Mul juhtub tihti nii, et planeerin reisid juhuslikult ehk et mul ei ole väga pikka plaani, kuhu või millal järgmiseks. Kõige pealt tuleb tunne seoses mingi kindla kohaga või siis juhtun kuulma mingist huvitavast paigast. Siis vaatan, kas ja millal on võimalik sinna minna ning siis organiseerin juba kõik muu. Teen alati põhjaliku eeltöö, et igast plaanitud riigist kõik imelised pärlid üles leida. 💎
Peruu reis küpses aastaid. Alati tundus nii kauge ja kättesaamatu. Mäletan selgelt, et see oli minu esimesel vision boardil, kui minu unistuste paik, kuhu reisida. Rohkem kui 10 aastat hiljem see unistus täitus.
Tegin selleks reisiks super põhjaliku eeltöö ning kaardistasin parimad paigad üle terve Peruu. Kalkuleerisin vahemaad ning erinevad transpordivõimalused. Kui midagi nii väga ja nii kaua oodanud oled, siis panustamine ajalist hinda ei küsi!
Peruu asub Vaikse ookeani rannikul, Lõuna-Ameerikas. Olles suuruselt kolmas riik Lõuna-Ameerikas (pärast Brasiiliat ja Argentiinat). Pealinnaks Lima ning rahvaarvuks 34,3 miljonit (2023 andmetel). Et võrdluseks pilti ette anda, siis nt Ukraina rahvaarv on 37,8 miljonit, Malaisias 35,5 miljonit ning Saudi Araabias 33,9 miljonit (kõik kolm 2024 andmed). Ning näiteks saab Amazonase jõgi alguse Peruust. Aga nüüd let’s go!
Esimene väljakutse hüppas teele veel enne seda, kui üldse lennukile astunud olime. Meie lend Peruusse läks läbi Helsinki ja New Yorki. Kuna olime piletite ostmisega veidi viivitanud, olid läbi Euroopa (Amsterdami) minevad lennud kõvasti kallinenud. Otsustasime New Yorki vahemaandumise kasuks. Kui hull see ikka olla saab, mõtlesime. Saab küll. Mitte just hull, aga tohutult närvirakke läheb küll. Isegi siis, kui vahemaandumise aeg on 5 tundi. Isegi siis võib ajast puudu tulla. Nimelt selgus Eestis check-ini tehes, et isegi, kui me lennujaamast ei välju, on meil USA viisat vaja.
🌿 Ära osta lennupileteid läbi USA. Iial ei tea, kui kaua seal aega võib minna, tuleb ka passikontroll läbida + viisat on vaja. Jah, isegi siis, kui ainult lennujaamas oled (selle saab õnneks digitaalselt teha, kuid lisasamm siiski. Maksis umb 20 eurot ja kulus aega, et see kinnitatud saaks, aga õnneks sai!). Kuigi lendude vahed olid suured, läks meil nii minnes kui ka tulles kordades rohkem aega ning jõudsime napilt lendudele.
Lendasime Finnairiga. Oluline tähelepanek on veel ka see, et Finnair ei pakkunud varahommikul New Yorki jõudes hommikusööki. Tavaliselt on seda minu kogemuse põhjal seni kõik pikamaa lennud pakkunud. Sai 11 euro eest juustuvaagna koos paari juustuga osta, või siis 4 euro eest muffini. Aga me olime New York’is! Me küll ei läinud lennujaamast välja, kuid seal me igatahes olime! Lend Helisnkist New Yorki kestis 9h. New York’ist Lima’sse aga 8h. Ja WOW, milline vaade avanes aknast Peruu lennul. Kaunis sinakas vesi, mäed, lopsakad metsad, selline elamus! Mu jalad ei olnud veel Lõuna-Ameerikat puudutanud, kuid ma olin nii elevil! Pidin end mitu korda näpistama, et uskuda, et ma tõesti olen teel Peruusse ning juba väga varsti saan ka matkasaapad jalga tõmmata!
Jaanuarikuisest Eestist sooja Peruusse, milline imeline kingitus on ikka reisimine, mõtlesin. Panime oma suured matkaseljakotid alla pagasisse, et ei peaks neid läbi Helsinki ja New Yorki lennujaamade kaasa tassima. Tavaliselt, kui matkale olen läinud, siis võtan asju minimaalselt ning paigutan oma koti käsipagasina. Seekord aga on reis pikk ning kuna pagas oli hinnas, panime seljakotid alla. Selline priiskamine maksis aga koheselt kätte! Minu kott oli juba ammu päral, kui Alvari oma veel pikisilmi ootasime. Airtagi abil saime teada, et ta kott oli veel endiselt Helsinkis. Peaaegu kodus! Machu Picchu matk aga hakkab meil juba ülehomme ning homme sõidame Limast Cusco poole (matka alguslinna). Lennujaama töötajad lubasid oma parima anda, et kott õigeks ajaks kohale jõuaks. Loodme siis parimat!
Meil oli tervelt pool päeva, et Peruu pealinna Limat avastada! Mõnus soe õhk, linn otse Vaikse ookeani kaldal. Esimese asjana otsisime ühe kohaliku toidutänava (ainult kohalikud toidud!) ning valisime välja visuaalselt kõige maitsvamad road koos Coca-Cola Zero’ga (portsu hind koos joogiga 10 eurot)! Oli tõesti maitsev, aga ilmatuma suured portsud!
Üldiselt pidi Peruus ohtlik olema. Seal linnaosas, kuhu meie saabusime, seda ohtlikkust tunda ei olnud. Lapsed jooksid ja mängisid, vanemad istusid pargipingil ning puhusid juttu. Rulatajad trikitasid pisikesel asfaltiribal, vaatega ookeanile. Imeline tumeroosa päikeseloojang taustal. Vahetades mõne hetke pärast värvi ning muutudes lillakaks. Kindlasti üks imelisemaid ja värviküllasemaid päikeseloojanguid, mida näinud olen (kollane-roosa-lilla)! Ma usun, et see on märk, et tulemas on imeline reis ja maagiline matk! Algus suure unistuse täitumisele.
Lahkume Limast ja saabume Cuscosse, Machu Picchu matka alguspunkti!
Järgmise päeva lõunal läksime Lima-Cusco lennule. Alvari kott ei olnud endiselt saabunud. Viimane asukoht kuskil ookeani kohal. Hoiame pöidlad pihus. Kaotsis olevas kotis on kogu tema matkavarustus.
🌿 Limast Inka traili alguspunkti Cuscosse (Inkade impeeriumi pealinna) on parimaks viisiks lendamine (Lima – Cusco). Buss tuleb küll odavam, kuid kaotad meeletult aega (ligi 20h ja üle 1000km). Lend kestis vaid 1h 15min!
Cusco meeldib mulle väga! Selline tunne nagu oleks ajast tagasi rännanud. Ja ajalugu mulle meeldib! Meil oli terve päev aega, et Cuscot avastada. Tegelikult soovitatakse enne Machu Picchu matka juba aegsasti Cuscosse kohale lennata (1 päev enne ei ole aegsasti). Nimelt asub Cusco linn 3399 m üle merepinna, tekitades paljudele nö kõrgusehaiguse. Cusco on üks maailma kõige kõrgemal asuvaid linnu. Tundsin juba esimesel veidi ülesmäge mineval tänaval, et raske on hingata, õhk sai kuidagi otsa. Kartsin koheselt, et äkki tegin endale nädalavahetusel olnud 101km pikkusel Taliharja Vanakuril kuidagi liiga ning keha pole veel taastunud. Siis aga meenus Cusco asukoht ning andsin endale aega harjuda. Machu Picchu aga nt asub 2430 m üle merepinna ehk siis ligi 1000 m madalamal kui Cusco.
Tänaseks ainsaks plaaniks on matka korraldavasse ettevõttesse õhtusele kohtumisele minna. Seni aga saab linna avastada! Leidsime juhuslikult ringi jalutades imelise söögikoha – Morena Peruvian Kitchen. Kohalikud toidud ning seda oma parimas võtmes. Samuti on saadaval Pisco sour. See on traditsiooniline kohalik alkohoolne kokteil (koostis: Pisco – viinamarjaviin, sidrunimahl, suhkur, munavalge, jää), mis kindlasti ära proovida soovitati! Mulle meeldis, mõnus mõru.
Matkabüroo kontor asub ühes neist vanaaegsetest Cusco tänavatest, kohe peaväljaku lähedal. Meie broneerisime matka läbi TreXperience. Jõuame varem, enne meid on paar inimest juba kohal. Lõpuks saab meid kokku 9. Tundub mega tore seltskond! 2 eestlast, 2 šveitslast, 1 sakslane, 1 belglane, 1 austraallane, 1 inglane, 1 hollandlane. Ja 2 matkajuhti, kes mõlemad kohalikud. Matkajuht Vincent räägib täpselt läbi, mida teha, mida mitte teha ja milleks valmis olla. Ta lubab, et viimase päeva varahommikul jõuame Machu Picchusse, siseneme läbi päikesevärava ning näeme hea õnne korral üle Machu Picchu tõusvat päikest. Kõlab nagu parim unistus!
Mõned nipid ja tähelepanekud seoses Inka traili / Machu Picchu matkaga
🌿 Kui soovid Inka trailil matkata, siis broneeri see juba aegsasti ette (vähemalt mitu kuud). Rajale pääseb vaid giidi ja matkagrupiga. Vaja on erinevaid lubasid ning kõik võtab aega (Sina ise pead vaid passikoopia + mõned lisaandmed saatma). Arvesta, et veebruaris matku ei toimu, kuna rajale antakse puhkust + seda korrastatakse.
🌿 Matka pakkuijaid on päris palju. Tuleb enne veidi uurimistööd teha ning siis endale sobiv välja valida. Meie valitud matkal oli ühe inimese hinnaks 714 eurot. Seda siis nelja päeva ja kolme öö eest. Seal sees on absoluutselt kõik, mis nende nelja päeva jooksul vaja läheb (3 super maitsvat söögikorda päevas, vesi, matkajuht jne). Lisaks ka hilisem pääse Machu Picchusse niisama ringi vaatama ja rongipilet tagasi linna. Aga sama matka saab nt ka 1500 euro eest.
🌿 Madalhooajal on rajal vähem inimesi ning kõvasti vaiksem. Muidugi on ka suurem võimalus vihmale ja rada võib seetõttu libe olla. Meil sadas ainult ühel ööl/varahommikul ning sedagi vaid mõned tunnid.
🌿 Kes matka ei soovi ning mõtleb rongiga (see on ainus transpordi võimalus) Machu Picchusse minna, siis ka rong tuleb ette broneerida, + sissepääs mäele. Nagu öeldud, siis matka puhul on rongipilet tagasi ning sissepääs Machu Picchusse juba matkapaketi sisse arvestatud.
Matkaga on kaasas 17 porterit ja 2 matkajuhti!
Matk kestab kokku 4 päeva ja 3 ööd. Kui juba matkateele asud, siis tagasi saada on keeruline. Enamik rajast ei ole mujalt väga ligipääsetav. Seega tuleb ka kogu nelja päeva toit ning telkimiseks vajalik kaasas vedada. Seetõttu on meiega ka 17 porterit. See tähendab, et üks neist täidab kokakohustusi ning ülejäänute kanda on varustuse tassimine. Iga matkaja kohta on arvestatud umbes 2 porterit. Kõik söögiained, varustus kokkamiseks, varustus ööbimiseks – magamisasemed nii meile kui ka neile jne. Neid asju on kokku väga palju ning matkale tulnud inimesed ei ole võimelised neid enda kanda võtma. Seetõttu on igale matkale palgatud porterid, kelle ülesandeks see on. Lisaks saab iga matkaline ära anda ka 7kg oma isiklikest asjadest, mida porterid kannavad. Mina seda ei soovita. Porteritel on niigi palju asju kanda ning miks peaks neile andma veel lisaasju, mille matkale kaasa oled toonud. Kui pakkida targalt ning võtta kaasa asjad, mida sul päriselt nende päevade jooksul vaja läheb, siis ei tule kott raske. Õnneks on Peruu riigi poolt ka päris palju reegleid, kuidas ja mismoodi porterid rajale minna võivad. Nt. ei tohi nende seljakotid kaaluda rohkem kui 20kg. Nii et enne kui matka broneerid, siis uuri ka selle kohta, kas ja kuidas matkafirma oma töölisi kohtleb, millised tingimused nad neile loonud on.
Mõni meestest oli porteri tööd juba rohkem kui 10 aastat teinud ning väga rahul. See ei ole töö, mida terve aasta tehakse, pigem on see hooajaline. Enda päris töö kõrvalt, lisaraha teenimiseks. Porteri töö pidavat ka üsna tasuv olema. Kui nt kohalik farmer teenib 10 dollarit päevas, siis porteri teenistus on 35. Lisaks ka jootraha, mida matkajad matka lõpus porteritele ja matkajuhtidele jätavad.
Rada ise on järskude tõusudega ning kõige kõrgem koht üle 4200 m. Vihma korral tuleb ka libeduseks valmis olla. Ja kuna praegu on vihmahooaeg (jaanuari keskpaik), siis tuleb selleks eriti valmis olla. Kindlasti palutakse varuda kõrgusehaiguse tablette, need pidavat aitama. Rajale pääseb ainult eelneva broneeringu ning väljaõppinud matkajuhtidega ehk et omapäi seda avastama ei lasta.
Aga nüüd matkama! Alustame unistuste matkaga Matchu Picchule! Muide, Machu Picchu tähendab “vana mäge”. Kokku matkame 42 km. Ehk siis kogu rada on enam vähem sama distants, mis maratoni joostes läbitakse. Ainult et mitte tavalisel laugel pinnasel vaid suurtes kõrgustes. Kõrgeim punk 4200 m. Muide, maratonijooksu rekord siinsel rajal on 3h 42min (ühe porteri poolt). Ehk siis selline, mida head maratonijooksjad tavaliselt normaalsetes tingimustes jooksevad. Minu Tartu maratoni ajaks oli nt 4h ja 28min.
Päev 1
Kell 4.15 äratus. Kell 4.40-4.45 lubati meid ööbimise eest peale korjata. Ehk siis ühekski üleliigseks tegevuseks hommikul aega ei jäänud. Asjadki olid eelmisel õhtul viimse esemeni valmis sätitud. Olgu öeldud, et Alvari matkakott ei jõudnudki. Ta käis eile õhtul mõnes Cusco linnas olevas matkapoes ning ostis kriitilisemad vajaminevad asjad. Nagu näiteks saapad, vihmakindla jope, pusa, sokke jne. Matkakotina kasutas ta käsipagasina olevat seljakotti. Magamiskoti (mis oli tal tegelikult suures kotis olemas) nt rentis matkafirmalt. Ehk siis kui oled nõus ettearvamatu lisakulutuse tegema, siis saaks ka täiesti viimasel sekundil otsustades matkale minna. Cusco linnas oli tõesti mitmeid erinevaid matkapoode ning kõik vajalikud asjad olemas. Nt ka The North Face ja Patagonia tooteid. Hinnad kõvasti odavamad kui kodus.
Buss oligi 4.40 kohal! Meid võeti peale ning sõitsime matka alguspunkti poole. Enne tegime peatuse kohalikus söögikohas, et hommikusööki süüa. Pikk laud oli erineva kraamiga kaetud. Lisaks ka värsked puuviljad! Tegime vaikselt ka matkakaaslastega tutvust, kõik olid nii toredad! Jaaa muidugi tuli vahepeal uudis, et Alvari matkakott jõudis hotelli, kust just äsja lahkusime. Enam pole midagi teha, tagasi minna ei saa!
Matka alguspunkti jõudes hakkasime asju sättima. Porterid olid samuti juba kohal ning panid oma varustust kokku. Suur elevus oli sees! Kohe saamegi rajale! Enne veel vaid passikontroll. Ilm oli mõnusalt soe, kuskilt poolt ei olnud aru saada, et hetkel vihmahooaeg oleks.
Pullid, lehmad, hobused, juba paari tunniga sai selgeks, et Inka trail on kõigile vabaks kasutamiseks. Esimene päev kulges täielikult läbi kohalike külade. Läbi teede, mida sealsed elanikud igapäevasteks toimetusteks kasutavad. Nii huvitav oli näha puu küljes küpseid avokaadosid rippumas, või siis kohaliku pere eesleid puu all päeva mööda saatmas. Kanakari üle tee jooksmas ning kukk ootusärevalt ukselävel kiremas. Ilm läks väga palavaks! Higi tilkus ning hommikul kaasa võetud veepudel oli suurimaks abiks! Ei uskunudki, et siin nii soojaks võiks minna.
Külakestest veidi välja jõudes avanesid imelised vaated! Ajaloolised inkade paigad mitmest kohast kaugusest paistmas. Ajalugu igal pool! Meie matkajuhid on kõigest väga teadlikud ning oskavad huvitavaid ja uskumatuid lugusid pajatada. Kella 12 paiku tegime lõuna. Porterid olid muidugi juba ammu kohal ning potid olid tulel! Veega priisata ei ole. Kes soovib, saab oma kausikeses käsi ja nägu loputada. Jätkus teekond esimese päeva lõpu poole.
Pärast 12km mägiteid jõudsime telklaagrisse. Kell oli kohe pool 5 õhtul saamas. Tundub küll vara, kuid tegelikult läheb paari tunni pärast pimedaks. Enne seda tuleb veel õhtusöök süüa ning end uneks valmis seada. Lisan veel, et õhtusöök oli taevalik! Nii suur valik erinevaid toite. Tundub uskumatu, et sellised road on võimalik valmis teha väliköögis ning kõigest sellest, mis seljakotiga kaasa saab vedada. Nüüd võis esimese matkapäeva edukalt lõppenuks lugeda. Ööbisime suures telkla alas, wc oli natuke kaugemal, külm vesi hammaste pesuks ning näo loputamiseks olemas. Sulgesin silmad ning olin niiiii elevil. Raske oli und saada. Keha oli väsinud, kuid vaim oli nii ergas. Tänane päev oli imeline! Kohaliku elu nii lähedalt nägemine, iidsel Inkade rajal sammumine, üüratult toredad matkakaaslased ning suurepärased söögid. Wow, mida veel soovida!? PS! Matkasaapad ei hakanud samuti mitte kordagi hõõruma.
Päev 2
Kell 4.30 äratus ning hommikutee, väljas on kottpime ning pigem karge. Porterid olid meile spetsiaalselt koka lehtedest teed keetnud. Täna jõuame selle matka kõige kõrgemasse tippu ning ettevalmistused selleks hakkavad nagu näha, juba enne päikesetõusu. Kokalehtedest tee aitab kõrgusest tulenevaid sümptomeid ennetada. Lisaks on mul kaasas ka kõrgusehaigusetabletid, mida matkajuht varuda soovitas (jällegi sai neid kohalikust apteegist), nii et ma olen tänasteks kõrgusteks valmis!
Sõime hommikusööki, panime asjad kokku ning asusime teele! Tänane päeva tuleb kõige keerulisem, tõusumeetreid aina koguneb. Aga loodus on kaunis! Väga iidse meeleoluga. Samblatutid hiiglaslikelt puudelt alla rippumas. Ja siis need üüratult vanadest kividest trepid ülesmäge minemas. Aina astmed, astmed ja astmed. Muide, 70% teedest on iidsetest Inka aegadest säilinud. Ülejäänut aja jooksul asendatud ning kohendatud. Visuaalselt peale vaadates ei saa küll aru, milline on vana ja milline on uus. Vahepeal ülesmäge samme tehes tekib tunne, et kui nii jätkub, siis on matka lõpuks küll jalalihased nii suured, et püksid ei lähe enam jalga, hehe.
Pärast esimest suurt tõusu jõudsime kuskile mägede vahele. Olime eilsest tsivilisatsioonist aina kaugemale sammumas. Matkajuht andis märku, et siin olev wc (tänane esimene, mis teele jäi) on nüüd üle pika aja ainus ning sellist luksust nagu eile, et kohalikus külas oli mitmeid võimalusi wc-d külastada (kohalike kodudes, raha eest), täna enam ei ole. Liigume aina kõrgemale. Lisaks oli sealses kiires puhkekohas ka väike puhvet. Pika kauni patsiga kohalik proua oli letid head ja paremat täis varunud. Erinevad magusad joogid ja snäkid saadaval. Kes soovis, sai meelepärast teele kaasa soetada. Mina aga tundsin, et kott on juba niigi raske. Lisaks oli kõht sellest rikkalikust hommikusöögist veel ääreni täis.
Nüüd läksid tõusud veelgi järsemaks. Üks pikk ja lõputuna näiv iidsete astmetega rada kõrgusesse viimas. Nii kaugele, et ei saanudki aru, kus kohas see lõpp-punkt on. Liikusin aeglaselt. Mida vaiksemini lähen, seda vähem energiat kulutan. Hoian hingamise aeglase. Toimis. See on nii veider tunne. Sul on energiat, sa tahaksid liikuda, aga lihtsalt ei suuda. Raske on hingata, just nagu õhku ei oleks. Õhk on nii hõre, et pole midagi hingata. Vahepeal krõbistasin leevenduseks kõrgusetablette. Kõrgused ja hingamine on vist väga individuaalne. Mõni meie grupist liikus väga väledalt. Mõni oli väga aeglane. Alvarilgi ei olnud suuri raskusi. Ta oli väga toetav. Hoidis minu tempot ning liikusime kahekesi väga aeglaselt. Nii tänulik talle selle eest! <3 Hoidsin meele hõivatud ning imetlesin loodust. Ma tõesti ei oska seda kirja panna, see kõik oli nii muinasjutuline. Värvilised taimed, värvikirevad linnukesed, iidsed trepiastmed, ekstootiline ja iidne meeleolu kõikjal. Nii ilus.
Lõpuks olime kohal! Kõige kõrgemas tipus sellel matkal, kõige kõrgemas tipus, kus ma iialgi olnud olen! Niiiii maagiline, ma olen nii rõõmus! Olime jõudnud 4215 m kõrgusele, Warmiwanusca’sse, matka kõrgeimasse punkti ja seda juba enne kell 9 hommikul. See koht olevat olnud kunagi pühade tseremooniate paik.
Alla minek oli samal ajal nii vabastav kui ka tasane. Väljas oli udu ning libeda Inka rajaga tuli ettevaatlik olla. Kukkuda küll ei soovinud. Samm sammu ette tasaselt alla, samal ajal ringi piiludes ning kogu seda looduse ilu enesesse ahmides.
Mäletan nii selgelt seda tunnet, kuidas mõtlesin, et olen oma unistuste matka poolel teel. Matka, mida rohkem kui 10 aastat salaja soovinud olin. Nüüd oli ta käes ja ma sammusin seda rada.
Ülesmäkke kõnd oli kõik meie matka 9 liiget üksteisest eraldanud. Esimesed olid juba kuskil ees ning tagumised kuskil taga. Üks matkajuhtidest samuti esimestega ees ning teine viimastega taga. Meie kuskil vahepeal. Teisi matkajaid ka väga ei kohanud, on siiski madalhooaeg ning kaasteelisi minimaalselt. Vaid mõned porterid meist oma suurte kottidega mööda tuhisemas. Nad on ikka kangelased. Muide, porterid on alati enne meid päeva lõpp-punktis või näiteks ka lõuna-punktis. Kokk on juba ammu ilma oma kööginurga üles sättinud ning parimad palad tulel valmimas. Kolm korda päevas on vaja ära toita 9 matkalist, 2 matkajuhti ning 17 porterit.
Sammud edasi ja kuuled kummalist kohinat. Kas saabub vihmasadu? Ei, see on kaugelt kostuv hiiglasliku kose kohin. Voolab mööda mäenõlva ning toob kaasa suure ja kaugustesse ulatuva kohina.
10.30 paiku jõudsime puhkekohta, nüüd saab lõunat! Mõned meist olid seal juba ees ootamas. Kõik rõõmustasid ja juubeldasid iga uue saabuja üle! Suur katsumus selja taga ning tükk maad veel minna. Istusime ringis ning jagasime snäkke ja muljetasime raja ning sellel nähtu üle. Pärast lõunat viis tee edasi.
Näiteks jäi teele Runkuraqay (3760 m üle merepinna) arheoloogiline ala, mis asub samanimelisel mäel. See on tuntud oma ringikujulise arhitektuuri poolest. Arvatakse, et see oli kunagi nt kontroll-, vaatlus- või isegi religioosne punkt. Veetsime seal hulga aega istudes ning matkajuhtide põnevad ajaloolisi lugusid kuulates. Muide, kõik Inkade paigad on ühendatud. Sõnumite edastamiseks kasutasid nad lippe, suitsu ja muud sarnast.
Veidi enne tänase päeva telklat sai käia ka mäeharjal asuvas Sayacmarca ehk “ligipääsmatu linna” (3600 m üle merepinna) inkade ehitises. See aga nõudis järjekordset lisapingutust. Tuli mööda mäenõlva üsna kõrgele ronida. Ja kui seljataga on just pikk matkapäev ning ohtralt tõusumeetreid ja siis jälle langust, nõuab Sayamacraca otsa ronimine ikka väga suurt pingutust. Meie läksime! Pigem kannustas minema mõte, et kas nüüd või mitte kunagi! Sayamacraca on nagu väike linnake. Seal on päikesetempel ning kitsastest koridoridest koosnev labürint. Iga kord, kui mõnda sellisesse iidsesse ehitisse satun, hakkan mõtlema, kuidas seal küll elu kunagi olla võis. Kuidas inimesed nende labürintide vahel liikusid ning mis elu nad siin elasid. Nii põnev, nii müstiline.
Meie järgmine telklapaik oli tõesti lähedal. Vaid veidi maad edasi. Mööda iidset rada, sammaldunud puud teepervel lookas, iidsete ehitiste varemed rohelusest välja piilumas. Teise öö veetsime Qonchamarka telklas. See oli mäenõlva lagendikul, avar plats, kuhu sai oma telgi püsti panna. Ilusa vaatega kaugusesse. Lisaks olid seal wc-d ning jääkülma duši võimalus. Keha oli eelnevatest päevadest nii väsinud, et jääkülma duši võtmine tundus ajule kõige halvem mõte maailmas. Minu meelest ei kasutanud seda ahvatlevat pakkumist mitte keegi. Õhtusöök venis taaskord pikale. Muljetamist jätkus rohkem kui tundideks. Keegi ei teinud esimest sammu, et päevale punkt panna. Aga pole hullu! Mälestused on need, mis jäävad ja loevad! Meid on õnnistatud lihtsalt parima seltskonnaga!
Päev 3
Täna olid äratus ja hommikusöök veidi hilisemad. Ärkasime kella 6.00 paiku. Lisaks hommikusöögile oli meil täna hommikul ka tutvumisring. Kõigi nende porteritega, kes meiega kõik need päevad vapralt kaasa olid teinud. Meie tutvustasime ennast neile. Kust me tuleme, millega me kodus tegeleme. Ning nemad ennast meile. Huvitav oli neist rohkem teada saada. Millegad nad siis tegelevad, kui rajal ei ole, kui kaua nad seda tööd teinud on jne. Näiteks meie kokal on kodukohas oma restoran. Päriselt, see on WOW, milliseid toite ta teeb. Iga roog nagu tõeline meistriteos. Mõni oli seda tööd üle 10 aasta teinud, mõnel aga esimene hooaeg. Nende jutust jäi mulje, et neile meeldib see. Paljude jaoks on see lisatöö, enda päris töö kõrval.
Ei kujuta ette, mitu korda mõned neist seda rada läbi on teinud. Kui palju kordi neid kauneid vaateid nautinud ning suurte seljakottidega mäest üles sammunud. Ärme unusta, et selle raja läbimise rekord on samuti ühe porteri käes (3h ja 42 min). Jah, selle sama, 42km, mida meie 4 päeva ja 3 ööd läbime. Mõtisklen, et kuidas nemad sellesse imelisesse loodusesse ning kaunitesse vaadetesse suhtuvad? Kas nad mõtlevad, et töötavad iga päev paradiisis? Kas meie mõtleme, et kodumaal on samuti palju imelist, millele rohkem tähelepanu võiksime pöörata? 4 aastaaega, rabad, metsad, meri. Kuskil kaua olles või midagi kaua tehes unustame me selle väärtuse, erilisuse ning asendame selle tihti autopiloodiga. Lihtsalt teeme, jookseme, tormame. Märkamata midagi, mis meie ümber toimub. On hindamatu oskus osata püsida hetkes. Nautida ja olla, väärtustada just seda momenti, kus parasjagu oled.
Tänased rajad läksid taas ainult läbi mägede. Ühtegi küla teele ei jäänud. Sammusime hanerivis mööda mäenõlvu ning sealset iidset Inkade rada. Meie matkajuht Vincent pakkus kõigile lahkelt kokalehti närida. Ei teagi, kas need aitasid. Suu tegid seest paksuks ning tekkis tunne nagu mäluks muru. Aga ilmselt vist ikka aitasid, kuna sellist kõrgusetunnet nagu eile oli, täna enam ei tundnud. Muidugi olime ka veidi madalamal.
Ühe pausi ajal saime võimaluse ka porterite kotte kanda. Lihtsalt proovida, kui rasked need on. Need olid päris head, mingite suuremate tugedega, et paremini seljas istuksid. Raskust oli ka muidugi omajagu, midagi 20 kg kanti. Mina neid kaua kanda ei jõuaks. Nad on ikka tõesti hästi treenitud.
Tänase päeva üks ilusamaid hetki (kui kõik need teel olnud imelised vaated kõrvale jätta), oli kindlasti Phuyupatamarca (“linn pealpool pilvi”), asudes 3600 m üle merepinna. Olles sellega üks Inka raja kõrgemaid arheoloogilisi paiku. Sealt avanevad imelised vaated, mis täna küll nii selged ei olnud. Ühelt poolt röövis lai udu mõned vaated, kuid samas lisas sellega ka mingisugust maagilisust. See on siiani kindlasti üks kõige muljetavaldavamaid Inkade paiku, mida me matka jooksul läbinud oleme. Kuidagi väga eriline ja veidi ka aukartustäratav tunne tekkis seal.
Meie matkatee jätkus veel pikalt. Mööda mäejalamil olevat Inka rada. Kui varem olime taevale ja vaadetele täiesti avatud, siis nüüd läks rada rohkem nagu peidetult. Vasakul olid hiiglaslikud kaljuseinad ning paremal iidsed puud ja põõsad. Nii kõrged, et puude ladvad katsid meie kohal oleva taeva. Tekkis tunne nagu kõnniks iidses taimses koopas. Vahel harva avanes paremalt, läbi puude ka vaade mõnele kauguses asuvale mäele. Sellel maagilisel rajalõigul olid saatjateks tumepunased liblikad. Meiega kaasa liuldes, mõnel kaljuseinal, suuremal puutüvel või maas oleval kivil peatudes ja puhates, meid järele oodates. Nii me koos kulgesime, kuni ühel hetkel hakkas läbi rohelise müüri paistma Intipata (“Päikeseterrass”, 2840 m üle merepinna). Veel võimsam, veel suurem kui iga eelnev pühapaik, mida näinud olime. Lisaks jalutasid seal vabalt ringi alpakad. Nautisid sooja päikest ning nosisid rohtu. Vahel meie poole piiludes, kuid siis oma tegevuse ja isenda nautmist jätkates. Ninad uhkelt taeva poole. Aga sealne vaade mägedele ning all voolavale jõele oli tõesti rohkem veel kui imeline! Võtsime aega, et seal veidi puhata ja lihtsalt olla. Sõime oma snäkke, tegime vapustavaid fotosid ning kuulasime matkajuhtide lugusid.
Liikusime edasi, ikka lähemale Matchu Picchule ning oma viimasele ööbimisele! Meie viimane peatus asus ühe vana baari kõrval. See oli suur kompleks, kus asus 10 aastat tagasi baar. Aga kuna matkajad läksid iga kord liiga hoogu, siis otsustati baar lõpuks kinni panna. Nüüdseks on see üsna räämas, veidi nagu hiiglaslik ja kõhe tondiloss. Lisaks pidi selle katuselt internetti saama. Ainus koht siinsel rajal. Ma ei tea, ei proovinud. Baari lammutamisest aga siiski loobuti, kuna siia on suure vihma korral hea varju minna.
Meie viimase ööbimise lähedal asus ka kõige võimsam Inkade paik, mida seni näinud olime. Ma tean, et ma olen seda juba korduvalt öelnud, kuid päriselt ka, need paigad läksid aina võimsamaks, aina suuremaks! Me olime jõudnud Winay Wayna (“Igavesti noor”, 2650 m üle mere pinna) juurde.
Minu meelest olid Inkad geeniused! Nad tulid Peruu lõuna osast, kogudes igast külast kokku parimad teadmised ja kogemused. Näiteks on igas nende paigas oluline tähtsus veel. Nad kasutasid terrasside loogikat. Iga terrassi kiht oli ehitatud niiviisi, et see vett endasse imaks, mitte ei laseks kogu veel alla alumistesse kihtidesse valguda. Terassidel kasvatati erinevaid köögivilju ja muud, eesmärgiga küla ära toita.
See konkreetne Inkade ala oli eriline tseremoniaalne ning agrikultuuri keskus. Seal olid näiteks agrikultuuri terrass, kohalike eluruumid, purskkaevud ja tempel. Sealsed terrassid on ehe näide Inkade ehitusoskusest rajada agrikultuuri süsteeme järskudele nõlvadele.
Näiteks veel ka see, et Inkadel ei olnud mööblit. Nad magasid terve perega ühes toas, põrandaid katsid alpakate soojad nahad.
Meie viimase ööbimise kõrval olid ka wc ja pesemisvõimalus. Väga kasinad, kuid parem kui mitte midagi. Mõnel wc-l oli maas ainult auk. Jääkülma dušinurga uks üsna niru ning liiga palju päevi näinud. Kõik ajas asja ära, kuid liiga palju luksust ei pakkunud. Vähemalt oli auk maas ja vähemalt oli vesi jooksmas. Mida rohkem tahta. See pole luksusreis. Ma ei teagi, kas need olid seal baari aegadest või olid need juba varem spetsiaalselt matkajate jaoks ehitatud. Meie telgid olid üles pandud ümber baari. Sinna, kus ruumi oli ning sai.
Tänase õhtusöögiga lõppes ka meie porterite teekond matkasaatjatena. Varahommikul kiirustasid nad rongile ning sõitsid tagasi oma kodupiirkonda. Nemad Matchu Picchusse ei tulnud. Viimase õhtusöögi ajal kogusime neile tipi ning jätsime hüvasti, süda tänulikkust täis.
Väljas oli kott-pime. Üldse läheb siin päikese loojudes koheselt väga pimedaks. Umbes nagu Eestiski, detsembrikuus, kui lund ei ole ning valitseb pilkane pimedus. Aga siin on vähemalt soe! Meie viiiiimane õhtu Matchu Picchu rajal, meie viimane õhtu Peruus telgis magades! Üldse on meie õhtusöögi järgsed lobisemised ning muljetamised iga päevaga aina pikemaks veninud! Täna on sellel ka eriline põhjus, meie matkajuhil Vincentil on täna sünnipäev, ta saab 36 aastaseks. Terve päev on tegelikult sünnipäeva meeleolus möödunud, väga lõbus. Matkakaaslased on samuti suurim lotovõit ning matkajuhtidega alati nalja nabani! Nii hea kamp on kokku sattunud!
Päev 4
Kell on 3.30 öösel, väljas on paduvihm. Krabiseb vastu telki ning annab märku, et on vihmahooaeg. Tegelikult on see ju esimene suur vihmasadu, mida siin matkal kogeme. Ülejäänud aeg on olnud ilus, üsna kuiv ja päikeseline. On aeg ärgata, telgid on vaja kokku pakkida. Porterid on peagi lahkumas ning nad peavad kogu kraami kaasa võtma. Machu Picchusse varustust vedada ei saa. Lisaks oli täna ka esimene kord, kus matkafirma poolt antud vihmakeebid kasutusse läksid. Praeguse vihmahooaja tõttu ei ole matkajaid väga palju.
Kuna äratus oli varajane, kulus aega, et varustus kokku pakkida. Saatsime porterid teele ning tegime hüljatud baaris kiire hommikusöögi. Vihmasabin endiselt kaaslaseks. See oli tõesti üks aukartustäratav ehitis. Suur saal, baarilett, koridorid, wc jäänused. Värv seintelt maha koorumas, kulunud postrid seintel. Siin oli kunagi elu, suur ja möllurohke elu. Kokteilid ja õlled ojadena voolamas, tähistamaks matka viimasesse ööbimispaika jõudmist. Minu meelest on tore, et see baar kinni pandi. See tõi matkale tagasi loodusläheduse ning omasoodu kulgemise. Ilma interneti ning välise maailmata. Istusime pealampide valguses ning ootasime suurema vihmasaju möödumist. Jõime sooja kokaleheteed, mille porterid valmis olid keetnud. Lõpuks oli aeg minna.
Esmalt sammusime hulga maad enda ööbimispaiga juurest mööda käänulist teed Machu Picchu “värava” poole. Ees ootas kontrollpunkt, millest matkajaid spetsiaalse listi alusel edasi lubati. Matkajuhid olid väravahalduriga suhtluses ning tegid kindlaks, et kogu nende matkagrupp edukalt väravast läbi saaks. Iga päev lubatakse läbi Inka raja Machu Picchu juurde maksimaalselt 500 inimest. Täna läks alla 100.
Tänane päev on eriline! Täna jõuame päikesetõusuks oma matka sihtpunkti! Enne aga saame nautida Inti Punku vaadet (“Päikesevärav”). Vaadet kaugelt paistvale Machu Picchule. Päikesevärav sai oma nime Inkade päikesejumalalt Inti’lt. Ajaloolased usuvad, et Inka rahvale oli see usulise tähtsusega paik. Tõesti, selle asukoht oli juba maagiline. Sinna jõudmiseks tuli läbida pikk ja väga järsk trepp üles. Üles päikese poole. Tippu jõudes sai sammuda läbi suurte kiviväravate. Veidi maad eemal laius vaade mägedele. Ja seal kaugel eemal paistiski Machu Picchu. Muidugi olid tänane vihmasadu ja uduloor seda kõike hoolikalt endasse peitmas. Istusime päikesevärava juures murulapil ning nosisime oma varahommikul pooleli jäänud hommikusööki. Hoidsime samal ajal pilgud mägedel ning liikuvatel pilvedel ja udul. Kananahk tuli ihule, kui mõttesse saabus reaalsus. Kus me hetkel oleme, mida me hetkel teeme ja kuhu poole kohe-kohe teel oleme. Seal all paistev Machu Picchu oli meie järgmine sihtkoht. Kell oli kohe saamas 7 hommikul ning hakkasime vaikselt alla poole liikuma.
Peagi ootab reisi parim preemia. Inka traili matkajad saavad parima varahommikuse vaate kogu Machu Picchu alale (sisenevad eraldi sektorisse). Just sellise vaate nagu postkaartidel ning siinse postituse pildil näha on.
Pärale jõudes oli üldisele platvormile juba veidi inimesi kogunenud. Meie aga saime spetsiaalset teed mööda ligipääsu kõige lähemal asuvale vaatealale. See oli lummav! Pühkisin pisaraid ning olin niii tänulik, et leidsin endas julguse selle hullumeelsena tunduvad suure südamesoovi teoks teha. Kogu asjale lisasid maagiat Machu Picchu kohal olevad udupilved. Ala ümber on veel endiselt palju saladusi ja küsimusi. Sellest andis märku ka udu. Olime hästi tervitatud! Aitäh elu!
Veetsime vaateplatvormil umbes tunni. Seejärel saime alast välja liikuda ning oma matkakotid pisikese raha eest valvealasse jätta. Sisenesime tavaliste turistidena. Pilet oli matkajuhi poolt juba ammu matka osana ette broneeritud. Nüüd algasid tuur ja lemmik ajalootund!
Machu Picchu ajalugu on väga huvitav ning meie matkajuhtide teadmised sügavad ja detailsed. Püha paiga ehitust alustati umbes 1450. aastal (15.saj) ning võttis ligi 100 aastat, et see valmis saada. Machu Picchu mahutas elama umbes 1000-1500 inimest.
Inkade ühiskond kukkus kokku kodusõja tagajärjel, kui vennad Huascar ja Atahualpa võimu pärast sõdima asusid. Kolm aastat kestnud kodusõja tulemuseks oli Inkade armee nõrgenemine, tuues kaasa üle miljoni ohvri. Lisaks tõid 16. sajandil saabunud hispaanlased endaga kaasa ka hulganisti haiguseid (gripp, mumps, difteeria jne), mis kohalikele saatuslikuks said. Lisaks olid olukorda ära kasutanud hispaanlastel oluliselt parem varustus, tulirelvad, Inkade mõõkade vastu. Inkade impeerium kestis aastatel 1438 – 1533, olles suurim impeerium Ameerikas kogu Kolumbuse-eelse ajastu jooksul.
1911. aastal tuli Ameerika maadeavastaja ja Yale ülikooli õppejõud Hiram Bingham ning taas-avastas Machu Picchu. Tema sooviks oli inkade radu avastada. Kaks kohalikku farmerit, kes elasid Machu Picchu värava lähedal, näitasid talle teed. Teed kadunud linna. Maadeavastaja ei suutnud uskuda, kui palju kulda, hõbedat ja muud väärtuslikku ta eest leidis. Hispaanlased olid selle linna koos kõige sinna kuuluvaga maha jätnud. Maadeavastaja võttis kaasa mõned tõendid ning lahkus. 1912. aastal tuli ta tagasi Yale Ülikooli ning National Geographic’si toetuse all, tehes seal uurimistööd ning võttes kaasa kõik ülejäänu, mis seal oli. Ometigi ei olnud ta arheoloog. Enamus asju on endiselt Yale ülikoolis ning neid ei ole Peruule tagastatud.
Tänapäeval on meile vaatamiseks ja avastamiseks umbes 60% Machu Picchust. Ülejäänud on kõrval laiuvate orgude ning sealsete hiiglaslike puude varjus, et kaitsta sealset taimestikku ja loomastikku. Sinna ei pääse keegi.
Olin Machu Picchust juba üle 10 aasta unistanud. Millegipärast tundus see koht mulle alati kuidagi huvitav ja maagiline. Ehk sellepärast, et selle ümber on endiselt nii palju saladusi ja küsimärke. Ja lisaks asub ta riigis, kus ma iialgi käinud ei olnud.
Nüüd, kui matk tehtud ja matkajuhi ajaloolised ja niisama huvitavad Peruu teemalised jutud kuulatud, võin öelda, et Machu Picchu juurde matkamine on kindlasti üks ehedamaid ja parimaid viise selle kogemuse täiel rinnal nautimiseks. Seda muidugi juhul, kui huvitud loodusest ja ei lepi tavapärasega + oled nõus telgis magama ja sulle sobib, et matkapäevadel on soe dušš välistatud (jääkülma pesu sai soovi korral lausa kahel õhtul). Aga söök on see-eest üle ootuste parim ning matkajuhid oma ala profid!
Mina olen nüüd kindlasti ühe uue kogemuse, unistuse täitumise ja kaua kandvate emotsioonide võrra rikkam!