Kirjutasin interneti otsingusse “remotely working, paradise”
Ma ei ole iialgi täiesti üksinda reisinud. Lähen, olen ja naudin nii nagu heaks arvan. Ühest küljest tundub nagu ideaalne plaan. Teisalt aga veidi kõhe. Äkki see on ohtlik? Äkki hakkab igav? Ida Euroopas algas äsja sõda. Kahtlema panevaid faktoreid on veelgi. Kuid kui hirmudele toetuma jääda, libiseb elu suisa käest ja aeg aina möödub. Lisaks arvan, et peab iseendaga üsna hästi läbi saama, et üksi reisimine mugavalt kulgeks. Kas positiivseid külgi ka on? Kindlasti! Näiteks see, et saaksin iseendast parema ülevaate. Kui hästi ma endaga hakkama saan? Kui mina ei saa, siis kuidas teised peaksid saama? Positiivselt poolelt veel ka asjaolu, et tööandja lubab töötada ükskõik millisest maailma paigast. Tundub nagu plaan! Kuhu aga minna? Jätan hirmu seljataha ja avan arvuti. Kirjutan otsingusse “remotely working, paradise”. Kindlasti peaks see olema koht, kus ma varem käinud ei ole. Valikusse tuleb pikk list eksootilisi paiku. Minu pilku püüab “Assoorid”. Ma ei ole sellest saarestikust varem palju kuulnud. Tean vaid, et seal peaks olema imeilus! Loodan, et mäletan õigesti.
Siiski lükkan piletiteostu edasi. Loodan ilmselt, et midagi tuleb vahele ja reis jääb katki. Möödub umbes 2 nädalat. Neljapäeva päeval luban endale, et kui õhtul veel häid pileteid ja toredaid ööbimisi alles on, siis tuleb minna! Kinnitan endale, et võtan seda kui julgustavat märki! Taas googeldades selgub, et pileteid Assooridele on endiselt! Isegi juba laupäeva varahommikuks. Kaugtöö seisukohalt on nädalavahetusel reisimine ideaalne, ei pea isegi puhkust võtma. Leian Assooridel ka imetoreda ööbimise koos basseini, rõdu ja hommikusöögiga terveks nädalaks! Võtan seda kui veel ilmselgemat märki! Pileteid vaadates tunnen, et võiks sellele reisile veel vunki juurde keerata. Lähen all in ja ostan tagasisõidupileti mitte Assooridelt, vaid hoopis Lissabonist. Pärast nädalat Assooridel tundub hea mõttena minna veel ka lõuna Portugali. Näiteks Lagosesse. Mis siis, et bussisõit Lissabonist Lagosesse kokku lausa 4 tundi kestab. Ja lisaks veel ka 2 tunnine lennureis Assooridelt Lissaboni. Ettemõeldes tundus see kõik kui üks päris pöörane plaan. Ja veel täiesti üksinda. Aga kui juba siis juba.
Laupäeva varahommikul olen Tallinna Lennujaamas. Eesootavad 4 lendu on ilmselt piisav, et pikalt kestnud lennupaus endast täielikult võõrandada. Tallinn – Varssav – Milano – London – Ponta Delgada. Kolm lendu kokku hinnaga 178.12 eurot. Kalleim neist Tallinn- Varssav – Milano, 109.36 eurot. Odavaim 43.17 eurot – Londonist Ponta Delgadasse. Jõudsin Assooridel laupäeva õhtul kell 22 paiku. Maandusin suurimal saarel, Sao Miguelil, millel pealinnaks Ponta Delgada. (Tuntud ka kui Roheline saar) Pindalaks 759 ruukilomeetrit, kõrguseks kuni 1088 meetrit. Assoorid kuuluvad Portugalile. Öeldakse, et parim aeg saart külastada on kevadel (aprillist juunini) või sügisel (septembrist oktoobrini). Ilm pidavat siis parem olema ning turiste samuti vähem.
Tere, Assoorid! Kuidas hilisõhtul ilma Uberita lennujaamast linna saada?
Elevus on nii suur, et päevane lennumaraton on täielikult ununenud. Väljas on kottpime ja ma ei tea isegi, kuidas linna saab. Astun julgelt ühe kohaliku lennujaama töötaja poole, kes õues saabujaid suunab. “ Tere, kuidas ma linna saaksin? Kas teil siin Uber ka on?” Mees vaatab mulle sügavalt silma ja purskab seejärel naerma! “Kindlasti mitte! Ma soovitan takso võtta. Proovi kellegagi jagada. Kõik lähevad hetkel pealinna poole!” Vestleme veel veidi ning otsustan lahke võõra soovitust kuulda võtta. Sõna- sõnalt. Taksopeatuse juures silman kahte inimest. Üks neist noormees ja teine neiu. Saan aru, et nad ei oota siin koos. Astun neiu juurde ja küsin entusiastlikult: “Tere! Kas sa lähed linna?” Neiu tundub veidi ehmunud, kuid vastab siis tasaselt, et proovib just Uberit tellida. Ilmselt oli ta minu otsekohesest lähenemisest veidi ehmunud. Mulle meenub koheselt, kuidas minu üle mõni hetk tagasi korralik kajakas maha pandi, kui Uberit mainisin. Lisan siis enesekindlalt, et siin pole Uberit. Äpp siiski töötab, üks auto on ka kaardil, kuid ilmselt on ta kogu aeg liiga hõivatud. Kõnetan taksorivis oma autoga seisvat esimest härrat. Pärast mõningast kolleegidega arutlemist teab ta täpselt, kus minu hotell asub. Lubab 10€ eest kohale viia. Taksopeatuses seisnud neiu – Anna, kes on Poolast pärit, kuid juba aastaid Inglismaal elanud, liitub minuga. Hiljem selgub, et tema hotell on minu omaga samas tänavas. Vaid 200m jalutuskäigu kaugusel. Vahetame tänaval numbreid ja lähme kumbki oma hotelli. Tunnen nii suurt õnnetunnet, et lõpuks pärast pikka lennumaratoni õnnelikult kohal olen! Käin ruttu pesus ja lausa vajun voodisse. Homme on pühapäev!
Üldiselt ma reisil üleliia ei kuluta. Niisama suveniire ostma ei kipu. Pigem saadan külastatud riikidest iseendale postkaardi. Rivistan üles kõige rohkem hinge puudutanud kohad või kaunid mälestused. Tänase päeva kõige kulukamad väljaminekud olid nt lennukis 10 eurot maksnud lõuna ning lennujaamast ostetud 5 maski (7.50 eurot). Kodust kaasa võetud mask ei sobinud, oli liiga õhuke. Lennukisse lubati spetsiaalse paksema maskiga. Nii mõnelgi teisel olid maksid puudu. Jagasin siis lahkelt oma hirmkalleid näokatteid ka lennukaaslastega. Lisaks muude pisemate kulutustega läks tänasele pikale lennupäevale kokku 32.80 eurot (vesi, kohv, takso lennujaamast ööbimispaika).
Kuidas ma Assooridel ilma juhiloata ja kehtetu ID kaardiga auto rentisin?
Ärkan vara. Ukse taga ootab korvike hommikusöögiga. Juures silt, et elu on liiga lühike, et mitte nautida hommikusööki voodist. Nõustun! Korvis on kõike – värske apelsinimahl, piim, pehmed saiakesed, võileivamaterjal, müsli, jogurt, puuviljad. Iga päev selline hommikusöök tuppa – mida veel tahta? Olgu öeldud, et 7 ööd siin imelises linna keskel asuvas hotellis (koos hommikusöögiga, rõduga toaga ning basseiniga, mis hetkel küll hooaja välise aja tõttu suletud on) läheb maksma 364 eurot. Naudin oma rõdul päikesetõusu ja hommikukohvi. Kõik tundub nii ideaalne.
Teen saare kohta natuke eeltööd ning selgub, et kui kuskile minna soovin, on mõttekas auto rentida. Ühest saare otsast teise on ligi 60km ning kõik vaatamisväärsused ja maagilised paigad on mööda saart laiali. Uurin hotelli administraatorilt autorendi kohta. Kõrvaltänavas saab auto üheks päevaks 70 euro eest. Kaheks päevaks võttes on hind sama. Lobiseme autorendi omaniku Isabeliga päris pikalt. Saan lisaks ka soovitusi vaatamisväärsuste kohta. Teeme diili ja minu omaks saab pisike valge Fiat. Kaheks päevaks hinnaga 60 eurot. Või kas ikka saab? Enne pean oma juhiloa ette näitama. Mul on see juba aastaid, kuid kodus. Miks ma oleks pidanud selle reisile kaasa võtma? Isabel teatab, et ilma loata jääb diil katki. Nad ei saa rentida autot kellelegi, kellel juhiluba pole. Kas see tähendab, et olen nädal aega paradiisisaare pealinnas lõksus ja kõik kohad jäävad nägemata? Tundub päris kurb. Olin lennukis soovinud, et mul tuleks imeilus, ilma viperusteta reis. Ma ei saanud ju ometi seda iseendale antud lubadust juba esimesel hommikul murda. Uurin Isabelilt, et kui mul lubadest pilt oleks, kas siis oleks diil jõus? Isabel mõtleb veidi ja teatab, et siis võiks auto anda küll. Pilti mul muidugi ei ole. Login siis kiirelt maanteeameti lehele sisse ja teen kuvatõmmise oma lubade lehest, kus on näha minu nimi ja trükitähtedega kinnitus, et mul on juhiluba olemas. Proovin seda pilti Isabelile Whatsappi saata. Millegipärast jään jänni ja see ei lähe kohale. Isabel palub mul telefonis oma galerii avada ja teeb enda telefoniga minu ekraanist pilti. Seejärel saadab ta oma telefonist minu kuvatõmmise pildi printerisse. Voldib paberi hoolikalt pooleks ja ulatab selle mulle. “Palun, siin on sinu juhiluba! Hoia seda hoolega, juhuks kui keegi küsib!” See kõik tundub naeruväärne. Ma ei tea isegi, kas see seaduslik on. Peaks vist olema. Seejärel palub ta minult dokumenti, et rendileping vormistada. Pass on mul muidugi hotellis. Kotis on vaid kehtetu ID kaart. Ulatan Isabelile selle. Ta uurib kaarti pingsalt ning kirjutab sealt maha minu nime, sünnikuupäeva ja riigi. Lisaks palub juurde koduse aadressi. Seejärel naeratab ta laialt ja palub allkirja. Diil on tehtud ning sammume koos minu Fiatikese juurde. Mul jääb paar südamelööki vahele, kui avastan, et auto on manuaal. Mul on aastaid automaatkäigukastiga auto olnud. Muidugi olen mõned kevaded traktoriga kätt soojas hoidnud, kuid see pole siiski see. Ma olen Assooridel! Siin on päris palju autosid, kitsad tänavad ja mägised teed. Kuidas ma hakkama saan? Lisaks rentisin ma selle auto just ilma juhiloa ja kehtiva dokumendita. Kas ma olen kriminaal või on mõttejõud ja soovid tõesti võimsamad kui miski muu?
Istun autosse, panen muusika vaikselt mängima, hingan sügavalt sisse-välja. Isabel istub kõrvalautosse ja lehvitab. Ma ei julge enne liikuma hakata, kui ta lahkunud on. Ma ei taha näidata, et ta rentis just auto kellelegi, kellel 5 aastat automaatkäigukastiga autoga sõitnud on. Minu esimeseks sihtkohaks peaks saama saare läänetipus asuv kuumaveeallikas – Ponta da Ferraria. See asub meresopis ning seda saab külastada vaid siis, kui mõõn on. Panen auto ettevaatlikult käima ja alustan sõitu. Tundub isegi päris tore. Auto on nunnu ja muusika ka vahva. Ma ei mõista kahjuks sõnagi. Kõige piinlikum koht autoroolis saabub umbes 300m pärast, kui kitsastelt tänavatelt väljas olen. Mäejalamil peatab mind valgusfoor. Magan ühe rohelise tule maha, kuna ma ei saa mäest üles, auto vajub mitmeid kordi tagasi. Minu isal ja vennal oleks siin palju öelda. Ma neile sellest äpardusest ei räägi. Tunnen piinlikkust. Minu taga on auto. Teise rohelise ajal saan liikuma. Minu järel sõitev auto vahetab rida ja sõidab nüüd minu kõrval. Peatume taas koos foori taga. Tema nüüd minu kõrval, mitte taga. Avan akna ja vabandan laia naeratuse saatel. Mees leebub, naeratab vastu ja näitab püstist pöialt. Vähemalt tõestasin just, et ma pole tavaline sitapea. Edasi kulgeb sõit kenasti. Hakkan juba vaikselt manuaalitunnetust kätte saama. Tee kulgeb imeliselt! Sinkavonka mööda Atlandi Ookeani kallast. Tee ääres mitmed pisikesed külad, koos imeilusa loodusega.
Ponta da Ferraria kuumaveeallikas ja Fiatiga mäest alla veeremine
Kohale jõudes näen tee ääres esimest parklat. Sihtkohani näitab 500m. Mõtlen, et kui auto nii kaugele jätan, magan ma mõõna maha ja merespaa jääb nägemata. Meenuvad kõik need sõbrad, kes kaubanduskeskuse ees alati esiritta pargivad. Võtan neilt õppust ja sõidan teiste autode sabas parklast mööda. 500m sikk-sakis järsust mäenõlvast alla. Seda teed nähes tuleb koheselt pähe mitu mõtet. Miks ma alla sõidan? Kuidas ma mäest üles saan? Linnaservas mäenõlval olnud valgusfoor tõi mulle juba peaaegu täiesti kogenematu autojuhi staatuse. Mis veel siin saama hakkab? Otsustasin, et tegelen probleemiga siis, kui see käes. Alla jõudes oli vaade igatahes imeline!
Ponta da Ferraria kuumaveeallikas on maagiline! Hetkel naudib spaamõnusid vaid paar inimest. Tundub super. Ma ei ole tavaliselt väga turistikate kohtade fänn. Kuigi Eiffeli torn ja Mona Lisa tunduvad siiski must see. Panen oma riided kaljunukile ja ronin raudsest redelist alla looduslikku basseini. Suuremate lainte korral saab kaljuseintele kinnitatud köitest kinni haarata. Tundub päris ekstreemne. Kui varbad kuuma vett puudutavad, kaob hirm hetkega ning maagiline kogemus on ainus, mis mõttes. Vesi on niiii soe, kohati isegi natuke kuum. Ulbin, naudin ja tunnen suurt rõõmu! Muidugi on hilisem kaljunukil istumine ning vahuse lainemängu jälgimine lihtsalt suureks boonuseks. Jalutan rõõmsal meelel rannikul ringi ja naudin sooja meretuult.
Istun tagasi oma Fiati ja seisan silmitsi reaalsusega. Minu sihtkoht, mäetipus asuva tee lõpp, tundub kauge ja kättesaamatu. Asun vaikselt teele ja otsustan mitte liialt muretseda. Üritan suure hooga minna, kuniks mäest alla tulev auto mu hoogu pidurdab. Ma ei saa enam siduri ja gaasi mängu õigeks ning vajun tagasi. Minu taha on ka auto tekkinud. Tagurdame ettevaatlikult mõlemad alla, tema ees ja mina järel. Mõtlen juba sellele, et pean kas auto siia jätma või ülejäänud nädala siin paradiisibasseinis veetma. Mul ausalt pole ühtegi mõtet, kuidas siit mäest üles saada. Tee on kitsas ja kogu aeg tulevad autod vastu. Olen juba täiesti alla tagasi vajunud, kui vastu tulnud auto minu kõrval peatub. Pereisa kerib akna alla ja küsib, kas ma vajan abi? Ma arvan, et ma paistsin oma Miki Hiire t-särgi ja krunniga küll üsna sama vana välja, kui tema tagaistmel istunud tütar. Pereisa hüppab minu auto rooli ja koos põrutame mäest üles. Mõtlen, et ta on kas hull kohalik või rallisõitja. Loodan, et minu Fiat sellise peenestamise peale pilti taskusse ei pane. Enda manuaalitunnetuse ja sellise mägitee koostöös oleksin ma pidanud kas päris mitu katsetust tegema või siis õhtut ootama, kuniks enam uusi külastajaid vastu ei tule. Üsna kiirelt jõuame edukalt üles mäetippu! Ma olen maailma kõige tänulikum ja tema tundub siiralt õnnelik, et sai kellegi päeva nii palju paremaks teha.
Vista do rei – Assoride üks pärle ning metsik udu, ehk null kaunist vaadet
Kuna mul juba auto on ja äsja sain ka privaatkoolituse “kuidas Assooridel autoga kõik mäed vallutada” suundun järgmise maagilise sihtkoha poole. Vista do rei – Kuningate vaade ootab! See on ühes mäeahelikus olev imeline vaatepunkt. Lisaks on mäetipus hiiglaslik hotell, mis kunagi hiinlaste poolt prantsuse turistidele ehitati – nii rääkis kohalik suveniirimüüja, keda vaatepunkti lähistel kohtasin. Hotell on praegu aga mahajäetud. Püsti ainult karkass. Kuna ehitis on päris raskesti ligipääsetav, ei osutunud see juba kohe alguses nii populaarseks, kui loodeti. Maja seinu katavad suured keeluala sildid ja graffitid. Ilmselgelt on majja minek rangelt keelatud. Kohalik noormees aga paljastab, et tegelikult ei ole hotellis midagi ohtlikku, tuleb lihtsalt ise ettevaatlik olla. Sildid lasid paigaldada hiinlased ise, nii kindluse mõttes. Mõni aeg tagasi oli tellitud ka ekspertiis, kes tunnistas, et seinad on tugevad ning varemeid maha lammutada ei ole mõtet. Hetkel on küpsemas plaan hotell uuesti üles ehitada. Lisaks näitab noormees kätte ka suuna, kust hotellini ilma ronimata ligi pääseb. Astun sisse kõhedasse ja laga täis hoonesse. Kui natuke ronida, siis jõuab suurde saali, kust alla vaadates kõik neli või viis korrust kätte paistavad. Nagu hiiglaslik hall. Leian üles ka salajase trepi, mis täiesti hotelli katusele viib. Sealt peaks olema imeline vaade mäejalamil olevale külale ning mitmele imeilusale järvele. Muidugi on aga kõik paksu udu täis ning keeruline on isegi tajuda, kust lõppeb katuseäär ja algab lõputu maailmaäär. Vaatan natuke ringi ja luban endale, et tulen mõni teine päev tagasi! Tahan siiski seda vaadet näha! Alla minnes võtan ühest hotelli kõrval olevast minikioskist kohvi. Teenidajahärraga vesteldes soovitab ta mul kohaliku äpi (spotazores) tõmmata. Seal on reaalajas kõik saare paigad üles näidatud. Saab täpse ülevaate, kus on udu ja kus sirab päike. Võtan oma kohvi ja olen soovituse eest taas ääretult tänulik. Äpp näitab tõesti, et Kings Viewl on täna nii suur udu, et isegi meetrikest enda ette näha on keeruline.
Nii tunnen, kuidas elu kannab ning kuidas õiged inimesed, õiged olukorrad ja õige info minuni jõuavad. Kohv maitseb samuti superhea!
Linna tagasi jõudes kirjutab mulle Anna ning pakun välja, et võiksime õhtul kohtuda. Mul pole selle vastu midagi. Jalutan tunnikese ringi ning istun maha ühte kohvikusse. Peagi ongi Anna kohal. Vestleme pikalt. Ta on väga tore ning jututeemadest meil puudu ei tule. Kuna tal jubiluba ei ole, on ta endale kohaliku giidi palganud. Neli päeva sõidavad koos saarel ringi ja tutvuvad parimate vaatamisväärsustega. Päeva hinnaks on 40 eurot. Minu meelest päris hea diil. Minu auto rendihinnaks on 30 eurot päev. Lisaks suur eneseületus ja ise avastamine.
Järgmisel hommikul pean enne kella kuute ärkama. Kolme tunnise ajavahe tõttu on Eestis sellel ajal kell 9 hommikul. Kohaliku aja järgi kell 14.00 lõpetades on Eestis aga kell juba 17.00 saanud. Nii on mul veel piisavalt aega, et iga päev saarel ringi avastada. Super diil! Homme jätkan oma avastusi ja proovin taas õnne Vista do Rei – Kings Viewga, mida täna erakordselt paks udu varjutas.
Kaugtöölise elu – kuidas kombineerida töötunnid ning imelised Assoorid
Tänasega hakkab siis peale see reisiva, aga samal ajal kaugtööd tegeva inimese elu. Nagu öeldud, siis ajavahe tõttu tiriseb äratuskell enne kell 6.00 hommikul. Eestis on kell kohe-kohe 9.00 saamas. Hüppan voodist püsti, pesen kiiruga hambad ja avan arvuti. Hommikusöögiga läheb veel aega, see tuuakse ukse taha. Seisan oma väikese toakese rõdul ning ahmin hommikupäikest ja sooja õhku endasse. Rüüpan hommikukohvi ning tunnen iga keharakuga – Elu on ikka imeline! Meil on tegelikult ju kõik võimalused olemas. Enamasti seisavad asjad lihtsalt iseenda ettevõtlikkuse taga. Tööpäev läheb kiirelt. Üldse on väga produktiivne tunne. Ilmselt seetõttu, et hommik sai alguse juba enne kukke ja koitu. Kell 14.00 löön arvuti kinni ning torman suure vaimustusega Assoore avastama. Sealt, kus eile pooleli jäi. Panen taas oma armsale ööbimiskoha ette pargitud Fiatile hääled sisse ning asun teele. Eelmise päeva autosõidu praktika on ikka hästi mõjunud. Julgus endas on kas kasvanud või on Fiat minuga paremini sõbraks saanud.
Eile soovitatud äpp streigib ja Kings Viewl olev kaamera ei edasta pilti. Mujal aga tundub ilus ilm. Lähen seega ehku peale välja ja loodan pimedale õnnele. Kui ma täna vaadet ei näe, siis jääbki nägemata. Pean ju õhtul auto tagasi viima. Lisaks tahan ära näha Cete Sitadese. Seal asuv vaatepunkt annab võimaluse heita pilk üle imeliste mägede, rohelise järve ning mitmete külade. Üks imelisemaid ja maagilisemaid paiku, mille pärast saart üldse külastatakse.
Assooridel on ikka imeline. Ma nii armastan loodust! Siin on vaimustavalt roheline, lopsakas ja kaunilt mägine. Just selle viimase tõttu on iga autosõit meeletult huvitav. Teed nii käänulised, et iga järgmise nuka taha jõudmiseks tuleb suur pööre teha. Muidugi on õnnistus see, et teed on pigem sujuvad, suuri tõuse ja languseid väga palju ette ei tule. Ehk et sellist ekstreemsust nagu esimesel päeval kuumaveeallikat külastades mäest alla sõites kogesin, enam õnneks kohanud ei ole. Aga mõnus treening oli see ikkagi.
Vista do Rei – katse 2 ning Assooride kauneim vaade (Miradouro Da Boca Do Inferno vaatepunkt)
Mul veab! Oi, kuidas veab! Vista do Rei vaatepunkt on imeline! Täna on vaade kristallselge ja näeb kaugele! Vaatega Sete Citadesi kaksikjärvedele, mõlemad on tekkinud vulkaanikraatrisse (Assooride saarestik on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel). Päikeselise ilmaga pidavat üks neist järvedest olema sinine (Lagoa Azul) ja teine roheline (Lagoa Verde). Minu meelest umbes nii tundus ka, Lagoa Verdel oli kindlasti roheline kuma/laigud. Iidse legendi kohaselt tekkisid järved aga sinisilmse printsessi ja rohesilmse karjuse armastuse keelamise tagajärjel. Printsessi isa oli karjuse ja oma tütre armastuse vastu. Järved moodustusid kummagi armastaja kurbusest poetatud pisarate tõttu.
Vista do rei juurde jõudes läksin otsejoones mahajäetud hotelli katusele. Tee sinna oli mul juba selge. Läbin ehitise nagu vana kohalik. Juhatasin isegi teisi esmakordseid tulijaid. Olen niiiii rõõmus, et tagasi tulin ning selle vaate siiski ära nägin. Kui see hotell kunagi taas üles ehitatakse, siis tasuks siin juba ainuüksi selle vaate pärast peatuda. Soovitan kindlasti suvel Assooridele tulla. Siia sõites olid tee äärtes pikalt looklevad närtsinud hortensiate hekid. Lihtsalt mägedes, täiesti tavalise tee ääres. Lummav oleks neid õitsemas näha, kindlasti ääretult kaunis!
Järgmiseks sihtkohaks võtsin Sete Citadese piirkonnas oleva Miradouro Da Boca Do Inferno vaatepunkti. Üks kõige populaarsemaid sihtkohti Assooridel. Sinna minemisest üksi ei piisa, vaja on ka õnne. Või siis hästi planeeritud külastust. Ilm muutub Assooridel hetkega ning võib juhtuda, et udu või pilvede tõttu mingit vaadet ei avane. Täpselt nii nagu juhtus mul esimest korda hotelli katusel käies. Seega on alati kõige mõistlikum kaameraid vaadata! Mina seda muidugi ei teinud. Tulin lihtsalt ehku peale, kuna olin juba siinkandis. Lisaks võtab vaatepunkti jõudmine ka aega. Ega need siinsed käänulised teed väga kiiret sõitu ei võimalda. Teen teel mitmeid peatusi, üks neist Lagoa Verde äärses külas. Ehk siis see järveke, mis legendi kohaselt rohesilmse karjase pisarate tagajärjel tekkis. Kõik on nii kaunis! Õhk on mõnusalt karge, loodus nii roheline nagu veel iial enne näinud ei olnud. Lehmad taamal rohtu nosimas ning mõnus vaikus kõrvu paitamas. Mõned üksikud autod eemal järve ääres seismas. Pikk tee läbi küla kulgemas, talveunes raagus puude poolt ääristatud. Tundsin, et olen nii kohal, nii siin. Hingasin lihtsalt sügavalt sisse ning nautisin olemist. Olen sellelaadset karget õhku veel korra elus kogenud. Aastaid tagasi Austraalias reisides. Oli Austraalia talv ning olime ühes pisikeses külas. Sattusime sinna täiesti juhuslikult, kui autoga teelt eksisime. Imetlesime kohalikke papagoisid ning nautisime karget värsket õhku. Nüüd on see kopsudes olev jahe tunne ning karge paitus põskedel kuidagi nii sügavale roninud. See on midagi sellist, et kui kunagi taas selles hetkes oled, tunned selle koheselt ära ning kananahk tuleb ihule. Millegipärast tuleb mulle sellise üli värske õhuga alati Kanada pähe. Ma ei ole seal iialgi käinud, kuid millegipärast arvan, et seal on kogu aeg täpselt selline.
Leidsin Sete Citadese lähedal parklas parkimiskoha. Mäe otsa oli omajagu maad minna. Suutsin korraks isegi ära eksida, kuid sain õnneks kiiresti aru ning pöördusin õigele rajale tagasi. Ajaga mul priisata ei olnud, vaatamisväärsuste listis oli päris mitu kohta, mille tahtsin ära näha. Lisaks ei soovinud ma kohe kindlasti pimeda peale jääda. Need mägised teed ning kottpimedus kokku ei sobi. Sete Citadese poole (või õigemini sealse kõige kuulsama vaatepunkti poole) matkates nägin mõnes varjulises kohas ka paari telki. Minu meelest imeline koht öiseks peatuspaigaks. Ja siis veel päieksetõusuga ärgata ning lummavat Sete Citadese vaadet ja hommikukohvi nautida. Ma ei tea, kas siin telkimine lubatud on, kuid igatahes need, kes siin öö veedavad, saavad kindlasti millegi väga erilise osaliseks. Mina olin hetkel aga piiritult tänulik, et ilm oli ilus, taevas enam vähem pilvitu ning päieksevalgus veel kandis. Olin kohe-kohe vaatepunkti jõudmas. Kohta, mis Assoore googeldades ühe esimese paigana üles tuleb. Pärale jõudmiseks tuli kõndida mööda piirdega ääristatud mäenõlva. Juba eemalt võis veesilmaga täidetud vulkaaniavaust imetleda. Kogu teekond sinnani oli lummav. Oli tunne nagu kõnniks millegi maagilise suunas. Vaateväljas vulkaaniavaus – lehtrikujulise auguga mägi, järveke keskel. Muru mäekese jalamil heleroheline, kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Väga muinasjutulise maiguga kogemus. Külastajaid oli samuti vaid mõni üksik. Kõik imetlesid, seisid ja nautisid. Ebamaine kogemus ja vaade. Midagi, mis sööbis mällu ning tuleb siit minuga kaasa.
Gorreana teeistandus ja Ribeira dos Caldeirões Looduspark (wow, mis kosk!)
Liikusin õnnepisarad silmis ning piiritu rõõm hinges oma fiatikese poole. Järgmiseks sihtkohaks saare põhjaosas asuv Gorreana teeistandus (hetkel olin üsna lääneotsas). See oli veidi pikem sõit, kuid kuna ida suunas asus mitu kohta, mille tahtsin ära näha, siis võtsin selle sõidu ette. 48km ja umbes tunnike hiljem olingi kohal. Teeistandus alustas tegevust juba 1883. aastal ning olevat Euroopa vanim teeistandus. Istanduses kasvatatakse rohelist- ja musta teed. Sellel on tõesti väga pikk ajalugu, kuna sealne teetaim oli saarele jõudnud juba 1750. aastal, kui idast tulnud laevad saart külastasid. Istandus oli tõesti suur. Pikad ja laiad põllud igas ilmakaares laiumas. Lisaks sai teemajja sisse minna. Vaadata, kuidas see tee tegemine ikkagi käib ning soovi korral pisikesest poest ka kohalikku teed kaasa osta. Igas erinevas variandis. Ostsin mitu erinevat teed ning postkaarte (kokku 5.50 eurot).
Ribeira dos Caldeirões looduspargis tahtsin ära näha kose. Teeistandus ja kosk ei olnud teineteisest kaugel. Mõlemad saare põhjaosas,13 km autosõitu mööda põhimaanteed (umb 20min). Kosk tundus piltidel väga maagiline. Ja seda ta ka oli! Taas nagu muinasjutus. Lihtsalt istusin kivil ja vaatasin suu ammuli seda kaunist ebamaisust. Jalam sambalaga kaetud, vesi sillerdavalt voolamas. 100% üks ilusamaid koskesid, mida näinud olen. Mulle hakkab juba vaikselt tunduma, et kogu see saar on nagu muinasjutt. Lahked ja heatahtlikud inimesed, ebamaiselt kaunis loodus, uduvabad vaated imelistes kohtades – just siis, kui mina sinna jõuan. Mulle meeldib siin!
Olgu, aga nüüd on aeg autosõiduga otsad kokku tõmmata ning masin tagasi viia. Ma olen siin kahe päeva jooksul ikka päris palju ringi vuranud ning kui mõelda nendele tõusudele ja langustele, siis olen ma kütuse kohapealt ikka päris säästlik olnud. Jah, auto on ise ju ka tegelikult pisike. Et paak taas triiki täis saada, pidin tasuma 19 eurot. Auto edukalt tagasi viidud ning suur higimull otsa eest alla valgunud. Ma sain hakkama! Ma nägin ära Assooride suurima saare enamus kõige kaunemaid vaateid, ma tundsin imelisi ja ülevaid emotsioone, ääretut tänulikkust ning viisin auto täispaagi ning ilma ühegi kriimuta Isabellile tagasi! Oeh, ma olen rõõmus! PS! Juhiluba ei küsinud samuti keegi! Vajusin õnnelikult voodisse, et homme taas enne kuute ärgata ja usina töömesilasena tööle hakata!
Mida veel Asooride suurimas saarel, Sao Miguelil teha? Jooksutiiruga pealinna avastamine ning veel ühe kuumaveeallika külastus!
Parim viis linna avastamiseks on ilmselt jooksmine. Eriti mõnus on see siis, kui oled 8 tundi istunud ning töölainel olnud. Jooksupluusi mul muidugi ei olnud. Sain selle ühest kohalikust poest paari euro eest. Super diil, see tuleb minuga ka koju kaasa! Kilomeetrid läksid siin lenneldes! Tollel õhtul sai 10km ulatuses linnailu endasse ahmitud ning ranniku ääres merevahuselt loksuvaid laineid imetletud. Leppisime Annaga kokku, et järgmisel päeval lähme tema bucketlistis olnud kuumaveeallikaid vaatama. See oli Ponta Delgada linnast ehk meie asukohast 23 km kaugusel. Autot mul enam ei olnud, seega otsustasime takso võtta! Taksot saab siin lihtsalt. Linnaväljakul on neid päris palju ootamas. Ei oska öelda, kas sama kehtib ka siis, kui turismi kõrghooaeg on.
Järgmisel päeval võtsime takso ning palusime end viia Caldeira Velha looduskeskusesse. See on looduspärandi edendamisele pühendatud keskus, kus on muuhulgas ka 4 kuumaveeallikat/looduslikku basseini. Ujuda seal küll ei saa, pigem on need lihtsalt mõnusad looduslikud vannid, kus soojas vees lösutada saab. Ainus nõks on sisse saamisega. Nad ei taha keskust liiga üle rahvastada ning seetõttu lasevad ainult teatud arvu inimesi kindlatel tundidel sisse. Kuna meie jõudsime sinna üsna viimasel hetkel, siis ei tahtnud piletihärra meid esialgu jutule võtta. Inimeste arv olevat täis müüdud ning paari tunni pärast keskus ka suletakse. Saime siiski pärast pisikest veenmist ja palumist erandkorras pääsmed (8 eurot inimene) ning kiirustasime sisse. Uhke koht! Saab kabiinis ilusti riideid vahetada ning kõik näeb väga looduslik välja. Kõik kuumaveeallika nö basseinid tunduvad sellised nagu nad oleksidki osa loodusest. Jällegi, väga maagiline tunne tekkis seal. Veetsime seal kokku umbes 2h ehk kuni sulgemiseni. See sama takso, kes meid sinna tõi, tuli meile ka kokku lepitud ajal järgi ning viis tagasi linna. Maksime ühe otsa eest 20 eurot, aga see oli niiiii seda väärt!
Linna tagasi jõudes tegime esmalt ühed iirikohvid ning muljetamised, seejärel suundusime õhtusöögile. Ponta Delgada vanalinnas asuvasse restorani Rotas. Anna oli kelleltki kuulnud, et seal on maitsvad toidud ning tundus hea ideena ära proovida. Võtsin supi, juustupallid ja klaasi veini ning maksin selle eest kokku 16 eurot, tõesti oli maitsev! Õues oli vaikselt ka vihma sabistama hakanud. Tunnid veeresid jutustades ning naerdes, kuid vihmasadu aina tugevnes. Täna on meie mõlema viimane päev Assooridel, tundub, et saar ei ole nõus, et me lahkume, poetab suuri pisaraid. Võin kindlalt väita, et Assooride näol on looduse vaatepunktist küll tegu ühe kõige maagilisema sihtkohaga, kus kunagi käinud olen. Tõeline loodusearmastajate ning matkajate paradiis! Saarestik, mis jääb minuga veel kauaks! Siit edasi aga Lissaboni, Portugali! Lennureis kestab 2 tundi ning pilet on 52 eurot.