See on ultramatk. Vastupidavusmatk Eestimaa talvise loodusega rinda pistes. Valikus 55km ja 101km.
Väljakutse toimub igal aastal erinevas Eestimaa paigas. 2023. aastal Hiiumaal, 2024. aastal Haanjas, sellel aastal Läänemaal, Roosta kandis. Koos ainult kõige pöörasemad spordisõbrad. Ainult need, kelle jaoks ei tundu üle mõistuse läbida 12h jooksul 55km Eestimaa talvises looduses. Või kui tunned, et 55km on ikka täiesti pehmode värk (raja nimi “Pehmo rada”), siis saad valida ka 101km väljakutse. Selle läbimiseks on aega maksimaalselt 24h. Jah just, terve ööpäev metsas. Talvises Eestimaa metsas. Kas on lund, vihma, rahet, marutuul või kaunis kuupaiste ja taevatähed siramas, see juba oleneb ilmataadi helgusest. Hullumeelsed tunduvad mõlemad distantsid!
Talvisele ultrale registreerides tuleb aga näiteks kirja panna ka varasem kogemus. Selleks, et korraldaja saaks otsustada, kas oled ikka piisavalt sitke ning hea ettevalmistusega, et antud hullusega rinda pista. See päriselt ka ei ole naljaasi. Ma olen ise raja 2x läbinud. Eelmisel aastal 101km jalgsi Haanjas ning sellel aastal 55km jalgsi Rannarootsis. Ratturid ja suusatajad, kes rada aegade jooksul nii eelnimetatud abivahenditega kui ka jalgsi läbinud on, leiavad, et viimane variant on kindlasti kõige keerulisem. Jah, muidugi kui on paks lumi, on ka ratas raske või kui lund üldse ei ole, siis langeb suusk täiesti ära. Aga kokkuvõttes on juttude kohaselt kondimootoriga variant siiski keeruliseim. Just seetõttu, et kogu vastutus ja edasiliikumise jõud lasub ainult Sinu kehal. Sina vastutad iga sammu eest, mis teed. Ei ole suuski ega ratast, mis teekonda lihtsustaks. Aga see pole minu kogemus, lihtsalt kuuldu, mida teised osalised jaganud on. Lisaks olen märganud, et jalgsi minejad on enamasti jooksjad. Ehk siis jalgsi variant läbitakse minimaalse varustusega (kuid kõik kohustuslik siiski kaasas) ning sörgi/jooksu tempos. Tuleb olla võimalikult kiire, et kogu see “piin” võimalikult ruttu läbi saaks. Mina aga olen mõlemad aastad matkanud, null jooksusammu. Ja see on tõesti keeruline. Eriliselt keeruline just vaimselt. 101km puhul saime lõpu ajaks midagi 26h kanti. Ehk siis tähendab see seda, et olime talvise ja väga karge looduse meelevallas rohkem kui ööpäeva. Selle ajajooksul null silmatäit und. Ja ilm oli tõesti karge. Ühte tormist põldu ületades oli tunne, et riided olid koju ununenud.
Feels like temperatuur oli kindlasti ligi -20 külmakraadi.
101km matka lõpetades lubasin endale, et 101km on minu jaoks nüüd tehtud ning järgmisel korral juba uued väljakutsed! Pidasingi sõna! Vahel on muidugi nii, et antud lubadused, eriti spordiga seonduvad, kipuvad tihti ununema. Kuid seekord mitte! Pidasin sõna ning uueks katsumuseks sai 55km! Poole vähem!
Panin end kirja nädal varem, kui retke päeva temperatuuriks näitas midagi nulli lähedast ning lund eriti ei olnud. Siis aga pöördus ilm täielikult. Vaid mõne päeva pärast oli lubaduseks hiiglaslik kogus lund, tuisk ja tugev tuul. Mõtlesin, et kui ilmataat oma lubadused nii ruttu nii rajuks pööras, siis äkki jõuab veel tagasi ka võtta. Aga ei jõudnud. Lisas veel vunki juurde ning võttis ultra eelsel õhtul veel Roosta Puhkekülast (võistluse finiš) ning ümbritsevast külast ka elektri. Tegelikult oli uudiste kohaselt vähemalt pool Eestit pime. Lumesahad nägid kurja vaeva, et teed puhtaks saada. Puhkekülas jagati stardimaterjale pealambi- ja küünlavalgusel. Tormi vaibumisest märke polnud.
Õhtuhakul oma suvekodus järgmise päeva katsumuseks valmistudes tuli elekter tagasi. Kuid uue päeva kohta lubada ei julgetud. Ja nii oligi, hommikul ei olnud taas elektrit. Ei olnud elektrit ka Roosta Puhkekülas. Linnast tulijatel paluti vett kaasa varuda. Ei olnud infot, millal elekter tagasi võiks tulla. Tegime hämaras võileibu. Pudru ja kohvi ajaks aga tuli elekter! Just nagu kingitus kuskilt kõrgemalt! Imeline! Saime end täis laetud, asjad kokku ning starti!
Proovisime kotid kerged hoida, kuid võtsime kaasa siiski kõik kohustusliku, mis ette oli nähtud. Siinkohal erineb matkaja ning ratturi/suusataja varustus kindlasti. Seda just riietuse kohapealt. Olen märganud, et viimased näevad väga profid välja. Liibuvad kostüümid ja kõik muu peen.
Kohustuslikku varustust on ikka omajagu – sulejope või magamiskott, matt või mullikile, hädaabitekk, tule tegemiseks vajalikud vahendid, pealamp aku/patareidega, heklurmaterjal riietel, punane vilkuv tuluke, vile, akupank, joogivesi, toit, GPS seade (koos läbitava rajakaardiga) – minul oli selleks kell. Ja siis veel kõik muu, mis selga läheb: head matkasaapad, jalatsite katted, head sokid (+ varusokid), soepesu, tuulekindlad riided, kindad jne.
Enim lisasid raskust termos puljongiga ning vesi. Pehmode start asus Roosta puhkekülast umbes 20 min autosõidu kaugusel. 200 inimest stardis. WC-sid ei olnud, need olid kuskile lumetormi kinni jäänud. Kõlas stardipauk ja kellad tööle! Sellise väljakutse tarbeks on vajalik GPS funktsiooniga kell, kuhu saab kaardi sisse tõmmata. Rajal ühtegi märgistust ei ole. Lumega aitavad kaasteeliste jäljed, kuid kui lund ei ole või siis on taoline torm nagu eile oli ning mida õhtuks lubab, siis on kahtlane, kas teiste jäljed näha on. Või kui on, siis ei pruugi need õiged olla. Saab küll usaldada, aga alati tuleb kontrollida! GPS trackeriga kell ning kaart kellas näitavad täpselt ära, kuhu ja millal pöörata.
Muidugi tegime esimese 500 m läbides pikema pausi ning lasime kõik meist taga olnud ette. Kertu ei saanud stardis pissil käia ning karm häda kummitas. Läks esimese ettejuhtuva majani (mis oli ka üle paljude kilomeetrite viimane) ning nurus vetsu. Majaperemees Tõnu oli lahke mees ning lubas Kertu oma koju. Olulised probleemid lahendatud, saime matkaga korralikult algust teha. Mõned hiljem startinud ja teekonda nautivad suusatajad seltsiks. Paari kilomeetri möödudes sain juba jala niiskeks. Astusin jutuhoos rabalaukasse. Õnneks üle saapa ääre ei tulnud.
Seal rajal oli KÕIKE – mõnusad tuulevaiksed lõigud, tormituuled ja maru, kohad, kust läbi saamiseks tuli kas kiireid jalgu või kavalust kasutada – st. väga soine ja märg, isegi sellise lumega. Mereäärsed lõigud olid ekstreemsed. Metsik marutuul, lained loksusid ning lund tuiskas. See oli tõeline katsumus keset tormituuli ja niiviisi mitukümmend kilomeetrit mööda merekallast.
SEDA RÄNNAKUT EI SAA KIRJELDADA, SEDA PEAB NÄGEMA (või kogema). VAATA SIIT!
Laibakuurist oli 10 ja midagi kilomeetrit veel lõpuni. Aga enne seda tuli poolsaare tipust oma viimane medal ära tuua. See oli katsumus. Tuul oli 27-30 m/s ning ähvardas laibakuuri ust avades selle sootuks eest viia. Lained loksusid vastu kive ning lumi tuiskas. Ei olnud aimugi, kui kaugele kõndima pidi. Kas 10 m või 50 m. Tuules ja tormis tundus iga samm sendimeetrine. Sõrmed olid külmunud, raske oli medaljoniämbrit avada. Kui see aga õnnestus, sai kätte viimase, uhke medali! Seal me aega ei viitnud. Medalid käes, kiirelt laibakuurist mööda ning metsa vahele. Hullumeelse rannikutuule meelevallast eemale. Oi, kui mõnus seal oli. Lumises metsas, tuul vaiksem ning pisike lumesadu saatjaks. Tundus nagu väike auhind kogu läbitud katsumuse eest! Meist oli endiselt möödujaid. Jooksjaid, rattureid. Kuna olime 55 km läbijad, siis said meist joostes, suuskade või rattaga mööduda vaid need, kellel 101 km distants jalge all. Vaatasime suure austusega neid, kes meist möödudes oma 95ndal kilomeetril olid (meie 50km). Millised kangelased. Sellist tormi trotsides. Tänasime õnne ja oma elu valikuid, et olime 55 km kasuks otsustanud.
Tegelikult olen erinevate matkade puhul märganud, et kilomeetri valiku puhul on üks huvitav fakt. Lõpus on alati raske. Olgu see 30 km, 40 km või 55 km. Raskeks läheb alati. Nii palju on mõtlemises ja vaimses töös kinni. See, milleks me end ette valmistame. Ei, ma ei ütle seda, et kui ilma ettevalmistuseta inimene läheb 40 km läbima, siis tal on alles lõpus raske. Selliste pikkade distantside läbimine eeldab eelnevat vastupidavuse treenitust. Sitkust. Vastupidavust läbida pikki distantse. Mugavaid jalatseid. Vajalikku varustust. 101km ultraga on juba veidi teine lugu. See ikka nõuab väga suurt ettevalmistust ja vaimset treenitust. Meie nt läbisime enne eelmise aasta 101km Taliharjat Kertuga viimase proovikivina 42km jooksumaratoni. Seda siis väga lumerohketes oludes.
Ehk et ilmselt, kui oleksime ka sellel aastal 101 km kasuks otsustanud, oleksid kõige raskemad olnud viimased 25km. Seda just vaimse poole tõttu. Füüsiline keha oleks endast juba ammu märku andnud.
Tihti küsitakse, et miks te seda teete? Miks te matkate nii pikki distante? See on ju ebameeldiv! Vastupidi. See tunne, kui oled end kirja pannud, see protsess, kuidas valmistud. Ja see, kui oled rajal. Imelise looduse keskel. Päikeselise ilmaga vaatad ja imetled end ümbritsevat. Seda rohelust, metsatukka, enda ümber laiuvat raba, järvele sillerdavat päikest. Hingad kopsudesse kõige puhtamat metsaõhku. Tuisus ja tormis vaatad aupaklikkusega seda möllavat raju ning tunned end elusalt. Nii elusalt. Kuna oled kohal, nii kohal kui saab. Ning lõpuks oled tänulik hetke eest, mil tuulevarju saad. Ja siis saabub finiš. See magus hetk, kus oled end kas ületanud, rajal mõnusalt aega veetnud, tormiga võidelnud või siis enda jaoks midagi uut proovinud. Kasv ja tänutunne igas mõttes. Kui me ei tee, kui me ei läbi, kui me ei kulge, me ei koge. Uued hetked, uued inimesed, uued emotsioonid. Mäletan siiani erinevate matkade mingeid konkreetseid hetki, kohti, lõike, inimesi, seal olnud huvipunkte ning looduse objekte väga selgelt. Just seetõttu, et olen olnud kohal. Olen kogenud ja selle endasse jätnud.
Viimased kilomeetrid olid rasked. Vaimselt keerulised.
Tuul oli vaibunud, lumigi langes vaikselt ja lendlevalt. Lõpus otsustasin luged mitte enam kilomeetreid vaid igat sadat meetrit. Ja olimegi kohal. Roosta Puhkeküla majakesed paistsid. Kogu vaimne väsimus oli hetkega unustatud! Saime finišis ilusad punased medaljonid kaela. Nüüd oli meil neid kokku kolm! Kaks ise üles leitud ning kaasa toodud. Kolmas lõpetamise eest preemiaks saadud!
Taliharja Vanakuri jalgsidistantsid on nüüd tehtud! Ei teagi, mis järgmiseks. Sama distants ratta või suusaga läbida tundub huvitav. Aga ei luba midagi. Elame näeme ning tänud korraldustiimile!