Rongijaamast aga veidi hiljem! Enne teised seiklused!
Bangaloresse lendasime läbi Chennai. See oli Andamanilt tulekuks ainus võimalus. Chennai on India ookeani äärne linn (Bengali lahe ääres). Linnas elab umbes 6,7 miljonit inimest. Seda suurlinna nimetatakse sageli India kultuuripealinnaks. Seda sügavalt juurdunud traditsioonide ja pika pärandi tõttu. Meie seal aga väga ringi ei vaadanud.
Maandusime Bangaloresse! Siin on kõvasti rohkem inimesi kui Chennais, umbes 12,3 miljonit. Wow! Rohkelt autosid, rohkelt inimesi. Rikkamad linnaosad ja vaesemad linnaosad. Ühed tänavad puhtamad, teised meeletu prügi alla mattunud. Ei puudu ka prügihunnikus maiustavad pühad lehmad.
Bangaloret nimetatakse tihti “India Silicon Valleyks” (või “India IT-pealinnaks”), kuna see on riigi juhtiv infotehnoloogia (IT) eksportija.
Valgusfoori taga seisma jäädes on mõlemal pool autot kohe kohalikud kaupmehed ja kerjused. Üks pakub pastakaid ja mingeid harju, teine tahab autoakna vahelt käe sisse pista ja raha lunida. Endal laps rinnal magamas. Saa sa siis aru, kas on tegu päriselt abivajajaga või on see lapse kaasamine ja kogu show lihtsalt näitemäng, et rikka Indialase või turisti süda hellaks teha ning oma teenistus välja lunida. Kohalike Indialaste südamed igaljuhul pehmeks minevat ei tundunud.
Pärast rohkem kui tunniajast sõitu jõudsime hotelli! Kuna olime terve India reisi pigem tagasihoidlikes ööbimistes olnud, otsustasime reisi lõpusirgel peatuda Radissonis! Seegi ei olnud ülemõistuse kallis. 85€/ 2 inimest/ 1 öö. Tundsime, et oleme selle täiega ära teeninud! Hotell oli uhke, puhas ja väga Euroopalik. All korrusel võimalus jääkülmale maitseveele ning küpsistele. Lisaks sai võtta päeva motiveeriva lause. Sama nagu õnneküpsis, ainult ilusal värvilisel paberil. Siin hotellis oli ka bassein! Hotelli katusel! Kõlab kui tõeline luksus! Kauplesime toa 4ndale korrusele, toreda vaatega linnale ning mošeele. See viimane ei olnud muidugi planeeritud. Kõik see kokku oli kui taevalik tunne – duššist tuli ilma igasuguste tagasilöökideta kuum vesi! šampoon, palsam ja dušigeel võtmiseks valmis. Lisaks toodi meile saabumise puhul tuppa ka mõned puuviljad! Imeline! Vedelesime veidi ning läksime söögijahile! Hotelli administraator jagas mõnusat söögikoha soovitust. Võtsime oma suuna sinna, jalutades. Olime peaaegu Bangalore kesklinnas. Siin käis korralik möll, suurele linnale kohane. Autod, motad, tuktukid – kõik oma koha eest võitlemas. Kuna kõnniteed olid kohati puudulikud või juba mingi nodi tõttu, nt pargitud rollerid või lihtsalt suur kamp seisvaid inimesi, läbimatuks tehtud, tuli jalakäijalgi sõiduteed kasutada. Ülekäigurajad olid olemas, aga ega need midagi suurt ei lugenud. Isegi, kui oli olemas valgusfoor, pidid sada korda veenduma, et keegi kuskilt suure hooga ei tule ja ei kiirenda.
Inimesed on aga endiselt matsid. Kindlasti mitte kõik, aga matse leidub! Nt maandus ülekäiguraja juures seisva Kertu kõrvale hiiglaslik punane süljelärakas. Otse bussiaknast! See oli kohalike buss. Ilmselt oli keegi reisijatest taas narkolaksu saamiseks beetlipähkleid närinud ning suhu kogunenud süljeläraka otse läbi bussiakna väljutanud. Elu vedamine, et see Kertu valget pluusi või nägu ei tabanud. Bakteritõrjet meil kohe teha poleks õnnestunud. Käisime hoopis tiiru kohalikus uhkes kaubamajas. See oli nii uhke, et väljumisel tuli oma ostutšekk ette näidata. Kõik oli ilus, puhas ja valge.
Hotellist soovitatud söögikoht tundus tore! Veidi sööklavaibiga. Palju laudu ja pehmed nahast diivanid. Jõudsime liiga vara. Neil oli pärastlõunane paus just lõppenud. Avasid taas mõne minuti pärast ehk 18.30. Valisime endale laua ja jäime ootusärevalt istuma. Peagi tuli tore poiss ja hakkas menüüd seletama. Võtsime tema soovitusel kõige populaarsema eine. Taldrikuid siin söögikohas ei olnud. Kõik road serveeriti banaanilehele. Meie lehekestele serveeriti riisi ning vähemalt kuute erinevat kastet. Kõik erineva vürtsikusastmega. Toidust siin riigis tõesti puudust ei ole. Hiiglaslik eine maksis 300 ruupiat ehk 3€. Kohe, kui mõni kastmekauss tühjem oli või riis vähenes, oli poiss oma poti ja kulbiga kohal ning tahtis juurde tõsta. Jõudsin õigel ajal keelduda! Tundsin, et lähen kohe lõhki. Meie olime ainsad, kes söömiseks kahvlit või lusikat kasutasid. Kõik teised sõid kätega. Ajasid riisi ja kastmed näppudega segamini ning panid nops ja nops uusi ampse suhu. See kõik käis neil kuidagi nii kiiresti. Sõrmed liikusid välgukiirusel. Kiiremini kui minu kahvel. Kui toit oli söödud, toodi viivitamatult arve ning sooviti head teed! Uued inimesed juba ootasid, et sinu kohale istet võtta. Mingit nautimist või pärast sööki chitchati siin ei toimunud. Maitsev toit sisse ja minekut! Aga 5+ koht ja maitseelamus!
Seltskond on siin tõesti kirju. Tänaste jalutatud kilomeetrite jooksul kohtas palju! Kauniste saridega jalutavad naised, maas lebav naine, kes oli ilmselt mingite ainete mõju all. Karjus ja kerjas raha. Lisaks ka kerjav perekond (ema, isa + 2 last) ning pooliku peaga naine, laps rinnal. Nii pea aga, kui olime jõudnud tagasi linnaossa, kus asus meie hotell, pilt ka muutus. Tundub aga, et tänavaloomad on toidetud. Nii mitmelgi korral olid põõnavatel koertel toidud kõrval. Hea, et neil on siin hea!
Tuktuki juhid on siin huvitavad. Kui sa neid läbi Uberi äpi ei telli, siis ei oska nad kuhugi sõita. Turule minekuks võtsime ühe otse tänavalt. Meil läks oma 10 minutit, kuniks suutsime selgeks teha, et soovime minna ühele Bangalore kõige populaarsemale turule. Mees proovis mitu korda aadressi sisestada, aga ikka läks midagi vussi. Samal ajal tulid vahetpidamata sisse uued tellimused, mida ta kogu aeg tühistas. Lõpuks palusin ta telefoni ning panime ise turu aadressi sisse. Juhu, sõit võis alata! Meie tuktuk oli tuus. Peeglite küljes mingid kaltsud rippumas. Alguses mõtlesime, et kaunistused. Kuniks ta sõidu ajal ühe pihku haaras ja mõnuga sinna nuuskas. Põranda valgus oli aga lahe roheline! Ning meie seljatagune sinine! Diskotuk-tuk. Tore juht oli ka. Inglise keelt väga ei mõistnud, kuid oma ekstravertse kehahoiaku ja kirega suutis kõik selgeks teha. Lõbus oli, jõudsime turu lähedusse ning sõit oligi lõppenud. Maksime 200 ruupiat ehk 2€ ja lahkusime.
Veider, me ei saanud aru, kus pool turg asub. Turule iseloomulik sagin puudus. Küsisime ühelt putka ees seisvalt härralt. Tavalistes, kuid viisakates riietes. Tema ikka inglise keelt oskab. Vastaski, et minge otse ja pöörake paremale. Veidi hiljem selgus, et tegu oli politseinikuga, kes õhtuhämaruses soola ostis. Muidugi ei viitsinud ta oma uhke politsejeepiga tuktukide ja motade vahel muneda. Sool käes, pani vilkurid sisse ja kiirendas minema. Nii et kui võim ja võimalused on kätte antud, siis miks mitte neid kasutada. Kes teab, millal need käest võetakse. Siin riigis ei ole midagi kindlat. Isegi mitte see, kus pool turg asub.
Veidi maa pärast hakkasid paistma värvilised väravad. Tundus, et oleme kohale jõudmas! Veider tundus see, et sisenemiseks pidid jalatsid värava taha jätma. Seal ootas juba sadu sussipaare, mille omanikud uhkelt läbi väravate olid kõndinud. Võtsime paljajalu ja saime loa siseneda. Väga veider oli see kõik. Elevandikujud ja viirukid. Palju lilleõisi ja lauluüminat. Lisaks kästi meil vasakule pöörata. Paremalt tulid need, kes väljapääsu poole suundusid.
Õige pea saime aru, et turu asemel oli politseinik meid templisse juhatanud. Siin käis õhtune rituaal ning pakuti väikese raha eest ka süüa.
Toidupoolisest keeldusime. See oli meie India reisi esimene templikülastus. Ilmselt arvas politseinik, et turu asemel peaksime kohaliku usukultuuriga lähemalt tutvust tegema. Olime kuulekad ja tegimegi. Templis käidud, jätkasime turu otsingutega. Leidsime järgmise inglise keelt kõneleva mehe, kes soovitas meil samas suunas tagasi minna, kust tulime. Peagi paistsidki esimesed suured puuviljaletid. See ei olnud turg turuhoones. Pigem oli see tänavamüük, kus igaüks oma nodiga väljas oli. Leidus kõike – lilled, puuviljad, juurviljad, riided, ehted jne. Milleks iganes parajasti vajadus on.
Viimane päev Indias! Viimane võimalus India rongiga sõita!
Olime seda juba päris pikalt edasi lükanud. Rongisõit Indias tundus midagi sellist, mida lihtsalt PEAB kogema! Uurisime pikalt erinevaid liine ning mõtlesime, millise rongi peale oleks kõige targem hüpata. Tahtsime vaid paar peatust sõita, kuna rohkemaks meil aega ei olnud. Otsustasime rongijaama kohale sõita ning siis otsustada! Mis iganes sellel hetkel parasjagu valikus on, kõik sobib!
Tuk-tukike viis meid otse hiiglaslikku rongijaama. Jaama ees sadu inimesi siblimas, 99% neist mehed. Naisi nägi vähe, enamasti tundis nad massist ära värviliste saride järgi. Peitsime kõhukotid t-särgi alla ning liikusime tasasel sammul jaamahoone poole. Meid tervitas koheselt üks mundris politseiproua. Uurisime sõbralikult näolt, millise rongi peale hüpata võiksime. Proua oli segaduses, soovitas auto võtta ning mitte üldse rongi peale mõelda. Keeldusime tema soovitusest ning pinnisime edasi. Selgus, et kohe varsti on jaamast lahkumas rong, mis sõidab järgmisesse linna 3 päeva. Nii palju päevi meil ei olnud, kuid see seiklus oleks lahe olnud! Otsustasime, et ostame ikkagi pileti ning lähme uudistame lähemalt. Niisama ilma piletita perroonile ei lubatud. Pileti ostuks oli meil abiks üks kohalik mees, tal oli vaja endale ka pilet osta. Nii et kas 1 või 3, pole ju vahet!
Jaamas sees oli huvitav. Igal pool meesterahvad järjekordi moodustamas. Keeruline oli nende järjekorra ussikeste vahel manööverdada. Sajad silmapaarid iga sinu liigutust jälgimas. Karmi olekuga mundris politseihärra järjekordade vahel ringi patseerimas. Kes ei kuuletunud, sai puidust toikaga üle turja. Jah, täiesti päriselt. Tõmbas ühele veidi elavamale noormehele kepiga üle turja. Siin ikka reeglid ei kehti. Või tähendab, just kehtivad. Kui ei kuuletu, on karistus kohe järgnemas!
Liikusime järjekordade vahelt perrooni poole. Mitmed punased rongid ootamas. Inimesed kohvritega ringi sebimas ning erinevatesse rongidesse sisenedes. Ega meil polnud aimu, milline see “meie rong” täpselt on. Sisenesime ühte, mis läheduses seisis. Uksel 4 noormeest ootamas. Kindlasti mitte meid. Sisenedes lõi koheselt näkku tohutu uriinipahvakas. Ukse lähedal olid käimla ja kraanikauss. Kurgus hakkas kipitama. Edasi liikudes olidki kohe narivoodid. Mõlemal pool vahekäiku. Olime sisenenud “sleeperite” vagunisse. Kiiremad olid juba ülemised narikohad hõivanud. Ilmselt on need kõige nõutumad asemed. Kogu meestekarja sees üks nooruke naine. Ilmselt kellegi kaaslane. Jällegi mitukümmend silmapaari iga meie liigutust jälgimas, mõned ühist fotot lunides. Kõlas vile. Rong hakkas väljuma. Hüppasime kiirelt maha. Üks hilineja hüppas kiirelt sisse. Kohver enne ja siis tema, napilt jõudis. Ei teagi, kas oli see nüüd hea või halb, et me peale ei saanud. Ei tea, kas olekski suutnud ja soovinud 3 päeva selle rongiga kaasa sõita.
Küsisin Kertult, et kui ta peaks ühe asja valima, siis kas ta ujuks maailma kõige reostunumas jões, Gangeses? Varanasis, seal, kus surnukehi teele pannakse, kuid kus ka pühasid rituaale peetakse. Või siis sõidaks ta kolm päeva kaasa selle hullumeelselt räpase rongiga? Tema ei suutnud valida. Mina ka ei suuda! Kas Sina suudad? Anna kommentaaridesse märku, kumma valiksid?
India on igatahes äge! Soovitan kõigile, kes on nõus aktsepteerima, et seal on kõik nii teistmoodi, kui üldse olla saab! Mina lihtsalt hoidsin meele avatud ning tõdesin, et sisenen nende kultuuriruumi, nende kommete ja tavade keskele. Ma ei halvusta, ma ei hinda, ma lihtsalt olen ja vaatan kõrvalt. See on kogemus, see on paar nädalat minu elust. Vastutasuks avaram silmaring ning seiklused. Aitäh!
Kui soovid kõike seda oma silmaga näha, aga Indiasse pigem ei kipu, siis vaata meie vlogi!
Kui jõudsid reisiseiklusega nii kaugele, siis siin on mõned boonus-pildid! Otse Bangalore tänavatelt!
