Lago di Braies (Braiesi järv) ja Val di Funes – need Dolomiitide hitid ootavad meid järgmisena!
Dolomiitide reisi neljas matkapäev! Kui sattusid sellele postitusele ning ei ole meie Dolomiitide esimeste matkapäevade kohta veel lugenud, siis vaata siia. Väga eepiline soovitus! Tänane plaan on külastada Lago di Braiest ning sealt edasi mägedesse minna. Uurisime eile õhtul ka oma hütikesest, et milline oleks kõige lihtsam viis Braiesi järve äärde saamiseks. See ei pidavat tegelikult kaugel olema, kuid kuna mäed on ees, tuleb ringiga minna. Ehk siis bussiga. Täpsemalt siis kahe erinevaga. Ja mis eriti tore, buss läheb otse meie eilse ööbimiskoha, Rifugio Auronzo eest! Nii et hütist välja ja hops bussile!
Reisime erinevate matkakohtade vahel bussiga, et jõuaksime selle nädalakesega, mis Dolomiitides oleme, võimalikult palju kauneid kohti läbi avastada. Kui bussike kohale viib, siis jälle matkame ja naudime. Pärast kahte bussisõitu, 1,5 tundi hiljem, oleme kohal! Google Mapsi järgi oleks jala 9 tundi läinud, hehe.
Braiesi järv ehk Lago di Braies on Dolomiitide üks kuulsamaid ja kõige rohkem pildistatud järvi. Dolomiitide reisi alguses külastatud Sorapis (loe seiklusest siin) oli värvi poolest sarnane, kuid kõvasti pisem. Ilmselt on Braies populaarsem, kuna siia on lihtsam ligi pääseda. Ei ole vaja tunde matkata.
Wow, wow, no vaadake vaid, kui kaunis! Türkiissinine vesi, hiiglaslikud dolomiidid taustal, paadisadam koos kuuriga kaldapervel. Lisaks on järvel võimalik ka paadisõitu teha. Veekogu ise on suur. Lausa ~1,2 km pikk, 400 m lai ning 36 m sügav. Nii nagu Sorapise järves, muutub ka Braiesi järve vesi vastavalt aastaajale ja päikesevalgusele. Olles siis kas rohekam või türkiissinine.
Üldiselt on Braiesi järv väga populaarne turismikoht. Eriti kõrghooajal (juuni – september). Sellest annab märku ka järve lähedal asuv parkla, mis autodest pungil. Lisaks ka saabujaid tervitav hiiglaslik suveniiripood. Siinsed toidukohad on samuti hinnad kõrgeks sättinud. Kui turist juba tuleb, siis kindlasti ostab. Järve ääres rahulikuma kogemuse saamiseks tuleks minna varahommikul või hilisõhtul. Või siis väljaspool tipphooaega. Meie jõudsime enne kella kolme päeval. Ehk siis kindlasti väga valel ajal, haha. Aga tegelikult ei olnud hull. Ala on suur ning inimesed hajusid kõik kusagile laiali. Lisaks lubas ka siin täna pigem kehvemapoolset ilma.
Aga aega pole raisata. Alustame matkaga! Otsustasime Braiesi järvele pooliku ringi peale teha ning sealt edasi, mägedesse minna. Sinna jääb ka meie tänane ööbimine. Väike mägihütike. Kui autoga minna, pidavat kohale saama tunni ja 20 minutiga. Jalgsi aga 2 ja pool tundi matka. Ei tundu nii suured vahed. Jah, me arvestame, et me oleme küll aeglased, kuid kui kohe minema hakkame, peaksime kella 17-18 paiku päral olema. Seal ootab meid mõnus soe õhtusöök. Tundus ideaalne plaan, sihtkohaks Rifugio Biella mägimaja.
Mööda Braiesi järvekallast kulgev tee oli maaliline. Inimesi väga palju vastu ei tulnud. Ju siis olid kõik vihma kartuses oma matkad ära jätnud või edasi lükanud. Vaade oli igatahes lummav! Kui järve tippu jõudsime, viis tee edasi mägedesse. Siltki uhkelt suunda näitamas. Mägimajani jõudmiseks pidime kaardi järgi lihtsalt ühe mäeaheliku läbima. Ei tundunud ülemäära keeruline. Sammusime aeglaselt mööda esimest mäenõlva üles poole ning kiikasime korduvalt tagasi. Imetlesime endast kaugenevat Braiesi järve. Justkui keset mägesid peidetud aaret, mis kaugenedes aina pisemaks ja pisemaks muutub. Kogu teekonnale lisas salapära ka mägedele laskuv uduloor. Lootsime vaid, et nähtavus ei kaoks ning sadama ei hakkaks.
Kui esimesel tõusul olime, siis sai peagi selgeks, et see ikka võtab aega. Mäenõlv oli üsna järsk ning sellel ei paista veel lõppu tulevat. Liikusime aeglaselt. Kohati oli õhk veidi hõre ning samas ei tahtnud ennast kohe alguses ära väsitada. Hommikusest Tre Cime matkast oli ju juba üle 6 km pikkune matkatee all (loe siit). Otsustasime, et iga kord, kui mingi olulise tõusu või raskema lõigu tehtud saame, siis teeme pausi ja tähistame puhkuse või snäkiga. Kui juba päris üles olime jõudnud, kadus tee sootuks. Tuli kasutada mäejalamile tehtud treppi.
Lõpuks jõudsime mäkke! Juhu, oli aeg pausiks! Tuli tähistada! Olime jõudnud sinna kohta, mis alt vaadates maailma kaugel pilvedes asuva paigana tundus. Tõsi, olime kõrgel ning all avanev vaade, pooleldi udulooriga varjatud, oli tõesti imeilus. Olime olnud tublid ning Google Mapsi poolt lubatud aja peaaegu täis matkanud. Selle kohaselt pidime kohe, kohe kohal olema. Juba harjutasime end mõttega, et varsti saab puhkust! Avasime kaasas olnud Coca-Cola Zerod ning valmistusime lõpuspurdiks.
Hütikest ei paistnud aga kuskilt. Olime jõudnud kõrgel asuva lauge mäeaheliku keskele. See tähendab seda, et igas suunas, kuhu vaatasime, laiusid mäed. See tekitas veidi ebakindlust. Kuidas me siit välja saame ning kus on meie mägihütike? Udu oli endiselt meiega. Mitte küll otseselt meie lähedal, kuid igal pool ümber. Kallistades kauguses asuvaid mäetippe või neid sootuks varjates. Kuulsime eemal langevate kivide häält ning kerget raginat. Kas ometi teised matkalised, kellelt teed saame küsida? Lootuskiir tundus väga ere! Wow, matkalisi me ei kohanud, kuid meile olid seltsiks tulnud mägikitsed! Kitsekesed, kes kergel sammul mööda mäejalami kivist pinnast kalpsasid. Nii kergelt ja lennukalt. Ilmselt kiirustasid samuti enne pimeduse saabumist kodu poole. Meist nad end häirida ei lasknud.
Lõpuks kaduski tee täiesti ära. Ei saanud enam edasi, kuna mägi oli konkreetselt ees. Olime juba 3 tundi matkanud. 30 min tagasi pidime kohal olema. Kohe varsti läheb pimedaks. Vaatasime mitu korda telefonis olevat Google Mapsi kaarti ning veendusime, et oleme õiges kohas, rajalt eksimise saime välistada. Kas see hütike haihtus õhku? Vedas, et mäeahelikus endas udu ei olnud. Muidu oleksime vist edasi-tagasi kõndinud ning udu sees hütti otsinud.
Tegelikult oli mure juba päris suur ning hirm hakkas naha vahele pugema. Lõpuks märkasime mäest alla looklevat musta köit. Okei, see oli Via Ferrata. Üks osa meie matkateest tuli läbida köite ja terastrosside abil. Ärme unusta, et Dolomiitides olevat üle 170 Via Ferrata raja. See ka põhjus, miks tavaline matkatee nö otsa oli saanud. Jeerum. Me ei olnud sellega arvestanud! Mäe nõlv oli pigem järsk ning matkakotid rasked. Lisaks olime väsinud ning mõtetes ammu meie mägihütis. Teine võimalus oli tuldud teed tagasi minna ning siis kuidagi ühistranspordiga ümber mägede sõita ja veel natuke matkata. Mõlemad ideed tundusid halvad. Kaalusime kõik variandid ning võimalikud riskid läbi ning otsustasime, et me ei lähe tagasi.
Hakkasime vaikselt trossi ning köitega tutvust tegema. Hea oli see, et iga sammuga sai trossist kinni hoida ning käte ja jalgadega kaljuseinast välja ulatuvatele “astmetele” toetada. Kui ära väsisid, sai vastu mäge nõjatuda ning puhata. Liikusime vaikselt ja rahulikult. Lisaks oli positiivne see, et tee ei läinud täiesti sirgelt vaid tegi sik-saki. See tegi kogu raja laugemaks. Ilma kottideta oleks kindlasti mugavam olnud, kuid ära tegime! Olime nii rõõmsad ja enda üle nii uhked! Kohe, kohe oleme kohal, mõtlesime! Tegelikkuses matkatee aga jätkus.
Avanev vaade oli kosmiline. Tekkis tunne nagu oleks kuskile mujale planeedile sattunud. Kuule? Suured erineva kujuga kivimürakad, kitsas ja hästi sissetallatud tee nende vahel looklemas. Viimane annab märku sellest, et tegu on siiski väga populaarse rajaga. Muidugi lisas kogu teekonnale müstilise elemendi aina süvenev udu. See oli nüüdseks juba päris paks.
Kaarti vaadates tundus, et keegi nagu kogu aeg nihutaks mägimaja meist kaugemale. Iga uus künka ületus või kurv võis tuua üllatuse. Lõpuks! Hetk, mida olime oodanud tunde! Ühe pisikese kivise künka otsas seistes paistis eemal pisike majake. Kollased tuled läbi akna helendamas. Me olime kohal! Tervitajaks läbi avatud akna kostev Spice Girlsi suurim hitt ning ahvatlevad toidulõhnad! Läksime sisse ning tundsime suurt rõõmu ja kergendust! Olime viimased saabujad ning saime kaks viimast sööki. Ühele pajaroog, reisele ravioolid. Jagasime ja nautisime. Mõnus soe söök, emotsioonide rohke päev selja taga. Rada, mis pidi Google Mapsi andmetel võtma 2 h ja 25 minutit ning olema 5,7 km pikk võttis meil aga 4 tundi ja 17 minutit. Läbisime 7,5 km. Ehk 2 km rohkem, kui kaart alguses näitas. Tõusumeetreid oli ~1000. Ning kõrgeim tipp 2374 m. Wow, mida teekonda! Ütleks, et tegu oli raske rajaga, mis nõuab head vastupidavust.
Tundub, et Google Maps ei oska eriti mägedevahelisi sik-sakke ja kõrguseid arvestada. Või pigem seda, et kui on suured tõusud ning rajale on lisatud ka Via Ferrata ehk köied ja trossid, kuna oma jalaga minna pole võimalik, siis võtab teekond ikka oluliselt rohkem aega kui tavalisel metsarajal kulgemine. Igatahes, kes soovib kunagi Braiesi järve äärest jalgsi Rifugio Biella mägihütti minna, siis tuleks ikka suurem ajavaru võtta, et öö peale ei jääks. Ning võib olla ennast ka vaimselt veidi ette valmistada. Muidugi on vahel isegi hea, kui ei tea, mis ees ootab, haha. Vaated olid igatahes megad! Väga omanäolised ja varieeruvad.
Saime oma toa, pisikese ruumi maja kõrgeimal korrusel. Tegu oli tõesti väga maalähedase hütiga. Toas telefone ja akupanka laadida ei saanud. Selleks oli ukse taga üldine laadimiskeskus, kust kõik voolu võtsid. Kõhud täis, tegime voodid ära ning tõmbasime tänulikult vurrud kerra. Homme uus päev ja uued seiklused. Seekord palun ilma Via Ferratata. Trossidest ja köitest aitab. Matkaks nüüd niisama looduses.
Uus matkapäev viib Val di Funesi rohelistele aasadele!
Ärkasime vara! Imelise vaate seltsis! Nägime hommikul oma väikesest katusekorruse aknast esmakordselt, kuhu pimedahakul uduga tulnud olime. Kollase valgusekumaga mägionn oli ju üsna ainus asi, mis meile eile mäe otsast paistis. Siin on nii huvitav maastik. Täiesti teistsugused mäed, kui need, mis Tre Cime ümber matkates olid. Kuidagi kivisemad. Selline tunne, nagu oleksime kuskil maailma serval. Ning Rifugio Biella mägimaja on justkui valvur kahe maailma vahel. Ühes suunas Braiesi järve org ning teisel pool palju teravaid tippe, kiviste karjamaade taustal. Siin tunneb pilvede lähedust.
Pool üheksa asusime teele. Tahame täna päris kaugele jõuda. Jällegi, ühte Dolomiitide maagiliseimasse kohta. Val di Funesi aasade lähedale. Meil on sinna ööbimine võetud.
Lobisedes ja kulgedes möödub aeg kiiresti. Meil on Edithiga matkadel alati lõbus. Suurepärane aeg, mil oma igapäevasest rutiinist välja astuda ning olla kohal. Kohal ja nautida. Loodust ja seltskonda. Vahel jutustame ja arutleme tunde. Vahel kõnnime pikalt sõnagi lausumata ning omas maailmas ja mõtetes seigeldes.
Mäed, orud, eemal einestav lehmakari. Seal matkamine oli imeline, 360 kraadi vaated Dolomiitide mäetippudele. Rada, mis kulgeb üle alpiniitude ning karjamaade. Päris mitu seltskonda matkajaid tuli vastu. Ilmselt olid nemad oma ringi vastupidi teinud. Ööbisid mõnes eemal asuvas mägimajas ning läksid nüüd Braiesi järve äärde. Mööda seda sama rada, kust meie eile tulime.
Peagi ka maastik muutus. Dramaatilised kaljud ning karjamaad olid asendunud roheliste mäenõlvade ning metsarohke oruga. Mida alla poole jõudsime, seda soojemaks läks õhk ning ümbrus rohelisemaks. Täiesti erinev, võrredes sellega, kus täna hommikul ärkasime. Olime justkui kuskilt maailma servalt alla tulnud. Meie sihtkohaks oli Pederü. Koht, mis on värava eest. Mägitee lõppeb ning tsivilisatsioon algab. 3,5 tundi ning 8 km hiljem seisime Pederü bussipeatuses. Vahetasime vahelduseks matkasaapad kaasas olnud tossude vastu ning alustasime bussisõiduga Val di Funesi poole.
See tripike oli üsna seiklusrohke. Vahemaa ei ole tegelikult pikk, kuid taas tuli minna ringiga. Mäed olid ees. Eestis seda muret ei oleks, haha. Kokku läks meil ~5 tundi. Pidime kasutama mitut bussi ja lisaks rongi. Tegelikult oleks transpordi aeg ~3 tundi olnud. Autoga oleks saanud tunni ja poolega. Nautisime ühes pisikeses linnakeses kuuma kakaod ning käisime poes, et õhtuks erinevat nosimist kaasa varuda. Kell 18.00 olime oma järgmises ööbimiskohas. See asub Laioni linnas, kust on mugav ligipääs kõikjale Dolomiitidesse. Väga armas maja rohelisel aasal, mäed taamal paistmas. Super uudis on see, et meie aias on mullivann! Leppisime Edithiga kokku, et kui homne Val di Funesi matk (meie viimane!) tehtud, siis premeerime end ühe suplusega!
Lõpetasime õhtu oma terrasil snäkkides. Muljetasime eelnevate päevade seikluste üle ning imetlesime eemal laiuvat vikerkaart. Vihm meid matkateel kätte ei saanud, kuid imelise märgi oli endast maha jätnud küll.
Viimane matkapäev – kaua oodatud Val di Funes!
Uus hommik tõi imemaitsva hommikusöögi ning kell 9.30 stardi. Täna on meie viimane matkapäev! Bussipeatusesse kõndides avanesid taas maalilised vaated. Ma ei väsi kordamast, siis on ikka imeline loodus! ~2h hiljem olime taas ühe Dolomiitide populaarse vaatamisväärsuse juures. Täpsemalt olime jõudnud Santa Maddalena külla. See on pisike võluv külake Val di Funesi orus. Siia reisitakse igal aastal üle maailma, et nautida siinseid vaateid, matkaradu ning rahu ja vaikust, mida piirkond pakub.
Siinse piirkonna üks populaarne vaatamisväärsus on 1744. aastal ehitatud Ranui St. Johni kirik. Valgest kivist välisilme ning üksik kellatorn ja tähega kaunistatud vaskne sibulkuppel. See on just kui eraklik majakas keset sügavrohelist karjamaad. Taamal sik-saklised dolomiidid kaitsvalt müürina seismas. See on justkui muinasjutu ja reaalsuse kohtumispaik. Vaade, mis meelitab fotograafe kõikjalt maailmast. Kui on soov täitsa kiriku juurde minna, siis tuleks mõne eurone pilet osta. Hoone asub eramaal. Drooni seal samuti lennutada ei tohi (mitte, et meil oleks). Eemal imetlemiseks on aga tehtud spetsiaalne platvorm, millelt avaneb vaade kirikule ning kõigele kaunile, mis seda ümbritseb.
Veel üks vaatamisväärsus, mida siin kindlasti soovitatakse, on Santa Maddalena vaatepunkt. Kiriku juurest on sinna mõnus väike matkake. Sealt avaneb uskumatult muinasjutuline vaade tervele alale.
Sealsetel aasadel ringi jalutamine on väga eepiline kogemus. Justkui rännak ajast tagasi. Mida kõike need mäed ja orud näinud on. Kuidas oli siin elu aastakümneid või sadu tagasi? Ilmselt oli vaatepilt siis üsna sarnane. Nii puutumata tänapäeva maailma uuendustest ja innovatsioonidest. Kõik on täpselt nii nagu alati on olnud. Loodame, et see ei muutu. Näeme käänulisel põlluteel vanapaari. Binokkel käe otsas, aeglaselt ja rahulikult kulgemas. Neil on aega. Aega, et olla kohal ja nautida. Seda piiritut muinasjutumaailma. Siin elab rahu, siin elatakse hetkes.
Ja kui veel istud, võtad hetke, vaatad ringi, suled silmad, hingad kopsud sügavalt alpide karastavalt jahedat ja puhast õhku täis. Kirjeldamatu.
Nädal Dolomiitides ongi läbi! Lendas see justkui linnutiivul! Kulgedes läbi maaliliste paikade, mille olemasolu olid seni tõestanud vaid Internetis nähtud fotod. Loodus, mida on ilma nägemata raske ette kujutada. Iga matkasamm justkui hüpe läbi muinasjutu. Minu suurim ja soe soovitus kõigile matkasellidele ja seiklushingedele!
Meie Dolomiitide viimane õhtu lõppes meie ööbimise taga aias mullivannis sulistades ning kogu seda pööraselt imelist reisi kokku võttes! Järgmine hommik viis meid Veneetsiasse, kust tagasi koju lendasime. Hing täis tänulikkust ning emotsioonid kõige kogetu pärast rohkem veel kui laes.
Kui sind hakkas Dolomiidid huvitama ning tahad meie reisi planeerimise kohta rohkem teada saada, siis vaata siia.
Kui sulle meie seiklus meeldis, vajuta kindlasti postituse üleval osas meeldimiste peale! Jäta ka kommentaar ning anna märku, mis mõtted tekkisid? Kas said inspiratsiooni? Tahaksid ka ise Dolomiitidesse matkale minna? Või oled juba käinud? Jaga muljeid!