pigem nagu väike külake, mis koos oma peatänavaga loob õhtutundidel tunde nagu oleksid kuskil Aasias. Ööklubid, tattoo salongid, minigolfiplats, lugematu arv suveniiri ja nänni poode, erinevad baarid, kus igaühes oma DJ või eeskava. Väga, väga kirju ja kiire. Päeval aga on tegu vaikse kohaga, kus kuumakraadid kõrgemad kui Rhodosel ning linnatänavad vaiksed. Söögikohtadele tuleb seal aga au anda. Taas väga maitsev kõik. Kui Rhodosel oli rannajoon pigem kivine (väga pisikesed ja mõnusad kivikesed), siis Falirakis aga katab rannajoont üksnes liiv. Mõlemas rannas saab rannatooli rentida või siis oma rätiku otse liivale panna ning päikest nautida.
Lindos – Kreeka valge pärl türkiissinise vee ääres
Falirakilt tegime päevatuuri ka Lindosele. See oli ilus! Falirakilt saab Lindosele bussiga. Sõit maksis 4.5 eurot ning aega läks umbes tunnike. Buss oli mõnus. Istekohti jagus ning väga palav ei olnud. Bussi tuli see-eest taas umbes 30 minutit lubatust kauem oodata. Aga vähemalt ta tuli! Ja kes üldse puhkusel aega loeb? 😄 Lindosel on temperatuur alati mitu kraadi kõrgem kui Rhodose linnas. Ilmselt sellepärast, et Rhodose linn asub saare tipus, kust mõlemalt poolt on ligipääs otsesele tuulele. Lindos aga asub saare läänekaldal ning linna jõudmiseks tuleb teha jalutuskäik mäest alla. Lindos on kuulutatud UNESCO maailmapärandiks ning ta on säilitanud oma traditsioonilise väljanägemise. Linna kohal mäe otsas asub ka Lindose Akropol, kust avaneb unustamatu vaade rannajoonele ning Lindose linnale.
Esimese asjana otsustasime randa minna! Lindose armas rannake lausa kutsus külastama! Võimalus taas terveks päevaks mõnusad rannatoolid rentida. 12.50 eurot inimene. Kuna palavus oli suur, siis aitas tooli kohal olnud vari nii mitmelgi korral end tugeva päikese eest varjata. Mereveega oli seal huvitav. Vesi oli kuumem kui väljas. Ja väljaski oli väga palav. 35 kraadi kindlasti. Merevesi andis küll mingi jahutuse, kuid kaua vees olles tekkis siiski tunne, et väljas on jahedam, haha.
Lindose tänavad on samuti seiklemist väärt! Kohati tekib seal tänavate mõttes Tallinna vanalinna tunne. Kitsad ning mõlemalt poolt majadega ääristatud. Samas aga hoopis teise vaibi ja väljanägemisega. Pisikesed poekesed, kohvikud, jäätisekohad, suveniirid. Kuna tänavatel ruumi ei ole, siis restorani sisse astudes viiakse sind maja katusele. Sealt avaneb vaade linnale. Eriti lummav on see päikeseloojanguga.
Kreeka meeldib mulle väga! Kui tavaliselt proovin seigelda põhimõtte järgi, et külastan igat riiki vaid korra, siis Kreeka saartele läheks iga kell uuesti! 227 külastamiseks avatud saart kokku, 2 külastatud, 225 veel! Juhu! Samuti sai püstitatid minu meres ujumise (ulpimise) rekord. Ma ei ole väga suur ujuja, aga Rhodose siidine ja soe merevesi lummas. Ja ka jahutas. Reisisõbrad olid samuti kui kirsiks tordil!☀️🩵
Kui sulle Rhodose seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Rhodost külastada? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩵