Juuhuu! 2.30 äratus ja kell 3.00 start lennujaama! Algselt tööreisina planeeritu sai pika nädalavahetuse näol täiendust! Alvar liitub minuga samuti! Kuna plaanis on ka matkasaapad kaasa võtta, siis sai pagas alla võetud. Seda ei juhtu tihti, kuna tavaliselt proovin nii kergelt reisida kui võimalik.
Uni silmast pühitud ja lennujaama uksest sisse astutud! Ulatasin check-ini neiule lahkelt oma id-kaardi. “Teil ei ole pagasit hinnas”, lausus ta enesekindlalt. Palusin uuesti kontrollida. Endiselt oli vastus eitav. Hakkasin siis loivates lennupileti infot otsima. Kell oli vaevalt 4 hommikul. Huvitav, kellele ma siis selle pagasi juurde ostsin, mõtlesin endamisi. Hetke pärast sain küsimuse, et kas lendan Spliti? Kahjuks ei, kuigi Horvaatia kõlab imetoredalt. “Ljubljana on sihtkoht”, vastasin. Selgus, et just praegu lendab sama lennufirmaga minuga samanimeline inimene. Küll aga Spliti. Tema pagasit alla ei ostnud. No kui tihti selline kokkusattumus juhtub? Ilmselt siis, kui su nimi on John Smith ning lendad USA kõige populaarsema lennuga kõige popimasse sihtkohta. Mis iganes see ka oleks.
Ljubljana! Ma ei ole iial varem mõelnud, et see võiks olla riik, kuhu lähiajal kindlasti minna tahaks. Olen oma peas teinud plaani, et Euroopa linnad jäävad tulevikku! Siis, kui suur osa kaugel asuvaid unistuste sihtkohti läbi on käidud ja kui tervis enam pikka maad lennata ei luba. Unistuste list aga on mul veel üpriski pikk. Muidugi aga, kui töö või niisama elu kuskile külastamata Euroopa linna viib, siis ega ma ju kätt ette ei pane! Nii et tere, Sloveenia! Veider, see asub Eestist ~2000 km kaugusel lõunas, kuid paduvihma kallab ning soojakraade 10. Öösel suisa 2. Sama nagu hommikul Tallinnas. Nii et mingisugune nabasärgi väljasõit see küll ei ole. Kui ma aga oleksin see teine Liis Lepik olnud ning ka pileti Spliti saanud, siis saaksin praegu 22 soojakraadi nautida. Ljubljanast Spliti on vaid ~300km. Kahtlane.
Tere, Sloveenia! Iga reis on mul juba eos maailma lemmik! Kohe siis, kui lennupilet ostetud saab!
Rentisime lennujaamast auto. Seda soovitatakse. Siin on palju loodust ning kui tahad parimad palad limiteeritud ajaga üle vaadata, siis on auto super mõte. Vähemalt nii nad räägivad. Lennujaam asub linnast väljas. Kuskil põldude keskel. Kohe saab 100% looduse maigu suhu. Mis siis, et paduvihma endiselt kallab ning meie pisike Toyota annab endast parima, et edukalt sihtkohta vurada. Ljubljana kesklinna. Sinna on meil esimene ööbimine võetud. Aga esmalt oluline! Parkisime auto parkimismajja ning võtsime Googlest esimese ettejuhtuva söögikoha. Valin tavaliselt piltide, keskmise hinde ja vahemaa järgi.
Jooksime vihma trotsides söögikohta. Avastasime, et meie hotell asub selle söögikoha nö fuajees. Misasja?! Pime kana leiab ka tera! Haha. Kell oli 10 hommikul ning saime pea aegu viimase vaba laua. Koht tundus ulme populaarne olevat. Ja wow, iga sentimeeter nii super instagrammable, kui vähegi ette suudad kujutada. Nagu kuskile roosasse võlumetsa oleks sattunud. Roosakates toonides lillekesed seinu kaunistamas, vilkuvad asjandused laest alla rippumas. Ja menüü! Juhul, kui tellitud asi nägi Instagrami postituse vääriline välja, siis oli toidul juures ka Instagrami logo. Ja kui toidud veel lauda toodi! Wow! Ei julgegi süüa! Liiga uhked. Kas on ikka päris, haha?! Ja lisaks veel imemaitsvad!
Saime vahepeal ka oma hotelli varajase check-ini teha ning selgus, et kõik hotelli külastajad saavad igal hommikul samas söögikohas hommikust süüa. See on küll parim uudis üldse!
Mida Ljubljanas teha, kui vihma kallab?
Kuna me Ljubljanas kaua ei ole, siis ei saa aega raisata! Vihma endiselt kallab! Nii et võtsime oma sihtkohaks House of illusioni – kui lahe! See on maja täis illusiooni! Pilet 14€ ning mitu korrust maagiat. Kas see, mida me näeme, on ikka see, mida me näeme? Kas teised näevad sama? Või hoopis vastupidist? Kujundite, värvide, illusioonide virr-varr. Nagu aju lõbustuspark. Illusioonid panevad pea ringi käima ning mängivad inimmõistusega. Soovitan kindlasti! Hea ragistus ajule. Lisaks ka super huvitav lastele. Mudilastest seal puudu ei tulnud.
Muide, mida sina must-valgel pildil näed? Kas noort preilit või vanemat daami?
Tere tulemast Ljubljana getosse!
Pärast ajuragistust tegime jalutuskäigu Ljubljana getos. Nii üks giid seda oma tuurigrupile tutvustas. Selle koha nimi on Metelkova mesto. See on Ljubljana alternatiivse kultuuri ja kunsti keskuseks peetav piirkond. Asukohaks endine sõjaväe kasarmute kompleks. Seal tõesti kohtuvad kõigi kunstianded, eneseväljendus ning erinevad kultuurid. Seltskond oli üks kirjumaid, mida viimasel ajal näinud. Samuti ka ümbrus. Loovusepuhanguid on siinsetel meistritel olnud ohtralt. Mõnel seinal on raske leida kohta, kuhu veel üldse midagi joonistada annaks.
Ala keskosas asus päevi näinud baar. Suure sildiga, et inimeste filmimine keelatud. Astusime sisse, aga jooki võtta ei tihanud. See oli kui samm ajast tagasi. Kõik oli hämar, kulunud või siis lihtsalt kunstiliselt omasoodu. Baarist väljas, aia nurgakeses tegutses sepikoda. See tundus vist olevat hetkeline töötuba. Terve sepikoda oli püsti pandud. Tulikuum raud praksus ning õpipoisid tagusid haamriga vastu tulikuuma alasit. Tegelikult ei saanudki aru, kes on õpipoiss ja kes õpetaja. Mingeid ohutusnõudeid küll ei olnud. Noh näiteks kindaid käes vms. Eemal puu all istus kamp vanemaid härrasid, kes niisama pudel näpus elust rõõmu tundsid.
Ljubljana loss – üks Sloveenia sümbolitest!
Jalutuskäik jätkus üles lossi juurde. Üles, kuna see suur ja majesteetlik kindlus asub otse vanalinna kohal. Mäe otsas. Ljubljana loss on Sloveenia pealinna üks sümbolitest ning sealt avaneb üks parimaid vaateid kogu linnale ning kaugustest paistvatele mägedele. Loss rajati suures osas 15. sajandil, eesmärgiga linna kaitsta. Ljubljana oli tähtis kaubanduskoht.
Kes üles jalutada ei soovi, siis saab ka köisraudtee abil (modernne klaaskabiin) või suisa autoga lossi juurde ilusti kohale. Lossimüüri vaade linnale on aga tõesti midagi maalilist! Veetsime seal üsna pikalt aega ning nautisime kõike meie ees lahti rulluvat. Päris eemal paistsid ka lumiste tippudega mäeahelikud! Taevakaar oli lillakas-roosakate pehmete pilvedega siit-sealt kaetud.
Järgmine populaarne sihtkoht, kuhu Ljubljanast kenasti autoga minna saab, on Velika planina!
Velika planina (otsetõlkes suur mägi- või karjamaa) on üks kuulsamaid ja maalilisemaid kõrgustikke Sloveenias. Ja selle tahtsime me ometigi ära näha! See asub Kamniku-Alpi (Kamniško-Savinjske Alpe) piirkonnas, umbes 50 km Ljubljana põhjaosas. Kõrgustik on umbes ~1600 meetrit kõrge ning on eelkõige tuntud oma traditsioonilise mägikarjuse küla ja kauni loodusmaastiku poolest. Ehk siis ajalooliselt on see olnud suvine karjandusala, kus kohalikud karjased juunist septembrini koos loomadega aega veetsid.
Mulle väga meeldib ajalugu ja mulle väga meeldib loodus! Velika planinas on võimalus minna ajas tagasi ning kogeda ja näha mägikarjuse elu, nautides samal ajal kauneid ja avaraid Kamniku-Alpide vaateid. Küll aga on talvel küla enamasti tühi. Mägedes on lumi ja külm, rohtu ei ole ning ligipääs on raskendatud. Karjatamine hakkab umbes juuni alguses ning kestab septembrini. Pärast seda hakkavad rohututtide vahel öökülmad liikuma, lehmad söövad vähem ning lambad otsivad tuulte eest kivinukkide taga varju. Praegu on oktoobri algus. Ehk veab ja on karjused veel seal! Palun olge!
Panime piirkonna Google Mapsi sisse ning alustasime sõiduga! Siin on palju käänulisi teid. Meie teekonnal siis suunaga ikka ja ainult ülesmäge, sinka-vonka. Jaaa, eksisimegi ära. See-eest saime kostitatud imeliste vaadetega. Sõitsime oma pisikese Toyotaga nii kõrgele, et lumi tuli vastu! Appi! Miks siin nii palju lund on? Me ei teadnud, kas meil isegi talverehvid all on! Pöördusime tuldud teed tagasi, nunnukal läks juba käppade alt liiga jahedaks. Aga vaated olid megad! Kell oli 11 hommikul ning mägedele laskunud udu ei olnud veel taandunud. Teravad mäenukid piilusid pilvevaiba vahelt välja. Linnuparved nende kohal kauguses edasi-tagasi lenneldes.
Jõudsime lõpuks Rakove ravni parklasse (1187 m kõrgusel). Parkimispilet maksab 12€ ning sealt võtab Velika planinasse jalutamine ~1.5 tundi. Edasi sõites on ka teine parkla, parkimise hind sama ning jalutamine umbes ~1 tund. Ning siis ka veel kolmas parkla – Mačkin Kot, kust saab Veliki planinasse pärast ~40 jalutust ning hinnaks taas 12€. Parkisime sinna. Lund oli korralikult! Keegi oli parklasse üsna arvestatava lumememme ehitanud! Täitsa jõulutunne tuli sisse.
Otsustasin, et tavaline tee on igav ning tahtsin natuke päris matka ka. Läksin sellise ilusa põllupealse tee kaudu. Ehk siis suvalisest kohast, kus tundus kaardi järgi väiksem tee olevat. Alvar läks mööda seda teed, kust autod sõitsid. Algus oli ilus, maaliline. Mööda põlluteed. Siis aga tuli püstloodis mäkke tõus. Tollel rajal olid kohad ka lumespordi tõstukitele. Ehk siis võite ette kujutada, millise püstloodis tõusu osaliseks ma sain. Lumi oli üsna sügav ning ainsad seltsilised metslooma jäljed. Õnneks mitte karu. Pigem kits või midagi. Jalad ja tuhar said korraliku trenni. Samuti ei olnud ma talveks valmistunud. Mul oli nokamüts, puudusid kindad ja sall. Matkates aga õnneks külm ei hakanud. Ma jõudsin kohale! Küll pooltunnikest hiljem kui mööda tavateed oleks jõudnud, aga vähemalt oli seiklus.
Velika planinasse jõudes oli korralik üllatus. Kõik oli lumine. Kogu karjuseküla oli lume all. Tavaliselt olevat esimene lumi maha tulnud oktoobri lõpus või novembri alguses. Püsiv lumekate aga novembri lõpus või detsembris. Praegu on oktoobri algus ning lumi üsna arvestatava paksusega! Oli ka kohti, kus rohelus veel paistis, kuid see oli pigem suur erand. Samuti ei olnud seal ei lehmakesi ega karjuseid, nagu eeltööd tehes lubatud oli. Ammugi mitte mõnda sügislillekest, nagu lootnud olin, haha. AGA kindlasti oli kogu sealne matk väga suure väärtusega. Kuna olime üsna kõrgel, ~1600 m, pakkusid vaated ohtralt silmailu! Austria on väga lähedal. Üsna terve aeg oli tunne nagu oleks vahepeal sinna sattunud. Lumiste tippudega mäed ei olnud mitte enam vaid taamal olevateks kaaslasteks, vaid nüüd kõndisime ka ise pehme lumevaiba peal. Velika planina majakeste kompleks sarnanes väga Eesti vabaõhumuuseumile. Nagu terve külake vana aja majakestest.
Saime teada, et kogu see valge kraam oli maha sadanud eelmisel päeval! Ehk siis jäin oma rohelise aas vaatega umbes 24 tundi hiljaks! Aga ma ei kurda, kogu nähtu oli siiski imeline! Just kui pehme lumevaiba all olev Vabaõhumuuseum. Vaated olid tõesti megad! Lisaks on seal ümbruses palju matkaradu, mida mööda piirkonnale korraliku tiiru peale saab teha.
Kokkuvõttes on Velika planina paik, kus loodus ja inimkultuur on haruldaselt tihedalt põimunud. See on võimalus astuda samm ajas tagasi ja kogeda mägikarjuse elu, samal ajal nautides Kamniku-Alpide avaraid vaateid.
Tere, Bled! Muinasjutulise järve ja saarekesega postkaardilinn!
Bled asub ~40 min autosõidu kaugusel Ljubljanast, Alpide eelmäestikus. See linnake ei jäta oma looduse ilu poolest juba kedagi külmaks! Bled on täiuslik segu romantikast, ajaloost ja loodusest. Seal tekib tunne nagu oleksid postkaardi sisse sattunud!
Juba teekond sinna on maaliline! Mööda maanteed, mille “lõpus” kõrguvad hiiglaslikud valgete tippudega mäeahelikud. Ma ei ole vist iial nii ilusate mägede poole sõitmas olnud. Wow! Minu tööga seotud koolituski toimub just nimelt maalilises Bledi linnakeses (Bled School of Management).
Koolitusele eelneval pärastlõunal käisime ja vaatasime üle veel ühe palavalt soovitatud loodusliku pärli! Soteska Vintgar! See on 1,6 km pikkune kanjon Radovna jões, mis asub umbes 4 km kaugusel Bledi linnast, Triglavi rahvuspargi servas. Kanjoni sügavus ulatub kuni 250 meetrini ning jõe kohal ripuvad puidust jalgrada ja sillad. Need viivad külastajad mööda ja üle lookleva vee, näidates käänulise jõe parimaid vaateid!
Pileti saab osta paar km eemal asuvast keskusest. Seal on ka suur autoparkla, kuhu auto tasuta jätta saab. Pääse inimesele maksab 15 eurot. See sisaldab ka bussisõitu Soteska Vintgari juurde ja tagasi. Kui rada tehtud saab, siis jõuabki täpselt alguspunkti juurde tagasi ning saab hops bussile hüpata. Need väljuvad iga 20 min tagant. Kui tahad aga oma autoga minna, siis saab selle 10 euro eest raja alguse lähedale parkida.
Soteska Vintgar on tekkinud looduslike protsesside tulemusena jääaja lõpul umbes 10–12 tuhat aastat tagasi. Rada on avatud tavaliselt aprilli lõpust oktoobrini, sest kevadel on sulavesi liiga ohtlik ja talvel laudteed suletud. Enne rajale minekut tuleb pähe panna oranž kiiver ning oma piletit ette näidates turvaväravast ennast läbi skännida. Suvel pidi seal hullupööra rahvast olema. Praegu, oktoobri alguses, aga on kaasteelisi pigem vähe. Nii et kui piisavalt kaua ootad, siis saad mingeid juppe isegi uhkes üksinduses läbida. Ja wow, millist vikerkaart me märkasime! Päikesevalgus ning vee langemine kuvasid imekauni värvilise kaarekese!
Rada on kokku umbes 5.7 km pikk. Kui oled 1.6 km jõel looklevast sillateest läbi teinud, siis jõuad Šum’i koseni. See on ka üks kaunis peatus, mille kindlasti teha võiks. Kosk on 13 m kõrge ning tegu on suurima kosega kõrgustike piirkonnas.
Minu lemmik osa teest hakkas aga siis, kui olime pärast jõeäärset teed tulnud metsa lõigu läbi teinud ning mäejalamile jõudsime. Sealt läks imekaunis matkarada, kus ühele poole jäi all orus olev külake ning selja taha lumivalgete tippudega suured mäed. Oeh, milline ilus jalutuskäik! Meil tuli matkates kokku 6,25km ning aega läks 2 tundi. Võtsime tõesti rahulikult ning nautisime igat sammu sellel teekonnal.
Päikesetõusumatk Bledi kõige maalilisema vaateni!
Kui koolituspäevad läbi said, siis oli taas aeg end seiklustelainele viia! Parima plaanina kõlas varahommikune matk Bledi kõige maalilisema vaateni! Äratus oli juba 5.30! Kell 7 paiku tõusis päike ning matk ise võttis umbes tunnikese (üks suund tunnike, tagasi kiiremini). Väljas oli kõik udune ja karge. See näitas kogu linna ning järvekallast hoopis teise pilgu läbi. Väga maagilisest vaatenurgast. Kõik oli vaikne, rahulik, loodus oli veel uinunud olekus ning teisi hingelisi väga ei kohanud. Ainult mõned väga entusiastlikud hommikujooksu tegijad. Kõige lummavam oli siiski uduga kaetud Bledi järv. Sealne paadisild, kus silla kollane valgus tuhmilt läbi udu kumas, ning eemal asuv Bledi järve saareke, mis läbi uduseina endast ähmaselt märku andis.
Tee üles mägedesse, järve vaateni, kulges esmalt mööda järvekaldal olevat kõnniteed, seejärel pööras metsa. Ülesmäge, mööda tihedat lehtpuu metsa. Kogu mets oli samuti uduga kaetud. Korra tuli sisse kahtlus, et huvitav, kui siin ka kõik veel nii udune on, siis kas järvevaade üldse nähtav on? Viimane lõpp oli kõige järsema tõusuga! Kivine kitsas tee sinka-vonka otse mäe tippu. Ja me olime kohal! Peale meie veel 4 päikesetõusu ootajat! Avanev vaade oli väga muinasjutuline! Pealpool mäetippe ja pilvi andis tõusev päike endast ähmaselt kumades märku. Kogu mäeorg ning järv olid aga paksu-paksu uduga kaetud. Jah, me ei näinud küll järvesaart, kuid avanev vaade oli siiski midagi rohkemat kui wow!
Pärast mingit aega vaate nautimist ja pilvede taandumise ootamist otsustasime alla tagasi minna. Tundus, et udu ei plaani lähima paari tunni jooksul hajuda. Tegime hotellis hommikusöögi, pakkisime asjad, tegime check-outi ning läksime uuele katsele!
Nüüd oli päike juba välja tulnud ning järvesaareke täiesti näha. Tundus, et ka mäetipus on õhk juba selge. Läbisime uuesti sama tee ning auhinnana järjepidevuse eest saimegi selle muinasjutulise vaate ära näha! Lihtsalt wow! See oli tõesti nagu pildiraamatust välja rebitud foto. Süda oli niiiii õnnelik, et tagasi tulime!
Killuke Itaaliat Sloveenias – Piran!
Piran on üks Sloveenia romantilisemaid ja ilusamaid linnu. Seda peetakse lausa Aadria mere pärliks. Kui Bledis oli tunne nagu oleksime Austrias, siis Pirani saabudes tunned Itaaliat. Linnake on küll väike, aga imearmas. Kitsad tänavad ja värvilised majad. Miks linnake nii väga Itaaliat õhkab? Põhjus on lihtne, see kuulus sajandeid Veneetsia vabariigi alla. Linn oli juba keskajal oluline sadam ja kaubanduse keskus. Toitki on seal tugevalt Itaalia mõjutustega. Ljubljanast on Pirani ~2 tundi autosõitu.
Broneerisin ööbimise umbes tunnike enne jõudmist. Haha, spontaansuse uus level. Kuna hetkel hooaega ei ole, siis valikut oli. Pirani sissesõit on nagu kulgemine kuskil kaunil, suurte ja massiivsete männipuude puiesteel. Oksad on nii suured, et päike sisse ei paista ning tekib tunne nagu sõidaksid tunnelis. Kui lõpuks välja jõudsime, avanes imeline vaade loojuvale päikesele. Wow, saja punkti vääriline tervitus! Taevas oli tumekollane-oranžikas. Sooja ligi 20 kraadi. Otsisin suurima rõõmuga koti põhjast ainsad kaasas olevad lühikesed püksid välja! Ma tegelikult ei tea, miks mul need üldse kaasas olid. 😄 Ilmselt suurim optimist üldse. Aga ees ootav ilm oli hea vaheldus lumisele Velika planina matkale ning vihmasele 10 kraadiga tervitavale Ljubljanale. Ei teagi, kas on Itaalia hetkel liiga lähedal (Piranist lähimasse Itaalia linna ~30 km) või on siin lihtsalt mingi hetkeline kuumalaine.
Mida aga tasub meelest hoida, on see, et linna niisama autoga sisse ei saa. Ja ega seal ei olegi selle autoga kuskil sõita. Tänavad on kitsad ja käänulised. Linna ääres on mitmeid tasulisi parklaid, kuhu linnas olemise ja ööbimise ajaks auto jätta saab. Kui hotelle vaadata, siis väga vähe on neid, kes parkimist pakuksid. Mõned kallimad erandid on ning needki ei asu täpselt linnas. Vähemalt mina ei leidnud või olid need siis juba aegsasti välja müüdud.
Jalutuskäik Pirani tänavatel on aga täpselt nagu kulgemine Itaalias. Leidsime super maitsva Itaalia restorani! Lausa nii hea, et käisime seal kaks korda! Imelised pastad ning snäkivalik. Lisaks Itaalia vein! Samuti tasub teha jalutuskäik sealsel promenaadil. Piranis on lihtsalt lummav rannikuäär! Mõnus pikk jalutuskäik koos sooja päikese ja jäätisega, mm. Ja Piranis ei ole suvi veel läbi! Leidus palju neid, kes mõnusas Aadria meres end ujumisega värskendasid või siis promenaadil lesides veel viimast sooja päikest püüdsid. Üks kohalik härra oli aga eriti uhke päikesepüüdja üles seadnud. Fooliumilaadsest materjalist tehtud päikesevarju taoline leiutis. Kogu see ehitis pannakse pikali maha ning keskele asetatakse lamamistool, kuhu siis mõnusalt lesima saab heita. Kui sinna toolile istuda, siis vist saaks loetud minutitega päevitatud.
Lisaks kasvasid linnakeses mitmed erinevad puuviljad. Nii muuseas inimeste aedadest välja sirutamas. Hurmaad, kiivid, viinamarjad. Eestlase unistus! Kui oled autoga siin kandis reisimas, siis saaks Piranist ilusti edasi nt all pool asuvasse Horvaatiasse minna või siis üles poole sõites Itaaliasse!
Postmarkidega on Piranis aga igatahes kehvasti. Käisin mitmes poes ja kioskis, aga ei midagi. Postkontor oli laupäeva päevaks juba suletud. Nii et kaardid on mul igatahes valmis, otse siit Piranist! Andke ainult postmarke!
Viimane peatus enne koju lendu – Postojna koopad!
Postojna koopad asuvad tagasiteel Piranist Ljubljanasse. Täpsemalt siis Postojna linnas. Seal valitses juba soe sügis. Paljudel puudel olid lehed kuldkollased. Suvi oli ametlikult lahkumas. Aga mis puudutab koopaid, siis eriti wow on see, et need on miljoneid aastaid vanad. Turistidele on need avatud olnud juba üle 200 aasta.
Viimane külastus koopasse algab täpselt kell 16.00 (vähemalt oktoobris). Niisama sinna omapead ringi luusima ei saa. Tuleb osta pilet ning siis kindlal ajal koos giidiga avastama minna. Ühes grupis võib olla lausa ~100 inimest. Ei taha teada, mis möll siin veel hooajal toimub. Lihtsalt koopa külastus (sai ka muid vaatamisväärsuste külastusi lisaks osta) maksab ühele inimesele 32,90 eur. Kogu tuuri kestuseks on 90 minutit ning tuurile minnes ja tulles saab ka maa aluse rongiga sõita! See pidavat olema ainus säärane rongisõit kogu maailmas. Aga koopad on igatahes megad! ~24 km erinevaid käike ja kambreid. Külastajad näevad sellest ~5 km. Nagu giid ütles, siis 1.5 km käime jalgsi ning 2.5 km sõidame rongiga.
Koopas on jahe! ~10 kraadi. Noh, tegelikult sama nagu vihmases Ljubljanas. Piranist tulijad ning 20 kraadiga ära hellitatud aga olid veidi šokis. Või siis pigem, tagasi reaalsuses! Õnneks olid meil soojad joped ettemõtlevalt kaasa haaratud. Rongisõit oli tõesti maaliline. Heledad kolmnurksed kivimid laest alla rippumas ning maapinnal kujutisi loomas. Rongitee viis otse nende vahelt läbi. Ma ei ole iial taolises koopas käinud, nii et väga meeldejääv kogemus!
Miks see koobas siis nii eriline on? Nimelt on seal tuhandete aastate jooksul tilkuva vee ja mineraalide tulemusel tekkinud vapustavad kivivormid. Ühed ripuvad laest alla, teised on tekkinud maapinnale, moodustades torni sarnaseid kujundeid. Mitte mingil juhul ei tohi neid aga katsuda. Kätel olevad erinevad bakterid ning ainete jäägid pidavat kivimit kahjustama ning tornikese areng peatub. Oli näha ka, et mõnes kohas, kus kivivormid otse turistide teele jäid, olid kivid mustaks tõmbunud. Hoogsa silitamise tulemusena siis. Neist enam asja ei saa.
Koopa suveniiripoes müüdi ka postmarke! Et juhuks, kui keegi tahab siit maa alt kaardikese saata. Minul olid kaardid juba valmis! Vaja oli ainult marke! Väljamaa omasid sai siit hinnaga 3.50 eur tükk. Tundus kallis, aga nuriseda siin ei saa! See oli minu viimane võimalus! Olen reisidel korduvalt märganud, et kui postkontorit ei ole, siis niisama otsides on margid üsna haruldane kaup. Aga minu kaardid saavad nüüd teele! Siit koopast pärit eriliste postmarkidega! Juhu!
Sloveeniat soovitan igatahes väga! Suuresti just looduse pärast! Siin tõesti on harukordselt imelisi vaateid, mis seest õõnsaks võtavad ning südame rõõmsaks teevad! Mõnusat avastamist!
Kui sulle Sloveenia seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Sloveeniat külastada? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!
Piilu kindlasti ka minu Instagrami (SIIN). Ka sealt leiad palju põnevat reiside, seikluste ja matkade kohta! 🩵